Santa Clara
29nda hommikul siis Santa Clarasse.
Eelmisel õhtul ütlesin perenaisele et mis ta arvab, kas peaks takso tellima bussijaama või saab ka tänavalt hommikul püütud ( ise olin hommikuti pildistamnas käinud ning sel ajal – kaheksa paiku – juba liiklus kees ) ?
Ta ütles et muidugi peab tellima ning ta võib ühele oma tuttavale helistada. Küsisisn siis et palju see ots maksta võiks ? Nagu lõunamaal kohane tuleb enne sõitu hind
kokku leppida, muidu võib üks pool pärast pisaraid valada ja selleks pooleks pole taksojuht. Teada oli fakt et praktiliselt kõik linnaotsad, ka näiteks Õismäe – Pirita pikkuse vahemaa, saab 5 CUC aetud ehk siis 60 krooniga. Eraldi taks kehtib lennujaama kohta.
Ütles et tavaliselt on ta 10 võtnud. Vahemaa pisut üle 2 km ehk kilomeetri hinnaks umbes 60 krooni kui sisseistumist ei arvesta ja siinsed juhid ei arvesta. Ma siis et pean veel mõtlema ning mõtlema jäingi.
Hommikul sain ilusti bussijaama ning akadeemilise veerandtunnise hilinemise järel hakkasime lõuna poole liikuma. Üks asi, millest ka enne lugenud olin ent nüüd omal nahal tunda sain, on see et vastukaaluks väljas olevale 25 – 30 kraadile lüüakse bussides konditsioneerid põhja ehk temperatuur on seal ma-ei-tea 10 kraadi. Isegi shortsidega hakkab jahe ning hull on see mees kes palja t-särgiga sellele katsumusele vastu läheb. Eks siin teatav loogika ka on ent mu pea seda lahti ei jaga. Tõsi, pole esimene asi siin elus, mis hämaraks jääb.
Sõit kestis tõesti see neli tundi ent bussiaknast midagi erilist küll vaadata polnud. Ehk läheb lõunaosas ilusamaks, aga praegu oli suuremas osas tühermaa mõne üksiku puuga. Ka asustus oli hõre, mõni üksik onn siin-seal.
Kohale jõudes bussist välja. Siin on kombeks oma suurem tsumadan enne sõidu alustamist ning ootesaali minemist ühest luugist sisse anda, kus sellele siis papist kaart külge seotakse ning teine sulle antakse. Ise nad transpordivad selle siis väljuva bussi pagasiruumi. Põhimõte nagu lennukis ent eks siin kardetakse vist taaskord varastamist, milleks muidu selline turvaabinõu. Luugist kotti sisse andes pead vastuvõtjale nii pool kuni peeso tip`pi andma ning pärast bussist kättesaades ka juhile. Omad süsteemid.
Üks asi, mida ka lugenud olin ent ise kogedes taaskord asjast alles õige pildi sain, juhtus bussijaamast väljudes. Havanna lennujaamas midagi sellist polnud ent väiksemates kohtades pidi pea igal pool olema ehk kodumajutuse pakkujad valitsevad välisuksel sind kui shaakalid. Bussijaama endasse neid uksel valvav politsei ei lase, aga uksest väljudes riputakse sul nii kaelas kui käte otsas ja sõna otseses mõttes kisutakse tükkideks. Tunne on nagu Kashpirovskil: tee mind käiaks, tee mind käiaks ...
Arvata on et väiksematesse linnadesse nagu Santa Crara`gi oma 300 000 inimesega oli, päevas teab mis mitu bussi välismaise lihaga ei tule ning seda suurem on siis rebimine. Kõik karjuvad läbisegi ning üheskoos. Paljudel on kataloogid oma elamisest kaasas ning lastakse seda su nina ees, osadel lihtsalt nimekaardid – täielik hullumaja. Mingi pead siis valima ning ma oma subjektiivse valiku ka tegin. Valisin kõige vanema naise pakkumise, sest sain temaga hinnas ( 15 CUC Havana 25 vastu ) kokkuleppele ning äratas ka muidu usaldust. Ja ei pidanud kahetsema.
Taksoga sinna ning kahest toast valides valisin teise korruse oma. Nagu välja tuli, oli tegelik majutaja poeg ja ema lihtsalt agendiks bussijaamas.
