One Life. Live It.

Väike muutus

2010-11-10T13:54:00.007+02:00

Kuna blogspot on järgmises sihtkohariigis väikese põlu all, olin sunnitud tegema uue üllitise sellele aadressile.
Ja kuna ka sellele Hiinas juurdepääs puudus, olin veelkord oma "kodu" sundinud ära kolima - lõpuks siia.
Head lugemist !

Kolmas päev ... ja koju

2009-09-14T12:14:00.000+03:00

Kolmanda päeva esimeses mängus näitasid venelased paiguti päris ladusat koostööd ent lõpuks võtsid prantslased ikka oma. Tuleb vist vaikselt nõustuma hakata et Parker on selle turniiri parimaid tagamehi et mitte öelda parim. Olles vahepeal juba seitsme punktiga taga, oli just mängujuhina tegutsev Parker see kes masina käima tõmbas ning meeskonna võidusadamasse triivis. Tõsi, selles one-man-show´s peitub ka prantslaste Achilleuse kand ehk võrdväärset asendajat San Antonio Spurs´i tagamehele pole ning võimaliku vigastuse korral on konnasööjatel kellad. Aga kuniks mäng laabub on ok.
Venemaa kaotus tähendas seda et prantslased võitsid grupi ning ka Venamaa pääseb edasi, iseasi mitmendana ning millise tabeliseisuga.
Lihtne matemaatika ütles järgmist: Läti kaotas Venemaale -13 ning Venemaa Saksamaale -3ga. Seega lätlaste +8 võidu korral oleks korvidevahe sakslastega sama ent omavahelise mänguga lõunanaabrid edasi, +9 alates võiduga igal juhul edasi ning alla +8 edasi nahkpüksid.
Mäng algas närviliselt ning mõõduvõtmise kaalukust oli märgata ka mänguplatsil toimuvast. Näiteks Kambala võttis alustuseks kohe kaks ründeviga millest üks oli Femmerlingi näitlemise vili ent kuna kohtuniku vile oli käinud, polnud enam tagasiteed. Saalis oli nende mängude jooksul lisaks kahele tabloole üleval ka suur ekraan, millel näidati sama pilti, mis tõenäoliselt vaatajate kodudesse jõudis, selle vahega mõistagi et kordusi ei näidatud. Rahvas ( loe 3500 Läti fännI ) oleks mõne korduse peale lihtsalt paiga maatasa teinud.
Kambala võttis niisiis kaks ründeviga ning Biedrins paar lolli viga + kolmas esiliinimees Hermanis ka mõned - seega hakkasid mängu edenedes pikkade vead kollitama.
Mäng läks oma soodu ning lätlastele soodsalt, poolajaks +8 nagu vaja.
Teisel poolajal jätkus sama stsenaarium: kord lätlased 7-8 punniga ees, siis võtsid sakesmannid asja 3-4 peale ja nii läheneti lõpuni. Viimasel minutil läks asi karmiks ära kui lätlased tabasid kõigepealt kolmese ning peale sakslaste pallikaotust läks Skele üksi läbi ning raius oma 1.92 cm pikkusega palli kahe käega pealt sisse. Rahvas pidi hulluks minema, +10 ja sakslaste aeg.
See mis ümberringi toimus, oli täiesti kujutlematu. Minu ees istuvad sakslaste suurusjärgus 100 fännI istusid haudvaikselt ent ümber nende käis kõrvulukustav lärm. Minu kõrval seisis kohalik, Gdansk´i kossuhuviline ning seepeale kui selgus et üks kõige kõvemini karjuv fänn polegi Lätist vaid hoopis selle põhjapoolsest riigist ütles: Poola, Eesti, mis vahet seal on - Hitler kaput !!!
Mängu lõpuni jäi 32 sekundit ja sakslaste rünnak. Lätlased sulgesid kõik kaitsjad ja ründajad ära, vaid Jagla jäeti kolmese joone taha vabaks. Sakslased toimetasid palli temale ning see idioot otsustas esimest korda selle turniiri jooksul seitsmelt meetrilt peale visata - sees ! +7 ja Läti rünnak. Kiirustatud lahendus, pingilt tõusnud Kalve saab palli, talle viga ning tulistab mõlemad vabavisked mööda. Jagla saab kaitselaua, talle viga ning tabab 2st vabaviskest ühe.
Viimane rünnak lätlastele kes toimetavad palli taaskord Kalve´le ent tema 10 meetrilt sooritatud vise tabab korvirõngast. Oleks sisse pannud, oleks rahvuskangelane olnud, nüüd - kojuminek.
Sakslaste joovastudes ning väljakule ringi kogunedes kostitab Kambala tagamees Hamann´i veel vasaku küünarnukiga ning õige ka. See episood jääb mul paraku kohapeal märkamata vaid leian selle pärast kodus olles, interneti avarustest.
Kokkuvõtvalt - oli emotsionaalselt meeletu power´iga turniir ent läks nagu alati.
Pildil paar läti poolehoidjat teisipäevaselt prantslaste vastu peetud mängult tagasi sõitmas. Parempoolne fänn on Ilvars Piziks kes kunagi, sama aastakäigu mehena Rauno Pehka´ga on temaga koos Riia ASK´s mänginud. 195 cm puhas number kolm ent nüüdseks on mängimised mängitud ja ka kaal on tõusnud 122 kiloni.

Teine päev, teine kaotus

2009-09-09T12:07:00.000+03:00

Teinekord on selline tunne justkui hakkaks pärast kőiki neid pikki aastaid juba spordist midagi jagamagi ent see tunne on petlik.
Olin rangelt seda meelt et Venemaa koondisel on potensiaali turniiri käigus päris kaugele edeneda ning eilne vastane, Saksamaa, on pelk suupala pikal teel ent ei. Kiitsin Bőkov´it ning tema tarka ja kaalutletut tegevust mőlemal pool väljakuotsas ent kui ta otsustab eile mängust 27% tabavusega vabaviskeid korvi sahistada, pole palju enam midagi kommenteerida.
Kui Bőkov paneb vabaviskeid 11/3, kogu meeskond müstilised 49/28 ning mäng kaotatakse kolme punniga - saan väga hästi aru treener Blatt´ist kes peast sőna otseses mőttes kinni hoidis. Mőtle ükskőik milliseid skeeme välja ent kui sakslased raiuvad julmalt vigu ning omad vabaviskeid ära ei pane - läheb nii nagu läks eilses mängus.
Lätlaste kohta ei ei oska ka midagi muud öelda, kui et kahju on nende kohalesőitnud fännidest. Meeskonnal potensiaali on ent lőpp-tulemus on nagu alati. Eilnegi mäng näitas et hetkeliselt ollakse valmis päris ilusateks etteasteteks kogu saali LAT-VI-A, LAT-VI-A hüüete saatel ent vőiduks vormistada seda ei suudeta. Eile juhiti kümne punniga kolmanda veerandi keskel ent siis panid prantslased äärtelt viis ( !!! ) kolmest praktiliselt järjest ning oligi asi otsustatud. Kes veel ei usu, siis prantslaste mängu nüüd kaks päeva lähedalt nähes on nad vőimelised milleks iganes selle turniiri käigus ning usun et panuste kasvades üha vihasemaks lähevad.
Mul tekkis juba esimesel päeval küsimus mida teevad Läti koondises seltsimehed Vitols, Skele, Blums ning Hermanis ? Miks pole kaasa vőetud ühtegi tagameest, kes mängida tahab ning sellele lisaks ka skoorida suudab ? Mille eest Skele´le makstakse klubis kahe hooaja eest miljon taala ? Kas tőesti on vigastatud ja turniirist eemale jäänud Sandis Valters ainuke kes mängu ka ise teha suudab ?
Hermanis vőib ju meeskonna süda olla nagu Kullamäe viimastel aastatel Eesti rahvuskoondises ent kas ta tőesti peab lahkuma jalad ees ?
Eilses mängus tegi Kambala mis suutis ( 18 punkti/6 lauda ) ning ka Biedrins näitas ent heast küljest vőttes 20 lauda ent selleks jääb vőiduks väheseks kui teistelt vajalikku toetust ei tule.
Täna Lätil ellujäämismäng Saksamaaga ning Venemaal printsipiaalne kohtumine prantslastega. Ütleme nii - Venemaa vőidu korral kőlbab lätlastele ükskőik kui väike vőit, Venemaa kaotuse korral peab vőit sakslaste üle olema suur.
Nii lihtne see mäng on.
Ise alustan peale viimase mängu lőppu kella kümne paiku tagasiteed Eesti suunas. Suurusjärgus 1200 km lahutab Rapla´t Gdansk`ist ent vőib-olla teen enne koju jőudmist veel mőne peatuse.
Pildil prantslaste esiviisik.

Mina vs. Tony Parker 4:3

2009-09-08T15:34:00.005+03:00

Nagu mainisin, istusin VIP-tsoonis, koheselt ukseava kõrval mis viis mängijate riietusruumidesse. Vene - Läti mängu kolmanda veerandaja keskel tulid järgmise mängu peategelased oma järgmiste päevade vastaseid üle vaatama ja sooja tegema. Kes kuulas musa, kes näris nätsu, Parker tuli ning nõjatus endale tagasihoidlikul moel lihtsalt seina äärde.
Kuna mu kõrval oli kaks kohta vabad, otsustas ta mingil hetkel istuda otse mu kõrvale, kaaslaseks teine esikviisiklane Boris Diaw. Vaevalt need mu elu ainukesed kuulsad 15 minutit just olid ent päris meeldivad sellegipoolest.
Mingil hetkel tabasin end mõttelt et meil on päris palju ühist ning paljuski olen tast isegi parem:
* pikkust mõlemal 1.88 - 1:1
* kaalu mul 112 kg vs tema 82 - 2:1
* mul vanust ning elukogemust rohkem, vastavalt 34 a. ja 27 - 3:1
* mõlemad korvpallurid ent tema kolmekordne NBA-meister, mina Rapla Neljapäevaklubi ( pole vist mõtet üle täpsustada mis päeval nädala ainuke trenn on ) liige - ok, 3:2
* tema põrutab seebistaarist Eva Mongooliat, mina noh … ka põhimõtteliselt - 4:3
Nii lihtne see matemaatika siis ongi.
Mingil hetkel võttis ta mobla välja ning pani õsõmõssi teele, tõenäoliselt järgneva sisuga:
“ Tsau musi. Mäng hakkab varsti, vaatan just eelmist. Märkasin seistes et ühe väga norm. eesti venna kõrval on koht vaba ning istusin ta kõrvale. PS. Täna ma siiski tulla ei saa, oma moor surus kaasa. “
Usun et sõnumi sisu oli 1:1 selline ent võin ka eksida.
Mobla taustapildiks oli ühe teise piffi pilt ( kellele see õsõmõss ehk läkski ? ) kui enda kaasa Mongoolia oma, kes muide istus koos sõbrannaga must mõned kohad edasi. Krt, oleksin Kroonikas tööl, saaks hea loo pastakast välja imeda.
Mängust ka siis mõne sõnaga.
Võiks öelda et Saksamaa oma noore koosseisuga oli üllatavalt hea ning prantslased pingutasid täpselt niipalju kui vaja. Kogu mäng punkt-punkti heitlus, kuni 2,5 minutit enne lõppu alanud soologa siiani pelgalt teistele mänginud Parker asja ära otsustas. Mängu viimaste hetkedega 11 punkti + 2 tähtsat lauda ning 33:37 kaotatud poolaja järel tulemusega 70:65 võit kirja.
Täna esimene mäng Venemaa - Saksa ja õhtu nael Läti - Prantsusmaa.
Pildil Parker seina toetamas.

Missi - Laura süüdi Läti kaotuses ?

2009-09-08T15:32:00.005+03:00

Läti meeskonnale on seekordne turniirist osavõtt peale taasiseseisvumist juba seitsmes ning ehkki saavutused pole kaugeltki samavõrdsed olnud ennesõjaaegsetega ( 1935. a tuldi Euroopa meistriks kümne meeskonna konkurentsis ), on siiski ette näidata 2001 a. 8. koht.
Viimased kolm järjestikust turniiri on andnud kohad vastavalt 13, 14, ja 15 ning mingi haige loogika järgi jäädakse sellel turniiril punase laterna ossa ehk 16 meeskonna hulgas viimaseks.
Meedia on kõikvõimas ning seekordse turniiri eel on palju räägitud nn. läbi aegade koondisest kust ei puudu ei kogemust väljakult ega ka selle äärest, mehi maailma absoluudsetest tipp-liigadest ega ka jõudu. Kõik eeldused selleks et tähtede hea asendi korral suurepärane tulemus välja mängida ent samaväärselt suurepärane võimalus ka selleks et teatavate asjaolude kokkulangemisel järjekordne flopp serveerida.
Peatreenerit Kestutis Kemzura on viimastel päevadel mööda päid saanud eelkõige muidugi selle eest et noore vihase Kaspars Berzins´i distsiplinaarrikkumise tõttu koondisest välja arvas ent paljuski ka seetõttu et lisaks kahepunktilisele koduväljakuvõidule vaenlase nr. 1 - Leedu - vastu, pole kontroll-mängudes vajalikku lennukust üles näidatud.
Ning erandiks polnud ka eilne esimese vooru kohtumine Venemaa vastu.
Arvestades seda et kohale on sõitnud suurusjärgus 4000 fänni kuuevarbaliste maalt, näidati taaskord äärmiselt mannetut mängu milles mina süüdistaks kõiki peale ühe erandi.
Kaspars “ Rocky Balboa “ Kambala on mees kes ainukesena üritas fännide rõõmuks venelastele vastu hakata ent tema pingutusteks jäi väheseks. Kambala vastu on mul algusest peale sügav respekt olnud eelkõige seetõttu et mängijatüübilt oleme üks-ühele sarnased. Pisut nurgelised, piisavalt massi ning julma nahaalsust omavad mängijad, kes on küll viimased tegelased valget lippu masti tõmbamas ning vajadused asjad rusikatega selgeks teevad. Kossuliigad ning ringkonnad kus liigume on erinevad ent suur süda mõlemal hinges tiksumas. Seda tüüpi mängijaid kas armastatakse või vihatakse ent Kambala puhul on diagnoos fännide keskel üks: meeskonna vaieldamatu lemmik.
Võtame potensiaali poolest tegeliku liidri mbaamehe Andris Biedrins´i eilse esituse, milleks oli 6 punkti, mõned lauad ning suur tujutsemine ning pole raske aru saada miks kõnealust kossutähte naise suguelundiga võrreldakse ( vene keeles zvezda - pizda ). On väga võimalik et superstaaril on oma parima sõbra meeskonnast ärasaatmise üle paha meel või oli elukaaslasel Missi-Laural taaskord pea haige ent riigi eest esinedes peaks siiski neil nüanssidel laskma tahaplaanile jääda.
Kolmas potensiaalne varkri soost väljavedaja, tagamängija Armands Skele tõi meeskonna kontosse 8 punkti neist pooled viimal minutil kui mäng oli otsustatud. Riia tõusikluse lipuklubi Essential kuldliikme staatust, mõjusaid tätokaid, kukeharja peas ning pandavat välimust omades saab tõenäoliselt palju naisi ent teinekord võiks oma potensiaali ka väljakul realiseerida.
Häid sõnu ei saa ka Kemzura kohta öelda sest mõned eilsed vahetused olid vägagi küsitavad.
Kokkuvõtvalt võitis meeskond, kellel oli rohkem mune püksis ning Venemaa sai teenitud 81:68 võidu.
Paljud on seda meelt et seekordne Venemaa ei oma suurt potensiaali ent need spetsialistid näevad turniiri arenedes oma imestuseks, kuivõrd valesid järeldusi nad tegid. Loomulikult, mängijate nagu Kirilenko, Holden, Hrjapa ning Kaun puudumine jätab suure augu esiviisikusse ent pingilt on piisavalt noort vihast lihast väljakule suundumas + peatreeneriks maailma oma ala absoluutne tipp.
Just taktika oli eile see, millega lätlased üle mängiti. Kambala vastu rohtu ei leitud ent näiteks Biedrins´ile anti algusest peale niipalju keha et mehel kadus ruttu mängutuju.
Kolm 213-216 cm torni + mängujuht Bõkov + uus kodustatud jänki McCarthy olid piisavaks argumendiks et võit võtta.
Bõkov on liidriks tõusnud viimaste mängudega ning eile juhtis kindlakäeliselt meeskonna tööd + visates näiteks ise 22 punkri ( neist 14 mängu esimese 8,5 minutiga ).
34-aastane McCarthy ( nimi särgil Mak Karti ) sai kodakondsuse vahetult enne turniiri algust ning vähemalt eile õigustas seda täielikult, olles mees kes lõpu eel kahepunktiliseks kahanenud eduseisu taaskord turvaliseks kasvatas oma pealtpaneku ning koheselt järgnenud kolmesega.
Pildil totaalne flopp Biedrins riietusruumi suundumas, taustaks Kambala.

Varssavi - Gdansk 340 km

2009-09-08T15:30:00.000+03:00

Aegsalt ärganud ning juba peale kella seitset hommikul pealinna piirid seljataha jätnud, võtsin number 7 teed pidi riigi põhjarannikul asuva Gdansk´ini.
Maad oli suurusjärgus 340 km ning teekond sujus viperusteta.
Kohale jõudnud , otsisin Baltic Hostel´i nimelise asutuse üles ning kirjutasin end sisse. Hostel ise oli suht kahtlane ning ka piirkond just kõige usaldusväärsemat muljet ei jätnud ent on ausalt öeldes hullemateski kohtades öö mööda saadetud. Auto soovitatI siiki lähedalasuvasse bensukase viia - pidi turvalisem olema.
Kerged uned ning kella kolmeks Olivia spordihallile.
Tagantjärele vaadates tundub et pealinnas aeti midagi segamini ning mulle müüdi esimese õhtu pilet VIP-tsooni. Ukselt ei tahetud mind nimelt alguses sisse lasta ning paluti kassast läbi käia, sellepoolne heakskiit templi näol saada ning siis tagasi tulla. Läksin pileti ja ostutshekiga kassasse ning seal tehti suured silmad, arvukalt kõnesid ning uuesti mitmeid kordi suuri silmi ent pärast kümneminutilist mõtlemist löödi tempel peale.
Ei saa väita justkui oleks vilets koht olnud, arvestades et mäng toimus mõne meetri kaugusel ning mängijad sisenesid ja väljusid saali otse kõrval asuvast koridorist.
Pilt siis veel pealinnast kust on võimalik endale reis suunale Lotwa/Estonia soetada.

Kossu EM: eelmäng

2009-09-07T00:11:00.004+03:00

Osaliselt on selle reisi trajektoor teatava ajakavaga paika pandud.
Ukrainamaale ei sattunud ma mitte niisama augusti lõpuks, vaid teadlikult selleks perioodiks kui kõik puuviljad ( + 1,5 kroonise kilohinnaga arbuusid ) valminud olid ning neid armutult hävitada sai. Pluss mõistagi 1. septembri aktus selle pidulikkuses.
Kuna Valgevene viisa oli ühekordne ning Poola kaudu tagasi sõitmine vältimatu, hakkasin reisi ettevalmistades kaaluma ka kossu EMil pealtvaatajana kaasalöömist. Vahepeal mõtlesin juba käega lüüa, Eesti ära sõita ning asja hoopis teleka kaudu jälgida ent õnneks siiski nii ei teinud.
Kuna alagruppe on neli ning vastavalt ka mängulinnu samavõrd, jäi üle ainult sobiv mängupaik valida. Häid gruppe on mitmeid ent otsustasin siiski Gdansk´i kasuks kus lisaks ilma Nowitzki´ta mängivale Saksamaale ning Kirilenko ja Holden´ita Venemaale mängivad lisavalikturniiri võitnud Prantsusmaa ja meie lõunanaaber Läti.
Pinget on õhus kuhjaga ning mängud tõotavad tulle põnevad.
Kuna minu vaieldamatu sümpaatia kuulub meie lõunanaabritele ent teadmata nende fännisektori asukohta läksin täna piletit soetades kuldset keskteed. 120 zlotine ( pea 450 kroonine ) homne päevapilet sai võetud teise ritta praktiliselt keskjoone juurde nagu õigele muuvistaarile kohane. Poole odavamad propuskid oleksid mängu lasknud ülevalt jälgida ent sealt rahvusvahelisse telepilti pääsemine poleks niivõrd kindel olnud. Seega, kui homset Venemaa – Läti mängu Viasat´i vahendusel vaatama juhtute, siis ma olen see kolme roosat õhupalli lehvitav ning hüsteeriliselt telepilti pääseda üritav vend sealt teisest reast.
Hommikul on esimeseks asjaks siiski ummikuid vältides õigeaegselt linnast jalgalaskmine ning peale üle 300 km läbimist riigi tähtsaimas sadamalinnas enda sisseseadmine.
Teisipäevase ja kolmapäevase pileti võtan kohapealt vastavalt tekkinud situatsioonile.
Pildil muuvistari istekoht.

Warsowa

2009-09-07T00:10:00.002+03:00

Usun et minuealistel ( ehk 1900-1910 a. ilmavalgust näinud ) ning pisut vanemal generatsioonil seostub Poola eelkõige päevapikkuse bussisõiduga kord minnes Euroopasse ja siis sealt tagasitulles. Nüüd muidugi valdavalt lennatakse ent piiride avanedes oli siiski bussisõit see ilma milleta läänedessanti ette ei kujutanud. Poolamaast kui sellisest suurem ettekujutus puudub ehkki läbitud on seda korduvalt ning see pole just asi, mille üle suurt joovastust tunda. Tõsi, olles mida imelikumates urgastes laias maailmas mehetegusid teinud, olen sunnitud tunnistama et ka Maarjamaa kaks L-tähega algavat lõunanaabrit on suhteliselt pealiskaudse huvi osaliseks saanud. Nuustaku/Pariisi võrdlus polegi päris õhust võetud ning lokaalset arenguruumi seega veel küllalt.
Poola pealinn assotseerus mulle siiamaani bussiaknast nähtuga ning seetõttu otsustasingi nüüd kasvõi ühe päeva/öö selle lünga parandamisele pühendada. Tõsi, üks päev 1,7 milj. linnas pole just suurem asi näitaja ent parem seegi kui tühjad pihud.
Hommikul lõin luugid kell seitse lahti ning poole kaheksast alustasin Ryki´st allesjäänud teekonda pealinnani, läbida pisut üle 100 km. Pühapäeva varahommikune pealinn oli autodest lage ning see hõlbustas märgatavalt turisti liiklemist. Olles mõned hostellid antipaatsuse tõttu koha peal üle vaadates listist eemaldanud ning mõnede täis olles, leidsin üheks ööks öömaja Oki Doki nimelisest asutusest.
Nagu tavaliselt uute suurlinnade puhul sai kõvasti ringi jalutatud ning soovituslikud igapäevased 10 000 sammu tõenäoliselt mitmekordselt täidetud.
Sügis on linnas ning seda hoomab siin rohkem kui eelmises peatuspaigas kus vananaiste suvi veel täiega elamist elas. Kui Vinnitsa päevased temperatuurid kõikusid 22 ja 34 vahel, siis siin oli +14 ning lisaks mulle vaid paar hullu shortsidega ringi liikumas. Samas, Keskerakonnale antud lubadusega shortse kuni 3. veebruarini kanda pole mul pääseteed – alles siis saab karupüksid man võtta. Mõned aastad tagasi Singapuri +33st Austraaliasse lennates ( allakirjutanu harituse baastase ütles et kängurumaal valitseb aastaringselt +30/35 + päike + bikiinid + kaunid naised + palju muudki mis kohapeal vääraks osutus ) ning Adelaide lennujaamast +13sse väljudes oli ainukese shortsimehena situatsioon sama.
Homme hommikul Gdansk´i.
Pildil pühapäeva varahommik uimases metropolikohvikus.

Ukraina – Poola piirini 537 km ja natuke peale

2009-09-07T00:08:00.001+03:00

Plaan oli hea, võiks isegi öelda kuratlikult terav.
Ideaalvariant nägi ette ca. 500 km läbimist ukrainamaal, piiriületust ning siis veel allesjäänud 285 km naaberriiki kuni pealinna Varssavini välja. Õigeaegselt kohale jõudes, jõuvarusid veel järgi olles ning pileti leidumise korral õhtune MM-valikmäng Poola ja Põhja-Iirimaa vahel kell 20.30 kohaliku aja järgi ( Ukrainast tund ees ).
Plaan oli hea ent läks nagu alati sellistel puhkudel.
Ukraina ca. pooletuhandele kilomeetrile arvestasin kuus tundi sest puudus vähimgi soov riigis olemise viimasel päeval selle reisi esimene kiirusetrahv saada. Õuelt lahkusin hommikul 5.55 ning koos ( nii enda kui auto ) tankimise ning auto pesemisele kulunud pooltunniga olin piiril enne ühte. Auto paak tasus ukraina poole peal täis panna sest 95E hind oli ca. 7.50 grivnat ( alla 10 krooni ), Poolas sama vedelik 4.30 zlotti ( 16 krooni ).
Enne teeleasumist lugesin foorumitest pisut infot ning otsustanud suuremaid piiripunkte vältida, valisin pisut väiksema ja kõige põhjapoolseima, Dorohusk´a oma Chelm´i linna lähedal. Teiste punktide puhul hirmutati 9-11 tunniste järjekordadega, seal lootsin kiiremini saada.
Neli kilti enne piiri alanud rekkarivist mööda ning ees ainult kaks sõiduautot ! Plaan toimis, saab kiirelt üle ! Ukraina poole pealt fenomenaalse 25 min üle ning üle Bug´i piirijõe ehitatud sillale naabermaa punkti ootama.
Iilge automeri ees. Asi tundus kahtlane ning läksin ette uurima. Oli küll kaks sektsiooni ehk euroliikmetele ja muudele ( loe ukrainlastele ) ent autod valdavalt segamini ning viiest järjekorrarivist kõik suunatud ühisesse pudelikaela mis ei tundunud läbilaskevõimega hiilgavat. Kokkuvõtvalt võib öelda et Ukraina piiri poolel veedetud 25 min lisandus Poola pisut üle viie tunni ning Euroliit sai oma kadunud poja alles peale poolt seitset õhtul tagasi. Automaadikakao maksis 2 zlotti ning mõne aja pärast selle organismist eemaldamine piiripunkti tualetis 1,5 ühikut – muud suuremat teha polnudki sest ilm oli ka vihmane ja termomeeter näitas +13.
Suurem hasart oli kadunud ning kuna mängu tahtsin kasvõi teleri vahendusel näha, sõitsin pisut üle 150 km ning maandusin Ryki asulas ühes motellis ( breakfast not includo ) 60 zlotti eest.
Mängust rääkides siis oolakad oskasid täismaja fännide ees mannetu 1:1 viigi välja võluda ning tagantjärele tarkusena isegi hea et õigel ajal kohale ei jõudnud. Valikmängude järjekordse vooru suurimaks staariks oli siiski Kahke Kaladze kes Tbilisi´s kümneminutilise vahega kaks ilusat kotti oma puurivahi selja taha sahistas, esimese neist veel eriti muljetavaldava. Taevasinistel ei jäänud muud üle kui naeratada ning üksteisele rõõmsalt õlale patsutada.
Pildil tervitab poolamaa venda kes üle kuu aja Euroliidust pagendusel viibis.

Aitab naljast

2009-09-04T10:38:00.002+03:00

Olen taaskord seda meelt et mõned lisapäevad veel ning veedan kogu ülejäänud elu siin.
On kaks võimalust - kas leppida oma saatusega ning hakata juuri alla ajama või haarata härjal n-ö. sarvist ning end vägisi teele sundida.
12 päeva on kulunud hetkest mil ukrainamaa pinnale astusin ning homse, laupäeva hommiku olen välja valinud selleks daatumiks mil taaskord liikuma hakata. Sihiks on armas läänenaaber Poola. Kui kauaks sinna jään ning mida teen, pole veelgi suutnud otsustada ent riigipiirini jäänud 500 km jooksul loodan selles selgusele jõuda.
Lenin käis ka kord Poolas ning samal ajal ajasid Nadezda Krupskaja ning Dzerzinski telgis parteiasju, pelgalt jalad telgiukse vahelt paistmas - näis kuidas mul läheb.
Pildil maisipurikas.

Kooliaasta algus.

2009-09-02T12:29:00.001+03:00

Isiklikest kogemustest võin öelda et 1. september polnud koolipõlves kõige lõbusam päev. Õigemini, septembri esimene päev oli lõbus küll koos uue vormi, kooli- ja klassiõdede tuules hõljuvate lehvide, arvukate lillesülemite ja muu sellisega ent sellele järgneva üheksakuulise keberniidi oleks võinud seniilsusest pakatavad naisõpetajad endale hoida.
Samas, teekond on nüüdseks läbitud ning allakirjutanu kogemuse võrra rikkam.
Võõrustajapere 8-aastane koolipoiss Nazar oli ka seda meelt et osad vutimängud jäid tagumata, hommikused kella üheksani kestvad uned magamata ning arvukad muudki tähtsad asjad pooleli ent teha polnud midagi - hommikul uus ülikond selga ning kella üheksaks kooliõuele saatusekaaslaste sekka.
Kaks aastat tagasi siin olles olin tunnistajaks tema koolitee algusele ning selle kahe aasta jooksul oli kool uue vastu vahetunud ning tänavu alustas ta oma 3. klassi õpinguid kodulähedases, selle aasta märtsis värskelt renoveeritud ja avatud 8-klassilises õppeasutuses.
Kooliõuel näitasid suurimat elevust välja mõistagi esimese klassi juntsud sest nad polnud endale veel teadvustanud, mille konkreetsega end sidumas on. Vanematel traditsioonilised liigutuspisarad jne.
Ma ei oska öelda, kas poolteist tundi on õige ajaühik aktuse pikkuseks, arvestades et lapsed on suvi läbi ringi jooksnud ning väiksematel puudub kogemus nii pikaks paigalseismiseks ent kõnepidajaid oli palju ning kõigil mõistagi kõvasti tähtsaid nõuandeid algavaks õppeaastaks. Inimestel on keskmiselt ikka kombeks ennast üle tähtsustada ning arvata, justkui on nende suust tulev jutuvada see, mida kõik silmad pärani kuulata tahavad. Platon on kord öelnud et “ loll mees räägib selleks et rääkida, tark selleks et midagi konkreetselt öelda “ ning isiklikult kirjutan sellele steitmendile kõigi liikmetega alla.
Poolteist tundi mõttetuid kõnesid ning paigalseismist selleks et lõpuks ometi fikseerida koolidirektori väljakuulutatud päästev lauselõige : Kuulutan õppeaasta 2009/2010 alganuks ! - pole ehk see mis päevast meeliülendava teeks ent taaskord - mida mina neist asjadest tean ?
Peale klassijuhatajatundi kerge inforünnak ka lapsevanematele ning lõunaks koju. Vahetasime riided, käisime shoppasime koolipoisile vajalikud vihikud-pliiatsid-muu staffi ning sarnaselt paljude teiste peredega tähistasime kooliaasta algust Mäktoonaltsi lõunaga. Kord aastas võib globalistidele ju sõrme anda.
Kuulutan õppeaasta 2009/2010 alganuks !

