Taimaa viimane öö

Pisut üle 600 km seljataga, jõudsin eile peale seitsmetunnist sõitu linna nimega Hatyai. Elanikke ametlikult 153 137 ning turiste mitte üldse. Tähendab, mina pole selle ööpäeva jooksul, mil siin viibinud olen, veel ühtegi valget kohanud. Ja ega ausalt öeldes ei tunne eriti puudust ka. Mõistagi tingib see siis ka selle, et inglise keelt mõistetakse vähem ning kätega tuleb rohkem joonistada, aga parem niipidi.
Ööbimispaiga sain kohe bussijaama kõrvalt, väga korralik tuba kõigi mugavustega 400 bath`i ning läksin väheke jalutama. Kohe kõrval oli õhtu/ööturg. Seal söönuna leidsin netipunkti ( 20/tund ) ja seal surfanuna mingi aja läksin linna ööelu uudistama. Alguses mõtlesin kaarti uurides, et kuna tükk aega käinud pole, läheks reede õhtul holli ( Hollywood Disco Club ), see oli aga paraku kinni. Mul polnud telefoni ka kaasas, oleks Rebastele helistanud, et mida fakki, peast taas ei mäletanud, kas viimane number oli 2 või 8 ning niimoodi jäigi hollis käimata. Astusin läbi Planet Disco Palace`st ( olin ainuke klient ) ning suundusin siis kuulu järgi kuumimasse kohta Paragon`i. Tõenäoliselt kuum oligi, sest esmakordselt kohtusin klubides käies piletiga, hinnaks 200 ( tõsi, sisaldas ühe koksi ) ning rahvast oli ka piisavalt. Muusikaks vana kooli techno kohalike artistide esituses ja seda kogu õhtu. Pisut tundus, et selline näpud püsti koht. Üldiselt ma pole tõusiklusega siin nii väga kokku puutunud, see ehk oligi esimene kord.
Pärast tagasitulles käisin veel õige mitmest väiksemast kohast läbi, väga erinevate stiilidega muusika oli esindatud ning kuskil pool neli oli tagasi.
Kuna hommikul ärgates polnud mitte mingit aimu, mida edasi teha, siis läksin asja uurima. Üks variant oli, et sõidan täna õhtul Kuala Lumpuri, aga et viimane buss läks juba 18.00 ning sõit kestab kaheksa tundi ( taas about 600 km ), oleksin kell kaks öösel kohal olnud. See eriti rõõmus variant ei tundunud. Seega võtsin pileti homme hommiku üheksasele bussile. Ning olen siis kohal millal olen.
Piletite kohta kehtib loomulikult täiesti oma peatükk, siis ükskõik kust ostes ning kuhu suundudes. Rusikareegel on mõistagi, et enne kui raha välja käid, uuri mitmest kohast hindu, juhul kui raha ei loe, ära uuri. See on küll ainult minu tähelepanek, aga ohvissid, kus töötavad vanemad mehed, pügavad sind kõige vähem. Rõhk sõnadel kõige vähem, kindlasti pügavad ka nemad. Phuket`ist siia piletit ostes uuriti loomulikult edasiste plaanide kohta ning üritati juba siis müüa open-piletit 700ga. Siiatulles selgus, et ametlik bussijaam ei müü muid pileteid, kui riigisiseseid ning Malaisia poolele tuleb tiket soetada nn. reisibüroodest. Hinnaskaala 650st 400ni. Üritatakse müüa pileteid minibussidele, rõhutakse kiirusele võrreldes suurte bussidega. Andke siiski andeks, aga niivõrd suur miljardite liigutaja ma ka pole et pool tundi igavikuna tunduks. Olematud reisimugavused minibussis ei suru küll suure bussi eeliseid alla.
Igal juhul, ostsin siis just vanameeste käest 400ga homseks pileti ning kell üheksa on minek. Nende juures kaarti uurides, küsisin, et mida päevaga peale hakata ( eile linnas liikudes mingeid erilisi magneteid märgata polnud ) ning kuhu minna. Nad ütlesid, et võiksin sõita mere äärde, Songkhla linna, umbes 30 km kaugusele. Et näe sealt lähevad minibussid ning pilet on 25. Ok, käisin võtsin rätiku ning kaamera ja peatusesse ootama. Taksojuht mõistagi ligi kohe ning traditsiooniline verjugo. Ütlesin siis et piitsile. Oo, sinna on pikk maa, ütles ta, aga ma võin ju ära viia. Palju? 400. 400!?? Nojah, sinna on ju üle 30 kildi ka. Kuule, ma lähen bussiga.
Bussiga sinnasõites hakkas vihma sadama. Mõtlesin, korras. Siiski, sadu lõppes kuskil poolel maal ning kui Arno isaga piitsile jõudis, paistis päike selgest taevast. Kogu linn Songkhla ning ka rand Samila Beach valmistasid mulle aga väga suure üllatuse. Puhas rand, hoolitsetud pargid, alleed ning mis peamine, pea inimtühi. Täiesti vapustav, oleks pidanud varem siia tulema. Mitte ühte turisti, mõned kohalikud ainult kilomeetrite viisi jätkuval liivarannal. Kuna mul endal raamatut kaasas polnud, lugesin koos ühe teise kutiga. Igati broo koht, tasub meeles pidada.
Nüüd pisikesed shoppingud ehk ning ööelu ja homme tere tulemast Malaisia & Kuala Lumpur !!!