Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai?

Internetist ma pole vist veel kirjutanud. Kui ühendust hotellis/toas ei juhtu olema, siis on piisavalt ka avalikke punkte, kes seda teenust pakuvad. Ühes sellises käin ka mina oma päevikut uuendamas. On, aga mitte kõigis, ka LAN ( Wi-fi ) võrgu kasutamise võimalus, aga esimesel korral oli mul mingi jama ning lasin lihtsalt kaabli taha ühendada. Mingit eraldi maksu selle eest ei tahetud. Üleüldse olen ma enda punktiga väga rahul, avatud 09.00 - 06.00 ning teenindus ja hind väga head. Hinnaskaala liigub 30 - 90 vahel tunni eest, miinimum pea igas kohas 10.
Eile õhtul käisin taas eesti baari kaemas. Täpsustuseks olgu öeldud, et siin on veel teinegi nn. eesti baar, see aga asub kaugemal ning selle pidaja peaks praegu eestis olema, seega sinna ma ehk ei jõuagi.
Küll aga sain kokku Lu-lu`ga. Ja mida kohe tunnistama pean, on täielik respekt. Olles vestelnud paar tundi, said mulle väga paljud asjad väga palju selgemaks. Ehk siis asjad, mille avastamine omal käel oleks viinud kordades kauem aega. Pean silmas nii üldküsimusi ( liiklemine, söögikohad, kombed ) puudutavad teemad, kui ka puhtalt meestele kasukstulev info. Tõesti, oli väga meeldiv vestelda ning soovitan kõigile, kes siia satuvad, ta üles otsida ning paar sõna vahetada. Siin on paar pilti, esiteks baaritüdruku tehtud hägune pilt kahest eestlasest ning siis üldpilt baarist, mis nagu näete, polnud ka eile klientidest üleujutatud. Ise ta arvas seepeale, et eks muidugi paremini võiks minna, aga eriti ei morjendanud ka. Mingil määral pärsib, aspekt mille ta ka oma blogis on välja toonud, see et kompleksi omanik pole huvitatud ühtse konseptsiooni väljatöötamisest. Ehk mõnes muus samasuguses paigas on katusealuses about kümne baari peale üks DJ, tal seal aga iga baar üritab teisest oma muusikaga üle olla pluss kõrval olevad araabia baarid karjuvad veel kõigist valjemini.
Aga veelkord, täielik respekt temale ning ma arvan, et hakkan iga õhtu sealt läbi astuma ning mõne sõna vahetama.
Üks asi, mis temaga vesteldes välja tuli ning mind imestama pani, oli klientide reiting nii baaride, kui tüdrukute endi skaalas. Kõige hinnatumad on põhja-eurooplased. Ok, selles pole midagi imestada, aga et ka inglased on nõutud kunded, sai mind küll kulmu kergitama. Teades väga hästi, kuivõrd hädas eesti lõbustusasutused on räuskavate ning end maailmanabaks pidavate brittidega, oli see tõesti üllatuseks. Siin võib mõistagi olla tegu sama efektiga, mis vodkaturistide invasiooni puhul soomest eestisse. Ehk kui iisitset pakub sulle 10 naelast piletit eesti, siia aga pead vähemalt 350-400 välja käima, siis jõuabki maarjamaale valdavalt vähemkombekaim pööbli esindatus, kes üritab oma ego tõsta sigadusi korda saates. On mõistagi võimalik, et eelnevas määratluses eksisin ja kindlasti väga paljud eesti naised vaidleksid mulle vastu. Nende meelest pole kaunimat jumala kätetööd, kui räuskav, punapäine, tedretähniline, peast eemalehoidvate lokaatoritega kuningriigi alam. Sest sarm on ju see, mis naistel põlved nõrgaks võtab, ükskõik millise importmehe sarm. Ei maksa nüüd ridade vahelt hakata mu kibestumist välja otsima. Seda pole, lihtsalt mõned asjad teinekord paistavad pisut imelikena. Aga see on mõistagi minu probleem.
Samas, ega pole saladuseks seegi, et soome naistele mustad mehed meeldivad. Neis meestes paelub naisi siiski ehk üks teine asi, mis esmapilgul peitu jääb. Ning mis mõnel puhul on kuulu järgi päris pikk asi.
Nüüd sai küll teemast pisut kõrvale kaldutud ning maailma parandama hakatud.
Asi, mille ka Lu-lu oma blogis välja tõi ning millest ka mul hakkab väike pisohv olema, on see jätkuv veesõda. Algul oli tõesti väga lõbus ning fain. Kui aga viiendat päeva tuled oma elamisest välja ning saad kohe sahmaki doosi kätte, siis hakkab naeratus juba vaikselt hiibuma. Tõepoolest, kas seda õnne ikka päris niipalju just vaja on?

Kas me sellist Eestit tahtsimegi???