Donbass Arena

2009-09-02T10:23:00.005+03:00

Praeguste plaanide kohaselt toimub 2012. a jalka-EM ühiselt naabermaades Poola´s ja Ukraina´s. Praeguste plaanide seetõttu et seoses kriisi ning ka muidu segaste rahastamisskeemidega on ukrainamaa suutlikkus pooli mänge võõrustada küsimärgi alla seatud ent eks aeg annab arutust.
Teatavaid samme ollakse siiski tegemas ning parimaks näiteks asjade edenemisest oli 28. augusti õhtul suurejooniselt avatud Donbass Arena maa idaosa tähtsaimas tööstuslinnas Donetsk´is.
2006 a. nurgakivi saanud ning ametlikult 50 149 pealtvaatajat mahutavat pesuehtsat jalkastaadioni nimetatakse Ida-Euroopa modernsemaiks ning ehkki ma pole isiklikult kohapeal käinud, ei hakka väidetut ümber lükkama. Pildid annavad aimu et 400 miljoni USD eest on tõepoolest suurepärane tulemus saadud ning nelja-aastane ehitustöö pole hukka läinud.
Donbass Arena sai uueks liikmeks UEFA 5* Elite-staadionite nimekirjas kuhu kuulub pisut üle 20 vutihälli üle Euroopa, kes peavad karmidele tingimustele vastama kaalukate mängude võõrustamiseks. Minimaalselt 50 000 istekohta, väljaku pikkus vähemalt 105 meetrit, valgust 1400 Lux´i jne on ainult mõned nõudmised pikas ning põhjalikus nimekirjas. Inglismaa jalkastaadionitest kuuluvad näiteks ainult kaks väljavalitute sekka: Old Trafford ja Wembley.
Nagu ütlesin, oli avamispidu slaavipäraselt suurejooneline ning millegi arvelt kokku ei hoitud. Esinejate nimekiri eeldatult mitmekesine kuni maailma absoluutse tipuni välja: kohalik täht Svetlana Loboda ( Eurovision 2009 Anti-crisis girl ), vene Dimtsik ( Dima Bilan ) ning võiks öelda suurima rahvusvahelise mõjujõuga meelelahutaja Beyonce, kes spetsiaalselt selleks avaürituseks oma turnee katkestas ( katkestamise põhjust on mõistagi ääretult raske ära arvata - sügav armastus jalgpalli vastu, mis muu ). Beyonce tuli, laulis Crazy in Love + minu jaoks kaks tundmatut pala, kaseeris hunniku rohelise läikega kupüüre ning läks hõlmade lehvides.
VIPtribüün kubises valdavalt kohalikest tuusadest ent ühe vägagi huvitava tähelepaneku võis teha. Et siinsel maal on järgmise aasta jaanuarikuus aset leidmas järjekordsed presidendivalimised, siis käib valimisvõitlus mõistagi juba täistuuridel. VIP´pe tutvustades leidis kaamera kiiresti istuva presidendi Viktor Justshenko ning endise peaministri Viktor Janukovitshi. Kui aga järg jõudis valitsusjuhi Julia Timoshenko, kes ka kandideerib, kätte ekslesid kaamerad tükk aega enne kui ta tavaliselt tribüünilt, n-ö. rahva seast istumast, üles leidsid. Suhteliselt odav trikk mõistagi ent vähemharitud pööblikontingendile tõenäoliselt mõjuv ning muljetavaldav.
Kokkuvõtvalt võib öelda et Donetsk´i Shahtar´i vutimeeskond sai enda käsutusse staadioni mida pole põhjust häbeneda ning ehkki eelmisel õhtul oli Monaco sinivereliste silmade all Euroopa Superkarika finaalis FC Barcelona minimaalset paremust tunnistatud, polnud pettumust ülikonnastatud mängijate nägudelt välja lugeda kui nad tseremoonia lõpus murule astusid. Tulevad uued vastased ja uued mängud ning näiteks Shahtar´i ootavad Euroopa Liiga J-alagrupi kohtumistes belglaste Club Brügge, prantslaste Toulouse FC ning serblaste uhkus FK Partizan.

Liikluskultuurist ja muust

2009-08-28T12:37:00.003+03:00

Olen sunnitud pisut omi sõnu sööma.
Mõni aeg tagasi olin veel seda meelt, et ukrainamaal pole lootustki oma anarhialaadsest olevikust helgemasse tulevikku teed leida ent päris nii see õnneks siiski pole. On näha märke arengust ning suunast tsiviliseeritud arengumudeli poole.
Rooli taga viibijale on suurimaks muutuseks nende paari aasta jooksul nagu juba varem märkisin, liikluskultuuri tõus. Mõttetut tõmblemist on palju vähem ehkki see pole üldse ära kadunud. Turistile tuleb ju ikkagi koht kätte näidata ning seda tehakse nii siin, kui ka näiteks Tallinnas, kus põtradele tutvustatakse kohalikke sõitmistraditsioone.
Jalakäijad on samuti teinud suure arenguhüppe juhtide silmis ning neid aktsepteeritakse täiega vöötradade piirkondades. Kui varem oli jala kulgev liikleja pigem sihtmärgiks ( vanamuti eest 5 poitsi, noor ema koos lapsega 10 poitsi + vankri eest 2 juurde + järgmisele levelile ), siis nüüd peatutakse ning lastakse jalakäijad ilusasti oma teed minna.
Loomulikud pole muutused toimunud lihtsalt niisama vaid suurte kampaaniate käigus kus lisaks kõvasti suurenenud trahvidele ka ulatuslikke patrull-reide korraldatakse. Kui näiteks turvavööta võib siiani sõita ja seda ei loeta väga suureks patuks, siis jalakäijate mitteaustamine või kollase/heleroosa ajal ristmiku ületamise eest saab juba parajalt ning õige ka.
Muidu läheb vaikselt, reede käes.
Ei oskagi täpselt öelda, kauaks siia jään ent 1. septembrini nüüd vähemalt.
Ilmad on meeletult kuumad olnud. Auto termomeeter näitab pärastlõunal +33+34 ning veel südaöösel on celsiuseid 23 ja rohkem. Ma ei saa aru – Paides oleme või ?
Pildil olevaid „ puust ja punaseks „ hoiatavaid postamente on äraoldud aja jooksul päris palju suurte teede vahetusse lähedusse tekkinud.

Dessant maale

2009-08-27T11:21:00.002+03:00

Nagu mainitud, tähistas ukraainamaa esmaspäeval, 24ndal augustil oma Iseseisvuspäeva ehk rahvakeeles oli riiklik püha.
Seega, pühapäeva õhtupoolikul pisut aru pidanud, laadisime kogu mustlaslaagri auto peale ning võtsime ette teekonna Izjaslovi, 200 km kaugusel asuvasse Natasha vanematekodusse. Nii omavahel öeldes pole ilma seal käimata oma ukrainamaa reisi mõtet ette kujutada sest allakirjurtanu võetakse alati kui kadunud poeg vastu.
Jõudsime kaheksa ajal kohale ning iseenesestmõistetavalt ootas ees laud nagu äke.
Taaskord muljetamised, jällenägemisest tulvil emotsioonipuhangud, minutilised toostid jne. Nagu alati siiani ning nagu tõenäoliselt elu lõpuni olema saab,
Järgmisel hommikul vara djadja Vitjaga jõe äärde võrke välja võtma ning tema kurikuulust uhaa´d vaaritama.
Olemata suurem spetsialist, usun et mõiste “ maal vanaema juures “ on kasutusel igas keeles. Kuidas ka ei taha ning vastu ei aja ( su protesti ei peeta lihtsalt mitte millekski ). ilma + 5 kg nädalaselt komandeeringult vanaema juurde tagasitulek ei õnnestu sest “ sa oled nii kõhnaks jäänud “ ning “ kuidagi kahvatu oled - las ma teen sulle midagi maitsvat “ .
Õnneks piirdus meie desaant vaid kahe ööga, muidu oleks asi taaskord kontrolli alt väljunud, sest lauake kattis end praktiliselt ööpäev läbi.
Natasha vend Sasha oli ilusasti tuhvi alla saadud. Kaks aastat tagasi augusti viimastel päevadel käisime ukrainamaa külaeluga tutvumas ning veetsime traditsioonilist enne pulmi peetavat svatanja-pidu. Sama aasta septembris olid siis pulmad ning selle aasta veebruaris sai noorpaar järelkasvu väikese Sofia näol. Karmi käega külapruut oli Sasha ilusti oma pilli järgi tantsima pannud ning mees kepsutas täpselt nii kuidas parasjagu vaja. Usun sellegipoolest et noormehe peas keerlesid kaks tuhvlialuste põhilist mõttekildu: „ Kust ma ikka parema leian ? „ ning „ Tegelikult olen ma ju õnnelikult abielus „ . Samas, olles praegu 26-aastane, polegi enam teab kui palju kannatada – ka Ukrainas on meeste keskmine eluiga alla 60 aasta ( juhul kui karm külapruut muidugi enne maha ei löö ).
Päris korraliku ämbrisse oleksin ka astunud ent paar vastavat varasemat kogemust sundisid õigel ajal suu kinni hoidma. Vaatasin pruudi kehaehitust ning kuna see tundus piisavalt ümar olevat ( nii 5-6 kuu, ütleksin oma diletandi arvamusega ) arvasin et ta on taaskord n-ö. käima peal. Veebruaris sünnitanud ning uuesti detsembris – oleks vist teoreetiliselt võimalik. Ei hakanud asja kohapeal täpsemalt järgi pärima vaid küsisin tagasiteel Natashalt et kuidas on ? Eip, ei pidavat olema. Lihtsalt seal suguvõsas on naistel suur söögiisu ning see olevat asjade loomulik käik.
Nüüd on juba teisipäeva õhtu, tagasitee rataste all, kamandasin Mykola pulti ning üritan ise tagapingil olles ukraina auklikele teedele vaatamata klaviatuurile pihta saada.
Pildil näitab djadja Vitja Mykola´le milline selle kala silm oli kes eile hommikul ( kurat ) konksu otsast jalga lasi.

Gomel - Vinnitsa pisut üle 500 km

2009-08-27T11:20:00.002+03:00

Ainsaks politseikontaktiks Valgevenes veedetud päevade jooksul jäi lahkumise hommikul kell 06.03 Gomel´i äärelinnas aset leidnud dokumentide kontroll ent kuna dokumendid olid taaskord arusaadavas keeles, piirdus seegi kord toiming mõne loetud sekundiga.
Kaks aastat tagasi kihutasin Gomel´ist otse alla, 40 km kaugusel asetseva piiripunktini ent soovides seekord naabermaa Tsernigov´it ent eelkõige Kiiev´i hommikusi ummikuid vältida, otsustasin kaarti uurides hoopis alguses Bresti poole tulistada ning viimaseid kilomeetreid heatasemelisi valgevenemaa teid mõõta.
Kalinkovits´i asulas kogu järelejäänud rahvusvaluuta eest bensuiini juurde ning suund alla - piiri poole.
Jõudnud pisut enne kaheksat piiri äärde, oli ees ca. 40 autost koosnev järjekord, mis lahenes umbes tunniga ning tasunud 30 USD suuruse transiidimaksu ( pari päevaga riigis hakkama saades maksu pole, kuni nädal on 10 USD ja sellest edasi 30 ) olingi maalt väljas. Kümmekond km eemal ootas juba ukrainamaa piiripunkt kus tööd tehti neiele omase mõõduka tempoga. Tähendas see seda et oodata tuli pea kaks tundi ehkki autoderivi palju pikem just polnud. Tagantjärele tarkusena soovitas piirivalvur mul järgmine kord asjade üle pisut rohkem mõelda ehk eesti keeles maksnuks ma neile 5 eurot oleksin järjekorra ette saanud, maksnuks 10 eurot - poleks vaja olnud autost välja minnagi ning formaalsused hoidunuks loetud sekunditega. Praegu kaotasin kaks tundi ning loetud auto käivitamised - paarimeetrised edasisõitmised.
Kuskil siin on oma tõde ka peidus.
Ukraina piirivalvur oli esimene tegelane selle reisi jooksul kes mu postsovetlikes riikides stabiilset kasutust leidvat kodust aadressi Tallinn, Ulitsa Lenina 75-12, ei uskunud. Muidu läheb see puhta kullana nii võõrastemajades, piiril kui ka igalpool mujal, kus aadressi küsitakse.
Tema kergitas imestuseks kulme ning nentis et vaevalt meil enam sellenimelisi tänavaid leidub ning ärgu ma tehku nalja. Ütlesin siis ok - üritasin tõesti asju ilustada ning tõeline aadress on Jõeääre Põik 75-12. Kirja läks Ulitsa Lenina.
Maale sissesaanud, polnud muud kui ligi 350 km allapoole kihutada et Vinnitsasse jõuda.
Üks asi mida tähendasin - hull linnavälistel teedel aset leidev sahmimine oli kadunud ning alguses ei osanud sellele mingit seletust leida. Kui varem kütsid kõik, alates hoburakenditest kuni mosseomanikeni, teel 100-110 sõitvast turistist mööda, siis seekord mitte. Mõnedel headel teelõikudel ( nii imelik kui see ka pole - ka selliseid esinev siinsel maal ) kasutati hoopis turisti frontmännina võimaliku miilitsapatrulli puhuks. Miilitsaonud olid siiski pühapäeva keskpäeval kodus, datshal, järgmisel päeval aset leidvat riigi Iseseisvuspäeva ette valmistamas või midagi muud kasulikku tegemas - näha neid igal juhul polnud.
Teinud paaris asulas peatusi, jõudsin sihtpunkti peale kella kolme ning jällenägemiserõõm oli mõistagi suur. Kaks aastat oli kui lennates läinud ning osad asjad muutud osade samaks jäädes.
Selgus ka kohalike rull-nokkade vaoshoituse põhjus asulavälistel teedel. Vahepealsete aastatega olid nimelt trahvid läbi teinud märgatava tõusu ning endise mõnekümnekroonise trahvisumma asemel saab kiiruse ületamise eest suurusjärgus 500 EEK algavaid miilitsa tänukirju. Lisaks sellele ei tohi miilitsad kohapeal enam sularaha vastu võtta ehk korruptsiooni on asutud kõva käega ohjeldama. Eesti keeles tähendab see siis et pistise summad on millitsapatrullide riski kasvades mõjusalt tõusnud.
Pildil Ukraina piiripunkt.

FK Gomel - FK Granit 1:1

2009-08-27T11:18:00.001+03:00

Kuulus Soome suusahüppaja ent veel kuulsam elufilosoof Matti Nykänen on lisaks muudele pärlitele nentinud kord nagu tuleks talle hüppemäest äratõukehetkel selline imelik bon voyage - tunne, justkui oleks ta siin juba enne olnud ning vastavat momenti kogenud.
Mul vastupidiselt temaga tekib vastavates situatsioonides déjà vu ilming - on nimelt hetki mis praktiliselt üks ühele elus korduvad.
Alustanud teekonda pealinnast, läbinud 320 km ning jõudnud kella kolme ajal Vene ja Ukraina piiri ääres asuvasse Gomel´isse, sõitsin kõigepealt raudteejaama juurde kust sain puhketoa enda käsutusse taskukohase 15 000 rubla eest.
Mõne tunni pärast sundusin äärelinna staadionile et kaasa elada homse põhimängu FK Gomel - FK Granit duublite etteastele nagu ka kaks aastat tagasi. Siis kirjutasin et kuldhammastega veteranid istusid mu taga, lasid kahe suupoolega sihvgadel krõbiseda ning kirusid mängu. Sama kordus ka nüüd selle vahega et meie read olid hõrenenud ning kahtlustan sügavalt justkui oleks osad meist selle kahe aasta jooksul juba mullatoidule suundunud. Nii see aeg läheb, ütleks osad seepeale.
Õhtul ööklubi Plaza laks jne.
Järgmisel päeval jalutasin linnas, mis algava kooliaasta ootuses kõikvõimalike putkadega ehitud oli, pakkumaks koolilastele vajalikku staffi alustades Aleksander Rybak´i näopildiga vihikutest ( autoritasu mõistagi makstud ), lõpetades pintsakute - pluuside - seelikutega.
Hommikul käisin soetasin ka mängupileti 6000 rubla eest peatribüünile ning kell 17.00 algavale mängule kohale.
Kodumeeskonna sarjatabeliseis võiks ka parem olla ning tõele auandes riputakse väljakukkumistsooni läheduses ehk iga punkt on väärtuslik.
Sellest paraku kodumeeskond aru polnud saanud sest mitte eriti kõvatasemelise FK Granit´i vastu võeti asja äärmiselt pealiskaudselt. Brasiilase Kalizuri poolt löödud avaväravele 21. mänguminutil oleks kodumeeskonna poolt vähemalt neli võidud lisada ent ei. Kasvõi samal brassist ründemehel oli kaks surmkindlat võimalust ent ta pidas ühel korral vajalikuks naabreid 9. korrusel tervitada ja teisel päästis külalismeeskonna värava latt.
Ja nagu ikka sellistel puhkudel, alustasid külalised peale puhkepausi kerget pressingut mis 74. minutil ka vilja kandsid. Lõpp-seis 1:1 ning väga võimalik et Gomel´i moodsal staadionil elatakse järgmisel hooajal aste võrra madalama liiga mõõduvõtmistele kaasa.
Meistrivõistlustel ju mänguvoore veel on ent samasuguse ättitudiga jätkates terendab kodumeeskonnal kukkumine ees.
Õhtul traditśiooniline klubilaks ning kell kuus järgmisel hommikul alustasin sõitu Ukraina poole.

Batka ( isake ) Lukashenko

2009-08-22T22:15:00.004+03:00

Pisut enne esimest ( ning seni mõistagi ka viimast ) võimuletulekut `90ndatel ütles seni ainuke ametlik Batka naine ja kahe vanema poja ema Galina intervjuus umbes järgmist: Noh, meie Sasha on ju selline tuulepea et ei pea õieti ühelgi töökohal pikalt vastu.
Tõenäoliselt võib järeldada et tuulepäisus on kadunud, sest isake on võimul püsinud juba 14 aastat.
Galina ise, tehes veel paar mahlast avaldust, deporteeriti kodukülla kus tegeleb külalaste harimisega ning meediast hoiavad teda julgeolekujõud eemale.
Kahtlemata on siinses riigis ühe mehe võim, nimetagem seda diktatuuriks või millekski muuks. Samas ma pole kindel kas see ikka on nii halb, mõtlen maale ja rahvale tervikuna. Olen rääkinud paljude kohalikega ning üldjuhul ollakse oma eluga rahul. Kohalikud, kes kas turisminduse eesmärgil või ärialaselt naabreid Venemaad ja Ukrainat külastavad - leiavad siinse keskkonna siiski elamiseks parema ning turvalisema olevat.
Fakt on see et rahulolematuid leiab alati. Tiit Madisson sõdib iga riigikorra ajal keskvõimu vastu, olgu see nii ideaalne kui tahes - mõni on lihtsalt ametilt oportunist.
Sama on ka siin. Ma ei tea näiteks, mille poolest on tavainimese elu näiteks ukrainamaal parem, kus valitseb totaalne bardakk ning kuritegevuse protsent on kõrgem kui ta olla võiks. On selles riigis siis rohkem demokraatiat ? Jah, on tõenäoliselt vastus. Hoolitsetakse oma kodanike ees rohkem ? Ei, arvan ma.
Muidugi, võtame näiteks äritegevuse valgevenemaal - see pole maailma kergemate killast. Kuna batja on ise suurekaliibriline ärimees, vastutades ainuisikuliselt nii riigi fiskaalpoliitika üle kui määrates valuutakursse, on kõik tähtsamad ekspordi-impordi kanalid tema ning poegade käes. Väikeärimehele on maksuseadused niivõrd segaseks aetud et pole mingitki võimalust maksupolitsei käest pääsemiseks juhul kui see otsustab ( tellimuse peale mõistagi ) uksest sisse sadada. Riiklik “ hinnakomitee “ jälgib tähelepanelikult et juurdehindluseprotsent suurem kui 30 poleks jne.
Kõik see vastab tõele.
Soovides mõnda suurt kaubanduskeskust äärelinna rajada, oleks maalapi saamiseks mõistlik riigile väike vastuteene teha mõne kultuuri- või spordirajatise näol. Käsi peseb kätt, jalg jalga.
Batkal on ka kolmas ametlik poeg, kes on praegu eelkooliealine ent koos poja emaga neid koos ei nähta. Pealikule meeldib olla kukk kanakarjas ning pereisa imidz ei aita sellele väga kaasa.
Seevastu naudib ta üritusi nagu Miss Valgevene ning erinevaid modellivõistlusi et siis 18-25 aastaste noorte võistlusest osavõtjadega pärast koos n-ö. maha istuda. Seetõttu ei vaibugi sahinad justkui oleks ta omi geene rohkemgi paljundanud kui kolme poja võrra.
Liidrina on ta karismaatiline ning kõnepidajana veenev. Seda saavad kohalikud õhtuti teleri vahendusel uudisteprogrammist näha, kus teinekord 80% eetriajast batka päevastele tegemistele pühendatakse. Ja seal saavad vastu päid-jalgu kõik, kes selle ära teeninud on: nii Venemaa, Gruusia, Euroopa Liit, kui kohalikud tehasedirektorid, kes toodavad mõtetut kraami mis isegi koduturul kaubaks ei lähe.
Umbes kuu aja pärast peetakse ühes valitud rajoonikeskuses riikliku lõikuspidu ning konkreetsel aastal valituks osutumine on kui tsäkk-pott sellele kohale. Suure pealiku tulemise puhuks vuntsitakse kõik särama, lüüakse läikima kuni selleni et asfalt saab isegi öösel prozektorite valgel uue katte, kui ajagraafikust maas ollakse.
Mõistagi otsustab batka ainuisikuliselt ka riigi välispoliitika üle, flirtides vaheldumisi nii Venemaa kui ELga.

Uus Monte Carlo ?

2009-08-22T22:14:00.003+03:00

Eesti kapitali ringi sõites silma ei ole hakanud ühte erandliku näidet arvesse võtmata.
Maarjamaa suurim, O-tähega algav kasiinodekett omab kuulu järgi nelja asutust Minskis. Mina nägin neist kahte ehk üks paiknes ühe suurima kaubanduskeskuse Expobel´i ruumides ja teine koheselt Moskovskoe bussijaama vastas, naabriteks niigi soliidsed partnerid kui Porsche ´ja Bayerische Motoren Werke üks pealinna esindustest.
Turg on kindlasti soodus sisenemiseks ning arvestades naabermaades toimuvat ka kasvupotensiaalilt atraktiivne.
Nii Venemaa, kui Ukraina on asunud oma kasiinodeäri sektorit piirama et mitte öelda ära kaotama. Venemaal on plaanid sellelaadne meelelahutus koondada ainult teatavatesse krai´desse ent andke andeks, kes lisaks omadele kuhugi Krasnodari või Altai krai´sse sul mängima sõidaks ?
Batka istus laua taha maha, liitis 1+1 kokku ja sai vastuseks tõenäoliselt päris palju.
Igaljuhul esialgne plaan oli tal koondada kõik linna kasiinod Karl Marx´i tänavale ning see elanikest täielikult tühjendada, oli ju aasta tagasi antud määrusega elumajades paiknevatel lõbustusasutustel peale kella 23 õhtul keelatud tegevust jätkata.
KM tänavale siiski Eldoradot rajada ei õnnestunud sest seal elasid paar tegelast kelle väljatõstmine poleks isegi Batkale head tähendanud nii uskumatu kui see ka ei tundu.
Uus plaan näeb nüüd ette Minski lennuvälja juurde rajatava puhtalt kasiinolinnaku, kus kehtiksid omad seadused. Muuhulgas oleks kauplemine maksuvaba, välismaalastest mänguritelt ei nõuta viisat jne.
Venemaa rahvaarv on pisut alla 150 ja Ukraina oma ligi 50 miljonit ning arvestades nende maade kodanike hasartmängulembust - on ideel jumet. Pluss muidugi lääne mänguturistid ja baltimaade omad.
Loomulikult, mõttest teostuseni ning teostusest omakorda asja käimaminemiseni läheb aastaid ja aastaid aega ent suurelt mõeldes saavad ka suured asjad teoks.
Batkast endast pikemalt järgmine kord.

Minsk: kokkuvõtvalt.

2009-08-22T22:10:00.001+03:00

Pealinnas veetsin seekord viis ööd ning teised viis oleks läinud sama hooga.
Teiste Valgevene linnadega on nagu on - need kas meeldivad või ei ning korra neid näinud saab igaüks ise järeldused teha, kas on soovi tagasi tulla. Minsk usun, meeldib siiski kõigile.
Ajalooliselt pole linnal midagi pakkuda, pommitati see II Maailmasõjas ju pea täies ulatuses maatasa ning paar ainukest kvartalit on pärit 19. saj lõpust. Fakt, et linn on peale sõda praktiliselt nullist üles ehitatud, on siiski minu arvates ainult positiivne. Esmakordsel külastamisel mõjub linn massiivsena, sest hingamisruumi on küllaldaselt.
Tänavad on laiad ehk ummikuid näha ning kogeda ei õnnestunud. Liikluskultuur on viisakas ning tõmblejaid kohtab harva.
Üks millele kohe esimestest päevadest üleüldse Valgevenes tähelepanu kinnitasin - autodel puuduvad toonitud klaasid. Võib vaid ette kujutada sohvrite sisemisi tundeid kui kaks aastat tagasi Batka ukaasist teada said ning nii mõnelgi tõenäoliselt värskelt mafia-look´i saanud masinast taaskord läbipaistav teha tuli. Kiru palju tahad ent toonkiled tuli maha rebida.
Venemaal näiteks ( ning ärgem mõistagi armast ukrainamaad unusta ) tooni praktiliselt palju tahad ning võimalust ei jäeta kasutamata. Eeskirjades on muidugi et esimesi külgklaase üle teatava piiri toonida ei või ent paljudel mentidel ikka mõõteriistu kaasas on ning 100 rublane ( 35 krooni ) trahv pole see, mis mehi värisema paneb. Kõige kõvemad vennad ( tavaliselt Vaz 2105 omanikud ) toonivad ka esimesi tuuleklaase ning sisse vaadates pole võimalik kindlaks teha, kes rooli taga on - põmm-pea või ahv. Ei kujuta eriti ette kuidas sellistes akvaariumites pimedas sõita on ent see pole ka minu probleem.
Nüüd läks jutt pisut Minskist kaugemale.
Linnas on palju rohelust ning see on eeskujulikus korras. Üleüldse kogu maal on rohkelt lillepeenraid ning need on alati hooldatud. Ma arvan et siin on kaks varianti ehk kas neid rohitakse peremehelikult või Valgevenes umbrohi lihtsalt ei kasva. Kahtlustan viimast.
Ühistransport on praktiliselt tasuta ( 600 rubla - 2.40 kroonides ) ning masinapark väga heas korras. Metrool on kaks liini ning plussiks siinse linna puhul see et pole vaja sadu meetreid pikki eskalaatoreid mööda maa alla sõita - piisab paarist trepiastmest.
Minskilased ise põevad teatavat alaväärsuskompleksi. Nende meelest pole neil midagi välismaalastele müüa ning nad ei suuda aru saada, miks mõned hullud siiski tee linna on üles leidnud. Tegelikkus on siiski pisut teine ning näiteks minu linnade top - 10 on Minskil kindel positsioon. Fakt on see ning olen sellest ennegi rääkinud et kohad, mis hiilgavad saksa pensionärprouade rohkuse üle, tuleks vahele jätta ning siinses linnas saab seega veel pikka aega rahulikult hingata.
Olen mitmel korral selle reisi jooksul mõelnud et on kahetsusväärne, miks Valgevene jätab turismimaastikul end positsioneerimata ning nn. “ müümata “ ent kas see ikka on ?
Kas tõesti oleks parem kui saksa ( soome, eesti ) numbrimärkidega lumpenit täistopitud bussid siin vooriks ning riigist taaskord ühe turismipõrgu teeks ? Vist siiski ei.
Muidugi, turistide taskust tulevad valuutavood jäävad saamata ent alati on võimalus mõnele kitsamale turismigrupi orienteeruda, nagu Batkal nüüd plaanis on.
Sellest siiski järgmine kord.

Stalini rindejoon

2009-08-20T19:27:00.002+03:00

Ma pole suurem asi militarist ning Eesti vs. Läti kilusõja puhkedes kütaksin kummipaadiga Hiiumaale peitu. Sõdigu ise.
Kindlatest patsifistilistest veendumustest hoolimata on kasvõi praeguse ringreisi ajal nähtu ning kogetu saanud idanema teatava austuse külastatud riikide vastu. Isamaasõja mälestusmärke, tanke, lennukeid, igavesi tulesid on palju ning need on suurepäraselt hooldatud ning alati, rõhutan alati, värskete pärgadega kaunistatud.
Igaüks võitles oma veendumuste järgi ning olenemata sellest kumma poole ta võitlusväljal valis, oli üksik sõdur siiski ainuüksi õrnaks rohulibleks suurte poiste mängudes. Seda tähtsam on austus langenud võitluskaaslastele, kes kas siis ettevaatamatust lollusest või kangelaslikuse läbi oma elu kodumaa eest andsid.
Stalini rindejoon läbis teatavasti kogu mandrit, alates Karjalast ning lõpetades Musta mere rannikuga ning selle ehitust alustati ju 1920-ndatel. Minskist 30 km kaugusel asuv ning 2005 a. suvel Isamaasõja võidu 60ndaks aastapäevaks avatud Stalini rindejoone ( Linja Stalina ) sõjamuuseum ei asu selle rindejoone kulgemisraadiuses ent kõik ei peagi siin elus üks ühesega kattuma.
P 28 teed Leedu poole sõites ning Zazlavi asulast läbi saades, pole võimalik kohast mööda sõita sest muljetavaldav tank kõrgub mäe otsas ning raketid on oma tipud samuti taeva poole sirutanud.
Sissepääsuks on vajalik lunastada 12 000 rublane ( alla 50 krooni ) pilet + 3000 rubla auto parkimise eest poomi taha. Peale seda avaneb külastaja ees kompleks, mis vähemalt allakirjutanule oli ennekogematu.
Kümneid tanke, lennukeid, kahureid, raketikandjaid, radareid, varjendeid, teenindavat autotehnikat jne. jne.
Hingelt militaristile jätkuks seal tõenäoliselt mitmeks päevaks tegemist, mina sain 3 tunniga hakkama.
Lisaks on võimalik sõduriputru süüa või po sto grammu enne rindeleminekut teha.
Saab kaevikutes joosta, õhutõrjekahurite pealt mõne lendava raudlinnu sihikule võtta ning kommandokeskuses rindestrateegiaid paika panna.
Suurima elamuse saab siiski enne väljapääsu asuvas lasketiirus kus on võimalik endale laskerelvaks valida kas vint, mõni tavalistest automaatidest, väiksem kuulipilduja või vana kooli tapamasin nagu loo autor tegi. Üks paukpadruniga lask 3000 rubla, 5 vastavalt 15 000.
Ja ehkki ma rõhutan veelgi, et sõjandus ning allakirjutanu kulgevad erinevaid telgi pidi, sai käes tärisev kuulipilduja näo naerule. Ju meis kõigis siiski väike sõjard peidus on.
Pildil Hull Partisan.