Ühte pean aga taaskord tunnistama. See kuradi kuuba keel on vaja selgeks saada, muidu tuleb nutt peale. Havanas sai veel hakkama ent kasvõi nüüdki kiskus asi juba karmimaks ära. Lihtsalt see 100 sõnaline baas mis mul tõenäoliselt on, sellega mitte ainuüksi aatomiuuringuid ei õnnestu korraldada, vaid ka niisama elu läheb raskeks.
Õnneks poeg rääkis mõne sõna ingleset ning mina sama palju espanioli lastes saime kokkulepped sündima.
Linn ise omab paari turismimagnetit ent kui just aega üleliia palju käes pole, siis päevaga saab korraliku ülevaate ning järgmisel hommikul võib taaskord edasi sõita, mida ma ka tegin.
Pojaga vesteldes sain pisut rohkem infot kuuba elu kohta.
Näiteks see fakt et maasse saabudes mulle passi templit ei löödud ega siin olles kellelegi see korda ei lähe. A ja O on migratsiooni – ehk viisakaart, kuhu ka tempel lennujaamas istutati. Seal siis registreeriti mind ära ning ükskõik kuhu ma siin maal ka ei majutu, on majutaja kohustatud 24 tunni jooksul minust valitsusele ette kanda ning nii saadakse teada, kus liigun. Jutt käib mõistagi kõigist turistidest, mitte minu persoonist ainuisikuliselt.
Suur Juht siis valvab turistide liikumist. Eks ta on kahe poolega asi nagu asjad ikka. Ühelt poolt valvatakse tõesti su liikumisi, teiselt on see aga garantii turisti enda turvalisusele ehk kui üle ööpäeva vennast midagi kuulda pole olnud, saabuvad mehed viimasesse teadaolevasse ööbimiskohta ning alustavad uurimist.
Poeg rääkis veel seda et tema peab kodumajutuse pealt iga kuu riigile maksma 264 CUC ehk umbes 3200 krooni ja on tõesti ta enda asi, kuskohast need ööbijad võtab, sest maksab igal juhul, on täituvust või pole. Ja kuskil 4-5 kuud aastast pidigi selliseid riigi doteerimise kuid olema. Ema agendina peab oma musklid toorena hoidma.
Poja naine, ülikooliharidusega õpetaja, oli teise lapsega nüüd kodus ent tema kuupalk pidi kuskil 700 krooni olema. Lapsekompensatsioon, mida ta praegusel hetkel kuus saab, on umbes 30 krooni. Võrdluseks piimapulber või-kuidas-iganes-seda-ka-kutsutakse ( ma pole titenduses väga tugev ), selle kilohind on 60 krooni.
Edasi, vee eest maksavad abonomenti, kasuta palju tahad, nii 15 krooni kuu. See aga pidi seal linnas nii olema, osades linnades makstakse ikka mõõdiku järgi.
Elekter maksustatakse astmeliselt ehk esimese 50 kwh hind on nii 4 eesti senti kasvades järk-järgult alates 300 kwh/kuus 50 sendiks kilovati eest. Ütles et neil on umbes 240 kroonised arved, olevalt sellest, palju konditsioneere kasutavad.
Mobiiliga on tõesti nii, et kuubalased ise ei või omada, vaid selle peab registreerima välismaalase nimele. Tema olevat registreerinud selle pealinnas ning palja SIM-kaardi eest maksnud 1500 krooni. Telefon ise umbes paar tuhat. SMSi saatmine alla kahe krooni ent minutind kuskil 6 eesti ühikut.
Kõik tundub suhteliselt kallis kuuba elustandardit arvestades ent tundusid suht normaalselt elavat. Automaatpesumasin oli näiteks ning DVD-mängija ja kuigi need euroopa mõistes pole teab mis suured näitajad, on siin olukord teine. Autot küll polnud ning sellest unistasid ent ainuke variant oleks see mustalt turult hankida ja see tõeliselt maksab.
Aga kel huvi on ning sinna linna minnes ööbimispaika vajab, siis aadressiks on:
Maceo y Luis Estevez
Berenguer 117
Santa Clara
Cuba
e-mail: over19622002@yahoo.com
Enne reisile tulekut käisin eesti turismiinfost läbi ning võtsin maarjamaad tutvustavat hispaaniakeelset materiali kaasa, milledest ühe ka neile jätsin. Lugesid huviga ning nende arvates on eestimaa ääretult kaunis. Palju siin diplomaatilist viisakust oli, palju siirust, teavad nad ise kõige paremini.
