Trinidad

30nda ennelõunaks olin broneerinud pileti väikelinna nimega Trinidad.
Vahemaa polnud kui 150 km umbes ent sõiduajaks hinnanguliselt üle kolme tunni. Alguses imestasin, pärast enam ei.
Nimelt olid teed kitsad ning suht viletsas korras, lisaks kurvilisus mis kõik keskmist kiirust vähendasid. Ametlikke peatuseid ei olnud rohkem kui Cienfuegos nimelises linnas, mitteametlikke tegime hulgim. Vahepeal oli vaja vett radikasse valada, siis käisid bussijuhid kuskilt tee-äärsest majast endale kotiga puuvilju toomas jne. Summa summarum tuligi siis kokku kolm tundi ja rohkemgi.
Nüüd oli juba looduski huvitamam ning hakkas mägesid horisondis kumama, seega lõunapoolsem osa ongi mägisem, nagu lugeda on olnud. Ka asustus oli pisut tihedam ent äärmiselt trööstitu. Lagunevad väikesed ja madalad majaonnid, kidurad veised – hobused. Tehnika puudumine tingib tõenäoliselt selle, et põllutöödeks kasutatakse ikka veel ühehobujõulist agregaati, sest ühtegi traktorit küll silma ei hakanud.
Trinidad on tuntud oma vanalinna poolest ning aastast 1988 UNESCO kaitse all. Uimane linnake, mis on turistide seas väga popullaarne ning tingib taaskord selle et sigareid on võimalik osta ning taksoga kõvasti sõita. Kui Santa Claras pakuti mulle ainult korra tubakat müüa siis siin polnud jutuvadale ” sigars, mister, taxi, taxi, mister, sigars, mister, taxi ” lõppu.
Bussi pealt maha tulles kordus eelmise päeva stsenaarium ning tunne oli kui rockstaaril. Bussijaama territooriumile casa particular agente ei lastud ent kohe sealt väljas, nööri taga käis nii kõva müügitöö et Peep Vain`gi kadestaks. Suured kataloogid lahti lööduna pakuti igasugu majutust ning taaskord sai üks valitud paar kvartalit bussijaamast kaugemal. Ütleks et sellise hinna kohta väga hea diil, arvestades seda et maja kogu teine korrus on mu kasutada kahe rõdu ning kuuba mõistes rikkalikult varustatud elamisega. Hind oli 20 CUC, aga tingimused ka ideaalsed.
Paberimajandusega ühel pool, läksin linnaga tutvuma. Taaskord tuleb tõdeda et poolest päevast täielikult piisab, kui just aega ülearu pole. Kaunis oli vanalinn küll oma madalate majade ning munakivi teedega ning Bandidos kirik keset küla ilusti korda tehtud. Selle kellatorni tasub ronida ehkki laudtrepp mis sinna viib, kõikus kahtlaselt mu raskuse all. Vaated, mis sealt päikeseloojangul avanevad, on lummavad.
Linna ääres paikneb ka ilus beach ent mul puudub praegu huvi rannamõnusid nautida ja pealegi olen Kariibi merega juba tutvust teinud.
Seega, käia võiks selles linnas ära ent kauemaks kui päevaks pole teha midagi.
Seetõttu oligi mu detsembrikuu esimese päeva sihiks linn nimega Camaguey, millest enne ei tea küll muhvigi ent läheme kohale ning seal selgub ...