Linna sümbol

2009-08-19T17:05:00.002+03:00

Tähtsaimaks linna sümboliks on seda tõenäoliselt patt kutsuda ent koloriitsemaks viimase aja uusehitiseks päris kindlasti.
M2 teed pidi linna sisse sõites on võimatu mitte märgata kolm aastat tagasi avatud uut Rahvusraamatukogu.
Pimedal ajal on märkamine võimatu sest ümarat kera, mis tuledesäras pilku kõidab, ei saa hoomamata olla. Ma ei tea kuidas kohalikud seda kutsuvad ent palju muid variante kui “ diskopall “ sel olla ei saa. Õhtusel/öisel ajal särab kogu kera tuledest ning need muudavad teatava tsükli tagant ka värvi.
Nagu mujalgi maailma avarustes kõige uue ja radikaalsega, oli ka sellele ehitisele algselt palju vastaseid ehk kas ta ikka sobib ning miks just selline.
Olen ennegi siis blogis kirjutanud ( näiteks seoses planeeritava Eesti Rahva Muuseumiga ) et sellised omanäolised uusehitised lihtsalt tuleb jõuga ära teha. Identseid ja sootuid klaaskuubikuid oskab meist igaüks genereerida ent ehitisi mis linna üheks sümbolitest saada võiksid, mitte iga Jüri.
Selge on see et mingi osa ühiskonnast on ja jääb tagurlikeks, kes alati eelistaksid minna kuldset keskteed ning piire mitte lõhkuda. Seetõttu tulebki teatavad otsused jõuga läbi suruda ning vaatamata koerte haukumisele karavaniga edasi liikuda.
Kui kasvõi praegusel ajal vaadata tõenäoliselt ühe populaarseima suveniiriartikli - külmkapimagnetite - valikut siis ca. poolte peal on teemaks raamatukoguhoone oma erinevates variatsioonides. Kirikuid, kloostrimüüre jne. on paljudel linnadel, kerajast raamatukogu ei.
Kohalike pahameele kutsus mõistagi esile ka rohkete subbotnikute ehk vana kooli laupäevakute esinemine, sest linnaelanike panus ehitise valmimisse oli suur.
Mina olin alguses seda meelt et kogu hoone on lugejate päralt ent päris nii see siiski pole. Külastajate käsutuses on kolm alumist korrust ning kogu kerajas osa kuulub arhiivile.
Esimest korda maja külastades on vajalik liikmepilet teha, mis maksab 6500 rublat ja kehtib viis järgmist aastat. Peale seda avanevad su ees arvukad lugemissaalid, õdusad nahkdiivanitega nurgakesed kus lugeda, kohvik ja internetikeskus. Kojulaenutus toimib ning ca. 20 minutiga on kliendi käsutuses ükskõik milline arhiivist leiduv teos.
Omaette elamuse saab muidugi 23. korrusel asuvalt vaatetasandilt, kuhu saamiseks tuleb siiski maja taha jalutada ja peale 3500 rublase pileti soetamist eriliftiga sõita. Õhtusel ajal, tuledesäras linna vaadates on rahuolu avaneva vaate näol garanteeritud.
Eikä siinä vielä kaikki.
Kuna maasvedelev raha on vaja üles korjata, siis on pimedal ajal võimalik hoone peale oma reklaami või sõnumit paigutada. Tekst on 9-meetriste tähtedega ning jookseb paremalt vasakul, tehes kogu hoonele tiiru peale ja jätkab hoone peal keerlemist kuni reklaamiraha jätkub.
Näiteks kui keegi soovib avaldada järgnevat teksti: “ Kallis Peeter. Armastan sind palavalt ning olen truu surmani. Sooviksin sinuga abielluda ja saada hästi palju ühiseid poiss-lapsi ent neist samamoodi eeskujulikke keiinimesi kasvata. Sinu Toomas “, siis usun et see osutub võimalikuks.
Reklaamihind on 70 000 ( 275 EEKi ) rubla minut.

Coachsurfing.com

2009-08-19T14:46:00.004+03:00

Patupesadest pisut peale kuut hommikul naasnuna, võtsin kiired dushid ja magama. Und polnud vaja kaua oodata ning isegi toanaabri suhteliselt korralikele volüümidele seatud taskuraadiost kostvad varahommikused shansoonihitid ei suutnud segada.
Ärkasin üles iilge koputamise peale kuna intensiivset nõrmenukkide kontakti ukse välispinnaga oli tõenäoliselt jätkunud juba pikemat aega. Vaatan kella - 07.45 . Mida &%¤#?# ???
Uks lahti ning ukse taga lipsuga härrasmees, portfell käes. Esitleb end - migratsiooniametnik ning palun teie dokumendid. Ma siis vaatasin omi asju ning ütlesin et pass on autos ning tõenäoliselt tuleb järgi minna. Kuna potensiaalset kahtlusalust ei saanud üksi uksest välja lasta, tuli ta kaasa ent veendunud kohapeal paberite korrasolus, soovis head päeva ning meeldivat reisi.
Puhketuba sain niisiis kogu päeva enda käes hoida ning ma ei jätnud võimalust kasutamata, tehes pikemad uned ning kirjutades blogi. Pisut käisin linna peal ent põhiliselt panin kogu päeva umpsi.
Õhtul kell kaheksa sain oma siinse võõrustajaga kokku.
Enamus lugejatest on kindlasti kuulnud couchsurfing.com ja hospitalityclub.com nimeliste saitide olemasolust. Tegu on siis vabatahtlikuse baasil põhineva teenusega kus inimesed ümber maailma majutavad tasuta rändureid enda juurde ning vastavalt ise reisides võtavad kellegagi ühendust ning võimaluse korral saavad tasuta öömaja. Ok, olen taaskord pisut skeptiline ning mul on oma versioon, miks enamus inimesi sellesse võrku end registreerivad ent jäägu minu versioonid praegu pelgalt minu enda teada.
Minul vastavat kogemust kuni selle reisini polnud ei majututava ega ka majutaja osas ent nüüd otsustasin proovida. Küsimus pole tasuta majutamises - kasvõi praegusel hetkel Minsk`is olles võiksin vabalt kõik ööd bussijaama puhketubades 90 EEK/öö eest mööda saata. Minu intressid on pigem suunatud kohaliku elu-oluga lähemalt tutvumisele ja seda juba lihtsalt niisama ei saa.
Minu isiku sotsialiseerumise vajadusi kiputakse tihtilugu ülehindama ning arvatakse et olen meeletu suhtleja, kes ilma pideva kommunikeerumiseta elada ei saa. See pole päris nii. On päevi kui mus lööb välja misantroopiline pool ning pelk enda persooni meeldiv seltskond on kõik, mida vajan.
Seetõttu kõike mõõdukalt ja kordamööda ent praegu on taaskord käsil päevad mil on jõudu suhelda ja uut infot endasse ammutada.
Praegu on kolmapäev ehk olen pealinnas veel paar päeva et siis Gomel´i poole suunduda.
Pildil Näituste paviljoni juures olevalt puudealleelt kerge teadetetahvel. Iga puu juurde oli selline paigutatud et möödakäijad aru saaksid, kes konkreetselt selle allee sünnile kaasa on aidanud. Nagu näha, on ühe puu mulda aidanud ka sõbrad Eesti NSV sõbralikust töölisteperest.

Vitebsk - Borisov - Minsk

2009-08-17T12:45:00.003+03:00

Saanud Vitebski vaksaliesiselt parkimisplatsilt mustlaseitedelt soojad soovitused ( “ Mees, sind ootab ees suur õnnetus !!! “ ) kaasa, sest keeldusin neile 100 rublat ( ja peale seda tõenäoliselt ka kogu ülejäänud raha, autot, muud maiset vara ning kodumaad ) andmast - keerasin rattad Borisovi poole.
Äärelinnas tähendasin, ehkki oli pühapäevane keskpäev, suure aiavärvimis/niitmis/koristustalgu käimas olevat ning sellest osavõtt oli rohkearvuline. Batka tegemistest ja tegematajätmistest võib olla eri meelt ent riigis valitseb kord ja puhtus - turisti jaoks on lausa lust sõita mööda heas korras teid ning nautida autoaknast avanevaid maalilisi vaateid niidetud tee-äärtele, rohkearvulistele puhkekohtadele, kaunisti värvitud majade, aedade, bussiootepaviljonideni välja.
Jah, ka mina olen seda meelt et kas näiteks vikat on kõige efektiivsem tee-ääre niitmise atribuut nagu seda neljapäeval piirilt Vitebski poole sõites tähele panin, kus kümned mehed rohututtide lennates sel vihtuda lasid ent maa jätab hoolitsetud mulje. Kuulu järgi siinsel maal tööpuudust pole, sest luudasid ja vikateid on alati saadaval. Jääbki arusaamatuks, miks näiteks Eestis 70 000+ töötutearmeed Valitsuse poolt riiki koristama ei suudeta rakendada vaid 32.80 EEK ( või-palju-see-ongi ) lihtsalt päevas peo peale makstakse. Muidugi, kuus teeb see arvestatava summa, mis Lauaviin´a konverteerida ent võiks ka teistmoodi. Ah jaa, me elame ju euroliidus ning inimest tahte vastaselt tööle sundida pole sünnis.
Sõitnud läbi paarist väikeasulast, jõudsingi kolme ajal Borisov´i. Tegin seal mänguni aega parajaks ning jalutasin linnas ringi. Jõudsin mingil hetkel ka kohaliku mjasokombinati kõrval asuva võõrastemajani ning küsisin huvi pärast hindasid. Ühene tuba maksis 109 000 - 162 000 - 206 000, vastavalt tavaline, poolluks ja luks. Kõrvalasuvas lihakombinaadi tehasekaupluses oli valik suur ning kliente arvukalt, lihatoodete hinnad Eestiga sarnased.
Peale mängu jätkasin M1 trassi pealinna poole ning haakisin end paarile kohalikult lendurile sappa. Maad 85 km ning kiirusepiirang 120 km/h. Stabiilselt 150ga sõites ei läinud teab kui kaua et metropoli tuled paistma hakkaksid.
Kell õhtul kümme ning lahendamist vajav majutusprobleem päevakorral.
Lähtekoht oli eelmisele Minski-külastusele sarnane: ulmehindasid maksma ei hakka ning 200 - 250 000 rublased ( 800-1000 krooni ) hotellitoad võivad nad endale hoida, enne magan autos.
Sõitsin raudteejaama, mis oli väga moderne ning tõenäoliselt äsja ehitatud-avatud. Vaksali kõrval asuvas võõrastemajas kiri : mest net. Istusin autosse ja needsin ennast et oli mul vaja mõni aeg tagasi telefoni kontaktides suurpuhastus teha ning näiteks eelmise korra baarituttava, kes telefoniraamatus figureeris Tanja Minsk all ning kelle juures neli päeva elasin, andmed prügikasti visata.
Oleksin võinud ju praegu talle helistada et “ Tsaumisteed ? … Kuule, mäletad ma olen see eesti vend kellega kaks aastat tagasi mõned päevad koos olid ? … Ei või ? … See pikem … Ei, mitte punapea … Jaa-jaa … Ei-ei … Kuule, mis oleks kui … ? … Arvad et mehele ei meeldi ? … No ok … Kuule, helistame. “
Kell lähenes üheteistkümnendale õhtutunnile ning allalastud autoiste ajutise öömajana järjest enam konkreetseid piirjooni võtmas. Mõtlesin et käin siiski raudteejaama kõrval asuvast hotellist teiste alternatiivide kohta küsimas. Sealt soovitati Moskovskij Avtovokzali külalistetetubasid proovida ning - bingo !
Kohti oli ja hind 22 340 ( 90 krooni ) rubla ja mind pandi ühte tuppa piiterist pärit tegelasega kes juba und lasi. Proteesid olid kaunisti klaasi, vee sisse asetatud.
Diil oli selline et 23.30 võetud tuba saan jällegi ööpäeva enda käsutuses hoida ( igati aus tehing taaskord ) ent välisuks püsib 24.00 - 05.00 lukus. Seega, kas magama või linna peale. Valik oli lihtne ning pärast neli päeva kestnud külma dushi kuuri end sooja veega pesnud, sulgesin enda järel välisukse ning suundusin kahemiljonilise linna patuurgastesse.
Pildil Vitebski äärelinna aiavärvimistalgud.

BATE Borisov - FK Minsk 1:0

2009-08-17T12:42:00.001+03:00

BATE on kahel järjestikusel hooajal üllatanud ent need üllatused on olnud erinevate alatoonidega. Seda siis minu kui jalgpallikauge inimese jaoks.
Hooajal 2008/2009 Champions League kvalifikatsiooniturniiril pandi sellistele meeskondadele kui Anderlecht ja Sofia Levski kotid taha ning jõuti alagrupiturniile. Seal oleks Fortuna ka rohkem suuremeelsust näidata võinud sest vastasteks loositi Madridi Real, Juventus ning hiljutine UEFA sarja võitja Peterburi Zenit ent läks nagu läks. Kuuest mängust saadi kolm viigipunkti ning näiteks Juventus´ega mängiti kui võrdne võrdsega ( 2:2 ja 0:0 ), Zenidiltki saadi viigipunkt ( 1:1 ja 0:2 ) ning ainsad napid kaotused tulid Los Galacticos`elt ( 0:1 ja 0:2 ).
Sel hooajal, olles säilitanud meeskonna tuumiku samana, saadi aga CL 2. kvalifikatsiooniringis kahe mängu kokkuvõttes lätlaste FK Venspils´ilt lüüa ning see oli vähemalt minu jaoks kergemat sorti üllatus.
Võõrsil 0:1 kaotatud avamängu järel läksid lätlased ka Borisovis peetud mängu juhtima ning kodumeeskonna pingutustele vaatamata suudeti vaid kaks tagasi lüüa ehk - out.
Venspils´ile peab kõvasti krediite andma ning loodan siiralt et nad suudavad esimese Balti meeskonnana CL alagrupiturniirile end välja mängida. Venspils linnana on ääretult kaunis ning ka sealne staadion üks baltikumi modernsemaid.
BATE osaks jääb aga kvalifitseeruda European League järgmisesse raundi ent selleks tuleb kahe mängu kokkuvõttes bulgaarlaste Liteks alistada.
Eile toimus aga Valgevene meistrivõistluste järjekordne voor ning siinsel tsempionaadil ollakse vägagi suveräänselt liidrikohta hoidmas. Peale eilset võitu on vahe järgmisega nimelt juba 12 punkti ehk eesti keeles - päris palju.
Jõudnud kuskil kolme ajal pärastlõunal Borisovi, lasin kohalikel end Prospekt Revolutsia alguses asetseva staadionini juhatada ning soetasin kassast 5000 rubla eest peatribüüni 4. sektorisse propuski. Piletimüüja soovitas küll pisut kaugemale istuda sest kuulu järgi hakkavad kõrval barabantshiki mängima ent ma püsisin kindlana.
Pool tundi enne mängu kohale. Orkester häälestas instrumente ning ma tabasin end taaskord mõttelt ( viimati Buenos Aires´es Boca Juniors´i kodustaadionil ) kuivõrd palju üks korralik pillimeeste punt mängu atmosfäärile juurde annab. Põhimõtteliselt võid 90 minutit järjest karjuda ka “ Flora suru, Kalju ( Trans, Paide, Kalev ) vastu muru “ või “ Vperiot, Levadia ! “ ent korralikult kokkumängivat orkestrit see siiski ei võida. Samas, mida mina neist asjadest ka tean.
Mäng oli hoogne ning mõlemapoolsete võimalustega. Mingil määral peab ka väravavahtidele au andma ent see kuipalju ründajad surmkindlaid olukordi realiseerimata jätavad, ületab teinekord igasuguse piiri. Teisest küljest, seetõttu ehk saadabki näiteks Manchester City mõnele ründajale tsheki kuhu see võib ise soovitud nädalapalga joonistada ning teised mängivad parasjagu neis satsides kus mängivad.
Kollaseid jagati ja võitlust oli ent ainsa värava lõi kodumeeskonna ründaja Nekhajchik 71. minutil ning sellest piisas et järjekordsed kolm punkti meeskonna kontosse saada.
Peale mängu jätkus pillimeeste etteaste ning viisid kõlasid veel ka parkimisplatsil autosse istudes.
Pildil kodumeeskonna fänniorkestri trompetimängija.

HK Vitebsk - HK Neman kv. 1:2

2009-08-16T09:37:00.001+03:00

Üritasin siin pingsalt meelde tuletada, millal viimati hokit kohapeal vaatamas käisin ent viletsa mälu tõttu ei suutnud midagi asjalikku genereerida.
Mänge on olnud, kaasa-arvatud Soome teise liiga mõõduvõtt Nummelas kohaliku NuPS´i ja Tallinna Titaanide vahel ent viimast ei mäleta.
Enivei, eile avanes võimalus kohalikus jäähallis kaasa elada Valgevene karikamängule kohaliku meeskonna ning Grodnost külla sõitnud HK Neman´i mõõduvõtmisele ja ma ei jätnud juhust kasutamata.
Väga suuri teadmisi mul Valgevene hokielust pole. Niipalju siiski tean et ports võiskondi mängib Ektraliigat, kust võtab osa ka neli Läti satsi ja näiteks seesama HK Neman saavutas eelmisel hooajal seal teise koha. Minski ASK seevastu lööb kaasa KHLi mõõduvõtmistes ning võistkonda kuulub päris palju tasemel soome hokimehi. Põhjus muidugi üks: raha.
Sellekevadise hoki-MMi ajal räägiti mitmel puhul ka sellest et seoses hokitaseme tõusuga Valgevenes ( Rootsi koondise väravavaht Tommy Salo võib seda isegi tunnistada ) soovitakse millalgi lähitulevikus siin maailmameistrivõistlused läbi viia ning Rahvusvahelise Hokiliidu positiivse reageeringu korral lubas Batja ( Lukashenko ) 22 uut halli ehitada. Viimane arv tundub suht müstiline, arvestades et riigis on kuus suuremat linna ent samas - spordirajatiste ja sportimisvõimaluste loomise pealt siinsel maal kokku ei hoita.
Eile kell viis algavale mängule pool tundi enne kohale ning ees avanes, nagu arvata võiski, äärmiselt kaasaaegne jäähall. 6500 rublane ( ca. 25 krooni ) pilet kolmandasse sektorisse.
Enne mängu kohustuslik riigihümn ning peale seda viskas peakohtunik kummiketta mängu. Tase oodatult kõrgetasemeline ning mängu jälgimine äärmiselt nauditav.
Esimesel kolmandikul sai protokolli ainult üks märge, kodumeeskonna kaheminutiline ent teise kolmandiku alguses hakkas juhtuma. 2.20 mängitud kui kodumeeskond kontrast 1:0 viskas ja hinnanguliselt 500-pealine kodupublik oli õnnetipul. Praktiliselt koheselt peale avaväravat võeti aga uus kaheminutiline ja külalised ei jätnud seda kasutamata: 4.50 mängitud ja 1:1 .
Võimalusterohke kolmanda kolmandiku ja viieminutilise lisaaja jooksul lasti väravavahtidel särada ning suunduti karistusviseteni. Seal nullis külaliste väravavaht kodumeeskonna kõik kolm üritust, samal ajal kui Neman´i ründaja ühe sisse sai ja sellest piisas et HK Vitebski teekond karikasarjas lõpetada.
Pildil HK Neman´i puurivaht.

Valgevene pisaraid ei usu

2009-08-16T09:36:00.002+03:00

Trip.ee´st Valgevene sektsioon lahti lüüa, siis eriti palju postitusi sealt ei leia. Küll pean nentima et nende vähestegagi tutvunud, panin tähele et maarjamaal on ka teisi kellele kõnealune riik meeldib. Siiani olin seda meelt et vaid mulle ja Jako´le on see maa südamelähedane.
Tõsi, ühes postituses võttis keegi sõna ning ei soovitanud mingi hinna eest autoga ( ja põhimõtteliselt ka ilma selleta ) siia tulla ent see seltsimees pole usutavasti oma elu jooksul Tõrva piiridest kaugemale jõudnudki. Tõrvas seevastu on turvaline olla.
Vaatasin blogi sissekannetest järele et esimest korda astus mu jalg Valgevene pinnale viis päeva rohkem kui kaks aastat tagasi. Samasuguse intervalliga külastusi jätkates oleksin 2049 aastal siin maikuu alguses. Mis siis teist oleks ? Sibulad õitseksid ? Petersell ? Seelikud oleks peale talve mini-mõõdustikus ?
Vitebsk linnana on kaunis ja hooldatud, seda märkasin ka esimese külastuse käigus ent siis tegin linnale pisut ülekohut ning veetsin siin vaid ühe öö. Seekord kasvatasin seega panuseid ning peatusin kolme öö võrra. Selle aja jooksul jõuab nii linna arhidektuuri-, spordi- kui meelelahutuspoolega tutvuda ning on täiesti piisav et suhteliselt ammendav pilt saada.
Üleüldse, sõitnud eelmine kord riigi praktiliselt risti-põiki läbi, tegin selektsiooni linnadest mis tõeliselt meeldisid ning seega liigub mu marsruut Vitebsk - Minsk - Gomel trajektooril.
Ainuke asi, mis eelmine kord häiris, oli majutusega seotuv bürokraatia ehk riiklik võõrastemajade poliitika, mis nägi ette ühe tariifi kohalikele ja venemaallastele; teise aga lääne turistidele. Gomelis hammustasin selle läbi ning ööbisin raudteejaama külalistetubades, kus taks ühine ja sama taktikat kasutasin nüüd siingi. 40 000 eest ( ca. 10 eurot ) sai koha kaheses ( ei-tahaks-seda-sõna-küll-kasutada-aga ) euroremonditud toas koos konditsioneeriga. Tõeliselt head tingimused, ainuke asi et seoses veetrassi remonttöödega puudub kogu linnas soe vesi paari nädala jooksul.
Täna päeval võtan suuna Borissovi poole, kus võib-olla väga palju vaadata pole ent sellevõrra suuremat huvi pakub kohalik staadion, millel kodumeeskond BATE peab õhtul kell seitse järjekordse matshi Valgevene meistriliigas.
Lõpuks suur kummardus Eesti Välisministeeriumi ees.
On inimesi ja organisatsioone, kes kaagutavad ammu enne kui muna munetud on ning üritavad juba varem end võimaliku saavutuse aupaistel praadida ehkki põhjust selleks pole ja pahatihti jääbki niimodi munagi munamata.
Samas on inimesi ja organisatsioone, kes teevad teo ära ja alles siis annavad sellest avalikusele teada nagu näiteks käesoleva näite puhul Välisministeerium.
Mina isiklikult pole kuulnud eesti keele süvaõppeprogrammist Vitebski linnas ent igal juhul juba pikemat aega on populaarsel filmiprogrammil TV 1000, mis kaabelvõrgustikest saadaval, kogu linnas eestikeelsed subtiitrid.
Maksumaksja raha pole hukka läinud. Tubli, Välisminn !!!

Venemaa purgis

2009-08-14T17:31:00.000+03:00

Neljapäeva hommikul jätsin võõrustajatega hüvasti ning hakkasin vaikelt piiri poole liikuma et oma teekonda läänenaabri juures jätkata.
Algselt oli plaan juba kolmapäeval lahkuda ent kuna erilist kiiret polnud ning viisa kestis reedeni ning telekast tuli Venemaa - Argentiina jalka ( 2:3 ARG, muchos gracias ) ning Sergei ja Anja meelest oleksin võinud veel kauemakski jääda, siis otsustasin veel ühe päeva ärasõitu edasi lükata.
Eile hommikul panin paagi Ai-98 täis ( Valgevenes bensiin kuulu järgi kallim ) ja sõitsin kõigepealt linnast ca. 15 km kaugusele jääva Katyn´I memoriaali juurde, mis püstitatud sõjas langenud poola sõduritele ( ja arusaamist mööda ka poolakate rahaga korras hoitakse ).
Koha ära registreerinud, mõõtsid autorattad viimaseid kilomeetreid venemaa auklike teid ning avaneski piiripunkt. Seal valitses vähemalt minu jaoks paras segadus ning pärast koos valdavalt poola ja leedu rekkameestega samas ruumis vähese hapniku jagamist sain vene poolelt vajalikud templid kätte. Auto vastu ei tundnud keegi huvi, piirivalvur küsis ainult kui suur mootor on ja palju vedelikku neelab ent usutavasti need andmed salvestas ta pelgalt enda kõvakettale, mitte ei lähetanud Moskva keskandmebaasi.
Valgevene poolel läks veelgi lõbusamalt ning sain praktiliselt ilma bürokraatiata sisse. Viisat ei soovinud keegi näha, samuti seda mis autos peidus on. Auto pagasnikus kontrabanda näol statsionaarselt resideeruvad kümme hiinlast võisid taaskord kergemalt hingata.
Teeolud koheselt palju ei paranenud ent kaunisti maalitud bussipeatused, puhkekohad, aiad, majad algasid esimestest kilomeetritest alates peale. Mõnikümmend km enne Vitebski muutus aga ka tee siidiseks ning tõi juhi näole naeratuse - maa on täpselt selline nagu ta mu mälusopis kaks viimast aastat figureerinud on.
Mida 12 Venemaal veedetud päeva kohta öelda ?
Midagi väga negatiivset mäletada pole, seda pole mul eriti kunagi ( ok, teeme nüüd Moldova ja Nikaragua suhtes erandi ). Jah, teede seisukord ning liikluses valitsev kultuur(itus) said alguses pupillid suurenema ent seda kõike oskasin ma ju oodata. Lihtsalt tõehetk oli rängem kui ootasin.
Miilitsate kohta mitte ühtegi halba sõna. Mitte ühtegi.
Sõida enam-vähem korralikult ning dokumentide kontrollimistoimingu juures austav mõlemapoolne suhtumine - pole ka eriti karta vaja või siis lihtsalt joppas hullu moodi.
Mingit raha väljapressimist ei tähendanud kordagi.
Külastatud linnad ja väiksemad kohad vastasid ootustele.
Peterburi on alati tuntud headuses ent ega ka Novgorodil ja Smolenskil viga polnud.
Kas neis just elada tahaks on eri asi ent turistina üle vaadata kõlbasid küll.
Vene inimese ( ning mõistagi üleüldiselt slaavlaste ) külalislahkusest võib legende rääkida ning nende vilju sain ka nüüdsel reisil maitsta.
Kuna kasiinod on nüüdseks keelatud, siis nagu võluväel avanesid samades ruumides ning samasuguste tegevusvaldkondadega uued huvitavad asutused: Meelelahutusklubi, Lotoklubi, Meiega võidad klubi jne.
Pildil üks neist Smolenski linnas.

Smolensk, Smolensk ...

2009-08-13T21:25:00.000+03:00

2007 a. rahvaloendus andis siinse linna elanikearvuks 316 500 ühikut ning see võib väga hästi ka paika pidada.
Pisut väiksem kui Tallinn ja natuke suurem kui Kohila. Tõsi, seda nendin mina mitte kohalikud.
On omad tööstuskompleksid ning käib kibe ehitamine ehkki rasked ajad pole ka seda linna kahe silma vahele jätnud ent nagu Venemaal ikka - halbadest asjadest ja aegadest eriti rääkida ei taheta. Tuleb ju uudistestki kõike muud ( kaasa-arvatud kolm viimast päeva Tallinna pronksõduri järjekordsest rüvetamisest ) kui reaalset kajastust riigis valitsevale olukorrale. Teisisõnu, kel interneti käepärast pole, omab makromajanduslikult pisut kitsamat ülevaadet riigis toimuvast.
Mõned tähelepanekud linnast:
* Trammipark ja rööpad, mis välimuse järgi pärinevad 13 saj. ja peale seda rekonstrueerimist näinud pole - on kohutavas seisukorras. Sagedased on juhud kui trammivasikas rööbastelt maha sõidab n-ö. rahva hulka, mõlkides mõne auto ära. Järelikult neid juhtumeid pole siis piisavalt et midagi ette võtta.
Ise tegin ükspäev turisti ning sõitsin kaks tundi trammiga ringi ( on 3,4 ja 7 liin ) ning polnud häda midagi. Ostad kondukturi käest 7 rublase pileti ja muudkui naudid.
* Turukaubandus õitseb nagu vanal heal ajal ning osta saab kõike. Eks see pisut imekspandav ole, miks rahvas ikka veel odavat hiina ja türgi staffi turult soetab ehkki linn on riidepoode täis ning alesidki piisab ent eks harjumusi on raske muuta.
* Spordipoodide osas on olukord nutune. Leidub palju väikeseid poekesi ent suuri, kus valikut oleks ja võrdlusmomenti kasutada saaks - netu. Samas, need väikesedki on sellised et ehkki vähemalt minuarust on suht suvine olemine praegu, katab ca. neljandiku kaupluse tootevalikust suuskade ja uiskude väljapanek. Noh, aga kaugel see septembergi siis enam on ? Tähendab detsember.
Klient, nagu ikka, surub end poodi selleks et müüjate mõnusat äraolemist rikkuda. Näiteks ühes spordipoes arutasid kaks müüjat omavahel lõvide ja skorpionite ühtesulamise võimalusi ja kolmas puhus seebimulle. See, kas eelpool mainitud tähemärgid omavahel harmoneeruvad, jäigi arusaamatuks.
* Kinnisvara on räige hinnaga ja mingist 50% hindade korrigeerimisest on asjad väga kaugel. 3% langus leiab uudistes kajastamist.
Uusi kortereid müüakse karpidena ning kahetoalise hinna suurusjärk on 6 milj rubla. Kümme aastat vanas majas maksab renoveeritud kahetoaline 10 milj. Võrdluseks õpetaja palk on 5-6000 rubla ja ega arstide omagi palju kõrgem pole. Külalollist ehitaja saab 20 000 +
* See käib pigem kogu Venemaa kohta ent krediidiprotsendid on räiged. Autoliisingu ja eluasemelaenu aastased intressid liiguvad endist viisi 20-30 vahel. Lääne pangandusmaailmas levinud 3-6-3 printsiip: hommikul 3% raha maailmaturgudelt sisse, lõunal 6% lollidele klientidele välja ja kell kolm pärastlõunal golfiväljakul on siin omandanud 3-30-3 kuju.
* Ruuporitest tuleb meeleolu tõstvat muusikat mitmel pool linnas nagu vanal heal ajal.
* Moskvasse pääseb ca. 15 rongiga per päev ning pilet platskaardile 500 rubla, kupee 1350. Viietunnine bussi- ja marsrutkareis suurusjärgus 500.

