Võitjate üle mõistetakse kohut ja veel kuidas ...

Öeldakse, et kui millesti muust rääkida pole, siis jalgpallist on ikka. Või käis see ilma kohta ? Ei mäleta ...
Iseenesest on ka muust rääkida, ent alustame jalkaga, kuna veerandfinaalid on seljataga.
Niipalju tahaksin veel Austraalia meeskonna kohta öelda, et nende välja langedes hakkasin ühte teatud lauset kohalike inimeste suust ootama ja kui seda kohe ei tulnud, imestasin, kas me mitte ei elagi ( väikeses ) Ameerikas. Aga ei, läks päev ning hakkas seda tulema nii töökaaslaste suust, kui telekast-raadiost, nimelt - ega mulle tegelikult see jalgpall ( soccer ) pole kunagi korda läinudki. Bingo!!!
Ma tõesti ei saa saareriigi meeskonna vaimustusest aru, seda imestavam panev oli kiidulaul nii Eesti, kui Vana Euroopa lehtedes. Eksootilisuse aspekt välja jätta, siis mängujoonist ju meeskonnal polnud. Lihtlabane palli ettetagumine ei ole see, mis vaataja silma paitaks. Ma väidan, et neil oli lihtsalt ropult õnne, et nad sellisesse gruppi pääsesid ning edasi läksid.
Vaieldamatult väärinuks edasipääsu hoopis Elevandiluuranniku meeskond, kellest juba avamängus Argentiina vastu sai mu lemmik. Nende ebaõnneks sattusid nad aga väga raskesse gruppi ning edasipääs jäi selleks korraks unistuseks. Kaks nappi kaotust kahele maailma tipp-meeskonnale ja võit Serbia üle ei piisanud.
Aga veerandfinaalid.
Esimeses juhtus siis mu ainuke töö-õnnetus ehk edasi pääses vale meeskond. Peab olema hull, väites et Saksamaa vääris poolfinaali jõudmist. Kusjuures tegu ei ole pelgalt mu Saksamaa meeskonna vihkamisega, mida ma olen kogu oma teadliku elu teinud.
Olen veelgi seda meelt, et praeguste esitluste põhjal väärinuks maailmameistritiitlit Argentiina. Juba esimesest mängust alates töötas nende mängumootor tõrgeteta ning mitte ainult 6:0 võit Serbia üle pole see, mis selleaastase meeskonna tugevust näitab. Endised jugo-riigid on ju kõik meeleolu.meeskonnad ehk kui tuju langeb, siis lüüakse käega ning vahet pole, kui suur kaotus sealt siis tuleb.
Esimene poolaeg Saksamaa vastu oli parim jõudemonstratsioon. Kui ülbetel sakslastel võetakse kodupubliku ees mängutuju 45 minutiks täielikult ära ( pallivaldamine 65:35 Argentiinale ), siis pole vist ebaselge, milline meeskond mängu dikteeris. Mängu otsustas täielikult väravavahi vahetus, sest postide vahele asetunud Franco oli ikka täielik flopp ja tema nahka penaltiseeriagi läks.
Ma võin ka seletada, mis ma isegi Eesti rahvusmeeskonnale olen võimeline enne kaasa elama, kui Saksamaale. See on just see ülbus. Saksamaa pole kunagi mänguliselt silmale midagi pakkuda suutnud. Ainult jõuga minnakse edasi, toore jõuga alistatakse vastaseid. Tõsi, nagu ka sel aastal taaskord kinnitust on leidnud, see on suhteliselt efektiivne.
Kui lõunamaa meeskondi peetakse üldjuhul tooreteks ja seda nad ka on, siis ega saksamaalgi pole kuna sellistest mängijatest puudus olnud, kelle vikat töötada ei oskaks. Usun, et poolfinaalis kaotusseisu jäädes ning lõpu lähenedes hakkame õiget saksamaa toorutsemist nägema.
Sama asi on näitlemisega, milles eriti andekad on näiteks Lõuna-Ameerika meeskonnad. Mida aga nn.superstaar Ballack veerandfinaalis tegi? Tipp-mängija, my ass.
Vahet pole, poolfinaalis nad lihtsalt peavad pähe saama.
Itaalia on siis nende vastane ning ma usun, et kellegile see erilise üllatusena ei tule.
Rutiinivõit Ukraina üle oli just niivõrd veenev, kui oodata oligi. Ja tõesti, kui midagi hullu ei juhtu ( loe: järjekordne itaallane leiab enne lõpuvilet tee dushi alla ), siis peaks kodumeeskonna alistamine küll võimetekohane olema. Ühtlaselt tugevad on kõik liinid, väravavahist alates.
Tänaöised veerandfinaalid läksid ka nii, nagu oodata oli.
Inglismaal oli üle tüki aja väga hea meeskond koos, aga turniiriaegsed vigastused, mänguaegsed vigastused ning Rooney idiootsus tähendasid kojusõitu. Portugal teab, kuidas vastasel mänguisu ära võtta. Teevad nad seda ääretult jõhkralt ent taaskord efektiivselt.
Ja viimane mäng, kust puhtalt Prantsusmaa edasi läks. Igalühel on oma arvamus ent mina väidan, et teenitult. Brasiilia nimelt polnud sel turniiril nii hea, kui oodanuks, seda oli juba alagrupis näha. See, et paberil ollakse teistest meeskondadest peajagu üle, et taga veel meistritiitlit - sai taaskord tõestatud.
Prantsusmaa vastu ei suudetud ju midagi olulist korda saata ning eurooplaste võit oli teenitud.
Seega ees on poolfinaalid ning finaal Itaalia - Prantsusmaa.
Taaskord kurdetakse väravate vähesuse üle, nagu igal suurturniiril enne seda. Peale esimest kahte mängu oli väravate keskarv ju 4 ( Saksamaa - Costa Rica 4:2 ja Ecuador - Poola 2:0 ) ent siis hakkas kiirelt langema. Alagrupimängudes tehti keskmiselt 2,5 väravat mängus ning kas seda on siis vähe? Play-off`ides on väravate arv 1,75 peale langenud ent ka panused on kasvanud ja meeskondade tase ühtlustunud.
Pealegi, kas värav on mängu sool? Kas see, kui keegi võidab 12:0 või mängitakse viiki 5:5, teeb mängust mängu? Või on teinekord hulga nauditavam vaadata 0:0 lõppevat mängu, kus on rohkelt ohtlikke momente, piisavalt posti ja lati tabavusi, üliinimlikke väravavahi tõrjeid, võitlust iga sentimeetri pärast ning vastaste austust teineteise vastu ???
Itaalia on maailmameister.