Adelaide vol.1

Kui keegi lööks mind hommikul kuskil kella viie ajal ( magusaima une hetkedel ) üles ning paluks koheselt nimetada kolm asja, mis esimesena Eestiga assotseerub, poleks valik raske :

* Ingrid ning Inno Tähismaa lahutussaaga
* Presidendi võidupüha õnnitlused 24. veebruaril
* Naistevahetuse saade koos karvade ning glamuuriga

Järgmine hommik samal ajal mind üles lüües sama asja Austraalia kohta küsides ei peaks ka kaua mõtlema:

* Nicole Kidman
* Natalie Imbruglia
* Charlize Theron

Adelaide ( Austraalia laiemalt ) võttis mind vastu hilissügise, väga siirate inimeste ning kuue ja poole tunnise ajavahega võrreldes Eestiga. Ajavööndid teatavasti liiguvad iga tunni järgi ent siin on osariikidel veel omakorda pooletunnised vahed. Omamoodi huvitav seegi.
Singapurist õhtul kell üheksa startinud ning Darwinis ( Austraalia põhjaosas ) kuskil kell neli öösel kohaliku aja järgi vahemaandumise teinud lennuk saabus Adelaide peale kella üheksat hommikul. Et lennuk oli suhteliselt tühi ( seega pole ka imestada kuidas on võimalik, et piletit järgmise päeva väljumisele saab isegi päev varem soetada ), õnnestus keskmises ( viieistmelises ) reas vägagi edukalt magada. Siiski vatasin ka poolteist filmi ära. History of Violence oli heade näitlejatöödega ning nii hea nagu ootasingi, vana hea klassikashedööver Breakfast at Tiffany`s jäi aga une pealetulles pooleli. Suurepärane film seegi, selleaegse sekssümboli Audrey Hebpurn`iga peaosas.
Maale pääsemine möödus taaskord viperusteta. Aastast Working Holiday viisat on võimalik taodelda 18 - 30 aastastel umbes 15 riigi ( eelmise aasta maist ka eesti ) kodanikel ning annab see õiguse elada ning töötada ( maksimaalselt 3 kuud ühe tööandja juures ) siin riigis. Allekirjutanu oli küll taotlushetkel 30, ent praegu juba 31 ning see oli ka ainuke asi, mis pisut ehk pelgama pani. Ent sellele ei pööranud küll keegi tähelepanu.
Mõned küsimused finantsseisu ning esialgse öömaja kohta ning tempel passi. Tollis vaadati asjad läbi, toiduaineid nimelt maale tuua ei tohi, ent seegi läks kähku.
Bussiga siis ööbimispaika, milleks oli enne valmisvaadatud noortehostel ning koht ühistoas. Esimene kord kui ööbin ühistoas ehk dorm`is selle reisi ajal. Teha pole lihtsalt midagi, siin maksan öö eest 18 AUD ( umbes 175 krooni ), odavaim hotell oleks olnud 85 AUD. Tegelikult polegi nii hull, kuna kaheksases toas oleme mingi Gambia musta vennaga kahekesi.
Peale sissekolimist hakkasid asjad küll väga kiiresti liikuma.
Kolme tunni jooksul sain Migratsiooniametist füüsiliselt viisa passi, Maksuametis käisin registreerisin end maksukohustuslaseks, pangas käisin avasin arve, telefonile hankisin pre-paid kaardi ning leidsin idee poolest ka töökoha ning auto.
Tööga on siin nii, et kui väga pirts pole, siis on tööd eesti keeles sitaks. Mõtlen siis lihttööd, kas farmis, vabrikus või ehitusel. Eks usun, see on ka põhjus, miks näiteks Eestigi kaasati nende riikide hulka, kelle kodanikele sellist viisat suht kergesti antakse. Ehk keegi peab ka mustema töö ära tegema. Valgekraelisel on arvan, pisut raskem jalga ukse vahele saada ent eks see ole ka igalpool samamoodi.
Tunnipalgad lihttöödel liiguvad põhiliselt 13 ja 17 AUD vahel, siis brutopalgad. Tulumaksuga on nii, et farmitööd tehes on see 13% ning muid töid tehes 29% sellise viisa omistajal ehk midagi kõrvale panna soovides tasuks käsi mullaseks teha.
Autot otsisin juba eile Singapuris olles neti kaudu siinsest kohalikust Kuldsest Börsist ning paar leidsingi. Ühte käisin täna vaatamas ning paari lähen homme tsekkima.
Liikuva masina saaks kuskil 500 AUD-ga kätte ent tasub vist pisut rohkem investeerida. Aga eks see selgub lähipäevil. Bensuhinnad on kuskil 1.20 AUD kandis ehk siis alla 12 krooni. Pole siis ka imestada, miks suht levinud on 4.0 liitrise mootoriga masinad, mis linnas 15 liitrit võtavad.
Niipalju ehk praeguseks ning homme taas uued uudised.