Eelmisel õhtul ütlesin perenaisele et mis ta arvab, kas peaks takso tellima bussijaama või saab ka tänavalt hommikul püütud ( ise olin hommikuti pildistamnas käinud ning sel ajal – kaheksa paiku – juba liiklus kees ) ?
Ta ütles et muidugi peab tellima ning ta võib ühele oma tuttavale helistada. Küsisisn siis et palju see ots maksta võiks ? Nagu lõunamaal kohane tuleb enne sõitu hind
kokku leppida, muidu võib üks pool pärast pisaraid valada ja selleks pooleks pole taksojuht. Teada oli fakt et praktiliselt kõik linnaotsad, ka näiteks Õismäe – Pirita pikkuse vahemaa, saab 5 CUC aetud ehk siis 60 krooniga. Eraldi taks kehtib lennujaama kohta.
Ütles et tavaliselt on ta 10 võtnud. Vahemaa pisut üle 2 km ehk kilomeetri hinnaks umbes 60 krooni kui sisseistumist ei arvesta ja siinsed juhid ei arvesta. Ma siis et pean veel mõtlema ning mõtlema jäingi.
Hommikul sain ilusti bussijaama ning akadeemilise veerandtunnise hilinemise järel hakkasime lõuna poole liikuma. Üks asi, millest ka enne lugenud olin ent nüüd omal nahal tunda sain, on see et vastukaaluks väljas olevale 25 – 30 kraadile lüüakse bussides konditsioneerid põhja ehk temperatuur on seal ma-ei-tea 10 kraadi. Isegi shortsidega hakkab jahe ning hull on see mees kes palja t-särgiga sellele katsumusele vastu läheb. Eks siin teatav loogika ka on ent mu pea seda lahti ei jaga. Tõsi, pole esimene asi siin elus, mis hämaraks jääb.
Sõit kestis tõesti see neli tundi ent bussiaknast midagi erilist küll vaadata polnud. Ehk läheb lõunaosas ilusamaks, aga praegu oli suuremas osas tühermaa mõne üksiku puuga. Ka asustus oli hõre, mõni üksik onn siin-seal.
Kohale jõudes bussist välja. Siin on kombeks oma suurem tsumadan enne sõidu alustamist ning ootesaali minemist ühest luugist sisse anda, kus sellele siis papist kaart külge seotakse ning teine sulle antakse. Ise nad transpordivad selle siis väljuva bussi pagasiruumi. Põhimõte nagu lennukis ent eks siin kardetakse vist taaskord varastamist, milleks muidu selline turvaabinõu. Luugist kotti sisse andes pead vastuvõtjale nii pool kuni peeso tip`pi andma ning pärast bussist kättesaades ka juhile. Omad süsteemid.
Üks asi, mida ka lugenud olin ent ise kogedes taaskord asjast alles õige pildi sain, juhtus bussijaamast väljudes. Havanna lennujaamas midagi sellist polnud ent väiksemates kohtades pidi pea igal pool olema ehk kodumajutuse pakkujad valitsevad välisuksel sind kui shaakalid. Bussijaama endasse neid uksel valvav politsei ei lase, aga uksest väljudes riputakse sul nii kaelas kui käte otsas ja sõna otseses mõttes kisutakse tükkideks. Tunne on nagu Kashpirovskil: tee mind käiaks, tee mind käiaks ...
Arvata on et väiksematesse linnadesse nagu Santa Crara`gi oma 300 000 inimesega oli, päevas teab mis mitu bussi välismaise lihaga ei tule ning seda suurem on siis rebimine. Kõik karjuvad läbisegi ning üheskoos. Paljudel on kataloogid oma elamisest kaasas ning lastakse seda su nina ees, osadel lihtsalt nimekaardid – täielik hullumaja. Mingi pead siis valima ning ma oma subjektiivse valiku ka tegin. Valisin kõige vanema naise pakkumise, sest sain temaga hinnas ( 15 CUC Havana 25 vastu ) kokkuleppele ning äratas ka muidu usaldust. Ja ei pidanud kahetsema.
Taksoga sinna ning kahest toast valides valisin teise korruse oma. Nagu välja tuli, oli tegelik majutaja poeg ja ema lihtsalt agendiks bussijaamas.
