Õllesummer 2009

See teine baar, kokobanana klaab, jäigi leidmata. Võib-olla otsisin valelt saarelt. Või valest riigist.
Igal juhul täna hommikul vahetasin saart.
Tuleb tunnistada, et oli ka viimane aeg. Mingil määral ülehindasin enda võimeid rahulikus, kesk/vanemaealistele suunatud kuurortis lebensit pidada. Viis ööd oli siiski liiga palju, paaril viimasel päeval hakkas igavus juba kimbutama. Häbi tunnistada, aga kuna seal õhtuti peale söömas käimist enam midagi eriti teha polnud, langesin isegi nii madalale, et vaatasin elus esimest korda Oprah`it. Ok, oli küll umathurmaniga, ent siiski. See on selline asi, mida ei maksaks mulle tulevikus meelde tuletada.
Eilse õhtu päästis läppar koos pokkeri, kolinmäkreiralli ning passiansi simultanidega.
Täiesti müstiline, kui madalale üks inime langeda võib.
Ei, saare kohta ma ei ütle veelgi midagi halba. Tõesti, puhata on hea ning vaatamist piisab. Vesi on sinine, taevas on sinine, liiv on valge, nahk on punane, südametunnistus on puhas, õlu on külm. Seega soovitan soojalt veelgi.
Samuile võib tulla koos naisega, vägagi. Või olles böörnauti põdev fakktapp kontoriametnik, ka siis on arvatavasti ülikõva vaikuses luuletada ning oma proosakogumikule täiendust hankida.
Mingil määral mul oligi ju vaja akusid laadida. Ent viis ööd oli liig.
Tänasest kuni teise maini olen siis kõrvalasuval Koh Phangan`i saarel ning peab tunnistama, et atmosfäär on hoopis teine, olles siin mõnda aega mopoga ringi tuuritanud. Ehk siis palju iisim, palju, palju iisim.
Siin ringi sõites panin kohe tähele, et kui samuil olid teed suht lauged ning saarele tiiru peale tehes kohtasid suurel teel ehk paari suuremat mäge, siis phanganil neid piisab. Ja päris järsud on teised.
Muud midagi, tuleb vähem jooma hakata. Muidu võib peagi olla et nii mopo, kui ratsanik on kuristiku sügavustes mediteerimas.
Ka siia tulevad paljud peamiselt ühel kindlal eesmärgil, sellest ma räägin pikemalt ehk homme.

Seniks aga, nagu üks mu suurtest mentoritest Al Bundy ütleb: LET`S ROCK