Kolmandik ( ? ) oldud

Täna saab täpselt neli kuud hetkest, mil esimest korda selle mandri peale oma jalajälje jätsin ehk siis idee poolest võimalikust aastasest siinolemisest on kolmandik kasutatud.
Fakt on ainult see, et üha enam hakkab tunduma, et olen neli kuud liiga kaua siin peatunud. Kes on ( rohkem ) reisinud, teab et mõne kohaga saab touch`i, mõnega ei. Samamoodi on ju inimestega, kõigiga ei saa mitte kunagi klappi olema, kui just inimene ise mingi tuulelipp pole. Ei ole mõtet end petta ning ette kujutada asju, mis mitte kunagi ei õnnestu ning seepärast on parem ka enda vastu aus olla ning reaalselt olukorda hinnata.
Kui ma saaksin aega tagasi keerata ning uuesti otsustada, kas tulla siia või sõita hoopis Ruhnu saarele, siis teeksin ikka samamoodi, sest iga maa on avastamist väärt.
Hoopis rohkem kahetseks pärast pensionipõlves kiiktoolil kiikudes ja ( pensioni )sambaid kokku ja lahku liites, et osad asjad elus tegemata jäid.
Eks inimestel, kes WHVga siia saabuvad on erinevad eesmärgid. Kes tuleb siia selleks et valdavalt sakslaste ning prantslastega koos olla ning mingit ühinenud euroopat endale ette kujutada, kes tuleb siia selleks et känguru mune imetleda,kes soovib vombatiga kuskil savannis joint`i imeda, kes selleks et õppida tundma maad, kultuuri, kohalikke inimesi. Et keegi mu loodusõpetuse õpetajale nüüd vett peale tõmbama ei kiirustaks, siis känguru munade all mõtlesin isaslooma jalgevahel peituvaid moodustisi, mitte paljunemisprotsessi üht osa munadest koorumise näol.
Paljud veedavad siin kogu aasta elades erinevates (töö)hostellides ning veetes nn. mõnusalt aega. Ok, loomulikult, ainult et reaalselt kohaliku eluga siis nii väga kokku ei puutu. Samas, paljudele see ikka eesmärk omaette on. Kui oled kahekümnene, nagu enamus rändajaid siin on ja just koduseinte vahelt välja saanud, siis on kuulge muid huvisid, kui kultuuri tundmaõppimine.
Ma olen algusest peale soovinud kohalike keskel elada ning seeläbi näha elu seestpoolt ja saada ettekujutus nn. Suurest Pildist. Et tõepoolest, kas kõik on niivõrd fain ning iisi või on kesta all siiski midagi muud peidus ja tegelikkuses polegi elustiil nii väga easygoing nagu nad isegi reklaamida armastavad.
Mina ütlen, et siin pole suuremat iisidust, kui mistahes teises riigis. Minu arvates on siin endise koloniaalmaana veelgi suuresti tunda emamaa konservatiivsust, mis teinekord enam isegi naerma ei aja. Veendumaks selles tulebki see endal läbi teha, mitte kuulata teiste muljetamist. Paljudel on ju kombeks peale kuskil veedetud perioodi välja käia selline steitment, et see justnagu oli selle inimese parim eluperiood, jättes teinekord osad asjad ainult enda teada. Iseenesest väitena on see ju täielik nonsenss ehk elada tuleks ju nii, et iga päev on teisest parem ent see on juba pikem jutt. Seega, kui ka mina hakkan kuskil purjus peaga kõvasti tõestama et siinveedetud kuud olid mu elu fantastilisemad, paluks mind maa peale tagasi tuua.
Võib-olla on põhjuseks mu enda pisut boheemlaslik ning hulkurlik eluviis ning ellusuhtumine ent kuidagi nööri mööda tunduvad siin asjad käivat. Võimalik, et olen valede inimestega kokku puutunud ning valesti elanud. Võimalik.
Samas, keegi ei sunni ju siin vägisi olema ja ma olengi endale valmis mõelnud, et hetkel kui kõrvadest suits tõusma hakkab, tõuseb lennuk õhku ning maandub Bali saarel. Seal otsin endale sobiva võrkkiige ning asun arutlema elu mõtte ning muude äärmiselt lihtsate küsimuste üle.

PS. Viimase aja kõige iisim vend oli siiski paari päeva tagune policeman, kes õnnetule turistile trahvi väänama ei hakanud, vaid lõpuks hoopis femma kätte lõi ja meeldivat reisi soovis.