Täna hommikul on siis see moment mil linnast lahkun ning pärastlõunal jätan kogu riigiga hüvasti. Ees terendavad Valgevene heas korras teed ja maalilised bussipeatuse ootemajad.
Rubla ühikuna jääb samaks ent kui siinses riigis saab euro eest 46 rubla, siis naabri juures 4000. 250 eurot ja miljon sõrmede vahel.
Pildil Suur Õpetaja kohaliku administratiivhoone ees.

Moskva laks

2009-08-12T06:28:00.000+03:00

Mind võõrustavad 28a Sergei ja 23a Anja töötavad naispoolse isa firmas, mis lisaks insenertehnilistele lahendustele tegeleb veepuhastusfiltrite, nii tööstuslike kui väikemajapidamise, asendamisega + ehitatakse basseine “ võtmed kätte “ meetodil ehk ideest teostuseni.
Arvestades et linna veevärgi usaldus on AAA klassist väga kaugel, siis tööst puudus pole ning et lisaks sellele leidub piisavalt ka nn. uut raha basseinide tellimusteks, siis võiks öelda et läheb päris hästi.
Päris hästi minemine ei tähenda samas et ehituseks vajalikke materjale ükskõik millise hinnaga soetada tasuks ning arvestades seda et kohalike, Smolenski kaupmeeste äripõhimõte on paljude maarjamaa ametivendadega sarnane - maksimaalne kasum minimaalse läbimüügi pealt, saigi sõit pealinna ette võetud.
Arvude keeles räägituna oleks kohalike kaupmeeste käest soetatud vajaminevad materjalid läinud maksma 110 000 rubla, ise järgi käies kujunes maksuvuseks 60 000 + 2500 rubla küttekulu ( + muidugi sõiduki amortisatsioon ).
Viis aastat vana ja 167 000 km läbisõiduga vene transpordime GAZel aeti kell 23.55 pöördesse ja ees ootas 390 km M1 trassi Moskvani.
Alguses ajasime juttu ent paari tunni pärast kukkus kaardilugeja koha peal resideeruv turist ära ning alustas nohisemist. Kella kolme ajal ajas ta siiski silmad lahti et ühes tee-äärses peatumispaigas kerge borshilaks teha ja kohaliku eluga tutvust teha. Samas baaris nimelt laulis stereosüsteemi vahendusel Zanna Friske sellest kui hea on mööda serpentiine sõita ja Dj Smash omakorda sellest et Moskva ootab veebruari. Eriti paistsid need lood meeldivat kergelt kandiliste peadega noortele energilistele meestele ja nendega seltsivatele mitte väga kõrget kaubandusliku välimust ja taset omavatele nathaskadele ( ehk lõbusatele naistele ) kes hoolsalt tantsu vihtusid. Kordan, kell oli kolm öösel vastu teisipäeva ning vaevalt keegi neist kaheksaks end tööle vedas. Tuleb muidugi tunnistada et osad neist ju olidki tööl.
Automaatidega varustatud transpordimiilitsad sõid meie eeskujul borshi ning vaatasid samuti seda kõike pealt.
Kuueks olime linna vastupanu murdnud ning keerasime ühe maaletooja kontori ette. Et siin algab tööpäev keskmiselt üheksast, oli aeg taas kerged mõnetunnised uned teha.
Kaubad käes, suundusime teise kohta ning peale seda alustasime koduteed.
Ütlen ausalt, et detsembri alguses oma Moskva tuttavatel külas käies ei saanud ma täit ettekujutust linna mastaapidest ning olin siiani arvamiselt et on-muidugi-suur-linn-ent-(mitteametlikult)20 miljonit-elanikku-ses-vaevalt-pesitseb.
Pelgalt kesklinnas patseerides ning näiteks Punase väljaku puhul imestades kuidas ta nii väike on, ehkki paraade ( ja ei pea silmas keiinimeste omi ) vaadates on hoopis teine ettekujutus saadud - oli selline väärarusaam kerge tulema. Tegelikkus on muidugi teine.
Ainuüksi fakt et neljandat ringteed ollakse parasjagu rajamas ja kolmanda ümbermõõt on 120 km, annab väikese vihje sellele et ruumi on juurde vaja ja seda võetakse vägisi. Teedel liikuvate veoste hulk on kirjeldamatu ning vanale struktuuripoliitikale kohaselt kogutakse kõik rikkused kõigepealt pealinna kokku et neid siis laiali jagama hakata.
Tegelikkuses oleks me puht ajaliselt võinud ka alles varahommikul sõitma hakata ent varase stardiga vältisime kõigepealt kella seitsme-kaheksa ajal haripunkti jõudvaid hommikusi liiklustroppe ja vastavalt õigel ajal jalga lastes jäid kogemata ka õhtuse tipp-tunni võlud ning karmid ummikus istumised. Meie ekipaazi autojuhi sõnul on need näiteks reede õhtupoolikul datshadesse sõitjate rohkel panustusel kuni 60 km pikkused.
Sergei jutu järgi sõidab ta Moskva vahet pea iga nädal ning põhjus on just puht majanduslik. Odavamalt sealt materjale saades õnnestub ka klientidele alet teha ning nende rahulolu välja teenida.
Pildil isa silmarõõm Anja poseerimas perepoe välisukse kohal.

Velikie Luki ja muud toredad kohad

2009-08-10T22:38:00.002+03:00

Jätnud kasutamata oma privileegi Opotshka võõrastemajas, lahkusin 10 tundi enne check out´i saabumist ehk 13.30 .
Peale tee-äärse kaljakäru juures tankimist võtsin suuna Velikie Luki peale, kilomeetreid sinna pisut üle saja. Kella kolme ajal olin kohal ning lasin end Matrossovi memoriaalini juhatada.
Velikie Luki all toimusid 1941-1943 aastani suured lahingud ning selle tagajärjel tehti praktiliselt kogu linn maatasa. Lahingute ulatusest ja raskekujulisusest annab märku linnale osutatud „ väikese Stalingradi „ tiitel. Ka eesti sõjamehi on siinsetes muldades hulganiselt puhkamas.
Memoriaal ise on muljetavaldav alates sõjamuuseumist lõpetades Matrossovi mälestusmärgi ja igavese tulega.
Vajalikud klõpsud teinud, oli peale tankimist aeg suund Smolenski peale võtta kuhu tahtsin õhtuks kohale jõuda. See tähendas ca. 220 km läbimist ning ausalt öeldes oleksin ise alguses ühte teist teed kütma pistnud end ühe tanklaonuga konsulteerides anti mulle hoopis suund Usmili peale ning lõpp-kokkuvõttes oli see tõenäoliselt ka õige otsus. Tee oli ääretult hea ning lookles väikestest ( ja paljuski väljasurnud ) küladest läbi.
Enne sihtkohta jõudmist tegin veel ühe peatuse Velishi nimelises asulas ja kütsin viimased sada kilomeetrit kohaliku rull-noka järel Smolenskini välja.
Nüüd olen päeva kohapeal veetnud ja linn meeldib. Praegu on kell 23 ning tunni aja pärast seisab ees plaaniväline autosõit pealinna Moskvasse, kuhu on 390 km ning peaks hommikuks kohale jõudma. Sellest aga järgmine kord.
Pildil müüakse Velishi asulas maja nr. 109 Engelsi tänaval. Olemas banja ( saun ). Müüjaks tõenäoliselt Vanja.

Velikij Novgorod – Pskov – Opotshka

2009-08-09T21:56:00.002+03:00

Veel enne kui Pihkva Kremli jõudsin ja sealt edasi, oli vaja V. Novgorodist lahkuda ja ma valisin selleks otsetee Shimsk´i kaudu ehkki valutum ning tõenäoliselt enim kasutust leidev variant oleks olnud asi Luga kaudu ära ajada. Luga kaudu tuleb küll ring sisse ent teeolud ( usutavasti ) paremad.
Shimski kasuks sai mind otsustama kahe linna vahel kulgev 47 km pelgalt sirge teelõik, mis Slava sõnul pidi Venemaa pikim olema. Kunagi Austraalias liigeldes sai kord 110 km sirgega tegemist tehtud saare lõunaosas kui mu mälu nüüd väga palju ei peta ning seetõttu oli mingi kogemus olemas.
47 km polnud kõige paremas korras ent sõidetav. Samas, teelõigu ideaalses korras olles võiks võimaluse korral kohaliku kirstutootja aktsiaid osta – kastisõitjatest puudus poleks.
See mis aga Shimsk´ist kuni Luga – Pskovi trassi M 20/ E 95 väljajõudmiseni järgnes oli küll kurat teab mis. Ma ei arva et oleksin valesti sõitnud, sest ka kohalikke liikles seal piisavalt + vastu tuli 2 eesti registris olevat ( olen ju numbripede ) sõidukit ent tee ise ... Nüüd, taaskord paremaid teid maitsta saanud ja järele mõelnud, arvaks et tegu oli seletamatu nähtusega kui visuaalset tõestusmaterjali mälukaardil enam poleks. Seletamatu on see mõistagi sellegi poolest.
Väljend auk augus kinni pole õhust võetud nagu kasvõi pildilt näha.
Alguses sai vähemalt tee keskel sõita, jättes vaevumärgatava valge eraldusjoone auto kõhu alla ning seda ma ühe kohaliku järgi tegingi. Kohalik tulistas ees aga mossega mis talvel oleks värskele lumele ilusasti neli rattajälge jätnud ning mille tagasild tundus muidu ka pelgalt ausõnaga raamis kinni olevat.
Siis polnud aga seegi võimalik vaid tuli hakata suuremate löökaukude vahel slaalomit sõitma sest väiksemad vältida nagunii ei õnnestunud.
Minu sügav austus kohalikele nende külma kõhu ning pohhuimi eest, sest max 50ga ukerdavast turistist pandi poole kiiremini mööda ning tõenäoliselt silmgi ei pilkunud.
Suuremate löökaukude jaoks oleks tahtnud küll mõõteriistu omada sest olen enam kui kindel et mõnda väikeautot omades ( nagu kasvõi Austraalias Daihatsu Charade omanikuna ) oleksin sellisesse sõites ära kadunud ning poleks mind enam kunagi leitud.
Arvan et õige elamuse sellist teed sõites saab alles suurte hoovihmade ajal, sest siis pole neid mülkaid ju näha ning võib kindel olla mingil hetkel jätkub sõit ilma mõne puuduva sillata.
Ma usun et mu paarile küsimusele:
a) millal seda teelõiku parandatakse ?
b) millal see teelõik uue katte saab ?
... oleks vastused a) mitte niipea ja b) kas lehmad lendavad ?
Oblasti vahetudes, Novgorodi ja Pskovi oblasti piiril vahetus tee kvaliteet nagu nõiavitsaga ning ees avanes taaskord vägagi hea kvaliteediga teelõik kuni trassini välja.
Trassile saanud ning Pskovi poole keeranud, silmasin selle reisi esimest teetööbrigaadi ehkki, nii uskumatu kui see ka ei tundu, võiks neid ka tihedamini esineda. Brigaad tegi tööd mõistagi nagu riigile kohane ehk ekskavaatorijuht kaevas, üks toetas labidat ja neli tegelast aitas knõuhauga.
Pskovis paar tundi veetnud ning lisaks Kremlile ka obeliski ja mõned muud vaatamisväärsused purki saanud, suundusin sama M 20 traasi pidi lõunapoole edasi ja otsustasin et sõidan nii kaua ( kell oli juba pool üheksa ) kui jaksan ja siis vaatan mis saab.
Tegin tiiru Ostrov´i asulas ja külastasin Pushkini Mägesid ( peategelast kohal polnud ) ning jõudsin enne ühteteist Opotshka nimelisse asulasse. Minu jaoks imestavapanevalt asus sellises kohas Statoli bensukas ning peale tankimist lasin end kohaliku võõrastemaja juurde juhatada.
Mõtlesin et mõistusevastast hinda maksma ei hakka end ühetoalise nõukaaegse numbritoa ( tualet i dush v koridore ) diil õnnestus 312 rubla eest teha. All korrusel asuvas restos peeti pulmi ent mul polnud peale pikka päeva jõudu kontvõõrana sellest osa võtta vaid parkisin auto kinnisele hoovile ning suundusin unedemaale.
Küsimusele, millal check out on, vastati et ma maksin ju ööpäeva eest, seega 23.30 sissekirjutatuna võin viibida toas ka täpselt ööpäeva. Naiss.
Täna Velikie Luki poole ja õhtuks Smolenski kuhu eeldatavasti jään paariks päevaks.
Pildil: No mis kuradi asi see on ? Ah ?

2 in 1

2009-08-09T21:54:00.002+03:00

Velikij Novgorod leidis ürikutes esmamainimist aastal 859 peale kristuspoja daatumit ning tähistab tänavu seega oma 1150. aastapäeva.
Pidustused on ette nähtud pidada septembrikuus ning seda kõrgeimal võimalikul tasemel. Loetakse ju lisaks Vene Õigeusu Kiriku alguse saamislinna staatusele teda ka kogu Vene riigi sünnihälliks.
Tähistamine tuleb siis pidulik ning suurejooneline ning seetõttu on linna vuntsimine praegu täies hoos.
Laupäeva hommikupoolikul külastatud Kreml oli aga küll veel, vaatamata ka sel päeval tööl olnud sadade ehitusmeeste ja – naiste pingutusele, vägagi pooleliolev ning ma kahtlen sügavalt, kas kõik ikka pa planu valmis jõuab. Või kui mingi imega jõuab, siis koheselt peale pidustusi alustatakse sanitaarremondiga nagu slaavi kultuurruumis kohane on.
Oli mis oli, Kreml ise on vaatamata remonttöödele, külastamist väärt.
Püha Sofia katedraal mille kellatornis asub tagasihoidlik, 30 tonnine tornikell; 1862. a pärinev Venemaa Milleeniumi monument; kirikuid – muuseume. Kõike seda on ning paar tundi mööduvad lenneldes.
Teine samal päeval külastatud Kreml asus Pskovis ( Pihkvas ) ning on samuti külastamist väärt. Restaureerimised on reustaureeritud ning tulemus suurepärane. Üleüldse oli kogu jõeäärne piirkond eeskujulikult korda tehtud.
Pildil Pskov´i ( Pihkva ) Kreml.

Ööliblika tähelepanekuid

2009-08-09T21:53:00.002+03:00

Ühte õhtut arvesse võtmata sai neevalinnas kõigil sealoldud öödel ka väljas käidud ning asutuste valikut loomulikult oli. Erinevate klubide hulka ei oska välja tuua ent spekter on lai ning tõenäoliselt suudab ka kõige pirtsakama klubipede nõudmised täita.
Osades käidud kohtades olin ka enne viibinud, osad olid uued kogemused.
Lvdovic, XXXX, Al Capone ( Chicago 30ndatega seos puudub ) ja G8 ( rikaste töötusmaade + Venemaa poliitise ühendusega ei oska samuti samasust tabada ) sai läbi väisatud ning tore oli. Võib-olla on see pelgalt minu tähelepanek ent pisut rohkem kui poolteise aastaga, mil Peterburist eemal olen olnud, on vähenenud plingivate kutside ja versatside hulk. Neid esineb veelgi ent ei riiva nii pahasti enam silma. Tundub et asja võetakse vabamalt.
Novgorodis käisime ka väljas sealses kõige popimas ööklubis Vertigo. Kui piiteris asub linna eksklusiivseim jõusaal Neeva kaldaäärsel asuval laeval ( nime taaskord ei tea, kohalikud kutsuvad lendavaks hollandlaseks – ehk see ongi ? ), siis Vertigo oli samuti laevas ning selle ahtriruumis, andes veepealse osa restorani käsutusse.
Kuna miski inimlik pole ka siin võõras oli provintsile kohaselt grill-piffide konsentratsioon per ruutmeeter per klubi suurem kui seda näiteks Peterburis tähendasin.
Muidu oli koht täitsa külastamist väärt ning muusika valiku ja heli taseme kohta võib ainult kiidusõnu öelda.

Saun

2009-08-09T21:51:00.001+03:00

Jõudnud Novgorodi, jättis linn hea mulje. Tõsi, peale mõnikümmend minutit varem juhtunud intsidenti oli nüüd aega ka rahulikult sõita ning ümbrust jälgida.
Kuna võõrustajaga pidin alles tundide pärast kokku saama, siis sõitsin ringi ja klõpsisin pilte teha.
Käisin söömas ning jalutasin linna läbiva Volhov´i jõe kaldapealsel. Promenaad oli kaunis ning sama võib õigupoolest kogu linna kahta öelda – turistina tasub üle tsekata.
Jalutasin siis promenaadil ning märkasin et ühest hoonest väljuvad punased ning ähkivad inimkehad, ujukad-bikiinid peal ning istuvad selle ees olevatele pinkidele, otse promenaadi ja jalutavate inimeste vaatevälja. Kõndisin lähemale ja: linnasaun.
Jätame nüüd igasugu spaa ja mitte spaa sega ja muud saunad välja, siis korralikus linnasaunas käisin viimati selle sajandi alguses Jõhvis resideerides. Ei oska öelda, kas see enam seal tegutseb ( pigem kahtlen selles ) ent siis sai seda ikka külastatud ja ühissaunatamisest osa võetud. Ja hea oli.
Egas midagi, aega oli ning huvi kohalike oludega tutvust teha ka – autost vahendid ja uksest sisse.
Pilet 105 rubla ja viht 50.
Riided eesruumi ning saunamõnusid nautima.
Selles, et ma tsunfti autsaider olen, veendusin muidugi kohe. Et tegu oli ehtsa vene saunaga ning kerise kabariidid täitsid ca. 8 kuupmeetrit leiliruumist – olid ka leilid mehised. Poolteist meetrit pika puuvarrega varustatud kapaga uhati 5-6 korda luugist vett sisse ja kuumus tahtis kõrgemal hinge kinni võtta.
Autsaideri all mõtlesin seda et kohalikel oli kuumuse tagasilöömiseks saunamütsid ( karmimatel meestel vana kooli suusamütsid ) peas ning labakindad käes – mul turakana midagi. Kõvemad vihtlemised, dushi alt läbi, susped jalga ning samuti õue hinge tõmbama. Ja sama protsess uuesti.
Poolteise tunni järel oli olek roidunud ent meel ääretult rahulolev.

( Esimene ja ainuke ? ) hoiatus

2009-08-09T21:46:00.002+03:00

Peale viimase õhtu/öö laksu neevalinna lõbustusasutustes ja kaldapealsetes ning paaritunnist und oli aeg rattad lõunasse pöörata ning mööda Moskovskoe soshee`d suund pealinna poole võtta, sihiks Velikij Novgorod.
Mingil hetkel üritas üks kahest linnas nähtud eesti numbriga autodest algselt kavandatud vasakpöörde ning selleks juba reastumisegi lõpuni viinud, asemel hoopis otseteed jätkata ja küljepealt sisse keerata ( räägi veel eestlaste aeglasest mõtlemisest ) ent olukord lahenes soodsalt. Samamoodi on paljude muudegi liiklusohtlike olukordadega, mis kohalike kaasliiklejate poolt siin pidevalt omaks saavad ning teinekord täiesti mõistusevastased tunduvad ent nagu ikka – igal maal oma kombed ning kui ei meeldi – istu kodus, öeldakse vist selle kohta.
Linnas välja ning paarist pudelikaelast läbi, oligi suhteliselt heatasemeline kiirtee Moskva poole valla. Neljarealine kiirtee oli tõesti hea mõnda üksikut löökauku ning pealinna poole viiva kahte rida eraldaval valgel punktiirjoonel lebavat deformeerunud rekkarehvi ( mis ma süülise rekkajuhina korjan selle ära vä ? ti shto, durak shto li ??? ), mis hilisemal märkamisel oleks võinud palju pahandust teha, arvesse võtmata.
Sõitsin siis sõitsin ( V. Novgorodi 180 km ) ja tegin möödasõite kohtades kus tohib teha ning kus ma arvasin et tohib teha, sest vahepeal nimelt oli neljarealine muutunud kolmerealiseks olles kordamööda kilomeetri kaupa ühes suunas kaherealine möödasõitude hõlbustamiseks ja vastavalt üksik rida kahekordse pidejoonega eraldatud.
Kolmkümmend km enne Novgorodi olin taaskord rekkarivist möödumas ent viimasest rekkast jäi pisut puudu ning napsasin ca. 15-20 m kahekordset eraldusjoont. Polnud vaja hiromant olla, arvamaks mis ametivend triibulise sauaga tee ääres seistes peatumismärguande andis. Bingo !
Siiamaani olid militsonääridega ainult positiivsed kogemused olnud – neli korda kontrolliti öises piiteris dokumente ning probleeme polnud. Samas, kaua sa ikka eestikeelset autopassi ning soome/rootsikeelset juhiluba loed – paar sekundit, on vastus. Kõik on ju selges kirjas.
Nüüd siis sau ette ja: sm. see ja see ning palun teie load ja tehniline pass. Tulge kaasa.
Miilitsate Vaz 2105´te ning
Ametivõim: Tere päevast. Saite aru, miks te siin olete ?
Mina: Jah, tunnistan süüd. Alustanud möödasõitu, ajasid osad märgid mind segadusse ning ei suutnud õigeaegselt alustatud manöövrit lõpetada.
A: See läheb paragrahvi selle ja selle alla ning tähendab juhtimisõiguse peatamist 4-6 kuuks.
M: Ohoh ! ( ohoh tõesti, teades väga hästi, et miilitsate paturegistris on kahekordse pidejoone ületamine teisel kohal kohe riigireetmise järel )
A: Mis karistus Eestis sellise rikkumise eest oleks ?
M: Meil pääseks hoiatusega.
A: Ohoh ! ( tema ohoh oli pisut sarkastilisema alatooniga )
M: Jaa-jaa. Kui varasemat paturegistrit pole, siis esimese rikkumise korral on hoiatus. Järgmise puhul on asjad karmimad.
A: Joobes juhtimise eest ka ?
M: Joobes on teine asi.
A: Kuhu teel oled ?
M: Novgorodi ja sealt kohe piirile – viisa lõpeb täna.
A: Seega kohtusse asja arutama poleks sind saata mõtet ?
M: Mitte eriti.
Võttis siis protokollivihiku ette ning asus mu andmeid sisse kandma. Polnud raske ette kujutada millise stsenaariumi järgi me edeneme ning millist teenet rikkumisega hakkama saanud juhilt kohe varsti oodatakse. Küsimus oli ainult summas.
Sai kirjutamistega valmis ning palus linnukestega tähistatud ridadele mul allkirjad panna. Vaatasin lehe ülaossa ning nägin sõna preduprezdenie ning mõtlesin ega ometi tõesti ?
A: Päästan sind samamoodi hoiatusega ent järgmine kord on asi karmim.
M: Suured tänud teile ! Olen edaspidi korralik liikleja !

Loo moraal on vist see et sügav patukahetsus + kerge lollimängimine aitavad mõnikord harva asju lahendada. Rõhk on sõnapaaril mõnikord harva.
Novgorodis mind võõrustanud Slava ütles, et selline rikkumine on 5000 rubla.

Viiburi

2009-08-07T21:30:00.003+03:00

Venelased ise armastavad öelda et neil on palju lolle ja halvad teed ning see steitment ulatub juba tsaariaegadesse, mitte pole eelmise aasta rahvusfolkloori vili.
Esimest fakti oskavad nad ise kõige paremini analüüsida, teedega puutub aga autoroolis olev turist ise iga päev kokku.
Teisipäeva pärastlõunal sai suund linnapiirist 130 km kaugusel asuvaViiburi poole võetud. Tegu siis linnaga mis kuulunud nii rootslastele, soomlastele kui ka venelastele. Näiteks Talvesõja ajal, olles sõja alguses Soome Vabariigi suuruselt teiseks linnaks, ei suutnud venelased seda vallutada ent Moskva rahuga seoses läks see ikkagi Nõukogude Liidu territoriaalkoosseisu.
Teest niipalju et sinnaviiv tee oli heas korras, kohati isegi väga heas. Mingil määral on see ka mõistetav, on tegu ju piirkonna ühe tähtsama kaubaveomagistraaliga ning seda et veosed omanikku vahetavad, oli ka teedelolevatest arvukatest rekkadest näha.
Linn ise on vaatamist väärt, vähemalt pool sellest. Vanalinn, peaväljak ning kindlus on kui igast teisest Soome väikelinnast ehkki kubatuurilt suuremad. Teine pool kujutab taaskord nõukogude arhidektuuri pärleid ning need tõenäoliselt kas meeldivad või ei.
Kindluse peatorn oli reustaureerimisel ning selle otsa viivad 239 trepiastet jäid seekord läbimata. Niisama ringi käia ning turistipilte teha õnnestus ka ilma selleta ning sellega tundus et tegelesid agaralt ka arvukad soomlased.
Pärast käisime veel pisut linnas väljas asuvas Monrepo pargis.
Õhtuks koju.

Zenit - FK Nizdnyi Novgorod la. 2:1

2009-08-05T23:20:00.003+03:00

Näidake inimest, kellel kiikse pole. Kõigil on.
Ma ei üritagi väita et oma reisiplaane tehes marsruuti jalgpallikalendri järgi paika panin ent võimalikke kattuvusi üritasin kokku sobitada.
Esialgsete plaanide kohaselt mõtlesin siinses provintsikeskuses peatudes külastada 9. augustil aset leidvat kohaliku Zenid´i ja Tomski Tom´i mõõduvõtmist, sest teadupärast katseb Tomski väravasuud Eesti rahvuskoondise puurivaht Pareiko ent siis mõtlesin ümber. Esiteks on Pareiko mänguvormi kohta vastukäivaid kuuldusi ning näiteks viimase liigamangu jättis ta vigastuse tõttu vahele. Teiseks poleks ma väga kaua saanud tribüünil Estonia karjuda enne kui pea jagu lühemaks tehtud oleks. Seega – üleüldise heaolu huvides valisin hoopis kolmapäevase Venemaa karikamängu Zenid´i ja Nizdnyi Novgorodi vahel. Kõrgliiga kuues, kahe aasta tagune meister Zenit ja esiliiga 11. kohal paiknev Novgorodi klubi.
Peterburi esindusstaadion pole väga suur arvestades linna enda mõõtmeid ning mahutab, ütleksin pelgalt 25 000 jalkahuvilist. Pileteid sai enne mängu kassast ning hind jäi 400 ja 1500 ruubli vahele, vastavalt siis fännisektorist alates kuni peatribüünini. Eesti keeles 140 – 520 EEKi.
Nagu arvata oli, OMONlastest staadioni ümbruses puudu polnud. Konkreetse mängu puhul võis tegu olla kerge ülereageeringuga, arvestades vastasmeeskonna arvestuslikku 100-150 pealist fännijõuku ent hoopis teine ooper on, kui külla sõidavad pealinna esindusklubid kellest näiteks AKSK pooldajatel on vägagi kurjakuulutav imidz.
Kolmest seadusesilmade kontrollist läbi ning avaneski staadioniovaal, mis millegi erilisega üllatada ei suutnud. Kolm suurt tablood ning sinist värvi fännisektor ( Zenidi värvid teadupärast sinine - valge – helesinine ), prozektoritel tõenäoliselt piisavalt lux´e.
Mäng ise oli ehk pisut rabe ning tasemevahet ja meeskonna koosseise arvesse võttes üllatavalt tasavägine. Külalismeeskonnale tuleb au anda sest peale kodumeeskonna juhtväravat 39. minutil ei vajutud ära vaid sitkelt võideldes löödi 82. minutil praktiliselt kogu mängu ainuke surmkindel võimalus viigiks. Et tegu oli karikamänguga kus võitja tuleb selgitada, läks asi lisaajale mil kodumeeskond sai 97. minutil oma ja koos sellega pääsu kaheksa hulka.
Selline mäng siis seekord.
Pildil kodumeeskonna värskeim täiendus selleks hooajaks Serie B´sse langenud Torino ridadest Alessandro Rosina peale avavärava löömist. Temaga tegin esmakordselt tutvust ning ühes sellega lahenes mu peas olnud üks kahest suurest müsteeriumist – nimelt kust Edgar & Vilja oma tütrele eesnime küll võtsid.
Kennedy mõrv ootab endiselt lahendamist.

