Selamat datang ke Malaysia!

Üleeile istusin netis pea kaheteistkümneni ning käisin veel ööelu uurimas, aga midagi erilist välja ei joonistanud ning olin üsna varakult tagasi.
Eile siis poole üheksaks reisibüroo ette, kuskohast tuk-tuk transportis edasi kuhugi kogunemiskohta. About üheksast siis saabuski buss ette ning peab ütlema, et kuigi olen teiste reisikirjeldusi lugenud ning nende kiitvaid hinnanguid kaugsõidubussidele, siis ise näha ning kogeda on midagi muud. Täiesti müstiline, täispikk-buss ning 27 kohta !!! Istmed ning istmevahed vähemalt samahead, kui lennuki äriklassis. Juht ning reisisaatjaks olnud naine viisakas firmavormis mütsideni välja. Siis täielik shokk minule. Iga reisja sai paki kommide, taskurätikute ning veepudeliga. Seda kõike 130 krooni eest ning kilomeetreid oli päris kindlasti 600, aga tõenäoliselt ka rohkem.
Piiri peal läks ladusalt, kummalgi poolel, templid sisse, mitte ühtegi küsimust. Malaisiasse sisenedes lasti kotid-kohvrid läbivalgustajast läbi.
Loodus on Malaisias loomulikult ääretult kaunis, kiirteede ääred olid väga hästi korras ning palmisalud ja kaugemalt paistvad mäed jätsid väga hea mulje. Ka teed ise, koos eraldusmärkidega olid eeskujulikus korras.
Koos kohustuslike toidu ning wc peatustega, nii iga 150 kildi tagant, olime Kuala Lumpuris kuskil kell pool kaheksa õhtul. Järsku jäädi keset linna seisma ning rahvas läks välja. Nagu pärast välja tuli, olime tsainataunis. Hakkasin siis vaikselt öömaja otsima, kuna mingeid broneeringuid on suht mõtetu teha. Võtsin toa mingist hostellist, olles eelnevalt läbi käinud ikka totaalsed kirbutsirkused, hinnaga 25 ringitit ( umbes korda kolm koma neli, et eek-e saada ), kõrvalolevas hotellis küsiti 161 ehk natuke liiga palju. Ega see tuba midagi erilist pole, kõige viletsam siiamaani, duss ning wc koridoris, aga ehk näeb homse ning veel paari päeva päikese ära.
Kohe kõrval oli hiinalinna traditsiooniline ööturg ( rukkilillest reaktiivhävitajani ) ning käisin ka seal söömas ning shoppamas.
Vastupidiselt enne reisi loetud juttudele osutusid kohalikud väga meeldivateks tegelasteks. Mõni kirjutas, et nagu ikka islamimaades, riputakse sul lausa varruka küljes ning enne ära ei saa, kui oled 100 Rolex`i kella diili ära teinud hinnaga 30 krooni tükk. Ent midagi sellist küll polnud.
Mul on igas sihtkohas alguses kolm asja, mille eest esmajärjekorras hoolt kannan. Edasisõiduvariandid, linna kaart ning netiühendus. Edasi Singapuri läheb busse iga tund alates kella seitsmest ning pilet on kuskil 20 ringitit. Kaardi sain ka kohe ning fikseerisin asupaiga ära ( kaks tähtsamat objekti ? teletorn ning Petronas`e tornid on kohe siinsamas ) ja ka neti leidsin. Netiga on nii, et tuleb ühte oma põhimõtet pisut mugandada. Nimelt on mul ülemaailmsed globalisatsioonisümbolid boikoti all ( mäkkar, kokakoola, nestle jne ) ning eelistan igal pool kohalikku tootjat. Siin aga netivariante otsides leidsin kõige parema olevat siiski Starbucks`i tasuta wi-fi klientidele, kuna seal oli ruum jahe ning asukoht siinsamas. Seega lähen sinna hommikust sööma ning surfama.