Guantanamo

Taustainfot teinuna oli mulle juba teatavaks saanud, et baas jääb seekord nägemata. Kunagi, veel aastat kaks tagasi, oleks see ühe mäe pealt võimalik olnud, nüüd aga oleks püssitoru oma nina ees olnud ainsaks asjaks, mida reaalselt kogeda. Ameeriklased on oma sõjaväebaasi territooriumi laiendanud ning eelpool nimetatud vaatluspunkt mäe otsas nende kontrolli alla läinud. Seega tundub, et ainsaks võimaluseks baasi endaga tutvuda on seda kliendina teha. See võimalus mind siiski nii väga ei ahvatle, kuigi elamuste peal olen alati väljas olnud ning teataid ekstreemsusi veri lausa vajab.
Sõitsin siis niisama päevaks linna ning loivasin seal ringi.
Rahulik linnake, kus täpselt päev ongi parajaks ajaühikuks, mil temaga tutvuda. Suuremad tõmbenumbrid puuduvad ent elu liigub oma aeglase tempoga ning linnaelanikud kulgevad sellega kaasa läbi oma rõõmude – murede. Selles suhtes taaskord rahulik kulgeda sest keegi sind ei tülita ning ei proovi sigareid müüa.
Tagasi pidin kella 17.25 bussiga tulema ent terminali poole lonkides viibati kõrvaltänavast käega ning karjuti et santiago, santiago. Tegu oli siis nn. collectivo tüüpi veoautoga, mil suures kastis pingid ehitatud ning kast ise, väikeseid pilusid arvestamata, presendiga kaetud. Nande omapäraks on see, et kindlat väljumisaega neil pole, vaid sõit algab sel hetkel, kui juhi meelest majanduslikus mõttes piisav arv reisijaid kasti kogunenud on. Pool tundi ootasime ning sõit võis alata. 86 km veoauto kastis läbida pakkus taaskord toreda elamuse ent ehkki inimene pidi kõigega harjuma, puudub mul soov seda päevast päeva teha. Samas, kohalikel palju muid variante pole.
Bussiliiklusest niipalju et riikliku poliitika tõttu kohalikesse bussidesse välismaalasel asja pole ning sõita saab ainult Viazul`i bussifirmaga, mis praktiliselt ainult välismaalaste teenindamiseks loodudki. Või ka kohalikke, kui kohti üle. Sellel firmal on aga reise mõistetavatel põhjustel suhteliselt harva ning Guantanamot külastades oligi sinna üks hommikune väljumine ning tagasi samamoodi. Hinnad võrreldes kohalikega on mõistagi tunduvalt kallimad. Näiteks seesama eilne reis maksis mulle 6 CUC ehk 72 krooni suund, kui kohalik reisis Astro nimelise bussifirmaga 18 kuuba peeso ehk 9 krooni eest. Siit pealinna maksaks mina Viazul`iga 51 CUC ehk umbes 612 krooni, kohalik 186 kuuba peesot ehk 93 eesti ühikut jne.
Tagasisõit pealinna saab homme toimuma ning ma pole veel otsustanud, mis transpordiga sinna suundun. Kõige tõenäolisem ongi öö ekspressbuss, mis väljub siit kell 18.00 ning oleks seitsme ajal hommikul Havana`s.
Mingi võimalus on ka rongiga minna ning lähen seda täna hommikul uurima. Paar rändurit on selle reisi teinud ning eriti ei soovitanud ent see just tõestabki selle reisimooduse ainukordsust ning soovi vastavat ka ise kogeda.
Ongi enam – vähem kõik.
Täna kaarti uurides tegin raske ent paratamatu otsuse Mehhikosse tagasijõudes pealinna Mexico City külastamine vahele jätta. Logistiliselt oleksin hakanud risti sõitma ning ka ajaliselt päris palju kaotanud. Pealinna külastamine ei oleks praktikas ka midagi erilist andnud, sest riigi kogu põhjaosa oleks nagunii käimata jäänud. Panustan teistesse riikidesse ning Cancunis veedetud öö järel hakkan vaikselt mööda rannikuäärt Belize poole liikuma.
Mulle pole kunagi meeldinud risti sõitmine ning üritan seda sellegi reisi vältel vältida. Kui aeg ressursina on piiratud, siis tuleb seda otstarbekalt ja efektiivselt kasutada. Teine, mida ennast hästi tundes vihkan, on plaani järgi elamine. Nagu nüüdki on tagasilennu kuupäev paigas ning peab selle järgi omi plaane tegema. Spontaansus reisisihti vabalt valida ning meeldivuse korral kauem, mittemeeldivuse korral vähem aega mõnes paigas olla, kadunud. Ka seda üritan edaspidi vältida.
Praeguseni on siiski veel ebaselge, kummal pool Panama kanalit aasta 2008. saabub. Tõenäoliselt siiski siinpool ent seda näitab aeg.
Santiago de Cuba, 13. päev ilma pikkade püksteta.