Leningradi elu-olu

2009-08-05T13:52:00.004+03:00

Kas elu just lill on ent elada on võimalik.
Pean silmas eelkõige kohalikke linnaelanike elukvaliteeti ning standardeid. Slaavlased on mõistagi üleüldiseltki äärmiselt karastunud ning väga raske on neid mõne olmemurega verest välja lüüa – kõige jaoks on alati mingi rats käisevarrukas ootamas.
Esmaspäeval käisime Dom Kino´s ühte eelmisel aastal valminud dok. filmi vaatamas ( nimi mõistagi ununenud ) mis rääkis 18-19 – aastastest provintsineidudest kellest mõned elasid veelgi oma roosas mullis ent mõned hakkasid sellest juba väljuma. Rohkem maa peal olev neiu müüs näiteks oma süütuse $ 3000 eest edukale härrasmehele, läbi roosade prillide maailma vaatav neiu oli aga seda meelt ( välimust, koreograafilisi eeldusi omamata ) et temast saab tulevane täht, kes oma tantsudega maailma muudab. Nagu filmi lõpus selgus, tantsima ta pääseski ent need surmatantsud toimusid intiimsemas interjööris ning ümber roostevabast terasest posti.
Mida ma siis öelda tahan ? Kõigi neidude unistus oli mõistagi pääseda provintsist pealinna Moskvasse, kohalikku eldoraadosse. Ma ei tea, kui palju siinsesse linna iga päev elanikke lisandub ent rahvaarv on tõenäoliselt tunduvalt suurem, kui ametlik statistika laseb välja paista.
Elamist võimaldavaks palgaks loetakse juba pikemat aega $ 1000 ning põhimõtteliselt hoiab sellega ka elu sees ning tegelikult üsna hästi. Tuhat dollarit on pisut üle kolmekümne tuhande rubla ning näiteks korter äärelinnast ( mitte mingi mustikas mõistagi ) on võimalik alla 15 000 rubla kätte saada, mõtlen üürimist. Kelle jaoks korter käib üle jõu, siis toa saab suurusjärgus 4000 – 5000 rublaga kuus. Toit on pisut kallim kui Eestis, väljas söömine sama.
Ühes teetoas kus söömas käisin, otsiti 16-40 aastast töölist. Vahetustega töö ning 17 000 rublat palgaks. Palk oli tõenäoliselt bruto ning tulumaks peaks minu mäletamist mööda 13% olema juhul kui seda keegi üldse maksab.
Samas eks kriis on ka siin oma kombitsaid välja ajanud ehkki sellest eriti ei räägita. Minugi siinsetest tuttavatest on osad oma töökohas üleliigseteks osutunud ning nii mõnelegi on mõista antud et kirves ripub seal kus pealae juuksekarvad lõpevad.
Samas, elada on vaja.
Nevski ning paari lähikvartali ekspedeerimine, mis suuremale osale turistidest osaks saab, ei anna tingimata täit ülevaadet kogu linnapildist ent kes puhkusel olles ikka getosid väisata soovib. Allakirjutanu on ehk erandiks, kuigi ka mul pole õhtuse/öise tuledesäras Nevskil patseerimise vastu midagi, tehes vahepeal kerge põike Neva äärde kus sildu peale kella ühte tõstetakse – langetatakse.
Väikese inimese väikesed rõõmud.

Dobro pozhaluvath v Piter !!!

2009-08-03T20:20:00.005+03:00

Jättes välja agarat suguelu viljeleva (hulkuv)koerapaari isamaasõja monumendi ees, siis suuremat vaibi 20 km kaugusel Ivangorodist asetsevas Kingissepa linnas ma pühapäeva hommikul peale kaheksat ei tähendanud.
Poolesajatuhandelisest linnaelanike perest loivasid paar mööda peatänavat ja unise näoga teenindaja vaatas oma paistes silmadega bensujaama aknaavast turisti poole. Bensuhind oli meeldiv ning seetõttu polegi imestada miks vanad ameerikarauad oma 110-120 l paakidega päris arvestatava osa piirijärjekorras seisnud sõidukitest moodustasid. 95 oktaaniarvuga märjuke maksis 23 ning 98 suhtarvuga ametivend 25 ruublit ehk vahemikus 8-9 krooni liitri eest.
Seda ma mäletasin et pool Piiteri viivast teest oli hea ning teine pool ei kannatanud ajuti mitte mingisugust kriitikat ent kumb pool kumb oli, meenus esimeste kilomeetritega. Kohalikud uljad põmm-pead kes nii paremalt kui vasakult mööda lendasid, imestasid kindlasti, mida see turist paiguti 50ga sõites teel olles ukerdas ent kuna auto esisild tundus ( hingeliselt ) kallis, siis oli targem esialgu perutada. Poole maa peal hakkas esinema uusi teelõike ent neil oli taaskord kiirusepiirang mõistusevastaselt 40ni viidud ja nii kilomeetrite viisi. Vägisi meenus anekdoot noormiilitsast kellele kolleegid tegid suurima võimaliku kingituse, andes 40 km/h osundava liiklusmärgi ööpäevaks piiramatult kasutada.
Pühapäeva hommikul ajas noormiilits õnneks muid asju ning seetõttu oli liiklemine sujuvam.
Ka linna sissesõit ning kesklinnas liiklemine möödus probleemideta ent mul on ka tugev elukool seljataga. Hiljutine üle poole aasta väldanud liiklemine korduvalt maailma liiklusohtlikumaks ja stressitekitavaks linnaks tunnistatud Raplas ( kaks ringteed, null foori ) on kasvatanud naha piisavalt paksuks et viiemiljonilises linnas ellu jääda.
Muidu oli Venemaa nagu ikka: hulkuvaid koeri, niitmata teeääri ning siniseks värvitud aedu,maju, kirikutorne täis. Mõne asja peale siin ilmas võid kindel olla.

Piirilinn Narva

2009-08-02T18:06:00.006+03:00

Aastal 1559 alguse saanud ja sel suvel seega oma 450. aastapäeva tähistanud Narva – Ivangorodi rekkajärjekord algas neli kilomeetrit enne linna piiri.

Punase laternana vilkus rea lõpus MAN veoki juht, kes rekkameeste maailmas on end positsioneerinud nime all Anatoli. Eh, Tolik, Tolik, mõtlesin ... Mina saan mõne hetkega teisepoole piiri, sina passid siin minimaalselt neli päeva, juhul kui joppab ent kui vene pool erilist koostöövalmidust ei ilmuta, siis ...

2007. a Piiteri autoreisist olin õppinud seda et ei maksa kõigepealt piirile kütta, seal tund aega autoderivis seista ning siis lolli näoga piirivalvurile seletada et : Mina ei teadnud et tuleb end linnapiiril näitamas käia ning järjekorranumber võtta. Ma arvasin et saab kohe üle !!!

Ei, nüüd oli juht targem.

Linna sisse, siis paremale ning kui rekkarivi lõppes, vasakpööre suurele õuele, kus kõik näod üle loetakse ja kirja pannakse. Õuele jõudnud, viskasin pilgu sõiduautode hulgale ning neid tundus olevat ca. 50 mis oli mõnevõrra rohkem, kui oodata oskasin. Lootus mõne hetkega üle saada ei läinud täide ning tuli vaim valmis seada paaritunniseks ooteajaks.

Registreerimisputkast sain järjekorranumbri 530 nagu pildilt näha ning üritades võimalikult ükskõikset nägu teha, küsisin ametnikult et eheh, palju siin ka aega võiks minna enne kui piiriprotseduuridel sarvist haarata saab ?

Ööpäev, oli vastus, sutki.

Ei perse, mõtlesin. Ei saa ju nii kaua minna ! Kas tahad öelda et kui minu number on 530 ja praegune riviots numbriga 014, et siin õue peal on ainult jäämäe veepealne osa ning umbes 450 autot paarutavad linna peal ??? Just seda ta öelda tahtiski.

Käisin järjekorra ees ning veendusin tõepoolest et viimati piirile pääsenud auto oli oma järge tagasihoidlikud 27 tundi oodanud ning kuna kell oli kümme ja pikk päev ees, polnud mõtet seda niisama ära raisata. Narva kindlus, Narva-Jõesuu rand ( veelgi üks Eesti kaunimaid ) ja mõned vähemtähtsad objektid sai taaskord üle vaadatud ja päev õhtusse veeretatud.

Minu voor saabus pühapäeva öösel kell 05.54 ning peale tunniajalist protseduuride järgimist riigipiiril mõõtsid autorattad esimesi Ivangorodi linnaasfaldi meetreid ja selles pesitsevaid auke.

Reis võis alata.

Pildil olevalt telefoninumbrilt on võimalik teha järelpärimisi oma positsiooni üle autoderivis suhtes kaaskannatajatega. Tõsi, usun et lisaks sellele saab ammendava vastuse ka oma üleüldise positsiooni üle nii ühiskonnas terviklikult, mõnes kitsamas sootsiumis kui ka infoteadustaja enda skaalal.

Infoühiku hind on 40 senti. Sekund.

Teine sammal

2008-10-30T21:58:00.001+02:00

Nagu lugejad ( kõik kaks ) teavad on käesoleva üllitise näol tegemist rangelt reisialase shedöövriga ning argirutiinidega võitlemise olen heaga jätnud kaasseltsimeestele.
Tänane Postimehe uudislugu sunnib siiski mõne sõna sekka ütlema.
Nimelt teatas leht et homne, 2008. a oktoobrikuu viimane päev on viimaseks daatumiks neile kümnele tuhandele 1974 - 1976. a sündinud kodanikule, kes enda jaoks veel teist sammast avastanud pole hullu pensionipüramiidi rajades. Jäädes oma sünniaastaga justnimelt selle vahemiku keskele, tundsin end pisut puudutatuna.
Fakt on see et millegagi peab siin elus tegelema et aju ära ei närbuks. Üks marineerib seeni, teine ostab hulludelt päevadelt pool kallurikoormat paberit kokku, kolmas saab pangast kingituseks õlasalli ning alustab sambla kogumist.
Mina arvan et meil on korraga käsil vaid üks elu ning seda tuleb elada just nüüd, siin ja praegu.
Muidu läheb tõesti nii nagu varjunime cr. taha peitunud kodanik kommentariumis nentis, tsiteerin:

Liituge julgesti, kui arvel raha pole, siis pole ju pankuritel midagi maha võtta! Ma tegin möödunud aasta novembris kolmanda samba (riskivaba V+)ja maksin 20000 kohe sisse + igakuiselt 1000. Nüüd peaks arvel olema 32000 aga on 17000 ja maksan iga kuu 1000 juurde kuid 1500 läheb maha. Peab vist kuumakseid suurendama, muidu on varsti inkasso ukse taga!

Ausalt, tilgad tulevad püksi seda üha uuesti ja uuesti lugedes.

Üks mees

2008-10-05T18:55:00.000+03:00

Üks pilet.
Üks suund.
10. detsember Riia - Istanbul.

Sharm El Sheik ...

2008-09-28T17:00:00.001+03:00

...
Algarve
Gran Canaria
Madeira
Costa Del Sol
Kreeta
Rhodos
Antalya
Hurghada
Jerez
Costa de la Luz

Neis kohtades pole ma ikka veel käinud.
Tasuks ?
Lehmad lendavad ?
Ansip on kuningas ?
Well …

Santiago de Chile - Tallinn: 27 tundi

2008-04-12T03:10:00.000+03:00

” Putsi siin on alati selline järjekord türa ükskõik millal tule ”
Gatwik´i lennujaama piletiletis saab meie rahvuslikule kompaniile propuski samast letist kust näiteks Air Namibia ja tosina muugi kompanii reisijad kätte saavad ning seetõttu polnud imestada et kolme mu seljataga seisva eesti põmm-pea närvid mustad olid.
Kolm musta, tõenäoliselt justnimelt namiibia venda olid reismas. Koos suguvõsaga. Ja koos viie ümberkaudse külaga. Passihunnik nende käte vahel oli muljetavaldav ning järjekord ei tahtnud edeneda.
Ent alguse juurde.
Kerge kõrvalpõige tagasi viib hetkeni mil esmaspäeva pärastlõunal kohaliku aja järgi kell 13.00 ( eesti 20.00 ) startis minutilise täpsusega Air Comet´i lennuk Santiago de Chile´st ja võttis suunaks Madrid´i. Kaksteist pool pikka tundi oli ees. Ütlen ausalt et ränk. Argentiina busse ma enam kiitma ei hakka, muidu läheb läilaks ära ent enne oleksin nendega selle vahemaa läbinud kui võimalik oleks olnud. Vahet pole, lend sai lennatud ning teisipäeva hommikuks kella kaheksaks olime Madrid´is kohal ent ma ei oska küll öelda millal järgmine kord mandritevahelist lendu ette võtan.
Euroopa Liit võttis suht soojalt oma kadunud poja tagasi ning selle aasta esimesed sammud Euroopa pinnal olid tõsiasi. Madrid´i lennuväli oli minu jaoks uus kogemus ning pean tunnistama et see oli suur. Näiteks neljas terminal kuhu esimesest bussiga suundutud sai sest British Airways väljub just seal, hiilgas oma modernsusega ning sellega et tundus suuremana kui näiteks Harju Maakond pindlalat on.
Mõned tunnid ootamist ning suund London´isse.
Ma olen tõenäoliselt teine eestlane tädi Maali kõrval kes veel oma jalga Suurbritannia pinnale pole saanud ning ega ei saanud õieti nüüdki. Kui vahemaandumisi arvesse võtta, siis olen rohkemates riikides viibinud kui see pisut üle viiekümne mis ametlikuks arvuks pean ent neid ei saa arvestada. Seega nüüdki: Gatwik – check, London – no.
Õhtul kell kuus väljunud Eesti Õhu lennukile küsisin pileti keskmise avariiväljapääsu kõrvale ning sain seal rahulikult jalad sirgu ajada. Üle vahekäigu istus hinnanguliselt 205 cm pikk meeskodanik tavalises reavahes ning naeratust tema näolt oli raske leida.
Pisut enne üheteteist Ülemiste´l ning kiire passikontrolli järel leidsin end vastutulnud Mrgs´e ja Evelini süles.

Mission complete.

Santiago de Chile

2008-04-07T13:15:00.000+03:00

Neli päeva mu selle reisi viimases peatumisriigis ning selle pealinnas on möödunud märkamatult. Ühte tunnistan koheselt – linn mulle meeldib ja sellest sain esimeste hetkedega aru, edaspidi on hetkeemotsioon vaid kinnitust leidnud.
Neid faktoreid mis linnas minu jaoks meeldiva teevad ei ole palju ent nad olemas olema: piisav suurus ( Santiago´s on ca. 5 miljonit elanikku ), iidse ning modernse arhidektuuri läbipõimumine, puhta ning toimiva metroo olemasolu, meeldiv kliima. Kui need punktid kohakuti satuvad, võin iga kell kualalumpurid teha. Isegi kerget romanssi pole alati vaja, võib lihtsalt naeratus suul, tänavaid mõõta.
Neli päeva olen siis siin veetnud ning mitte midagi suuremat teinud. Teatav iseenesestmõistetav pingelangus on peal, kuigi suuremaid soorituspaineid pole kunagi olnudki. Lihtsalt üks etapp saab läbi, nii elust kui sellest konkreetsest reisist.
Pisut vähema kui seitsme tunni pärast peaks raudlind nimelt õhku tõusma ning mu esmakordsele selle kontinendiga tutvumisele lõpu tegema. Nagu kõik aru saavad, ei jää esimene kord antud juhul viimaseks.
Ma olen suhteliselt tühi mis puudutab emotsionaalset poolt ning seda on ka sissekannete harvenemisest viimastel aegadel näha olnud. Siiski luban kerged kokkuvõtted kogu reisist teha olles Maarjamaale jõudnud ning aklimatiseerumise läbi teinud.
Seniks aga ilusat kevade jätku !!!

Suund läände

2008-04-04T09:03:00.001+03:00

Kuigi herneaju tõttu ei kuulu mõtlemine mu tugevamate külgede hulka, tegelesin sellega päris pingsalt järgneva paari päeva jooksul Uruguay´st tagasipöördumise järel.
Üks asi oli kindel – peale neljakuist ringitrampimist hakkas kumm suhteliselt tühi olema ning üha enam avanesid netiavarustest leheküljed, mis sisaldasid endas erinevaid Euroopa`sse tagasilennuvariatsioone.
Seega, kuigi esialgu ma ei välistanud Argentiinas olles ka selle lõunaossa suundumist, näitas tegelik elu midagi muud. 3220 km matk pealinnas maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaia´sse oleks lennukiga ju nuusata olnud ent juba seal olles oleks patt olnud kogu Tulemaa´ga tutvumine paaripäevaseks jätta, mis eesti keelde ümber panduna tähendanuks nii paarinädalast reisi enne kui keskele tagasi oleksin saanud. Selle jaoks mul aga energiat päris kindlasti poleks olnud ning tõenäoliselt oleksin jooma pööranud.
Uurisin niisiis kaarti ning tegin otsuse võtta koheselt suund Mendoza linna riigi läänerannikul, mitte enam eriti kaugele Chile piirist.
Pisut üle tuhande kilomeetri asfaldimõõtmist ehk teisisõnu bussiga 13-14 tundi. Busse olen muidugi ka eelnevalt paaril korral kiitnud ent olen sunnitud paar sõna veel lisama.
Erinevaid bussifirmasid näiteks BA ( oma veerandmiilise ja 75 platvormi sisaldava lähtealaga ) bussijaamas on valida liialdamata kuskil saja või enama seast. Arvestades et riik on pindalalt suur, siis väga paljud firmad on spetsialiseerunud ainult mõnele teatud piirkonnale, tervet maad hõlmavat ketti omab vaid mõni üksik tegija. Hinnad firmade lõikes väga palju ei erine, küll aga sõltub reisihind varustusetasemest. Näiteks minulgi oli Mendoza´sse reisi ostes valida kolme erineva mugavusklassi vahel: tavaline, pool-luks ning superluks. Vahe on neil eelkõige istmetes aga ka toitlustamises – jookide valikus. Kui kõige odavamas saad tavalise allalastava seljatoega istme ning väikse snäki kogu reisi peale, siis järgnevas on olukord juba parem ning superluksis tuleb tõenäoliselt president ise sind teele saatma. Taaskord eesti keelde ümber panduna maksis 14 tundi ja üle tuhande km bussisõitu vastavalt 137, 154 ja 190 peesot ehk vahemikus 44 – 60 USD.
Ma olen kõikide klassidega siin sõitnud ning võin öelda et kallim on ehk pisut ülehinnatud ning parim hinna-kvaliteedi suhe on keskmises klassis, mille pileti endale ka soetasin. Fakt on see et odavaim klass on populaarseim ning seega ka selle bussid rohkem rahvast täis, teistes on lahedam või väga lahe. Näiteks nüüdki oli meie kahekordses bussis kokku seitse reisijat, mis muudab küsitavaks asja tasuvuse ent ega mina omanik pole. Kaks bussijuhti, reisisaatja, LCD-telekad filmidega, rohkelt süüa, joogivalikus lisaks karastusjookidele ka veini, likööri ja viskit, ööseks padi ja fliistekk – kõik see tingib selle et peale 14-tunnist reisi astud bussist välja, kehitad õlgu ning astud edasi – väsimust pole.
Mendoza ise on Argentiina kuulsaim veinipiirkond nagu paljud ka Eestis teavad. Väljakäidud arvud on ca. 150 000 hektaril viinamarjaistikuid ning kuskil 1250 veinitehast. Ehk abiks ikka.
Toodetakse siin 75 % maa veinitoodangust ning suurem osa riigi eksportveinidest.
Argentiina veine minu arusaamist mööda väga kvaliteetseteks ei peeta ning neil on pisut selline massiveini tempel otsaees. See võib ka paika pidada ent kindlasti oma eranditega. Fakt on muidugi see et kohalikud ise eriti valivad pole ning kurgust alla lastakse ka päris hulle peedikaid, kasvõi sedasama mis mu peatuspaigaks olnud hosteli köögist 24/7 tasuta pakkuda oli.
Ma ise pole kunagi suurem asi viinamarja leotise sõber olnud, kui siis ehk mõne kuiva valgeveini sõber vahest. Kes aga fänn on, siis siin leidub niivõrd palju tehaseid et degusteerimisringkäike jätkuks tõenäoliselt mitmeks-mitmeks kuuks.
Ma käisin ühel sellisel ning jäin tegelikult ääretult rahule. Ratastega sõitsime kolm veinitehast ning lõpuks ka shokolaadi-likööri tehase läbi ning kuus tundi sai sisuatatud. Soovitan igaljuhul.
Pildil ülesvõte 1898. asutatud Bodegas Lopez´i tootmisliinilt.

BA

2008-04-04T07:47:00.002+03:00

Enne aga veel kui mu ” jalg kipsi pandi ” jõudsin Montevideo`st tagasi Buenos Aires`esse ning pean tunnistama et kuigi ma seda linna pole ülearu kiitnud on meil siiski kerge viha-armastuse suhe omavahel olemas.
Õieti pole ma linna vihanud ent tingimusteta armastust ta vastu ka pole üles näidanud. Uruguay´st saabuvalt laevalt maha astudes valdas hinge siiski soe tunne ning sain aru et kuigi tegu pole mu top 5 linnaga ega saa ka kunagi olema, tulen ma siia veel tagasi.
On nüansse, mis on ainult sellele linnale omased. On nüansse, mis iseloomustavad suuremat osa suurlinnu ning mis mulle isiklikult meeldivad.
Inimesed, nagu kogu argentiinamaal üldse, on sõbralikud ning aitavad alati lolli näoga ringi vaatavat kahvanägu tema teeotsa leidmisel.
Suurlinnale kohaselt on olemas metroo, mis on puhas ning odav ( 3 krooni ots ).
Suurlinnale kohaselt liiguvad arstid ringi oma töövormides. Viimane võib olla mu isikliku fetishiga seotud ent mulle meeldib see detail linnade puhul
Shoppajale on tegu ääretult soodsa pinnasega oma ostuhullust rahuldada sest on väga palju butiike kohalike disainerite loominguga ning hinnatase arvestades nõrka dollarit äärmiselt soodne.
Lihaõgijale, nagu kogu argentiinamaal, on olemas arvukalt soodsa hinnaga restorane, milles serveeritud teinekord gigantlik ports sai ka üle sajakilose allakirjutanu vahest osa järgi jätma.
Ööelu, mille lai spekter peaks ka kõige pirtsakama ööliblika rahuldama.
Jalgpall, mis siin maal seisatab teinekord kogu ülejäänud elu.
Ja lõpuke ent mitte vähemolulisena – naised on ilusad. Hiljemalt kiirvisiidilt naabermaasse tagasi saabudes sain sellest aru.
Ok, BA purgis. Tulen. Siia. Tagasi.

Jalg kipsis – BINGO !!! *

2008-04-01T04:22:00.001+03:00

Ma ei teagi kust alustada. Õieti ei soovikski alustada sest midagi rõõmustavat järgmistes ridades olema ei saa.
Ütleme kohe alustuseks et vasak jalg on olnud viimased kaks päeva alt kuni põlveni kipsis ning see pole just tingimata planeeritud lüke olnud.
Kaks päeva tagasi hakkasin nimelt hosteli teise korruse trepist kiirustades alla tulema kui jalg libises, sattus imelikku asendisse ning ma kogu oma raskusega vasaku hüppeliigese peale vajusin. Ai-ai-ai janiiedasi.
Kuna hosteli omanik nägi juhtunut pealt ning ka seda et ma enam õieti käia ei suutnud, ütles mulle et viib mu autoga haiglasse. Ma et pole vaja kuna tean et sellise nikastuse tagajärgede ravimine kestab umbes nädala peale mida võin taas alasti aasal ringi joosta. Olen nimelt about 15 aastat kossu mänginud ning mingil hetkel käisid mõlemad hüppeliigesed tihedamini välja kui Kare Kauks oma hiigelaegadel muusikavideodes peapaelu vahetas. Ei-ei, me peame ikka arsti juurde minema, sest paar aastat tagasi siin oli ühe hollandlasega sama jama ning ka tema keeldus haiglasse minema ent pärast süüdistas hosteli õnnetuse põhjustamises.
Ma et ok, kui nii väga tahad, eks siis käime ära.
Autosse ja menoksi. Haiglas siis ratastooli ning suhteliselt vedava välimusega ( naissoost ) punapea kärutas mu röndgenisse. Klõps klõps ning arst ütles et kõõluseid on vigastatud ning need on rebenenud. Ma et kurat muidugi on, ega ma muidu ei liipaks. Nii, me peame su jala kipsi panema. Ma et loomulikult, paneme kummadki ning siis veel pool rindkerest ka. Ei, ei, ma ei tee nalja, need on tõsiselt vigastatud ning on oht et vastasel korral jalg ei taasta oma esialgset töövõimet. Ma et kuule vend, ma tean et siin läheb kõige rohkem nädal kuni ma liipan ning siis on taas ok. Ei, ma ei saa sind siit niimoodi ära lasta. Ma siis mõtlesin et mis sa lolliga vaidled ning tee mida sa tegema pead.
Kolmveerand tundi ning mu kaunist säärelihasest oli moodustunud pildiolev valge jurakas. Nuta naera või hüsteeritse, tegu on tehtud.
No nii ja siis pabereid täitma. Et kust riigist nagu olen ning et mul on ju tervisekindlustus. Ma et ee-ee, lõppes 10ndal märtsil ära, kuna algsete plaanide kohaselt pidin siis juba maarjamaa pinnal olema. Arst et siis tuleb mul endal ju maksta. Ma et ega siin vist muid variante pole, kuigi minu arvates poleks kogu valget jurakat mulle vaja olnud külge monteerida. Uuris siis mingit hinnatabelit ning ütles summaks 9800 peesot ( ca. 3100 USD ). Üheksatuhat kuradi kaheksasada peesot !!!
Ma et nüüd mees teed küll nalja, niipalju see maksta ei saa. Näitas siis mingit argentiinakeelset tabelit ning numbrit sellest 9800 ning ütles et saab küll. Et kas maksan sulas või kaardiga ?
Teinekord elus on tunne justkui viibiks varjatud kaameras ning sel hetkel mul oli just selline tunne justkui viibiks varjatud kaameras. Kuna mul iseenesestmõistetavalt selliseid summasid kaasas pole, lubasin hiljem panka maksta. Enne siit riigist nimelt välja ei saa.
Nüüd siis istungi oma kahe uue sõbraga siin laua taga ning kirjutan oma kurvast saatusest. Kaks uut sõpra on nimelt kaks kargupoissi.
Pildil siis mu vasak sääremari ning labajalg, millele tõmbasin leitud lastesoki otsa. Vähemalt saab lõbusaid pilte, kui muud ei. Muud nimelt ei saa.

* See on ametlik 1.aprilli sissekanne. Tegelt on kõik muidugi bueno. Pilt rate`st, suvalise vandi oma.

Boca – Colo Colo 4:3 ehk kui te seda mängu mängida ei oska, tõmmake tagasi koju Tshiili, kuradi idioodid !!!

2008-03-28T16:55:00.000+02:00

” Nonii, täna hommikusööki ei saa ” ütles mulle kokatädi, kes on paadunud Rivet Plate fänn, täna hommikul.
Tegu oli õnneks siiski naljaga ning tegelikult tal oli hea meel sest ka tema lemmikmeeskond võitis eilse mängu siinses Champions League`s ehk Copa Libertadores`is.
Montevideos´st lõuna ajal saabudes oli mu esimene käik Boca staadionile et endale pilet hankida. Ausalt öeldes on mulle suhteliselt mõistmatuks jäänud millise loogika järgi siin pileteid müüakse ning kus ent kui õieti aru olen saanud siis need kel hooajapileteid pole saavad konkreetsele, eelolevale mängule teha seda päev enne matshi toimumist. Või ka samal päeval kui veel pileteid on.
Ok. Piletikassale kõndides selgus fakt et fännisektorisse propuskeid enam pole, mida võis ka arvata sest see polnud mingi lihtne mäng. Esiteks olid vastamisi naabermaade klubid ning teiseks kahe riigi esisatsid. Mõlemad faktid on siinsetele fännidele samaväärsed härjale punase rätiku näitamisega või Inno Tähismaa´le Ingrid´i meeldetuletamisega. Ehk siis mitte midagi kerget.
Fännisektori pileteid polnud ning pakuti istekohti hinnaga 150 peesot ehk 50 USD, mis on täiesti müstiline hind naerata ükskõik kui palju tahad.
Mõistagi on olemas ka must turg ning sealt ma soetasin endale propuski fännisektorisse hinnaga 50 peesot ja jäin õhtut ootama.
Midagi siinsest jalkahullusest räägib fakt et päeval linnas liikudes marssisid küllasaabunud tshiili fännid kolonnides suurematel tänavatel politseieskordi saatel. Nii 400-500 pealine fännirühk halvas liillust teinekord päris tunduvalt ent see tundus tavaline olevat.
Õhtul tund enne kell üheksa algavat mängu kohale ning sambarütmide saatel laulma ja puusi õõtsutama. Orkester, mis fännisektoris takti lööb, on tõeliselt muljetavaldav sisaldades kuskil 15 suure trummi põristajat + trompeti- ja pasunamängijaid. Kokkumäng on filigraanne ning fännid teavad kõiki laulusõnu peast. Laulude hulka ei oska öelda ent neid piisab, samas lauldakse teinekord mõnda laulu pool tundi järjest paiguti täiesti horrorilaadsesse seisundisse vajudes ja kaasa röökides.
Mängu algusest kulunud 27. minuti jooksul oli kodumeeskonna poolkaitsja Monzon saanud sirge jalaga sissesõitmise eest õigustatud punase kaardi, Colo Colo ühe oma neljast mängu reaalsest väravavõimalusest ära löönud ning Boca penalti väravast mööda kihutanud. Kes jalkat nüüd pisut rohkem jagab, saab aru et mäng oleks võinud kodumeeskonnale ka paremini alata.
Kahe minuti pärast siiski kümnekesi mängiv kodumeeskond viigistas Palermo lähilöögist ning pidu võis alata.
Külalismeeskond lõi aga ka teise enda võimaluse veel ära enne poolajavilet ning vaheajale mindi kaotusseisus. Seda pean küll ütlema et euroopaliku suhteliselt kinnise, valdavalt kaitsetaktikale rajatud mänguga harjunule on siinne lahtine ja võimalusterohke mäng alguses muidugi harjumatu. Ok, nagu ütlesin oli külalistel eile ainult neli reaalset võimalust ent kodumeeskonnal sedagi rohkem. Usun et nii mõnigi euroopa peatreener laseks oma käega peale mängu maha pool tosinat reaalset väravapaika hukanud mängija, siin kehitatakse ainult õlgu.
Mängu 49. minutil saabus viik ning edasi kodumeeskond alles hoogu sattus, lüües vähemuses mängides veel kaks kolli. Tervet ühte sektorit täitev külaliste fännijõuk seisis suht vaikselt ning lipud olid lontis. 93. minutil suutsid siiski vastased veel vahet vähendada ent see oli pigem selline surnud kassi põrke taoline meeleheitlik ponnistus – mäng oli tehtud.
Lõpuvile kõlades jätkati lauludega ca pool tundi veel enne kui kodutee jalge alla võeti.
Kogu see mäng õhtuses prozektorikumas oli kindlasti üks mu selle reisi suurimatest elamustest, võttes arvesse kogu kogetu igal rindel. Kindlasti oli tegu ka ühe elamusterohkema kohapeal nähtud jalkamatshiga mu elu jooksul et mitte kasutada sõnapaari ” kõige vingemaga ”. Kui üks eesti rokkar võrdles aastaid tagasi jalgpalli ühe teise tegevusega, siis olen valmis kahe käega sellele steitmendile alla kirjutama.
Mõned elu jooksul kogetud elamused lihtsalt on sellised mis veel aastaid hiljem liigutuspisara silma toovad.
Pildil Boca fännid.