Ühte pean aga taaskord tunnistama. See kuradi kuuba keel on vaja selgeks saada, muidu tuleb nutt peale. Havanas sai veel hakkama ent kasvõi nüüdki kiskus asi juba karmimaks ära. Lihtsalt see 100 sõnaline baas mis mul tõenäoliselt on, sellega mitte ainuüksi aatomiuuringuid ei õnnestu korraldada, vaid ka niisama elu läheb raskeks.
Õnneks poeg rääkis mõne sõna ingleset ning mina sama palju espanioli lastes saime kokkulepped sündima.
Linn ise omab paari turismimagnetit ent kui just aega üleliia palju käes pole, siis päevaga saab korraliku ülevaate ning järgmisel hommikul võib taaskord edasi sõita, mida ma ka tegin.
Pojaga vesteldes sain pisut rohkem infot kuuba elu kohta.
Näiteks see fakt et maasse saabudes mulle passi templit ei löödud ega siin olles kellelegi see korda ei lähe. A ja O on migratsiooni – ehk viisakaart, kuhu ka tempel lennujaamas istutati. Seal siis registreeriti mind ära ning ükskõik kuhu ma siin maal ka ei majutu, on majutaja kohustatud 24 tunni jooksul minust valitsusele ette kanda ning nii saadakse teada, kus liigun. Jutt käib mõistagi kõigist turistidest, mitte minu persoonist ainuisikuliselt.
Suur Juht siis valvab turistide liikumist. Eks ta on kahe poolega asi nagu asjad ikka. Ühelt poolt valvatakse tõesti su liikumisi, teiselt on see aga garantii turisti enda turvalisusele ehk kui üle ööpäeva vennast midagi kuulda pole olnud, saabuvad mehed viimasesse teadaolevasse ööbimiskohta ning alustavad uurimist.
Poeg rääkis veel seda et tema peab kodumajutuse pealt iga kuu riigile maksma 264 CUC ehk umbes 3200 krooni ja on tõesti ta enda asi, kuskohast need ööbijad võtab, sest maksab igal juhul, on täituvust või pole. Ja kuskil 4-5 kuud aastast pidigi selliseid riigi doteerimise kuid olema. Ema agendina peab oma musklid toorena hoidma.
Poja naine, ülikooliharidusega õpetaja, oli teise lapsega nüüd kodus ent tema kuupalk pidi kuskil 700 krooni olema. Lapsekompensatsioon, mida ta praegusel hetkel kuus saab, on umbes 30 krooni. Võrdluseks piimapulber või-kuidas-iganes-seda-ka-kutsutakse ( ma pole titenduses väga tugev ), selle kilohind on 60 krooni.
Edasi, vee eest maksavad abonomenti, kasuta palju tahad, nii 15 krooni kuu. See aga pidi seal linnas nii olema, osades linnades makstakse ikka mõõdiku järgi.
Elekter maksustatakse astmeliselt ehk esimese 50 kwh hind on nii 4 eesti senti kasvades järk-järgult alates 300 kwh/kuus 50 sendiks kilovati eest. Ütles et neil on umbes 240 kroonised arved, olevalt sellest, palju konditsioneere kasutavad.
Mobiiliga on tõesti nii, et kuubalased ise ei või omada, vaid selle peab registreerima välismaalase nimele. Tema olevat registreerinud selle pealinnas ning palja SIM-kaardi eest maksnud 1500 krooni. Telefon ise umbes paar tuhat. SMSi saatmine alla kahe krooni ent minutind kuskil 6 eesti ühikut.
Kõik tundub suhteliselt kallis kuuba elustandardit arvestades ent tundusid suht normaalselt elavat. Automaatpesumasin oli näiteks ning DVD-mängija ja kuigi need euroopa mõistes pole teab mis suured näitajad, on siin olukord teine. Autot küll polnud ning sellest unistasid ent ainuke variant oleks see mustalt turult hankida ja see tõeliselt maksab.
Aga kel huvi on ning sinna linna minnes ööbimispaika vajab, siis aadressiks on:
Maceo y Luis Estevez
Berenguer 117
Santa Clara
Cuba
e-mail: over19622002@yahoo.com
Enne reisile tulekut käisin eesti turismiinfost läbi ning võtsin maarjamaad tutvustavat hispaaniakeelset materiali kaasa, milledest ühe ka neile jätsin. Lugesid huviga ning nende arvates on eestimaa ääretult kaunis. Palju siin diplomaatilist viisakust oli, palju siirust, teavad nad ise kõige paremini.
posted by Lonely Rider at 11:23
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home