Next stop - Managua

Nicargua on Kesk – Ameerika suurim riik pindalalt ning olgugi et samuti suht värvika lähiminevikuga, turvaline ning turistisõbralik.
Endised soojad suhted N. Liiduga paistavad tänavapildist kõige paremini välja – villiseid ning ladasid vurab teedel piisavalt.
Hommikul kell üheksa startisin Ticabus`siga ning eeldatavaks sõiduajaks oli 8 tundi. See pidas ka paika, olgugi et piiril läks kogu bussitäie reisijate reisipagasi ükshaaval läbikammimisele küllalt aega. Bussis näidati ka filme nagu ikka ning nüüd lõpuks sain teada, kes on see müstiline John Cena, kelle särke ning mütse siin suur valik müügiks on. B ( C ? D ? ) – kategooria film The Marine 2006 aastast andis piisava vastuse. Tegelikult oli paar päris asjalikku filmi ka.
Muidugi, niimoodi kinniste kaardinatega sõites ja filme vaadates loodust ning maad ei näe, aga eks see ole sellise bussireisi hind.
Enne viite olime siis pealinnas ning väikese otsimise järel leidsin ka ( hinnaklassilt ) sobiva ööbimiskoha. Seda peab küll ütlema, et täiesti müstilistes kohtades saab ööbitud ent pärast on mida mäletada. Samas, 6 USD eest viite tärni nõuda oleks vist patt. Tärn ( või pool ) piisab.
Käisin pisut keskuses ringi ning sõin paar purksi tänaval. Seda tehes pandi peatselt kõrvalasuva staadioni brozektorid põlema ning väikese uuringu järel selgus et pesapallimäng algab kell seitse. Siis sinna.
Ega sellest mängust midagi erilist rääkida pole, tase oli nagu oli. Eesti keeles siis äärmiselt nõrk. Tagantjärele pean tunnistama, et Industriales`i sats kuuba pealinnast oli ikka äärmiselt tasemel, kui kasvõi viimaseid meeskondi nendega võrrelda. Kui nüüd kodumeeskond ei suuda üheksa vooru jooksul mitte ühtegi jooksu koju tuua, siis polegi millestki rääkida. Külalismeeskond tegi vajalikud viis jooksu esimese nelja vooru jooksul ära ning järgmised viis mindi niisama, lonkides. Rahvas oli sama tuim, kui eestis korvpalli vaadates – leiname kadunukest. Ah, olgu.
Hommikul käisin veidi veel linnas ringi ning võtsin bussi Granadasse.