Relvapood ja dünamiit

2008-03-27T10:14:00.000+02:00

Ei kuulge ausalt ...
Mis kurat seal Eestis lahti on ? Riigipööret kavandatakse või ?
Viimase kahe päeva jooksul on viis venda trükkinud google otsingusse sõna ” relvapood ” ning leidnud tee käesoleva blogini. Pole vist mõtet lisada et viide siinsele blogile on ka esimene mis otsingutulemustest vastu vaatab, kui tukki eesti keeles otsima hakata. BUAHAHAHAA !!!!
Kaks venda ( viimati kodanik Tartumaalt ) on dünamiiti taga ajanud.
Mul ei ole, tõesti ei ole. Potosi turult Boliivia`st oleks kraami vabalt saanud, paraku ei osanud varuda.
Pildil on justnimelt sealt turult soetatud kärakakogus ehk amoniaagisegu, süütenöör, detonaator ja Dinabol 80%.

Kolm päeva Montevideo`s

2008-03-27T07:14:00.000+02:00

” ...oleksid sa savilind, siis persest puhuksin ma sind. ”
Niimoodi kõlab siis vana lauluviis. Kas sel on järgneva kirjutisega midagi pistmist ? Eip.
Kaks ja pool ööpäeva Uruguay pealinnas on möödunud hetkega ent homne varahommikune tagasisõit Buenos Aires´esse on ka tõsiasi.
Ausalt end väljendades, siis ega siin midagi erilist teha ei ole ning ma polegi teinud ent aja on ka niimoodi saanud kuluma. Praktiliselt kogu linna olen läbi jalutanud mis tähendab 10+ km päevas ent midagi väga vapustavat pole silma hakanud.
Siinse linna plussiks siiski näiteks naaberriigi pealinnaga on oma randade olemasolu. Liivaosa on ideaalses seisus ning arusaamist mööda seda ka iga öö puhastatakse ent alates veepiirist midagi rõõmustavat pole – suhteliselt räpane on edaspidi. Samas, vähemalt mune saab praadida.
Olen lonkinud ka vanalinnas ent ega seegi midagi väga unustamatut pole. Samas, alles 18saj alguspoolel leitud linna kohta midagi suurejoonelist ajaloo poolest on vist pisut palju ka tahetud.
Linna enda nimi tuleb levinuma legendi kohaselt portugali keelest ehk ” Monte vide eu ” mis peaks tähendama ” Ma näen mäge ”. Kuna portugallased selle linna avastasid siis võib see isegi paika pidada ent ma millegipärast kahtlustan et sama lauset kasutasid nad muidu ka mitmetel kordadel oma avastamisreise tehes pikk-silmaga järjekordset maismaakitsust märgates.
Oli kuidas oli, tegu on Uruguay pealinna ning samas ainukese miljonilinnaga siinse 3,5 miljonilise elanikkonnaga riigis. Tähtsaim sadamalinn janiiedasi.
Vahe Buenos Aires´ega lisaks suurusjärgu väiksemale rahvaarvule seisneb ka selles et
siinne atmosfäär tundub olevat rohkem latiinohingeline. Inimesed on pisut tumedamaverelised, tänavakaubitsemine putkade näol on täies õitsengus ning ka muidu tundub ellusuhtumine selline manana-stiilis olevat. Hakka või tõesti uskuma et Buenos Aires on kõige euroopalikum linn siinsel kontinendil ning argentiinlased need kes snoobidena end pigem Vana Maailma järeltulijateks loevad.
Nagu ütlesin, pole ma siin midagi tarka teinud, kui mitte arvestada igapäevast kerget jume-uuendamise doosi rannal ning teinekord tundide viisi tänavakohvikus kalapilguga kohalikke ( naisi ) vaadates. Samas, ma ei peagi kellegile midagi tõestama.
Hosteli kümnevoodilist tuba olen jaganud quebec`lastest ( iseenesestmõistetavalt nad prantsusekeelsetena end kanadalasteks ei loe ) upper-class 18-20 aastaste naisealgetega ning selle vastu pole mul ausalt öeldes midagi olnud. Lisaks sellele et õhtuti oleme nende päeva ( shoppingu- ) saaki inventeerinud ning lauamänge mänginud, pole ka mõistus nende peakestest mööda kõndinud.
Aga homme hommikul niisiis tagasi BA.
Pildil muide ei ole kohalik Jõulumees. Sadamas toimusid uue linateose võtted ning tegu on tõenäoliselt peaosatäitjaga. Või siis lihtsalt toreda mehega, keda seal filmiti.

15.riik - Uruguay

2008-03-25T04:00:00.000+02:00

Selle reisi viieteistkümnendaks riigiks sai seega Uruguay ning sel maal on rõõm mind võõrustada järgneva nelja päeva jooksul. Või kolme, vaatame kuidas kujuneb.
Kuna lähitulevikuks muid plaane pole peale reedeõhtuse jalkamängu, siis ülejäänud nädala sisustamiseks sobib kerge kõrvalepõige siinsesse riiki suurepäraselt.
Eks ma taaskord pisut liiga teen siinsele riigile, arvestades et pühendan vaid loetud päevad Eestist neli korda suuremale maale ent ... selline ma juba olen.
Buenos Airesest opereerivad kaks kompaniid kahe maa välist laevaliiklust ning ma valisin neist Buquebus´i nime kandva firma. Teine on Colonial Express ent see jääb ehk järgmist korda ootama. Või järgmist eestimaist turisti.
Reise on kuskil kümmekond päevas per suund ning hind varieerub sellest kas sõita suure laevaga või katamaraaniga merekitsus ületada. Tegelikult on võimalik ka otse ühe riigi pealinnast teise sõita ning seda kolme tunniga ent kuna see oli kallim variant, võtsin ma kombineeritud kiirlaev tunniga Colonia nimelisse Uruguay linna ning sealt järgnevad 175 km mööda maismaad bussiga kahe tunniga.
Sadamas oli alguses küll maarjamaa mees pisut segaduses ent hämming möödus mingi ajahetke järel. Nimelt selleks et lõpuks laeva pääseda seisin kokku neljas järjekorras. Kõigepealt infolett kust sain vajaliku teavet väljumiste kohta. Järgnevaks seisin järjekorras mis viis broneerimisleti juurde kus registreeriti mu soov konkreetsele reisile kaasa saada. Siis tuli kassani seista et see reis ära maksta. Ja kõige lõpuks check-in´i saba. Kurat, arvestades et rahvast oli ( ülestõusmispühasid arvestades ) piisavalt palju, tahtis mingil hetkel küll huumorimeel petta, aga bürokraatiaga on ka kõvemad mehed võidelda üritanud. Lõpp-tulemust teame me kõik.
Edasi-tagasi reis ise maksis 269 peesot ehk suurusjärgus 85 USD. Väga palju pole, arvestades et saad laevaga edasi-tagasi Colonia`sse ja sealt veel bussiga 175 km pealinna ning tagasi.
Kiirlaev ise oli super ning see tund mis sõidule kulus, möödus kiiresti. Tõsi, mõni mees muidugi magas sellest tunnist hinnanguliselt 55 min ent uni oli alusel hea.
Edasi nahkistmetega sama kompanii bussi ning järgnevad kaks tundi möödusid taaskord nohisedes. Seega kui keegi tunneb huvi Uruguay looduse, teede ja muu vastava kohta – pöörduge pädevamate allikate poole.
Kella kolmeks jõudsime siis pealinna ning esimene mulje oli üllatavalt pisut kiirem elutempo. Ise olin seda meelt et peale 13 – miljonilise linna vägagi sujuvat liiklust ja elanike toimetusi arvestades on suurusjärgu võrra väiksemas naaberriigi pealinnas tunne justkui oleks maale vanaema juurde saabunud ent ei.
Masinad vurasid ning magamisest uimase peaga turist vaatas seda silmad pärani.
Mingil hetkel jõudsin siiski majutusasutuse juurde ning võtsin toa esialgu kaheks ööks. Edasi vaatame.
Pildil Buquebus´i laev nimega Albayzin mille teenuseid täna kasutasin.

Jalgpall on tähtsam kui elu

2008-03-24T05:31:00.000+02:00

Boca Juniors on siis see tiim, millele mina siinsel kontinendil pöialt hoian ning seega enim südamelähedasem on.
Seetõttu polegi vaja imestada miks juba mitmeid päevi ootasin pühapäevaõhtust mängu nende La Bombonera nime kandval kodustaadionil. Asutus ise mahutab ligi 60 000 pealtvaatajat ning on enamuse mängude ajal täismajaga. Tegu on nn. klassikalise jalkastaadioniga kus umbes kolme meetri kaugusel küljejoonest algab kõrge piirdeaed ning seetõttu atmosfäär tribüünidel midagi muud kui eelmisel pühapäeval River Plate kodustaadionil olles, mis omakorda on jooksuradadega.
Boca Juniorsi fännid on tuntud oma fanatismi poolest ning nende ühenduse nimi on La 12 mis vägagi selgelt viitab publiku kui 12. mängija olemasolule.
Nagu ka pildil olevalt mapilt näha võib, on meeskonna värvideks sinine ja kollane mille kohta liigub selline lugu mis isegi ulmelisematele linnalegendidele silmad ette annab. Nimelt 1906. aastal kui klubi loodi ning särgivärvi osas üksmeelele ei jõutud otsustati minna kõrvalasuvasse sadamasse ( La Boca linnaosa on endine töölisklassi sadamaagul ) ning esimese sinnasaabuva laeva lipuvärvid kasutusele võtta. Pole siis raske arvata, mis riigi esindajad sinna maabusid – no svenssonid muidugi. Lugu tundub tõesti suht ulmelisena ent ju see siis nii oli.
Legendaarse kuulsusega on ka otsatribüüni fännisektor mis üheskoos hüppama hakates betoonkonstruktsioone võbisema paneb ning seetõttu ongi arusaadav miks ma endale pileti just sinna muretsesin.
Päris täismaja täna kohal polnud ent kuskil viiskend tuhat küll ning atmosfäär oli ülev. Fännisektoris lauldi sambatrummide saatel juba tund enne avavilet ning laulud kajasid ka peale lõpuvilet veel kümneid minuteid. Kogu elamus mille mängult sain jääb küll pikaks ajaks meelde.
Lisaks sellele et kodumeeskond küllasõitnud Colon de Santa Fe meeskonda 2:1 võitis ning kahe resultatiivse tabamuse puhul häälemöire kõrvakuulmise viia tahtis, nägin esmakordselt live´na ka oma lemmikmängijat Riquelme´t. Mees nimelt alustas hooaega oma koduklubis, Hispaania kõrgliiga Villareal`is ent mulle teadmata asjaoludel kuni hooaja lõpuni siin oma endises koduklubis laenulepingu alusel kaasa lööb.
Elamus oli tõesti võimas ning pole võimatu et järgmisel reedel, kui toimub Copa Libertadores`e ( siinne Champions League ) mäng Tshiili parima klubi Colo Colo vastu, jälle kohal olen. Ja jälle fännisektoris.
Pealkirjas toodud tõdemus tuleneb sellest et lisaks tavapärastele särgi, lippude, nokakate, sallide, tasside jne jne fännitoodetele on klubi poest endale ka sini-kollastes toonides kirst soetada. Ehk jalgpall kaalub tõesti elu üles.
Pildil niisiis klubi vapp.

Kolm päeva hiljem

2008-03-23T05:26:00.000+02:00

Nonii.
Lugesin oma eelmise kirjutise läbi ning see oli piisavalt kriitiline siinse pealinna kohta.
Mõned päevad hiljem ei hakka ma omi sõnu tagasi võtma – olen veelgi seda meelt et arhidektuuriliselt ei ole linnal väga palju pakkuda, longi neid tänavaid mööda palju tahad. Küll olen aga vana ööloomana sattunud taaskordsesse pidutsemistsüklisse ning selles plaanis ei lenda minult mitte ühtegi kriitikanoolt. Iseenesest oleme väga kaugel sellest.
Linna suurus ning ( tõenäoliselt ) pikaaegsed traditsioonid tagavad selle et soovi korral on võimalik end iga öö soovipärasest miljööst leida ja ma ei räägi siinkohal ohtrate turismipiirkondade sutekaagentide girl 24h pakkumistest. Eri muusikastiilide baare-restorane on rohkem kui allakirjutanu ootata oleks osanud ning see ongi tinginud selle et ( isiklikku ) voodisse saab alles koos päikesetõusuga vajutud.
Asi mis mulle alguses teiste reisikirjeldusi lugedes suht uskumatu tundus, on ikkagi siinne pidutsemise ajaarvestus. Pigem reegel kui erand on see et sööma minnakse kuskil kell 23.00, siis 01.00 kuhugi baari paarile drinksule, sealt 02-03 kuhugi klubisse ja hommikul kuuest-seitsmest veel kuhugi baari tiksuma. Ja nii kasvõi seitse päeva nädalas.
Täiesti müstilisena tundus mulle alguses väide et mõnda kohta pole mõtet enne öö nelja minna sest rahvast lihtsalt pole. Veelgi karmima elamuse osaliseks sain eile hommikul seitsmest kodu poole jalutades ühest tangorestoranist möödudes, kus kaheksandal hommikutunnil käis pidu täiega – orkester mängis ning paarid lasid põsk põse vastus tantsupõrandal. Pole vist mõtet lisada et pidu ALLES käis mitte JUBA.
Viimase nelja õhtu-öö-hommikuhetkedel olen nautinud nii jazz`i, flamengo, rock´i, hip-hop´i, tango kui reggaeton´i rütmidest ning pole vaja hiromant olla aru saamaks et sellele öölooma elule sõrme andes lähed kogu kupatusega kaasa.
Praegu on kohalik aeg 00.20 ning järjekordne öö ning veel tundmatud uued urkad ees.
Lõuna ajal luuke lahti ajades olen siiski ka päeval mõndagi teinud ent sellest järgmisel korral.

Nonii, BA

2008-03-20T06:14:00.000+02:00

Kas ausalt jälle või ?
Kui muu maa on täielikult mu ootustele vastanud ning paljude asjade suhtes olen pigem üllatunud kui pettunud olnud siis pealinn Buenos Aires ...
Samas, siit koorubki välja tuttav tõdemus et ei maksa hõlmad lahti peale lennata, kõik ei pruugi nii roosa olla kui seda sooviks. Vana asi – mõne linnaga leiad esimestest sekunditest ühenduse, mõnega ei.
Pealinna rahvaarv on kolme miljoni ligi ent koos eeslinnadega ulatub koguarv 13 – 17 miljonini olenevalt infoallikast. Viimane number tundub küll pisut ülepaisutatuna, arvestades et riigis endas on suurusjärgus 40 miljonit kodanikku. Ütleme siis selle 13 miljoniga on linn suurim kus ma selles elus viibinud olen ent neljandat päeva linnas viibides seda eriti ei taju. Pigem on elutempo rahulikum kui mida selliselt miljonilinnalt ootasin. Mõistagi, ühest linnaotsast teise näiteks bussisõit võtab tunde, kasvõi pühapäevasel jalkamängul käies sõitsin ca. tund aega oma San Telmo linnaosast staadionile ent ikkagi.
Buenos Aires`e kohta tavatsetakse öelda et tegu on Lõuna – Ameerika Pariis`iga ent see võrdlus on küll suhteliselt käisest tõmmatud peale kolmandat veinipudelit. Olgem ausad, ega Pariis isegi midagi väga romantilist enam pole, suurlinnlik räpasus on ka seal pead tõstnud ja seda tunnistavad kindlasti kõik, kes seal käinud on. Veel vähem pretendeerib romantilisusele aga siinne linn. Arhidektuur on paiguti muljetavaldav ent mitte midagi sellist mille pärast siia spetsiaalselt sõitma peaks. Olen kolm päeva erinevates linnaosades jalutanud ning kõiki must be kohti pole jõudnud veel läbi käia ent kogetu põhjal väga suures vasikavaimustuses pole.
Pealinna naiste kohta lugesin enne reisi teistest reisikirjadest et nad on justkui äsja Fashion TV lavalaudadelt maha astunud. Võimalik. Paraku see on siis selline maalähedane versioon kuulsast moekanalist sest tegelikkuses see tase nüüd nii hea ka pole. Argentiina naised on keskmiselt ääretult kaunid ning seda on nad ka eelmistes linnades kus peatunud olen, olnud – pealinn pole kõik kõiges.
Seega, kiirelt kokku võttes: kui enne siiasaabumist olin valmis siinseid tänavaid isegi paar nädalat mõõtma, siis nüüd olen küll seda meelt et nädalast piisab ning peale pühapäevast jalkamängu vaatan uue sihtpaiga.
Pildil on 9 de Julio avenüü, mis oma 18 sõidureaga ning ( väidetavalt ) 120 m laiusega on maailma laiemaid kui mitte kõige laiem. Ei oska öelda, minu arvates on Rapla kesklinna läbiv Tallinna mnt. ka piisavalt lai.

El Superclásico

2008-03-17T03:43:00.001+02:00

Nagu eelnevalt mainisin, esindab pealinna riigi meistrivõistlustel praegusel hetkel seitse meeskonda. Üleüldse on linnas 24 profitiimi ning selle näitajaga ühe linna meeskondade osas ollakse maailmas esikohal.
Seitse tiimi küll meistrisarjas ent kaks on üle kõige, ütelgu teiste tiimide fännid mida soovivad. Boca Juniors ja River Plate on meeskonnad mida jalkahuvilised üle maailma teavad ning nende kahe omavaheliselt kohtumisest ei puudu kunagi elektrit ( ja väravaid, kollaseid-punaseid kaarte ning võitlust iga sentimeetri pärast mõistagi ka ). Nende kahe võistkonna kohtamist iseloomustatakse siis pealkirjas toodud sõnaga ning see on kõige klassikalisem kohalik derby siinsel kontinendil.
Boca Juniors on sinikraede meeskond ning oma alguse saanud La Boca tööliskvartalist kus itaaliast saabunud õnneotsijad klubile hinge sisse puhusid. Tuntakse seda Maradona meeskonnana, kuigi viimane on siin ainult mõned hooajad mänginud. 23-kordne riigi meister ning ka mõnede rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud.
River Plate seevastu on nn. korraliku pereisa tiim ehk valgekraede soosingus. 32-kordne maa meister.
Seega lähtekohad armutuks võitluseks on enamgi kui selged – sinikraed vs. valgekraed.
Olen siiski sunnitud tunnistama et seekord jääb mul suure tõenäosusega nendevaheline vihane heitlus nägemata, kuna esimene võimalus selleks avaneks meistrivõistluste 13. voorus neljandal mail ent selleks hetkeks olen siinse tolmu püksisäärtelt juba ära pühkinud.
Järgmise pühapäeva Boca Juniorsi ( just nimelt seda satsi fännan ma neist kahest ) kodumängule olin ma nagunii minemas ent mu eilne siiasõit oli põhjustatud soovist ära näha ka River Plate kodumurul. Samuti ära vaadata nende kodustaadion, 65 645 fänni mahutav El Monumental, mis on ka riigi koondisele põhiliseks mänguväljakuks.
Tänasele, kell 16.10 algavale mängule kohale ning A-tribüüni pilet 75 peesot ( 25 USD ), otsa peale oleks 45 peesoga pääsenud.
Seda peab ütlema, et praegusel hetkel on kodumeeskonnast ainult kõlav nimi alles, sest see mis väljakul toimub, ei anna põhjust rõõmuhõiseteks. Meeskonna treeneriks muide on 90ndate riigi koondise väljapaistev poolkaitsja Diego Simeone.
Küllasõitnud Racing Avellaneda on kuue vooru järel tabeli viimane, paraku väljakul ei tuntud mingit aukartust kuulsa vastase vastu. Mängu tase eriti kõrge polnud ning väravad jäidki löömata. Pealtvaatajaid oli tänasel pühapäevasel pärastlõunal hinnanguliselt 50 000.
Pildil kodumeeskonna poolehoidja.

Teine vaal

2008-03-17T02:44:00.001+02:00

Jalgpall tähendab argentiinlastele teinekord rohkem kui elu, õieti paljudele see ongi elu sisuks. Kes teisiti väidab, valetab.
Mõned kuud enne mu esimesi peotantsusamme sel samal legendaarsel 1986. aastal toimusid järjekordsed jalka – MM võistlused Mehhikos. Mul, 11-aastase klutina polnud sel hetkel erilist aimu selle mängu peensustest ning võlust üleüldiselt ent neid mänge sattusin vaatama ja ... olin müüdud.
Jääb mõistmatuks, millega Argentiina koondis mind ära võlus ent nende fänniks hakkasin sel MMil ja olen seda siiamaani. Ja olen seda tõenäoliselt surmani. Paljud naised ostavad auto värvuse järgi, võib-olla armusin ka mina sellesse sini-valgesse vormi, mis mängijatel seljas oli ( alates 1911.a on vormi värvid muutumatud ). Võib-olla sellesse mida nad väljakul korda saatsid.
Sel MMil oli meeskond paljuski Maradona nägu ning eelkõige tänu tema nii käe kui kiirete jalgade tegutsemisele oma kodumaale ka läbi ajaloo teine tiitel võideti. Mulle pole Maradona kunagi mingi iidol olnud, kuigi tema mängijameisterlikust ning head platsinägemist vaidlustama ei hakka. Samamoodi pole mulle paljud hilisemad säravad tähed suuremat muljet avaldanud, olgugi et paljuski tänu nendele on meeskond edu saavutanud. Batistuta ( kuigi olgem ausad: 78 mänguga 56 kolli koondise eest on tugev argument ), Crespo, uuematest Saviola, Messi on mängijad kes saavad mind suhteliselt õlgu kehitama. Vaieldamatult on nad palju tähtsaid väravaid löönud ent minule isiklikult on teised mängijad sümpaatiat avaldanud: Burruchaga, Caniggia, Redondo, Veron, Ayala ning muidugi praegune ülivõimas lemmik – Juan Roman Riquelme.
Viimasel MMil läks nagu läks ning veerandfinaalis jäädi sakslastele penaltitega alla. See et samas staadiumis suurima rivaali Brasiilia tee katkes, palju ei lohutanud. Egash midash, 2010 on uus võimalus.
Cordobas olles oli nädalavahetus sobivasti ukse ees ning see ei tähenda siinses riigis muidugi midagi muud kui järjekordset jalkavooru. Kurioosne kusjuures on fakt et riigi suuruselt teisest linnast ei mängi ühtegi võistkonda kohalikus meistriliigas vaid hoopis esiliigas ollakse kolme meeskonnaga esindatud. Võrdluseks, pealinnast on meistriliiga kahekümne võistkonna hulgas seitse esindajat ent sellest järgmises loos.
Laupäevaks uurisin siis kava välja ning läksin kell kuus algavale Belgrano de Cordoba mängule. 20 tuhandeline El Gigante staadion oli praktiliselt täis ning pilet sinna 30 peesot ( 10 USD ). Tegu oli spetsiaalse jalkahälliga ehk väljaku äärejoontest kuskil kolme meetri kauguselt algasid turvaaiad mille kõrgus minu hinnangul küündis kuskil kuue meetrini + sinna otsa veel neljakordne okastraataed. Meetmed niisiis ääretult karmid. Kui kodumeeskond paiknes tabelis neljandal rivil, siis küllasõitnud Santa Fe sats järgneval ning enam-vähem tasane kogu kohtumine oligi. Kodumeeskonna kaheksanda minuti tabamus tahtis küll staadioni plahvatama panna, üksmeelne möire oli niivõrd veenev. Et istekohad olid ainult peatribüünil ning ülejäänutes seisti, siis peale väravat joosti muidugi turvaaia juurde ning roniti ja kõigutati end sellel.
Minekümne minuti pärast külalismeeskond viigistas ning selle seisuga ka mäng lõppes. Tase oli ok esiliiga kohta ning suuremaid prohmakaid mängijate poolt ei tähendanud. Küll said oma osa pealtvaatajate poolt kohtunikud ning teinekord ka põhjusega. Tõsi, sõna puta ( millega eesti keeles iseloomustatakse naist, kes paljude meestega magab ) kuulsid oma aadressil ka vastasmeeskonna mängijad päris tihti, kohtunikud aga sedagi enam. Ütleks iga teine sõna mingi situatsiooni kommenteerimisel oli puta ning kõige ilmekamaks näiteks oli üks situatsioon, kus umbes 40ne pereisa kõndis aia taha ning pidas umbes minutilise monoloogi küljekohtunikule maha, kus kõne all olev naljatäheline sõna figureeris tihedalt. Lõpuks sülitas kolm korda kohtuniku suunas ning kõndis viie-aastast tütart käe otsas talutades tribüünile tagasi. Tüdruk lutsutas kogu selle aja tsubatsupsi ega lasknud end morjendada.
Peale kaheksat hostelli tagasi jõudes uurisin pühapäevaseid mänguplaane ning otsustasin öise bussiga pealinna sõita et siin õhtul üks teine mäng ära vaadata. See kui miski vist näitab inimese tühisust, kui jalka järgi ajaarvamine käib et mis teha.
Pildil Juan Román Riquelme, kes muu.

Cordoba

2008-03-14T07:02:00.000+02:00

Cordoba`st olin vähemalt enne linna saabumist kuulnud.
Tõsi, see Cordoba asub Hispaania lõunaosas ent mis vahet seal on ?
Bussisõit kestis kuus tundi ning viis sellest magasin. Enda iseloomustamiseks peangi ütlema seda et selliseid magamisprobleeme nagu osadel reisijatel, mul pole. Kui midagi teha pole ning buss mõnusalt kõigutades teed mõõdab, lasen ma koheselt silma kinni. Näiteks viimasest ( 21-tunnisest ) maratonsõidust magasin tõenäoliselt kuskil 15 tundi. Mida ehk ei olegi nii vähe. Vahepeal toitu serveerides aeti üles, muidu põõnasin. Aga olgu.
Cordoba on riigi suuruselt teine linn umbes kolme miljoni elanikuga. Elanike arvu poolest sama suur nagu paljud linnad Eestiski. Või oli see Hiinas. Noh, ei mäleta nüüd ent ühes neist kahest igaljuhul.
Bussijaamast takso mille juht kuulas kohalikku Elmar´it ning laulis kõik lood kaasa. Küsis ka minu arvamust viisikestest. Jaa, jaa, head lood.
Hostel kesklinnast ning voodikoht kaheksases toas. Hostel ise ok, tasuta wi-fi tõstab punkte. Viimaseid hostele valides olengi sellele rõhku pannud sest ehkki netikohvikuid on siinseski linnas rohkelt ning tund maksab suurusjärgus viis krooni, on oma arvutiga netti pääsemine just siis kui huvi selleks tekib, siiski eri asi.
Täna tegin linnas kerge tuuri ning lisaks poodide kammimisele jõudsin käia ka paaris muuseumis. Kohalik linnamuuseum meeldis väga kuigi ning kuigi näitused ise nii väga muljetavaldavad polnud, siis hoone seevastu oli äärmiselt koloriitne.
Üks asi, millega nüüd esimest korda kokku puutusin, on ülekäiguradadel autode foori punase tule ajal reklaamitegijad. Lugenud sellest nähtusest olin ent ise näha on ikka ise näha. Väga võimalik et see marketingiviis on kuskilt teiselt maalt või linnast, näiteks Suurest Õunast maha kopeeritud – mina nägin seda siiski esmakordselt.
Jalakäiate rohelise tule süttides marsib umbes kümnepealine noortekamp vöötrajale ning vastavalt taktikale kas lehvitavad plakatidega või vastupidi – jäävad jäätunud seisma. Autojuhtide tähelepanu sellele operatsioonile on igal juhul garanteeritud.
Pildil üks järjekordne reklaamijate grupp.

