Koloniaallinn Granada

Granada valisin lihtsalt seetõttu, et see jäi teepeale lõuna poole sõites ent olen valikuga äärmiselt rahul.
Tegelikult kaalusin ka teist varianti ehk lennata Managuast Corn Island`ile ehk Maisisaartele ning veeta jõulud seal. See poleks nii väga paha mõte olnudki ent otsustasin siiski edasi liikuda et selle aasta sees või hiljemalt järgmise aasta alguseks kesk-ameerikaga ühele poole saada.
Buss Granadasse sõitis alla tunni ning linn hakkas tõesti meeldima. Olgugi et tegemist on vägagi turismindusele rõhuva keskkonnaga, on siin siiski võimalik rahulikult ringi uidata. Arhidektuur on nagu koloniaalajastul ehitatud linnades ikka – madalad, ühekordsed, äärmiselt värvikirevad majad.
Peatuspaigaks valisin hostellli nimega Oasis ning ka sellele ei saa midagi ette heita. Piisavalt ruumi, suht vähe rahvast, bassein ning wi-fi loovad atmosfääri, milles võiks end kauemgi praadida. Paar päeva olengi siin lihtsalt ringi loivanud, välja arvatud tänane järves ujumas käik. Lähedalasuvat Nicaragua järve reklaamitakse kui puhtaimat veekogu siinsel maal ent reklaamida võib mida iganes. Linna reoveed leiavad kuulu järgi oma viimse teekonna sealsetes vetes ning olgugi et lõhna tunda polnud, puhtaks seda vett küll nimetada ei saa. Tõsi, kõigest hoolimata oli magevees ujumine suureks plussiks – ookeani soolast vett on ligi kuu aega niigi testitud.
Homme hommikul katsun siiski edasi liikuda ja tõenäoliselt jõuan pealelõunaks Costa Rica pinnale. Kuhu ning kuidas seal edasi, selgub kohapeal. Päev korraga.