( Taaskord ) õiglus võidutses

Vanasõna teadupärast ütleb - kes kannatab, see näeb Saksamaa kukkumise ära.
1954, 1974 ja 1990. aastal seda oodata ei jõutud, seega puhta kullana ka seda ütlemist võtta ei saa.
Esimeses poolfinaalis läks nii, nagu minema pidi. Põnevust oli lõpuni ning parem võitis. Ise kahjuks rohkem vaadata ei saanud, kui esimesed 30 min ( proletariaadi elu ... ), aga juba siis dikteeris Itaalia ning seda õigustatumalt nad Prantsusmaaga finaalis kohtuvad.
Saksamaale peaks aga õnne soovima. Noorel treeneril andetu meeskonnaga neljas koht oma kodu MMil saavutada pole üldsegi halb. Kes mäletab, siis eelmistel MM - võistlustel saavutas ka kodumeeskond neljanda koha. Aga ütleme nii, et Itaalias olles ei maksaks jalkat rohkem jagavalt inimeselt küsida, et kuidas see 2002. aasta veerandfinaalmäng Lõuna - Korea vastu, kuidas seda mängida oli?
Kossus tean isegi väga hästi, võõra väljaku mängudes on päris tihti vaja seitsme mehe vastu mängida - viis vastast ja kaks kohtunikku. Kui siis vise läheb, pole probleemi, kui ei lähe, on.
Jalkas on ka sellel MMil nähtud, ühe mehe eemaldamine oluliselt veel meeskonda ei nõrgenda. Kõvasti peab kaitsma ning lihtsalt rohkem jooksma, ent mängida on võimalik.
Neli aastat tagasi mängis Itaalia siiski 11 korealase ning kolme kohtuniku vastu ja pidi alla vanduma.
Seega, Saksamaa neljas koht andetu meeskonnaga on väga hea saavutus, saavad sellest kindlasti isegi aru ning oskavad hinnata. Või noh, andetu on vist vale sõna siin kasutada, taipan seda isegi. Näitlejameisterlikkuselt on saksa teatrilavad ja kinematograafia pool päris mitu talenti kaotanud. Nimed Ballack, Podolski, Klose võiksid vabalt figureerida kunstiringkondades end kui kala vees tundvate inimeste huulil. Seega kahju, et oma talenti niimoodi raisatakse.
Tõsi, ma pole huvi tundnud, järsku nad siiski löövad kaasa kuskil kohaliku rahvamaja huviringis, sest kustnikuhing on teatavasti rahutu ning näitlemine pelgalt palliplatsil usun, pikemas perspektiivis rahuldust ei paku. Ei tea.
Küll aga olen sunnitud austust avama taaskord Roman Abramovitshile. Mees kes on edukalt ( vene ajakirjandusel on selle kohta oma versioon ) kaasa löönud vase-, tsingi- ja nikliettevõtete erastamisel ja omab Chelsea jalgpalliklubi, tundub et järgmiseks on ette võtnud Londoni teatrilavad. Millegi muuga ma ei oska Ballack`i ostmist põhjendada.
Uudistes pole kõrvu jäänud, millise teatri ta ära ostis, pole tõsi viitsinud ka netis sorida. Netist tõenäoliselt leiaks ka teatri mängukava ning selle, kas näidend Hansuke ja Greteke on juba sellel sügisel välja tulemas või alles peale aastavahetust ja kuidas piletitega on. Iseenesest mul on tagasilend ka veel ostmata ning ühe variandina on ju võimalik läbi Londoni tulla. Saaksin tegelikult ju isegi siis seal olles suurepärasest näitemängust osa.
Võimalus, mida enam kunagi tulla ei pruugi.
Tulevase maailmameistri kohta veel paar sõna. Kes on tähele pannud, siis üllatavalt resultatiivselt esinetakse taevasiniste kohta. Üldjuhul seisneb nende taktika ju selles, et lüüa ise värav ära ja siis kogu ülejäänud mäng kaitses istuda ja kontradele mängida. Nüüd aga pelgalt ühe väravaga naljalt ei piirduta. Tõsi, tuleb tunnistada, viimased vastased, nii veerand - , kui poolfinaalis on nõrgad olnud.
Kellel aga veel on ebaselge, milline väravavaht maailma parim on, siis Buffon`i selja taha on kuues mängus üks pall sattunud. Ehk keskmine kuskil 0,166 väravat mängus. Ja kes mäletab, selle lõi oma kaitsja. Vastaste ründetähdede resultatiivsus on olnud ... 0 ?