Üks kolmest vaalast

2008-03-14T06:54:00.003+02:00

Räägitagu mida iganes ent minu jaoks lebab Argentiina kolmel vaalal: jalgpall, naised ja tango. Kahest esimesest räägime lähitulevikus, praegu paar sõna viimasest.
Eri rahvad võivad olla eri meelt ent tango sünnimaaks peetakse ikkagi siinset riiki. Nagu kõik teavad, sai tants alguse 1920ndatel siinsetest bordellidest, kus itaalia ning hispaania siinsele mandrile saabunud õnneotsijatest mehed käisid meelt lahutamas ning suurest kurvastusest vanale mandrile mahajäänud oma naiste vastu lisaks asutuses ” lasti kergendamisele ” ka tantsitasid nn. klienditeenindajaid. Arusaadavalt kaasnes tantsuga ka tubli kogus seksuaalset ja sensuaalset alatooni ning seetõttu vähemalt mina pean tangot seksikaimaks tantsuks.
Ma tean et paljud lugejad on teist meelt ning arvavad et hoopis labajalavalsi saatel tantsupõrandal poognate keerutamine alles seksikusest pakatab – minu seisukohta see ei muuda. Paljude soomlaste meelest on tegu nende rahvustantsuga ning teadupärast korraldatakse Seinajoel iga aasta Tangomarkkinat, kus selgitatakse välja iga-aastane tangokuningas ja – kuninganna ent see morskade paljunemistrituaale meenutav tegevus mis publiku hulgas ( valdavalt ) tantsupõrandal toimub, see on vähemalt minu arvates kaugel õigest tantsukirest.
Mul on tugev peotantsija taust. 1986. aastal, käies neljandas klassis, korraldati meie maakoolis sügistalvisel hooajal iganeljapäevased tantsukursused, kus tolmusel kultuurimaja põrandal sai hulle poognaid veetud. Kikilips oli ees, nägu naerul ning ligi kümnekonna tantsu põhisammud said selgeks.
Peale seda hooaega on pisut vett merre voolanud ning koos veega ka tantsumuuvid. Null, absoluutne null võin praegu küsimustiku peotantsu puudutavasse lahtrisse kirjutada.
Minu tangoarmastus sai alguse ühest nähtud filmist ning see et filmid meid mõjutavad, tunnistavad kindlasti paljud lugejadki endale. Tõsi, minu puhul näiteks Rocky filmi poksivaimustus on piirdunud ainult ( varajase ) noorusea tänavakakleja karjääriga ent asi seegi.
Äärmiselt meeldejääv tangostseen pärineb 1992. aasta filmist Scent of Woman kus pimedat eruleitnanti Frank Slade kehastav Al Pacino tantsutab Donna nimelist tüdrukut mängivat Gabrielle Anwar´i sellise kirega restoranipõrandal et ma lubasin peale filmi esmakordset ( ja teise, kolmanda ja viiendakordsetki ) nägemist see tants millalgi elu jooksul selgeks õppida.
Tõsi, olen muidki asju endale lubanud, näiteks Condoleezza Rice´ga abiellumine või Liis Lass´ile lapsetegemine ent need saavad praegusel hetkel veel oodata.
Pole vist mõtet lisada et Al Pacino sai selle erakordse, pimedat leitnanti kehastava filmisoorituse eest, akadeemialt ka Oscar´i.
Nonii, aga tänasesse päeva tagasi.
Eile käisin küsisin linna populaarseimast tangorestoranist asja ning kästi täna kell 21.00 oma paks tagumik kohale vedada.
Kell üheksa olin siis kohal ning alguses pisut pabistasin et millise (mees)paarilise endale saan ent kartus oli asjata. Seitse meest ning kaksteist naist olid ülejäänud osalejad ning valikuvõimalust oli.
Õpetajatepaar olid viiekümnendates ning tõenäoliselt aastakümneliste kogemustepagasiga sellelt alalt.
Mida öelda ? Tuleb vist ausalt tunnistada et algus oli raske ning raskem kui arvasin. Kahetunnise sessiooni lõppedes oli tunne et laseks end maha. Või oot-oot, maha laseks ikka meesõpetaja, kes muudkui seletas et tango on lihtne tants, lihtsalt kuula muusikat ning lase sel end juhtida. Fakohv, mida ma lasen kui põhisamme näen esmakordselt, idioot !!!
Ütleme nii et ilma selle konkreetse tantsu oskamata ma siit riigist ei lahku. Helistan tõenäoliselt isiklikult piirivalvele ning käsin maalt ära minnes oma tangooskust demonstreerida. Vahet pole, millisest soost piirivalvuriga ma põsk põse vastus poognaid piiripunktis vean – ilma nendeta luba mind välja lasta pole.
Tõenäoliselt võtan Buenos Aires`esse jõudes siiski privaattunde sest suure karjaga ei õpi eriti midagi. Seda näitas kasvõi tänaõhtune kahetunnine sessioon.
Pildil reklaamitahvel filmist, mida soovitan kõigil vaadata. Ja pärast seda oma ahter Argentiinasse vedada et maailma seksikaimat tantsu ala meistritelt õppida.

Pisut hingele

2008-03-12T13:53:00.002+02:00

Eilne päev läks paljuski linna kultuurieluga tutvumisele.
Peale hommikust bussijaamas käiku suundusin linna idaosas voolava Rio Parana jõekaldal asetsevasse Moodsa Kunsti muuseumisse, mis on ehitatud endisesse viljahoidlasse. Õieti kasutusel on kümnekordse hoone administratiivpool, ise viljahoidla osa on lihtsalt erinevate värvidega üle värvitud ning tõenäoliselt alles ootab rakendust. Sellegipoolest tore näide sellest et hea tahtmise korral on võimalik oma ajajärgu ära elanud hoonega ka midagi muud teha kui see maatasa tõmmata.
Moodsa kunsti endaga on mu suhted ... ütleme keerulised. Kõlab väga julge ning enesekindla väitena ent klassikalisest kunstist olen võimeline aru saama, vähemalt osast sellest. Moodsaga on asi, nagu ütlesin, pisut raskendatud. Kas näiteks eilsel näitusel väljas olnud kolm puualust, millesse suvaliselt purunenud peeglitükke visatud, on kunst ? Tõenäoliselt. Kas fofomontaaz, kus modell hoiab ühel pildil oma näo ees teekannu, järgneval potti ning siis panni, kas ka see on kunst ? Väga võimalik taaskord.
See et mina mõnes asjast päris hästi aru ei saa, ei tähenda et mõni teine seda teha ei võiks. Nagu ikka - kunst on kunstis kunsti näha.
Moodsa kunsti annus käes, kõndisin väga kaunist Orono Bulevardi mööda linna keskpargi juurde et Linnamuuseumis ka klassikalise kunsti doos omandada. Paraku oli teisipäev see ainuke puhkepäev muuseumis ning seega lükkus külastamine järgmisse korda. Oruno Bulevard oli tõesti kaunis oma arhidektuuri poolest ning selle ääres asuvad elumajad ning peamiselt plastilise kirurgia kliinikud ( valdkond, millel siinses kultuuriruumis on suur kandepind ) andsid mõista, et tegu on tõenäoliselt linna rikkaima piirkonnaga.
Õhtul realiseerisin pikaaegse soovi ning käisin Oscar´ifilmi No Country for Old Men vaatamas, siin tuntud kui nime Sin Lugar para los Debiles, all. Kohalik multiplex ning pilet õhtusele seansile 9 peesot ( alla 3 USD ), rahvast piisavalt.
Film ise oli zanrilt pisut erinav, mida Coen´i vendade puhul nägema olen harjunud. Pärinevad ju nende taktikepi alt sellised linateosed kui O Brother, Where Art Thou?; The Man Who Wasn't There; The Big Lebowski ent eelkõige muidugi legendaarne Fargo koos William H. Macy´ga peaosas. Nüüdne film oli tõsisem ent väga heade näitlejatöödega äärmiselt nauditav kogu oma kahetunnises pikkuses. Kas just aasta parim film on raske öelda, kuna kõiki viite parima filmi kategoorias olnud kandidaati pole näha õnnestunud.
Täna pakin aga taaskord asjad ning seitsmetunnise bussisõidu järel peaksin end leidma linnast nimega Cordoba. Pisut suurem kui praegune peatumispaik ning kuulu järgi suure kultuurivalikuga. Ega muud kui kohale ning siis selgub.
Pildil Rosario linna viljahoidlast ümber tehtud Moodsa Kunsti muuseum.

Mõned meist on naiivsemad kui teised ...

2008-03-11T03:36:00.001+02:00

10. märts on see kuupäev mille enne reisi algust paika panin. Panin paika kui äärmiselt reaalsena tunduva tagasilennu kuupäevana.
Selleks ajaks oleksin kolme ja poole kuuga siis enda herneaju meelest läbi käinud kogu Kesk-Ameerika ning Guyana`sid arvesse võtmata ka kogu Lõuna – Ameerika kontinendi.
BUAHAHAHAAAAAA !!!!!! Kui loll üks inimene ikka olla võib ...
Luban, ausalt luban et enne järgmist pikemat reisi joon vähem ning tutvun geograafiliste vahemaadega rohkem. Ma tõesti ei tea, mida ma mõtlesin – vahemaad on siin siiski pisut pikemad kui Hiiumaal.
Arvestada tuleb veel fakti et jätsin vahele osa Kesk – Mehhikost, Kolumbia, Venezuela ning nüüd viimasena Brasiilia, mis kõik tundusid algse plaani kohaselt täiesti reaalsed olevat lisaks muudele maadele selle kolme ja poole kuuga läbida.
Praegu istun Rosario nimelises linnas Argentiinas ning minu tagasihoidlike arvestuste kohaselt läheb veel vähemalt kuus nädalat et ülejäänud programm läbi teha. Kui mitte rohkem ...
Igal juhul tagasilennupiletit pole veelgi mõtet vaadata, aeg näitab millal selle jaoks vajadus tekib.
Koos Argentiinasse jõudmisega tulin ka ajas tunni võrra taaskord Eestile lähemale ehk nüüd olen ainult neli tundi sealsest ajast taga. Neli tundi on ju sama ajavahe mis ajavööndite osas lahutab ka Tallinn`a ja Võru`t, seega tuttav situatsioon.
Pole vist mõtet lisama hakata et tänase päevaga lõpeb ka tehtud tervisekindlustus, kuna pidin ju Ülemistel olema. Edasi siis lindpriina.

PS. Järgmine huviline leidis märksõna ” relvapood ” abil tee siinse blogini. Mis teil seal Eestis õige toimub ???

Rapla relvapood *

2008-03-10T16:50:00.002+02:00

Nonii, käed taaskord üles ning hüppame kõik kaasa !!!
Ütleme nii et tagasihoidlik 21 – tunnine bussireis on seljataga ent Salta linna asemel olen hoopis teises kohas ent kõigest mõistagi lähemalt.
Eile hommikul kell kümme kirjutasin end sellest äärmiselt meeldivast hostelist välja ning sõitsin bussijaama et asja uurima asuda. Kuna Puerto Iguazu´st väljus Salta`sse ainult üks buss ning seegi alles õhtul, siis otsustasin kohaliku bussiga sõita Posadas nimelisse linna mis nagunii tee peale jääb et järsku läheb sealt rohkem sõiduvahendeid mu sihtmärgi poole.
Kuue tunniga oli hinnanguliselt 300 km läbitud ning kui kell 16.20 kohale jõudsin, selgus et viimane buss Salta poole väljus viis minutit varem. Järgmine öösel kell 02.00 janiiedasi. Bingo !!! Siis mõtlesin ( pole minu tugevamaid külgi ) ning otsustasin et sõidan veel lähemale ning Resistencia nimelisse linna. Viimati mainitud asub suurte teede ristumiskohas ning sealt ometigi peaks busse läbi minema. Kell 17.15 sõiduki peale ning peale kümmet õhtul pidin kohal olema. Sõites aga jäin taaskord mõttesse ning peale pikka arutelu iseendaga jõudsin järeldusele et kui ma tõesti nüüd põhjapoole sõidan, siis seal olemine ning riigi keskossa tagasi saamine võtab vahepealsete pausidega tõenäoliselt nädala ning seda on pisut palju – seega jätame kogu linna ning riigi põhjaosa vahele.
Uus plaan nägi ette Resistencia`sse sõitmise, seal ööbimise ning järgmisel hommikul edasi mõtlemise kuhu ning kuidas. Jõudnud aga linna, kadus aknast väljavaadates igasugune huvi seal ööbida ning kuna see konkreetne buss sõitis riigi keskossa Rosario nimelisse miljonilinna, otsustasin sõitu jätkata. See tähendas aga täiendavat kümmet tundi bussiistmel ent kuna nagunii juba istutud oli, siis kümme tundi ees või taga ei muutnud asja väga oluliselt. Pätti tegin ka ning see läks läbi. Alguses oli pätitegemine tahtmatu, kuna pilet oli ainult Resistencia linna ning pidin seal maha tulema. Pärast, kui plaan oli sõitu jätkata, mõtlesin et ei osta lõpp-punkti piletit vabatahtlikult vaid kui jänesena sõitmine välja tuleb, siis mängin lolli ( aitab alati heade näitlejaoskustega ) ning ostan siis. Ei tulnud ning niimoodi kuluski mul kogu selle 21 - tunnise sõidumaratoni peale vaid 70 peesot ( pisut üle 20 USD ) vs. oleksin täispileti ostnud, maksnuks suurusjärgus 180 peesot ( 55 USD ).
Bussid on siin muidugi superluksid nagu eelnevalt lugeda on olnudki. Kahekordsed, nahkistmetega, LCD ekraanidelt dolby-heliga filme jne. Toitlustamine mitu korda reisi jooksul ning see oli tõesti rikkalik ehk ka mina sain kõhu täiesti täis.
Nüüd siis seadsingi end siia miljonilinna ning tähtsuselt teise riigi finantskeskusesse sisse ning paar päeva vaatan siin ringi. Eelmise peatuspaiga + 33 muutus julmalt +18ks ning taevas on pilvine, shortsi-ilm sellegipoolest.
* Pealkirjas toodud lauseühend pärineb Google otsingust mille kaudu on leitud tee käesoleva blogini. Täiesti müstiline. Mõni mees on vist suhteliselt meeleheitlik olnud Raplamaal, kui väikelinnast relvapoodi otsima on hakanud. Kurat, Raplas on siiamaani väitsaga asi ära aetud või siis äärmisel juhul kirvega. Nüüd enam ei kõlba või ???
Pildil toodud Magnum 357 Rapla linnast ei leia. Klassika küll ... ent netu ...

Iguazu Falls

2008-03-08T23:54:00.001+02:00

Iguazu kosed olid siiski peamiseks eesmärgiks miks siinsesse piirilinna saabusin ning tänase täispäeva siinses rahvuspargis mööda saatsin.
Bussiga hommikul kohale ning 40 peesone ( 13 USD ) rahvuspargi pilet käes, väikerongile, mis pargis turiste ühest punktist teise kärutab.
275 on see määr, millega siinleiduvaid koski iseloomustada armastatakse ning mahutunud on need 2,7 kilomeetrile. Kõrgeim ei olegi teab-mis-kõrge, 82 meetrit ent kogu kompaktsus on muidugi muljetavaldav. Kuna kosed asuvad täpselt piiril, on nende jälgimine ma naaberriigi Brasiilia poolt võimalik.
Et koht on omapärane, on ka kineastid taibanud ning näiteks kaks aastat tagasi valminud Miami Vice on osaliselt siin filmitud ning viimane Indiana Jones.
Minu päev kujunes seitsmetunniseks ent oleks tõenäoliselt ka kauemaks tegevust leidnud, kuna matkaradu on piisavalt ning koski on võimalik nii ülevalt, kui ka altpoolt vaadata.
Enim jääb meelde muidugi paadiga kose alla sõitmine, mida ekstreemsuseid armastavatele turistidele pakutakse. Kiirpaat rahvast täis, meeskond paneb endale vihmekeebid selga – kapuutsid pähe ning rahva kiljumise saatel kose alla. Paarikümne minuti jooksul neli korda veejoa all olemine jätab unustamatu elamuse.
Kui Ecuador´i Banos´es olles käisin koos kolme tshiili piffiga sealse kose all märja T-särgi võistlust tegemas ( ning kus mind külmalt esikolmikust välja jäeti ), siis seal oli vesi mattafaka kui külm. Tänased sahmakad seevastu olid mõnusalt soojad ning sekundiga läbimärjaks saamine ei häirinud üleüldse.
Homme hommikul liigun aga edasi ning paari päeva jooksul sooviksin jõuda põhjapool asuva Salta linnani.
Pildil on järjekordne paat soovijatega kose alla suundumas.

50. riik - ARGENTIINA !!!

2008-03-08T23:15:00.001+02:00

Usun et igalühel meist, kes vähekegi reisidas armastab, on omad nn. unelmapaigad või – riigid. Kes soovib romantilises Pariis`is elu jooksul ära käia ( peale Nuustakut mõistagi ), kes sharmelsheigis. Mul on siiani olnud kaks maad, kuhu jalg veel sattunud pole ent hing on vedanud. Argentiina ja Maroko. Ei oska seletada fenomeni, miks just need teineteisest niivõrd erinevad riigid ning miks tõmme neisse nii suur on olnud ent see lihtsalt on.
Seetõttu polegi vaja pikemalt seletada, miks mul juba mitmed päevad enne siia riiki jõudmist 24h erektsioon oli ning taganema ei soostunud. Tunnistan ausalt – kogu mu selle reisi kulminatsiooniks oligi külastada justnimelt seda riiki, kõik eelnev oli eelmäng. Kolm ja pool kuud kestev eelmäng küll ent äärmiselt põhjalik selline.
Nonii aga jäime reede hommikusse.
Peale kerget shoppingut panin asjad kokku ning istusin bussijaamas ARGENTINA silti kandva bussi peale. Sealtsamast kõrvalt väljuvad kohalikud liinibussid ka Brasiilia suunas, seega viisa olemasolul oleks ka see võimalik olnud.
Nagu juba enne kirjutasin, on siinses jõesuudmes kolme riigi linnad kokku saanud ehk Ciudad del Este Paraguay poolt, Foz de Iguazu Brasiilia suunast ning Puerto Iguazu Argentiina poole pealt. Kurioosseks muudab asja fakt et Paraguay´st Argentiinasse sõitmiseks peab kõigepealt üle jõe Brasiilia poole peale sõitma, sealses linnas ligi 10 km läbima ning alles siis Argentiina piiripunkti saabuma.
See on võimalik ka ilma Brasiilia viisata tegelatel nagu allakirjutanu, sest vahepeal lihtsalt bussist välja ei tule ning buss peatusi ei tee.
Ja nii läkski. Buss korjas rahva peale ning ummistunud sillalt minema saanuna sõitsime kümmekond km Foz de Iguazu linnapiirides et siis BRA – ARG piiripunkti jõuda. Paraguay`st väljudes piiripunktis peatust ei tehtud, kuna kohalikel pole ju templit vaja ning ma ei viitsinud ka häält tõsta. Kui väljasõidutemplit oleks vaja läinud, oleksin muidugi pidanud tagasi tulema ent kartus oli asjata.
Argentiina piiril probleeme polnud ning mõnesekundilise kontrolli järel tulistati tempel passi. Tempel mällu igaveseks, kui soovite. Piiripunktist bussijaama ning 5 km kaugusel asuvasse hostelli.
Seda pean veel mainima, et kuigi piirilinnad tänu rohkele kaubavahetusele peaksid kõik ühtviisi jõukad olema, oli Brasiilia pool teistest üle. Muidugi, ka riigi majandus on palju paremal järjel, kui naabrite oma ent ikkagi.
Pildil Hostal Inn hosteli, kus nüüd kaks ööd peatunud olen, bassein.

8. märts

2008-03-08T06:03:00.000+02:00

Et miljonid lugejad mind suureks mühakaks ei peaks kes kõik tähtsad asjad ära unustab, siis kõigile naistele ( ja sumpsimeeste paaride nn. naispooltele ) toredat Rahvusvahelist Naistepäeva !!!

Ciudad del Este – kontrabanda * pealinn

2008-03-08T05:36:00.007+02:00

No nii käed üles ning hüüame kõik ooo-oooo, oooooo-ooooo ... ja uuesti ....
Ciudad del Este pole mingi lihtne linn. Kes tahab toogu paralleele Mehhiko ja selle ühe teise riigi piiril asetseva Tijuana linnaga, kes ei taha, ärgu toogu. Salakaupa liigub, kogused on suured ning linna kuulsus rahapesu - ning narkolinnana kõigile teada. Silmapetteks müüakse maksuvaba piirkonnana palju elektroonikat ning (piraat)riideträäni ning jõe teisel pool elavad brassid käivad seda hunnikute viisi omale maale vedamas, ummistades liiklusega kahekilomeetrist silda.
Linn on suhteliselt uus ning selle rajamine sai alguse 1960ndatel justnimelt eelpool mainitud silla tekkega. Praeguseks on rahvaarv tugevalt üle paarisaja tuhande ning kasv jätkub.
Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on aga Itaipu tamm, mida neljapäeval peale linna jõudmist ning bussijaama-äärse hotella võtmist, vaatama läksingi.
Kui nüüd natuke tausta rääkida, siis 70ndate keskpaigas, kui brassid hullul kombel sigima hakkasid ning lühikese aja jooksul elanikkond pea kahekordistus + lisaks 10% majanduskasv, 70ndate keskpaigas selgus et elekrtienergiat ei piisa. Parimaks viisiks seda lisada oli uus elektrijaam ehitada ning kuna vett ressursina on, otsustati selle kasuks. Ideaalseim koht jaamale osutus olevat aga Parana jõe suudmes Paraguay piiri ääres ning nii ei jäänudki muud üle, kui vana vaenlasega sõjakirves maasse kaevata. Üheksa aastat ehitust ning 1984. a võis maailma suurim hüdroelektrijaam tööd alustada. Praeguseks on ta langenud küll juba teisele kohale, sest hiinlased pole ( ka siin ) midagi juhuse hooleks jätnud.
Paraguay saab 90 % oma energiast ning Brasiilia 20 sellest jaamast, kolmas naaber Argentiina midagi ent kambas on ta sellegipoolest. 1979 nimelt hakkas viimane kahtlustama justkui võiks Brasiilia mingil hetkel tammid avada ning Buenos Aires´e üle ujutada ning sellest hetkest on nad kolmanda osapoolena kõiki tammi puudutavaid küsimusi arutades.
Nonii, aitab taaskord faktidest.
Jaama saab linnast bussiga ning maad sinna on pisut üle viie kilomeetri. Kohale jõudnud, on vaja isik tuvastada ning end kirja panna. Mul passi polnud ent milleks inimesel siis ilusad sinised silmad on ? Auditooriumisse ning peale veerandtunnist filmi bussiga tammi enda peale. Klõps, klõps, kohustuslikud pildid, ringkäik alla generaatorite juurde ning üles, 195 m kõrgusele. Kogu ekskurs kuskil tund aega ning lõbu on tasuta.
Rohkemat sel päeval teha ei jõudnudki ning suundusin end kaineks magama.
Täna hommikul enne riigi vahetamist käisin aga shoppamas. Nagu ütlesin on linn üks suur kauplemiskeskus ning tänu maksuvabadusele soodne ning äärmiselt soositud eelkõige ( kohalike ) idanaabrite hulgas.
Träni oli tõesti arvukalt ning kuigi ma midagi suuremat ei ostnud, uurisin pisut hindu. Riidekaup nii väga ei huvitanud kuna see oli valdavalt vuffel ning välimus ka vastav + jalanõusid suurele jalale latiinomaas kus number 44 on mehe kinga tipp, nagunii pole.
Fotokaupu ning pisut elektroonikat vaatasin ning see oli soodsam kui Eestis. Tõsi, kes pisut rohkem reisinud on, teab et pole maailmas kallimat riiki, mis puudutab originaalriideid, eletroonikat jne. kui seda on Eesti.
Canon´i välk Speedlite 580EX II eest taheti 380 USD saada ( Eestis 6150 krooni )
Canon`i EF 70-200mm F4.0 L IS USM toru 1200 USD ( Eestis 18 500 krooni )
iPod Classic 160GB Silver eest küsiti 330 USD ( Eestis 5255 krooni )
... kui vaid mõned näited tuua. Kõik hinnad nn. letihinnad, ilma mingi tingimiseta.
Seega, kui keegi siiakanti nagunii satub, kaamerat-tarvikuid-muud elektroonikat vaja on – siit saab päris soodsalt. Pole muidugi raske arvata, kust piirkonnast kaup tuleb ning millise silmakujuga valdavalt poeomanikud-müüjad on. Vihjeks niipalju et lätlastega tegu pole.
Pildil võte kohaliku bussijaama kõrvalt põllult. Ei, tegu pole suvitajatega. Ei, palja noxiga poisid eesplaanil ning taamal toimetav härrasmees pole näitlejad. Nad elavad siin.

* Nagu kõik teava kannab salakaup armsate naabrite lätlaste-leedukate kodukeeles justnimelt sellist nime. Idanaabrist rääkimata.

Liigume edasi

2008-03-06T23:03:00.000+02:00

Neljapäev, pool üheksa hommikul, bussi nina Ciudad del Este linna poole.
Pealinna osa piirdus kahe öö ehk pooleteise ööpäevaga ning ega seal ka parema tahtmise juures kauem midagi teha poleks olnud. Samas, rahvaarv on pea poolteist miljonit ning inimesed elavad. Samas, inimesed elavad ka Elva`s, on rahul ning arvavad et see nii peabki olema.
Ma jalutasin eile kogu päeva kesklinnas ning selle ümbruses ning kehitasin õlgu. Midagi mis nüüd väga võlunud oleks ei leidnud ent maitsed on teadagi erinevad. Ainukesed kaks hoonet, mis märkimist väärivad on presidendiloss ning sellest sadakond meetrit eemal asuv moderne parlamendihoone. Kontrastiks neile rajatistele algab juba ca. 50 m kauguselt slummirajoon kus valdavalt plekist ja vineerist kokkuklopsitud osmikutes elab kontingent, kelle isikukoodi olemasolus ma sügavalt kahtlen. Usun et rusikavibutamine käib kummagi leeri vahel tihedalt ning halvima hoiab ära hambuni relvastatud julgestusmeeskonna ( tõenäoliselt 24h ) toimiv patrulleerimine tähtsate hoonete ümbruses.
Kõik. Rohkem ei oska ma midagi pealinna kohta kosta.
Kui nüüd paar sõna üldisemat juttu rääkida, siis üldine hinnatase tõusis eelmisest maast tulles ( Boliivia hindadest madalamale enam langeda ei õnnestugi, vist ) ning edaspidi, paari järgneva riigiga tõuseb veelgi. Tshiili nimelt on Lõuna – Ameerika kalleim riik koos Brasiiliaga. Santa Cruz´is kohatud soomlased ütlesid et Brasiilia ning Boliivia hinnad on samad, ainult ühikud on omavahelises 1:4 suhtes ning pole raske arvata, kumma riigi valuuta kasuks. Nemad tundsid end kui paradiisis peale kolmekuist sambamaad.
Suhteliselt lihtne on siinses riigis ( ajutise ) miljonäri staatust kogeda sest kurss on 1 USD = 4700 guarani`t. Ööbimine maksis 40 000 ühikut, samuti tänahommikune viietunnine bussisõit.
Ega palju muud lisada polegi. Sihtpunktis olen tõenäoliselt ainult ühe öö et homme hommikul uude riiki edasi liikuda.
Pildil on presidendiloss. Eesplaanil olev rätikupea ei ole president.

23 h bussiga ja ilma

2008-03-06T02:28:00.000+02:00

Öösel peale kolme väljuvale bussile oli pakkuda ainult seisukohti ehk võta või jäta. Eesti keelde ümberpanduna kas haarata õlekõrrest ning lahkuda maailmalõppu meenutavast linnast bussis püstisõites teades et ees võib olla 20+ sõidutundi või seda mitte teha. Valisin esimese.
Bussi välimus erilist julgustust sihtjaama jõudmise osas ei lisanud ent peale 20 USD omanikuvahetust olin in. Peale mind tulid veel mõned reisijad juurde, närviliselt ning katkematult suitsu kiskuv ning kaenla all kahte maali hoidev meeskodanik muuhulgas.
Osade lolliksläinud kukede kiremise saatel kell kolm öösel pilkases pimeduses alustas buss Kolgata Teekonda.
Nagu arvata oli, polnud piirini palju rohkem kui tunni jagu ning enne viite olime kohal. Piiripunktis oli vaid Boliivia pool, mille osakond töötas sõna otseses mõttes peeru valgel ent templi sai ka sel moel passi ning koos esimeste valguskiirtega sõitsime edasi.
Ühes esimeses jutustuses siinsest maast märkisin ära kunagise sõja naaberriigi Paraguay´ga Chaco maakitsuses väidetavalt leiduva nafta pärast ning mille viimane siis võitis. Fakt on see, et peale rohkete ponnistuste pole musta kulda siiani leitud ning ka võitjariigil tundub suhteliselt pohhui kogu tühermaast olevat. Ilmekamaks näiteks on asustuse puudumine, sellesamuse pelga ühe asfalttee olemasolu ning fakt et boliivia piirist sõitsime viis tundi suhteliselt heatasemelist teed mööda enne kui Paraguay piiripunkt vastu tuli. Mina pakuksin üle 300 km piiripunktide vahemaaks.
Paraguay poole peal kõik reisijad oma maise varaga bussist välja ning ühte katusealusesse. Buss gaasitas minema remonditöökoda otsima, kuna tagumine parempoolne vedrustus oli õhtal ning ratas rattakoopas kinni.
Katuse all saime paar minutiti oodata, kui kahe autoga lendas peale ca. kümmekond SENAD agenda especial kirjadega narkovastase võitluse tegelast. Kuulivestid, tukid vööl ning koerad. Kõigi kotid üksipulgi läbi. Erilist kahtlust äratas justnimelt see minuga koos pealetulnud maalidega tegelane ning tundus et agendid teavad, mida otsida. Temal otsiti kõik läbi, nii kohvrivooder kui tossude tallad. Midagi. Siis võeti maalid ette ning tõmmati need pea täielikult ribadeks, raamid naasklitega lahti, vaheseinad lahti ning kuigi just Rembrandt`i Öise vahtkonnaga tegu polnud, kerkis mul küll küsimus et kes selle lõbu kinni maksab, juhul kui midagi tõepoolest ei leita. Maalidest ( otsimine käis kogu ülejäänud reisiseltskonna silme all ) leiti mõned valged pulbritükid ent need ei osutunud õigeks pulbriks. Saak ühesõnaga null. Siis viidi vend kahe agendi kaasabil siseruumidesse kust veerand tunni pärast tagasi tuldi. Mehe virilat nägu ning imelikku kõnnakut arvestades pole raske arvata, milliseid õõnsusi seal kontrolliti. Ikka null ja nii jäigi. Mees sai oma maise, küll juba osaliselt deformeerunud vara tagasi ning pääses puhtalt. Pärast, paar sõna ühe vägagi vedava naisagendiga rääkides ütles ta et kolm päeva tagasi saadi üks hollandlane 6,5 kilo pulbriga kätte ja pakike oli kohvris, lihtsalt riiete vahel. Oleks võinud juba kaela riputada või peavõru teha. Ei, see pole üldse minu kohvergi, need pole minu asjad. Ei, mul on ainult kaamera ja krediitkaart taskus, rohkem pole reisimiseks vaja; endal patakas perepilte pulbripaki kõrval vedelemas. Samas, praegu 29-aastane madalmaade kodanik saab juba kuskil 2023. aastal müüride vahelt välja ning jõuab veel maailma muuta küll.
Siinkohal oleks mul väike ettepanek Eesti Välisministeeriumile. Nimelt, kas oleks võimalik neile noortele vihastele eesti vendadele kes oma suurte ponnistustega meie väikeriiki (narko)maailmakaardile joonistamas on – kas oleks võimalik enne nn. töösse sukeldumist väike lühikursus korraldada. Et nagu kuhu pulbrit peita ning kuhu ei. Pärakusse oskab meist iga mees tuubi suruda, selleks pole vaja Einstein olla. Kindlasti on kohti, kuhu agendid oma tähelepanu niivõrd ei koonda ning mille kaudu koka rõõmsalt õnneliku lõpp-tarbijani jõuab. Seega, kui oleks võimalik natuke maksumaksja raha kasutada, oleksin ülimalt tänulik.
Boliivia piiripunktis leidis aset ka selline intsident et ühel paaril olid mingisugused probleemid paberitega ning olid sunnitud maha jääma. Oma asju bussist välja tuues käis naine paar korda bussis sees käsipagasit toomas ning pärast, Paraguay poole peal agentide läbiotsimist tegemise käigus märkas üks tüdruk et kaamera on kotist kadunud. Ja kuigi kõigi asjad otsiti ka seetõttu läbi, pole raske arvata, mis hetkel see ära haihtus. Minu seljakott mis sisaldab nii läpparit kui kaamerat, oli bussis tema koti kõrval ülariiulil. Järelikult polnud ka seekord ( veel ) minu kord. Alt pagasiruumist varastamiste kohta öistes bussidest on tõenäoliselt igaüks lugenud ning juba seetõttu on mul vastumeelsus öösiti sõita. Nagu näha, tuleb ka käsipagas ihule lähedal hoida, kui sellest loobuda ei soovi. Dokumendid on mul reisides 24h ligi ja dollarirull mõistagi rindade vahel, paistab et tuleb ka kaamerat kaelas hakata hoidma ja läpparit kaenla all.
Bussiremont kestis tagasihoidlikud viis tundi ning eelseisvat 450 km pealinnani arvesse võttes selle päeva numbri sees poleks enam kuidagi kohale jõudnud. Bussijuhid kukkusid siiski kupatama ning edenesime jõudsalt. Kolm tundi enne sihtkohta väljus üks reisija ning sain ka istmele istuma, siiani olin teinud seda trepiastmel ukse juures. Ehk about 12 tundi hüplevat bussisõitu võimidagisellist.
Linnapiiril, kell üks öösel, uus narkorats ning seekord võeti mind ette. Anust just ei kontrollitud ent 20 minutit asju puistati küll. Lõpuks sooviti head reisi ning läksime sõpradena laiali.
Kahe paiku olime bussijaamas ning krabasin suhteliselt armetu terminaliäärse hotelli.
Esimene päiksetõus uues riigis võis alata.
Pildil kahtlustatava pulbrivedaja asjad, kaasa-arvatud kaks maali riidenäraka all.

