Päike seniidis

Hommikul võtsin niisiis rolleri. Ka eelnevas peatuskohas laenutasin päevaks, kui kuna seal oli päeviti liikumine veepidustuste tõttu pea võimatu, siis edaspidi loobusin mõttest.
Siin paistab rollerilaenutusi olevat rohkem, kui saarel inimesi. Hinnad on samad pea igal pool, manuaalkastiga 150 ja automaat 200 bathia ööpäev. Ehk siis poole kallim, kui Pattayal. Suure motika saab 600ga ning auto on vist 1000 umbes.
Võtsin siit oma resordi laenutusest, kuna siis pole vaja midagi pandiks jätta ning tagastaminegi kergem. Mulle sattus ( kuna soovisin automaati ) pisut vanem Yamaha, mille hommikul üheksa ajal sain. Peale istudes ning käima pannes näitasin, et krt, paak on ju tühi. Oh sellega jõuad ilusti bensukani öeldi ning näidati suund kätte. Eesti keelde ümberpanduna tähendas see siis seda, et kilomeetri sain sõita ning teise lükkasin. Õnneks oli lõpuosa mäest alla ning siis ma olin lihtsalt turist, kes sõidab vääääääääga ettevaatlikult ning aeglaselt.
Vasakpoolse liiklusega pole mul elus enne kokkupuuteid olnud, kuid ära harjub, ütleksin kuskil kolme sekundiga, kui mitte kiiremini. Teed lihtsalt kõik vastupidi, reastumised, pöörded, möödasõidud ning mitte mingit probleemi pole. Arvan, et Bangkok`is olles oleks ehk alguses selg märg, aga küll sealgi mingi aja möödudes ellu jääks. Liiklus pealinnas lihtsalt jättis üpris närvilise mulje, nagu suurlinnades ikka.
Rolleriga on mõistagi see eelis, et pääsed igale poole ning siis kui sind ennast see huvitab. Käid ära suurimates nn. turismimagnetites, samas satud ka sellistesse kohtadesse, kuhu tavaturist harvem ära eksib. Mõistagi on ta ka ökonoomne, võtab ju kuskil paar liitrit sajale ehk siis poole vähem, kui juhil kulub vett päikesepaistelise päevaga samale distantsile. Ja päike muide kõrvetas taas. Mõistagi olin kõige kuumimal ajal liikvel ka, üheksast neljani, kuid siiski.
Ühena esimesest asjast käisin saare ehk kuulsaima sümboli, kunstlikule poolsaarele rajatud Suure Buddha juures. Et aeg oli varajane, polnud seal veel suuri uudistajate horde. Nagu ikka sellistes kohtades, on võimalik pisut tulevikku kiigata. Ma ei käinud uudistamas, las saatus üllatab ise.
Kontrastid on muidugi suured. Mõnisada meetrid pühast, ülekullatud kujust eemal elatakse nii. Samas, nagu maininud olen, ei vähenda ka sellistes tingimustes elamine inimeste rõõmu mitte üldse. Ikka seal käies ja filmides/fotosid tehes naeratatakse sulle ning lastakse valgetel hammastel särada.
Kuna saar on keskelt üksainus mägi siis eluolu ning suur tee kulgeb mööda rannikut ringikujuliselt, mõned väiksemad hargnevused on. Mägedesse on siis rajatud taas vaateplatvorme, kust saab siis näha ja fikseerida kogu ilu, mis sealt avaneb.
Platvormideni viivad teed on heas korras, kui mõistetavalt päris järsud. Ma proovisin paar korda rolleriga läheneda, kui see loobus kuskil poolel maal mu kannikaid edasi transportimast ning lõpp tuli jala minna. Ju ta on harjunud poole väiksema koormaga. Siin aga üks vaade.
Käisin ära ka kohalikus lennujaamas. See oli päris omanäoline, n-ö. lahtine variant ning mitte väga kõrgete turvameetmetega. Päris õhkutõusmisrajale ma oma mopoga poleks ehk pääsenud, aga lähedale küll. Mõistagi ega siin üleüldse kuritegevus kuigi kõrge pole ja vaevalt nad terrorismivastasest sõjast üldse kuulnud ongi. Karistused on päris karmid ning tai vanglatest on meist ehk igaüks õuduslugusid kuulnud. Ehk siis Jürgen Kaljuveel ei tasuks siin omi eksperimente nii väga korraldama hakata, kui elu igavana tundub.
Paar päeva ehk tiirutan veel, siis olen enam-vähem iga õue peal ära käinud ning võin saarest raamatu kirjutada. Ja oma mopost.