Phuket - Hatyai

Eks peame alustama taas vigade parandusega.
Saar, kus ma ööbisin, oli mõistagi Phi Phi Don ning kõrvalasuv saar, kus ka Maya Bay ehk Maya Beach asub, on Phi Phi Leh. Kuna see on looduskaitseala - rahvuspark, siis ega seal vist ööbida ei saagi.
Don-saare teiseks suureks tõmbenumbriks sukeldumisvõimaluste ning -koolide kõrval on niisiis külastada kõrvalasuval Leh-saarel peidus olevat rannasoppi, kus The Beach osaliselt filmiti. Hommikust alates on sadamas mustmiljon agenti pakkumas võimalust seal paigas ära käia. Eelkõige pakutakse võimalust erapaadiga, kas moodsa kaatri või lihtsa päramootoriga päevane või poolene reis teha ent samas on ka võimalus suurema alusega ning mõne kokkuklopsitud grupiga sinna minna. Erapaatide hinnaskaala oli kuskil 1000 ? 2500. Suure paadiga retk maksis 450 ja sellele võtsin pileti ka mina. Kuna kogu trip kestis kokku üle nelja tunni, mahtus sinna sisse palju muudki huvitavat. Snorgeldasime ( veendusin taaskord, pole minu ala ), sõitsime kanuudega, käisime ahve söötmas, sõitsime niisama saartevahel ning veetsime kuskil poolteist tundi seal Rannal.
Ok, loomulikult on see väheke teistsugune, kus mis pilt filmist ette jäänud on. Kui võtame filmi kuskil 37 minuti kohal, kui randa esmakordselt kaadrisse lastakse, lahti ning võrdleme sellega, siis erinevusi on. Isegi, kui selle turisti sealt pildi pealt ära kõrvaldame, ikka paistab teistsugune. Kuigi, nagu mainisin, on tegu rahvuspargiga, leiame rannas palju prügi vedelemas, plasttoolid ning -lauad on kohale tassitud jne. Lahesopp ise paistab umbes selline. Ent nagu mujalgi, vesi oli puhas, põhi sile ning liivane.
Olime seal kuni päikseloojanguni, siis sõime laeval korralikult ( kogu reisi vältel olid joogid-söögid priid ) riisi-kana ning grillitud varraste segu ja hakkasime vaikselt tagasi sõitma. Ent juba õhtusöögi ajal alanud äikesevihm aina tugevnes ning kahe saare vahel sattusime päris korraliku kodukootud tormi kätte. Sellest, kuidas kolmeliikmeline eesti - argentiina ühismeeskond laeva ülateki peal paljaste kõhtude ning läbimärgadena loodusjõududega võitles, võiks päris pikalt kirjutada. Välku lõi, taevas oli valge, tuli totaalset paduvihma, laev kõikus kui meeletu ning vendade suud kõrvuni. Ütleme nii, et Buenos Aires`es on mul nüüd käsi sees.
Kodusaare varju jõdnuna korraldas laevameeskond ka kerge tuleshow, täitsa mõjuva sellise. Ka muidu oli meeskond väga tore ning sõbralik ning vähemalt mina sain küll ääretult meeldiva elamuse osaliseks.
Laevalt tulles viisin asjad kuivama ning läksin ööeluga tutvuma. Rannal jalutades kuulsin ühest jalutavast paarist möödudes, et nad räägivad vene keelt. Kohe käsi pihku ning selgus et tegu on Kiievist pärit Dima ning Anja`ga. Istusime maha ning selgus, et nad olid just sukeldumise pärast siia saabunud ning meespool on vägagi suur fänn. Olid päeval ka ühte läti paari kohanud ning nendega lobisenud. Igal juhul, kuna selgus, et ka nemad on homme Phuket`i minemas, andsid nad mulle kaardi, kuhu joonistasid oma sealse ööbimiskoha. Ma läksin hommikul üheksase laevaga, nemad kella kahesega ning pidime seal siis kokku saama.
Olingi siis kell pool üksteist järgmisel hommikul Phuket`i sadamas.
Phuket on ka ideepoolest saar ent siiski sildapidi maismaaga ühendatud. Laev maabus lõunarannikul, keskel on linn ise ning läänerannikul on siis suvituspiirkond ehk Patong Beach, kuhu ka mul oli vaja jõuda. Lennuväli asub saare ülaosas.
Sadamas loomulikult kari taksojuhte ümber ning selgitavad, et mu ööbimispiirkonda on taks kuskil 500 bath`i ( täiesti müstiline summa, maad ehk 25 kilti ). Pisut ringivaadanud, sain end minibussi peale eskorditud ning maksin 100. Ka sellest, kuidas lõpuks see ööbimiskoht, mis asus saare ühe kallima hotelli kõrval ( mida iga juht teadma peaks ), täiesti umbkeelse ning minuarust linnast mitte muhvigi jagava bussijuhiga üles leiti, võiks päris pikalt kirjutada. Ütleme nii, et kui ukrainlaste poolt antud kaarti poleks kaasas olnud ning kui esimest korda saarel viibiv turist poleks kaardilugeja rolli haaranud, oleksin vist juhi juures ööbinud. Aga läks siiski õnneks.
Ööbimine 500 kondiga tuba ning väga hea selline.
Õhtul siis sain ukrainlastega kokku, ajasime juttu, vahetasime andmeid ning järgmine kord Kiiev`is olles pole ka võõrustajate osas probleemi.
Kõrval asus ka ühe Oulu`st pärit Pasi baar, millega ta kuskil aastajagu on sekeldanud. Ise käib suviti soomes ehituste peal maalritööd tegemas ning taimaalane naine hoiab sel ajal silma peal, sügise saabudes kolib siia tagasi ning ametühing maksab kompensatsiooni ( talvel värvitakse Oulus maju väljast vähem ) ja elab vägagi hästi.
Üheteist ajal läksin juba päeval valmisvaadatud Rock City nimelisse baari, kus esines paar bändi ning tegid seda kuratlikult hästi. Esimene, U-Turn, tegi nu-metal covereid ning teine Nostalcica, vana head rockiklassikat. Väga kõva üritus, taaskord ilma piletita ent see-eest suht kirveste hindadega.
Hommikul bussijaama sõites polnud mul küll veel plaani valmis mõeldud, kuhu ma täna ööseks maandun. Vaatasin seal siis kaarti ning ostsin pileti Hatyai nimelisse linna ehk liigun lõunapoole. 10.30 väljus ning kuskil seitsme tunni pärast peaks kohal olema, 360 maksis pilet. Buss on väga hea, neljandik istmetest on suurema reavahega pikematele kodanikele, kelle hulka minagi end loen ning jalgadel on tõesti ruumi rohkem, kui lennukis isegi. Siin see kiri siis valmiski.