Holguin
Järgmine linn mis sai lihtsalt kaarti uurides välja valitud ning millest enne mitte mingit ettekujutust polnud.
Hommikul 05.35 bussiga Camaguey`st minema ning pool üheksa kohal.
Ka siin polnud agentidearmeest haisugi ning pidi ise sobivat ööbimispaika otsima hakkama. Suhteliselt kähku siiski leidsin ning üsna bussijaama lähistelt, kesklinnani kuskil kilomeeter.
Kuna kell oli varajane ning ilm taaskord päiksepaisteline tulemas, siis palusin perenaisel ka pesu pesta, kui võimalik. Võimalik oli ning õhtul toodi kõik triigituna tagasi.
Linn ise oma 279 000 elanikuga millegi erilisega silma ei paistnud ent taaskord selline koht, kus ei märganud ühtki teist turisti ning sai rahulikult kulgeda ja kohalike elu uurida. Et oli pühapäev, siis kesklinn rahvast suhteliselt pungil ning shoppingud käimas.
Siin on siis tõesti nii, et riiklikes poodides pole palju midagi saada ning seal on täitsa võimalik selline variant et samas poes lebavad kõrvuti lettidel medikamendid, malmist supikulbid, transformaatorid, autotihendid, jahukotid, veekraanid jne jne, mida ainult fantaasia suudab genereerida. Hinnad on seal mõistlikud ent ega osta ka midagi pole.
Teised poed on siis nn. kõva valuuta poed, kus leidub peaaegu kõike ent see siis maksab kohaliku jaoks teinekord astronoomiliselt palju. Näiteks võiksin tuua telekate hinnad. Tavalised, vana kooli telekad 4:3 suhtega, selline 51 cm Samsungi või Philipsi telekas maksab kuskil 8000 krooni. Paaril korral olen ka laiekraani plasmatelekaid näinud ent nende hinnad on müstilised olnud: 27`` kuskil 24 000 krooni ja 32`` kuskil 35 000 krooni. Arvestades et keskmine palk on suurusjärgus 20 – 30 USD, siis läheb päris kaua aega et see raha kokku saada.
Riiete hinnad on ka kohalikku tasemet arvestades kõrged. Tavaline t-särk üle 100 krooni, lühikeste varrukatega triiksärk pea aina 150 krooni jne. N-ö. trendistaffi pole üldse saada ent eks see käib kõik musta turu ehk bolsa negra kaudu. Kuskilt peavad need ju tulema, tänavatel käiakse vägagi trendikalt riides.
Ka toiduainete hinnad pole sugugi madalad ent elementaarset on vähemalt saada. Samuti saab valuutapoodidest isikliku hügieeniga seonduvat kaupa, mida riiklikest ei saa. Üks põhjus, miks neid valuutapoode suhteliselt palju on ning rahvast täis, usun et peitub faktis mille järgi elab USAs umbes 4 miljonit kuubalast ( kodumaal endal 12 miljonit ). Western Union`i kontorid on olemas ning seda kaudu toetatakse kodumaale jäänuid.
Ka väljaskäimine pole odav lõbu. Näiteks siinses kuumimas ööklubis on pilet 10 CUC ehk umbes 120 krooni. Ok, see sisaldab siis 8 CUCi eest kokteile ent nende hinnad on siis teadagi millised.
Et oli pühapäevane päev, siis õhtul keskväljakul rikkalik kultuuriprogramm kohalikest salsaartistidest lasteteatrini. Võtsin ka ise sellest osa ning kestis see üheteistkümneni, peale mida läks rahvas laiali et esmaspäeval taas uue töönädalaga alustada.
Isiklikus plaanis jääb Holguin mulle eluks ajaks meelde ning selle linna nime kustutab alles Alzheimer mu mälusopist. On igal juhul mida vanaduspõlves kiiktoolis mäletada.
Hommikul 05.35 bussiga Camaguey`st minema ning pool üheksa kohal.
Ka siin polnud agentidearmeest haisugi ning pidi ise sobivat ööbimispaika otsima hakkama. Suhteliselt kähku siiski leidsin ning üsna bussijaama lähistelt, kesklinnani kuskil kilomeeter.
Kuna kell oli varajane ning ilm taaskord päiksepaisteline tulemas, siis palusin perenaisel ka pesu pesta, kui võimalik. Võimalik oli ning õhtul toodi kõik triigituna tagasi.
Linn ise oma 279 000 elanikuga millegi erilisega silma ei paistnud ent taaskord selline koht, kus ei märganud ühtki teist turisti ning sai rahulikult kulgeda ja kohalike elu uurida. Et oli pühapäev, siis kesklinn rahvast suhteliselt pungil ning shoppingud käimas.
Siin on siis tõesti nii, et riiklikes poodides pole palju midagi saada ning seal on täitsa võimalik selline variant et samas poes lebavad kõrvuti lettidel medikamendid, malmist supikulbid, transformaatorid, autotihendid, jahukotid, veekraanid jne jne, mida ainult fantaasia suudab genereerida. Hinnad on seal mõistlikud ent ega osta ka midagi pole.
Teised poed on siis nn. kõva valuuta poed, kus leidub peaaegu kõike ent see siis maksab kohaliku jaoks teinekord astronoomiliselt palju. Näiteks võiksin tuua telekate hinnad. Tavalised, vana kooli telekad 4:3 suhtega, selline 51 cm Samsungi või Philipsi telekas maksab kuskil 8000 krooni. Paaril korral olen ka laiekraani plasmatelekaid näinud ent nende hinnad on müstilised olnud: 27`` kuskil 24 000 krooni ja 32`` kuskil 35 000 krooni. Arvestades et keskmine palk on suurusjärgus 20 – 30 USD, siis läheb päris kaua aega et see raha kokku saada.
Riiete hinnad on ka kohalikku tasemet arvestades kõrged. Tavaline t-särk üle 100 krooni, lühikeste varrukatega triiksärk pea aina 150 krooni jne. N-ö. trendistaffi pole üldse saada ent eks see käib kõik musta turu ehk bolsa negra kaudu. Kuskilt peavad need ju tulema, tänavatel käiakse vägagi trendikalt riides.
Ka toiduainete hinnad pole sugugi madalad ent elementaarset on vähemalt saada. Samuti saab valuutapoodidest isikliku hügieeniga seonduvat kaupa, mida riiklikest ei saa. Üks põhjus, miks neid valuutapoode suhteliselt palju on ning rahvast täis, usun et peitub faktis mille järgi elab USAs umbes 4 miljonit kuubalast ( kodumaal endal 12 miljonit ). Western Union`i kontorid on olemas ning seda kaudu toetatakse kodumaale jäänuid.
Ka väljaskäimine pole odav lõbu. Näiteks siinses kuumimas ööklubis on pilet 10 CUC ehk umbes 120 krooni. Ok, see sisaldab siis 8 CUCi eest kokteile ent nende hinnad on siis teadagi millised.
Et oli pühapäevane päev, siis õhtul keskväljakul rikkalik kultuuriprogramm kohalikest salsaartistidest lasteteatrini. Võtsin ka ise sellest osa ning kestis see üheteistkümneni, peale mida läks rahvas laiali et esmaspäeval taas uue töönädalaga alustada.
Isiklikus plaanis jääb Holguin mulle eluks ajaks meelde ning selle linna nime kustutab alles Alzheimer mu mälusopist. On igal juhul mida vanaduspõlves kiiktoolis mäletada.
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home