Proloog

On inimesi, kellel on juba sõimerühmas selge, kuidas nende tulevane elu kulgeb ning mis punktis enam-vähem lõpeb. On inimesi, kes leiavad oma tee mingis elufaasis ning järgivad seda siis. Kuid leidub ka inimesi, kes julgevad elada.
Täisealiseks saades on meri põlvili ja kogu maailm peos. Otsuseid teha on lihtne ning suht valutu, kogu elu on ju veel ees. Siis aga hakkavad aastad järsku lendama ning mingil hetkel leiad end oravarattast, kust väljahüppe tegemine võib osutuda raskemaks, kui algul paistab. Seda mõistagi juhul, kui üleüldse soovitakse midagi oma elus muuta.
Paljusid rahuldab argine ning näiliselt turvaline rutiin. Ning miks see ei peaks rahuldama? Oma kodu, kindel töö, vanemad, sõbrad ning harrastused annavad nii vajaliku kindlustunde homse ees.
Ma aga otsustasin umbes aasta tagasi, et on muutust vaja ning jätsin oma näiliselt turvalise elu seljataha. Mitte et see enne kõhu ees oleks olnud. Kõhtu hakkab ka muidu ees olema, nii et seegi paneb juba tegutsema.
Blogi tegema sundis mind laiskus. Mitte segi ajada edevusega. Laiskus nimelt mitte oma tuhandete sõpradega igaühega eraldi kirjutada. Sest tegu hakkab olema ikkagi reisiblogiga ning eelkõige on see mu tutvusringkonnale suunatud. Loogika pole kunagi mu tugevamaid külgi olnud, aga siiski tundub, et seda eepost satub aeg-ajalt lugema ka inimesi väljaspool mu arvukat tuttavate-sõprade kogumit. Seepärast palve teile-kui ma eksin mõne kohanime, inimese nime, vaatamisväärsuse nime, komakohaga, sõnaga, andke mulle kõik andeks. Elus on lihtsalt tähtsamaidki asju, kui üks komakoht.
Aga jätkakem ...