La Grande Finale

Täna kulmineerusid veepidustused. Täiega.
18. kuupäev pidigi kogu ürituse kõige rängem olema ning seda ma võin ka ise kinnitada. Hommikust ( mu hommik oli kell pool kolm pärastlõunal, kui ärkasin ) peale käis selline andmine, et oli raske leida oma kehas kanalit, mis vett täis poleks olnud.
Kui paar päeva tagasi kirjutasin, et kogu üritusest hakkab kerge pisohv olema, siis mingil hetkel oled taas ju huumori juures tagasi. On must kõvemadki mehed üritanud tuuleveskitega võidelda ning samamoodi alla pidanud andma. Kui sulle tullakse naerulsui vastu ning kallatakse ämbritäis sooja vett kaela, sama kordub viie meetri pärast, sama kordub kolme meetri pärast jne. jne. jne. jne. jne. siis naerad ju isegi kaasa ning naudid kogu aktsioonist. Väikese inimese väikesed rõõmud.
Kuna tänase püha puhul baarid alkomaholi müüa ei tohi, siis on nad üldjuhul ka kinni. Mõned üksikud olid avatud ( müüvad leti alt? ), kui praegu jalutuskäiku tegin, aga kõik suuremad olid suletud. Seega ei oska ma isegi midagi peale hakata. Kell on ju alles 02.16 kohaliku aja järgi ning uneaeg saabub kuskil kuue tunni pärast.
Veesõda täies hoos, liikuv veemasin ning lady boy hullamas.