Playa Tamarindo

Peab alustama pisut kaugemalt.
Granadas elades olin samas, kümneses dormis koos kahe ameeriklannaga. Stephanie ja Melissa ( ? ) from California. Jehoova tunnistajad. Kõige heasüdamlikumad inimesed keda olen kohanud selle reisi vältel ning ühed läbi aegade. Mõndasid lihtsalt elu ei õpeta.
Lisaks sellele, et mulle Vahitorn praktiliselt koheselt kätte löödi, rääkisime ka paljudest muudest asjadest, käisime kambaga söömas jne.
Igal juhul neil on seda reisi veel mõned päevad järgi sest 29ndal läheb San Jose`st ( Costa Rica pealinn ) lennuk kodumaa avarustesse tagasi ning nende kahenädalane minireis saab otsa.
Eile hommikul kell viis astusime koos bussi peale et riiki vahetada. Nende plaanid nägid ette pisut allapoole, Playa Samara`sse minekut, mina soovin alustada kõige suurema ent samas ka tuntuima Playa Tamarindo`ga.
Kuna bussiöö eelneval päeval olin pisut maganud ning õhtul und enam ei tulnud ning pärast polnud enam mõtet magama minna sest öösel neljast pidi valmistuma hakkama, siis ma ei maganudki sel ööl. Peale piiripunkti, kui meie sihtkohani, Liberia`ni, jäi kuskil 60 km, ütlesin neile, et ajage mind seal üles.
Mingil hetkel ärkan siis üles ning küsin et kaugel nagu oleme? Nemad ei teadnud ning järgmist tee-äärset silti vaadates näitas Liberia`ni 94 km. Tõsi, juba teiselt poolt. Naised ...
Astusime siis keskel eimidagi maha ning hakkasime kohalike käest busside kohta uurima, et pisut lähemale oma sihtkohtadele saada. Õnneks saime juba 10 min pärast bussi peale ning see transportis meid Santa Cruz`i nimelisse väikelinna, kust nagunii oleks pidanud läbi sõitma. Sealt siis mina põhja poole ja nemad allapoole.
Playa Tamarindo on kõige suurem siinsetest, Vaikse ookeani, kuurortitest ning kõige populaarsem surfarite seas. Või ütleme siis kõige tegijam poosetajatest surfarite seas, sest paremad lained pidid paaris muis kohtades olema ent seal tuleb pelgalt alale keskenduda, ilma mingi võimaluseta kesktänaval, laud käes jalutades, kaaspuhkajate seas krediiti lõigata.
Palju on ameerikamaa turiste ning nende tõttu kutsutakse seda kohta mitte Tamarindo vaid TamaGringo ( gringo – kahvanägu ).
Tegelikkuses on suht mõttetu koht ning peale üheööst peatust liigun järgmiste randade suunas. Esiteks pole siin ilusast rannas mingitki märki, vaid on kivirahne täis. Teiseks on totaalselt väljasurnud, kuigi praegune aeg peaks tipp-perioodiks olema. Kolmandaks on siin palju lapseperesid ning juba seetõttu selline perekuurorti tunne ehk tuleb kiiremas korras gaasi vajutada.
Kuhu edasi, pole veel välja mõelnud ent rannikuäär on randu täis, olgugi et osadesse pääseb vaid dziibiga. Mõnes neist leian aga järgmiseks ööks peatumispaiga.