Sürr, äärmiselt sürr

2008-03-04T04:02:00.000+02:00

Hommikul ärgates uurisin veelkord kaarti ning kuna väljas sadas padukat ehk linnas nagunii midagi teha poleks saanud, panin asjad kokku ning otsustasin kohalike bussidega piirile lähemale sõita ja siis vaatab mis edasi saab.
Kaheksase bussiga kõigepealt Camiri nimelisse linna nelja tunniga ning kuigi kaardi järgi vaadates poleks piirini rohkem olnud kui sada km, sealt ükski sõiduriist naaberriigi poole ei lähe. Soovitati võtta buss Villamontes nimelisse linna, mis jääb küll peamagistralist pisut kõrvale ent ju nad teavad asja paremini kui üks kahvanägu seda ette kujutab.
Paar tundi veel siia ning siin ma nüüd siis olen.
Fakt on see et ka siit otse keegi ei sõida ning ainuke võimalus on öösel kell kaks istuda sama bussi peale mis Santa Cruz´ist öhtul väljub ning selle sama teekonna läbinuna siis kuue tunniga siia jõuab. See on siis ainuke võimalus siit linnast pääsemiseks.
Bussist väljudes tundsin esimeste sõõrmetõmmetega et tegu pole lihtsa linnaga. Juba pisut enne bussijaama liilusringi keskel olnud kümnemeetrine plekist kalakuju andis pisut eelaimu.
Kui tavaliselt üritan kaardi peal asukoha ära positsioneerida või vähemalt aknast vaadates mõne hotelli-hostelli meelde jätta, siis siin polnud kumbagi võimalik teha, kuna kaart puudus raamatust ning majutusasutusi lihtsalt polnud.
Pagas kätte ning esimene asi mida märkasin oli automootor kraavipervel vedelemas. Teisel pool kraaviservas lebas koerakorjus. Küsisin siis taksojuhi käest linna majutusasutuste kohta ning ta lubas 3 bolivianos`e ( 4 krooni ) eest ära viia. Ära viis ta ümber nurga, nii 70 m kus üllatus-üllatus, oligi ööbimispaik olemas, ilma mingite reklaamideta mõistagi.
Majutusasutuse ukse kõrval müüdi piraatplaate kus tavaliste kategooriate komöödia ja äkshen lisaks olid oma alajaotused filmiszaanritele karate ja terror ( !!! ). Sürr, äärmiselt sürr.
Ma ei oska seisukohta võtta ( sel juhul tasub muidugi alati istekoht vaadata ) ent kui see buss siit nelja tunni pärast ei välju, siis tundub küll et jään eluks lõpuni siia. Ühtegi autot linnast väljumas küll ei näinud, ju see ikka maailma lõpp on.
Saatke suitsu.

Pühapäev miljonilinnas

2008-03-04T04:00:00.000+02:00

Nonii, jäime siis pühapäeva hommikusse.
Läksin linna peale kondama ning katolikule maale kohaselt kedagi teist peale kirikusse ruttajate ei näinud. Piduehteis kirikulisi oli aga sellevõrra rohkem.
Jõudnud keskväljakule olid sealsed suveniiripoed siiski avatud ning ühe sellise uksest sisenedes rääkisid kaks blondi peanuppu riiuli ees soome keeles. Kalle ja Inna ( or smth ) olid just saabunud kolomekuuliselt brasiilia-reisilt ning just jõudnud linna. Nende ca. 700 km bussisõit kujunes kahepäevaliseks kuna esimesel päeval õnnestus juhil sõiduk kraavi ajada, keegi möödasõitjatest ei aidanud, öö veedeti bussis, hommikuks oli abivägi kohal kes bussi väljatõmbamise järel konstanteeris fakti mis enamusele juba teada oli ehk selle esisillaga edasisõitmist pole. Organiseeriti väikebuss, mis aga mudastes oludes polnud võimeline läbi roomama ning mida tuli lükata ja nii mitmeid kordi päeva jooksul. Ühesõnaga neil on mida mäletada.
Ajasime siis niisama juttu ning kuna meespoolne liige oli ka vutifänn, leppisime õhtuse mängu suhtes kokku.
Vaatasin veel linnas ringi ning kõndisin natuke aega demonstrantidega kaasa. Politsei valvsa silma all. Seda pean vahemärkusena ütlema, et kuigi poliitiline olukord on siinses riigis rahunenud, pole inimeste protestivaim kuhugi kadunud ning demonstreerida armastatakse praktiliselt iga päev. Põhjustesse pole viitsinud süveneda ent ju neid siis on.
Õhtul läksime siis kell 18.00 algavale mängule, milles olid vastamisi kohaliku linna meeskond Oriente Petrolero ning Oruro linnast küllasõitnud San Jose nimeline julgete meeste punt.
Piletid maksid vastavlt sektorist 10 – 40 bolivianos`eni ehk siis otsa peale odavam ning A-tribüün kallim. Me võtsime kohad peatribüüni kõrvale 25 ühiku ( 3,5 USD ) eest.
Mängu tase väga hirmus polnudki, kuigi olin valmistunud hullemaks, olin mõnda mängu telekast näinud ning väga palju vaatamist polnud. Võõrustajad olid ilmses ülekaalus, mida paremini kirjeldab vastasmeeskonna üksainus pealelöök ( tõsi, selle oskasid posti pürutada ) kogu mängu jooksul. Lõpp-tulemus oli 4:0 ning teised neli jättis kodumeeskond löömata. 38 000 tuhandelisel staadionil oli hinnanguliselt kümme tuhat pealtvaatajat.
Pärast mängu kerged võidunapsud ning laiali.
Üritasin siis ühtul välja mõelda, mida edasi teha ning kuhu ja kuidas jätkata. Käisin nimelt päeval bussijaamas olukorda uurimas ning Paraguay´sse väljus busse rohkelt. Tingimused olid aga pehmelt öeldes karmid: pealinna Asuncion`i sõiduaega 30+ tundi ja hind 60 USD. Kumbagi arvu ei tahtnud ma alguses uskuda, sest kui kaarti vaadata, siis vahemaa ei saa mitte kuidagi niivõrd pikk olla ükskõik kui vilets tee ka poleks. Teiseks, hind on samuti astronoomiline, olgu ükskõik kui head tingimused sõiduriistas. Kõik bussid väljusid õhtutundidel ning seega, arvestades 30 ja rohkem tunnilist sõiduaega, jõuavad ka sihtkohta kuskil öösel.
Midagi tuli aga otsustada.

On the Road again

2008-03-02T14:29:00.002+02:00

Santa Cruz`i nimeline linn, 3 - dollariline hotell, pühapäeva hommik, kell 07.16
Nagu näha, sain ennast lõpuks liikvele aetud, kuigi kerge see polnud. Nii imelik kui see ka ei tundu, on raskeid otsuseid raske teha.
Iseenesest pidin eelmisest peatuskohast lahkuma juba reedel ent kuna gaala kestis kuskil kella kaheni öösel, siis puudus vähimgi tahtmine hommikuse bussi peale minna ning nii ma jäingi veel üheks ööks.
Gaala ise oli ok ning ma polnudki ainuke kulukates osaleja ( kolm smokki mis mul tavaliselt kaasas on sellistel reisidel, olid seekord maha jäänud ) nagu kahtlustanud olin. Palju esinejaid ja palju auhindu. Nagu arvata oli ” osutusime ” omas kategoorias parimateks ning klaasist kujuke ehib edaspidi poe vaateakent.
Kui nüüd linnast endast ka mõni sõna rääkida, siis alla miljoniline linn pakub tegelikult mitmeks päevaks ka tavaturistile avastamist. Suurimaks naelaks tõenäoliselt on Cristo de la Concordia jeesuse-kuju linna idaosas mäe otsas oma 44-meetrises hiilguses ( kõrgem kui Rio üks seitsmest nn. maailmaimest ). Sinna võib kas treppe mööda kõndida või saab ka kondliga üles sõita.
Turg ( kaasa-arvatud käsitöö osakond ) on nii suurel maaalal katuste all et viletsama suunatajuga kodanik, sisenedes esmaspäeva hommikul alale, leiab alles reede pärastlõunal väljapääsu.
Kinos käisime kohalikus CC Plaza`s. Oscar´ivõitja Daniel Day-Lewis sai ära nähtud ning pilet õhtusele seansile oli 22 bolivianost ( 3 USD ).Film originaalkeeles, kohalike subtiitritega.
Ööklubisid on kuskil viis, parimad Secret, Life ning La Boom. Pilet neisse 10 – 20 bolivianost ( 1,5 – 2 USD ). Ala huvilistele on ka nn. Table Dance asutusi.
Kokkuvõttes on linn ka muidu külastamist väärt ning tegevust leiab. Seda et üks kodanik seal 11 päeva tegevust leiab, ei osanud ta küll ette näha ent saatusel on omad
muuvid varuks.
Eile hommikul võtsin siis bussi Santa Cruz`i nimelisse, riigi suuruselt teise linna. Peale ligi 12 – tunnist sõitu olin kell seitse õhtul kohal ning mõningase ringivaatamise järel võtsin bussijaama kõrvalt eelpoolnimetatud hotelli.
Siinses 1,4 miljonilises, riigi suuruselt teises linnas, vaatan mõned päevad ringi et siis Paraguay poole vaikselt liikuma hakata.
Ausalt öeldes sellise rutiinse igapäevaeluga, mida nüüd elasin, võib vägagi ära harjuda ning isegi mingil hetkel nautima hakata. Kui päevaprogramm sisaldab kõige rohkem kas jõusaalis käimist või basseinis ujumist, kolm korda päevas on koduabiline söögi vaaritanud ning kiiret pole kuhugi – on meeldiv. Sellegipoolest on ka nn. tee peal taas tore olla ning uusi kohti ning atraktsioone kohata.
Pildil hetk gaalalt.

Cochabamba

2008-02-28T15:25:00.001+02:00

Erinevates linnades pikemalt peatumist oskasin enne reisi alustamist ette kujutada ent Cochabamba nimelise linna kümnepäevane breik tuli üllatusena. Saatusel teatavasti aga on komme üllatada ning nii ma siin olen olnudki. Homme hommikul liigun siiski edasi ning jätkan oma teekonda.
Ma olen äärmiselt kaugel olnud tõdemusest justkui kirikud peaks olema ainsad vaatamisväärsused, millega reisides kokku peaksin puutuma. Ei. Kivihunnikute, Jeesus-lapse kannatustega ning muidu toredate paikadega võin tulevikus ka koos oma mehega rännates tutvuda. Osa asju on siiski sellised, mida saad ainult üksi liikvel olles kogeda.
Siit koorub muidugi välja igipõline vaidlus teemal: üksirändamine vs. kambaga maailma avastamine. Ma ei jaksa praegu pikemalt filosofeerima hakata, niipalju vaid et mina olen kindlalt esimese pooldaja ning niivõrd pikka reisi tehes näen seda ainukese variandina ( kuigi panin Maria`le suuri lootusi kamraadi osas ).
Mõni on karjaloom, mõni ei ning selles pole midagi halba. Mina olen seda meelt et osad mu läbielamised kaaluvad üles järjekordse käest kinni hoitud oh-nii-kauni päikeseloojangu kuskil tühjal rannal ent see on pelgalt minu arvamus.
Küsimus ongi selles kes mida väärtustab. Mõne jaoks on oma lapse esimesed sammud elu tipp-hetk, teisele meenuvad vanaduspõlves teised asjad.
Ok, aga aitab.
Homme hommikul võtab buss suuna Santa Cruz´i nimelise linna suunas ning peale 10 – 12 tunnist reisi peaksin kohal olema. See linn on ka viimane peatuspaik siinsel maal ning peale mõnda sealveedetud ööd võtan suuna Paraguay poole.
Ka Boliivia-osa reisi kogupikkusest saab suurem olema, mida ette kujutasin ent parem niipidi ning nautides hetki peatuda kauem kui alguses plaanis oli. Paraguay, kahtlustan, möödub nagunii suhteliselt kiiresti ent eks see selgub kohapeal paremini.
Üks süü, miks siia veel mõneks päevaks kauemaks jäin, peitub tänaõhtuses linnagaalas, millest tungivalt ” sooviti ” minu osavõttu. 2000 külalist jne. ja kus autasustatakse kaasa-arvatud parimaid ettevõtjaid ning kosmeetikapoodide kategoorias pidid ” meil ” päris head tsääntsid olema.
Pildid ülesvõte lähedalasuvast Quillacollo nimelisest linnast kus turuboksides oli arvukalt õmblustöökodasid ning lasti vanadel õmblusmasinatel vuriseda. Masinistideks olid enamuses mehed.

Nädal täis

2008-02-26T16:48:00.000+02:00

Ausalt või ?
Maailmas on palju asju millest ma ( oma subjektiivse arvamuse põhjal ) saan aru. Ent samas, maailmas on ka palju asju millest ma ei saa aru ning tõenäoliselt ei hakkagi kunagi saama : protsess, mis toimub naiste kõrvade vahel; protsess, mis toimub Arnold Rüütli kõrvade vahel ning kes mõrvas JFK, kui nüüd ainult mõned välja tuua.
Ma olen võimeline aru saama et 31-aastane naine on elanud viimased kuus aastat ilma meheta ( ja ma pean silmas ILMA meheta ). Võime seda seletada usuga ( jehoova tunnistaja ) kui ka siinses piirkonnas valitseva machokultuuriga ... ent ikkagi. Nagu kõik teavad, on eestis harrastatav macholus, kus naise toimib aksessuaarina ning tema ainuke kasulik väärtus peitub suurtes tissides, lapsekingades ning tõelise kultuuriosana toimib see just siinses regioonis. Edukaid naisi lihtsalt ei aktsepteerita ning neil on väga raske partnerit leida.
Ma saan sellest kõigest väga hästi aru.
Mida minu aju aga läbi sulatada ei suuda on fakt et peale kuute meestevaba aastat kõlbab mingi suvaline eesti lohv kuskilt termibasseinist. Äärmine meeleheide ? Tõenäoliselt, sest muud seletust ma ei oska välja mõelda.
Samas, niikaua kui olukord mulle soodne on, ei hakka ma ka protestima sest peale kolme viimast kuud pooletärnilistes hotellides veetmist on praegused tingimused ikkagi ideaalilähedased. Valge juudi rõõmud.
Kes tahab, võib lasta end materiaalsetel parameetritel pimestada, on selleks siis 800 000 elanikuga linna kõige prestiishema parfümeeria- ning kosmeetikapoe omamine, maja kesklinnas koos kahe autoga, oma teenijanna omamine jne. ent minu jaoks on need suhteliselt teisejärgulised ( või isegi neljandajärgulised ) näitajad. Loeb inimene.
Järgmine väide kuulub valdkonda ” minu isiklikud suurtragöödiad ” ent ma väidan et olen oma elus vaid suurepäraste naistega kokku puutunud ( jah, ka sina Tiiu ). Kõik kuni viimseni on olnud fantastilised persoonid, äärmiselt sensuaalsed ning erudeeritud isiksused. Probleem polegi kunagi neis olnud, vaid ühes teises isikus.
Võib-olla ma olen C. pisut halvustava tooniga rääkinud ent see pole nii. Tuunimised tuunimisteks, olen lihtsalt olukorda reaalselt hinnanud. Loeb inimene sest nagu ma olen alati öelnud, ( kui nüüd pisut vulgaarselt väljendada ) siis suurte rindadega kaua ei maga. Midagi peab ka kuskil mujal olema.
Kõik kes asja jagavad, teavad et kahe teineteisega sobiva isiku lahku minemisel voolavate pisarate hulk on võrdeline koosveedetud ajaga. Teinekord tuleb siiski teha otsuseid, mis ei meeldi ent mida tuleb teha.
Laupäevaõhtuses linnas tundus võimatu missioonina lillede leidmine. Ma ei saa aru, mida kohalikud macho`d oma väljavalitutele kingivad, iga nurga peal müüdavaid piraatplaate või ? Tosina roosi ekvivalent on kolm plaati, valik on naise teha. Õlekõrsi ei anta.

Fuck off, Brazil !!!

2008-02-26T00:01:00.000+02:00

Boliivia on mu selle elu 48. riik mida külastanud olen kui nüüd kaine peaga tagantjärele mõelda.
Seda pole palju, arvestades et maailmas on üle kahesaja riigi ning ma ei soovigi praegusel juhul siin millegagi uhkustada, sest paljud ( ka eestimaalased ) on viibinud enamates riikides. Tahtsin lihtsalt öelda seda, et peale Paraguay`d oleks Brasiilia olnud mu 50. riik ning selline number jääb ikka meelde. Kes mäletab oma esimest koolipäeva, kes esimest jalgratast, kes esimest salaja tõmmatud tobi – ma oleksin mäletanud maailma suuruselt viiendat riiki just oma poolesajanda verstapostina. Aga ei.
Kuna ma juba siin Cochabamba`s elan ( võib vist nii öelda, sest homme saab nädal täis ning järjest raskem hakkab olema lahkuda ), siis kaarti uurides märkasin et ka Brasiilia konsulaat asub umber seitsme kvartali kaugusel. Nagu eelpool mainitud, oli plaan seda maad külastada ning paar-kolm nädalat sealsete naiste naerutamisele pühendada.
Otsisin siis internetist vajalike andmete nimekirja üles ( kehtiv pass, foto, süst kollatõve vastu, avaldus ning tagasilennupilet ) ning käisin võtsin hommikul süsti ära. Teistele teadmiseks et tõendile tuleb paluda umbes kümme päeva varajasem kuupäev panna, kuna vaktsiin ei hakka vist kohe mõjuma ning liiga ” toore ” kuupäevaga sind konsulaadis jutule ei võeta.
Tõend – on, pass – on, pilt – on ja konsulaati. Täitsin siis avalduse ära ning mingi hetke pärast tuleb konsul tagant ruumidest minu juurde ning küsib et mida see turist siin ameti lahtris tähendab ? Seletasin siis ära, et mida muud ma sinna siis panema oleksin pidanud. Ok, aga reisimiseks kasutatavad varad ? Ma ei osanud muud teha kui näitasin krediitkaarti ent sellest piisas.
Ent siis järgmine asi – tagasilennupilet. Seletasin et bussiga riiki ning bussiga Uruguay`sse edasi. Ee-ee, ei piisa. Vaja on kodumaale ( s.t. Eestisse ) tagasilennupiletit.
Kolumbia viisa tingimusi uurides põrkusin ka sama probleemiga kokku ent seal piisas kui oli ette näidata riigist lahkumise pilet ehk nõudmine mida äärmisel juhul veelgi suudab heaks kiita. Ei maksa muidugi nii naiivne olla, uskumaks et sellest nüüd piisanud oleks. Ma mõtlesin natuke ning ütlesin et ostan siis Paraguay`st ning selle pealinnast Asuncion`ist näiteks Rio`sse edasi-tagasi pileti. EI. Vaja on Eestisse tagasi lennata. Persse.
Näitasin passi et alates Mehhoko`st saadik olen allapoole tulnud ning arusaamist mööda pole kuhugi illegaaliks jäänud. Midagi.
Vaidle, mis sa vaidled, kasu muidugi null. Lõpuks jõudsime muidugi sellesse punkti kui kasutasin nõudmisete iseloomustamiseks sõna naeruväärne, konsuli meelest polnud see õige väljend Brasiilia riigi aadressil ning jutt lõppes poolelt sõnalt.
Nüüd ma ei teagi mis värk on ent tundub et hoopis Argentiina hõlmab auväärse 50. riigi koha ning ausalt öeldes selle vastu pole mul midagi. Tõenäoliselt ma proovin veel Asuncion`is asja uurida ent nõudmised on ju igal pool samad.
Ah vahet pole, ega need brasiilia naised nüüd nii head ka pole ( ok, ma TEAN et on ).
Ei oska öelda ent kui sama loll nõudmine jätkub siis läheb see riik samuti kategooriasse ” riigid mida külastan selles elus viimasena ” ning kus juba üks kanditaat on ootamas. Riik mis asub Kanada ning Mehhiko vahel ning mille nimi mulle praegu ei meenu.

C.

2008-02-24T16:53:00.000+02:00

Ilukirurgid ilukirungideks.
Usun et ka selle ala esindajad vajavad head toorikut, millest suurepärast lõpp-tulemust voolima hakata. Kogu austusega Peep Pree ning ta oskuste vastu ent vaevalt ka tema suudaks kõigist soovijatest Ines Karu, kes minu arusaamist mööda on nüüd eesti seksikaim naine ning naiselikkuse etalon ( tule taevas appi !!! ), koopiat teha.
C. oma proportsioonidega muret pole olnud, vähemalt suurema osaga neist.
Elutuppa astudes ning kolmel seinal diplomeid ning karikaid silmates saabus selgus sportlikule kehaehitusele. Aastatel 1992 – 98 oli ta Boliivia absoluutne kulturismimeister ning kuigi (lihas)mass on suuremalt osalt kadunud on prinkus säilinud.
Lisaks sportlikule minevikule on aga tõepoolest pisut ( või pisut enam ) tuuningut tehtud ning vähemalt mina ei ole küll leidnud ühtegi osakonda kus ( veel rohkem ) ümberkorraldusi tegema peaks.
Tuvastanud olen:
¤ kuigi ka minu tämber on kaugel heeliumisaundist, on tema hääl ( tõenäoliselt hormoonide tarvitamisest ) minu omast veelgi paar pügalat madalam.
¤ huultesse on lisatud botox`it
¤ D-korvi rinnad ei ole originaalid
¤ ( kuigi ma pole ekspert, siis minu arvates ) harakiri-arm kõhul ning visuaalne vaatlus paljastavad et alumised roided on eemaldatud vöökoha peenendamiseks ning puusa rõhutamiseks
¤ tuharalihaseid kadestaks kõik jalgpallurid
Kas see kõik on mind häirinud viimastel päevadel ? Ma pean nüüd mõtlema ... hmm ... ei ?
Jätame eelmised mu elust läbi käinud tuuningnaised heaga mu enda teada, siis praegune on küll tuunigu poolest tipp ent kuna sisemine pool harmoniseerub välimisega suurepäraselt, pole põhjust kaebama minna.
Pildil C. oma hiigelaegadel.

Rongisõit

2008-02-22T23:37:00.000+02:00

” Kust sa pärit oled ? ”
Hinnanguliselt kolmanda kümnendi viimaseid meetreid / neljanda esimeseid läbiv naine oli just basseinist väljunud ning laskis elegantselt oma alaseljani ulatuval laka ( ( teadlikult ) rippu.
Küsimusele vastuse saanud, teatas ta et on ise pärit siinsest riigist ning selle suuruselt kolmandast linnast Cochabamba`st.
Oli soolajärve-tuuri kolmanda päeva ehk esmaspäeva varahommik ning kell tiksus seitsmendat hommikutundi. Kõik dziibid reisijatega olid samadesse termidesse kogunenud ning valmistusid hommikust sööma.
Naine omas parimat keha, millega selle reisi vältel kokku olen puutunud ning ühte parimat läbi aegade ning see fakt polnud talle endalegi teadmata. Hiljem tõsi said mu kahtlused 100 % naturaalsuse osas kinnitust ent vähemalt olid (ilu)kirurgid tasemel olnud.
Kuna minu reisiplaan nägi ette peale Sucre külastamise järgmise sihtkohana just Cochabamba nimelist linna, siis andis ta mulle oma kontaktandmed ( kodune number, töönumber, mobiilinumber, kodune aadress, töö aadress, e-mail kui nüüd mõned sellest lõputust nimekirjast mainida ) ning lisaks tehti ka kaardi peal puust ja punaseks ette kuidas me teineteist kohata võiks.
...
” Tead, mulle tuli teine mõte ”
Oli reisi viimane tund ning suurem osa autosid Uyuni linna lähedasse rongide nn. surnuaeda kogunenud.
” Mis oleks kui sõidaksid koos meiega täna öösel rongiga Oruro`sse ning läheksid sealt homme hommikul Sucre`sse ? ”
Naine oli reisimas koos oma sõbranna ning selle argentiinlasest poldiga.
” Well, ega mul vahet pole ... ” ning hetke pärast oli kell 19.00 väljuma pidanud bussipilet kella 23.55 rongi esimese klassi 84 bolivianos`elise ( alla 12 USD ) rongipileti vastu vahetatud.
Nende plaan nägi ette hommikuks Oruro`sse jõudmist ning sealt selle sõbranna poldi auto võtmist et siis Cochabamba`sse edasi liikuda. Mina pidin bussi peale istuma ja tegeliku pealinna poole kihutama.
Läks nagu NSVL Ülemnõukogu kunagine esimees Viktor Tsernomõrdin kord rõhutas: tahtsime parimat ent läks nagu alati. Sucre saadeti kuu peale ning autosse, üle 200 km roadtrip`pi tegema, istus kolme inimese asemel neli.
Järjekordsete termide külastamine, lõuna ning loodusvaadete pildistamine. Pärastlõunaks olime linnas kohal ning ma hakkasin kaardi pealt endale sobivat hotelli otsima.

” Tead ... põhimõtteliselt võid ka minu pool ööbida ent voodi teeme sulle elutuppa ning hommikuks pead sinna kolima, kuna kell kaheksa saabuv tõsiuskne koduabiline ei saaks asjast aru ”

Siin me oleme

2008-02-22T05:55:00.002+02:00

Ühe mu lemmikkirjaniku, lahkunud Charles Bukowski kuulsamaid teoseid on jutustus nimega Naised.
Mõtetu on siin sisu ümber jutustama hakata sest kes teab see teab ent juba raamatu pealkirigi viitab et juttu ei tehta reibastest, lihaselistest homoseksuaalsete kalduvustega noortest meestest.
Mul on Bukowski`ni veel aega ( kuigi tunduvalt vähem, kui mõni meist endale ette kujutada tahab ) ent mingil hetkel tundub et vastavanimelise raamatu kirjutamine ei oleks ületamatu vägitegu ning seda puhtalt läbielatud kogemustele põhinedes, ilma mingisuguse fiktsioonita.
Ma tõesti ei tea.
Ma tõesti ei tea, kas oleksin õnnelikum, olles abielus kaunitarist naisega/mehega ning ühes sellega ontlikust pereisa/pereema. Ma ei tea seda.
Ma tean seda et elu on elamiseks ning annan endast parima.
Mõned kirjutised tagasi sai alkoholiuimas ekraanile trükitud järgnevad read: See ( naistest kirjutamine – toim. märkus ) pole siiski eesmärk omaette kunagi olnudki, tegu on ikka reisiblogiga, mitte kalandusalase ajaveebiga.
Olen sunnitud oma sõnu sööma sest muidu jääks arusaamatuks miks olen parasjagu siin kus olen ning teen seda mida teen.
Kõigest aga järgmine kord.
Pildil Kirjanik.

Reisiseltskond

2008-02-20T02:26:00.000+02:00

Ma olen suur egoist, individualist ning pole kunagi sellest saladust teinud.
Seetõttu on sellised mitmepäevased reisid väga hell teema, kuna kõigest ja kõigist üle visates nii lihtsalt põgeneda ei õnnestu.
Päevase reisi suudan tõenäoliselt isegi Evelin Sepaga kaasa teha, mitmepäevased on eri maailm ent teinekord pole valikut, kui mingit kindlat objekti näha soovid. Individuaalreise kas lihtsalt ei korraldata või on siis mõistusevastaselt kallid.
Seekordne kamp oli ok, esimesel päeval. Ennast ning paljuski teisigi tundes olen tähendanud seda et grupikas ( mõtlen pilti ) tuleb esimesel õhtul ära teha. Järgnevatel päevadel kaevatakse mingil hetkel tahest tahtmata sõjakirves välja ning see jääb õhku rippuma.
Ma ei viitsi siin praegu musta pesu pesema hakata, ütlen vaid et esimese päeva naeratused ei säilinud viimaste koosveedetud sekunditeni. Lahkudes ( siinses kultuuriruumis traditsioonilisi ) põsemusisid ei vahetatud.
Pildil vasakult venezuela esindaja, siis üks kolumbia naisinimene, siis Dario kes eelnevat kahel ööl põrutas ja kaks viimast kolumbia naisinimest.
Paremalt teine oli laupäevasest autosseistumisest alates seda meelt et ma võiksin ( vähemalt selle kolme päeva jooksul ) talle mehe eest olla. Mustad naised keskmiselt ( nagu ka mustad mehed kuulu järgi ) on siirad ning oma soove verbaalselt väljendades erilist mõistukõnet ei kasuta.
Ma loobusin ära.

Kolmas päev: Laguna Verde ja tagasi linna

2008-02-19T04:47:00.000+02:00

Ärkama pidime niisiis neljast et pool viis geisrite juurde startida päikesetõusu nautima.
Üks kolumbia naisinimestest pidi siis ainukese äratuskella omanikuna selle eest hea seisma, et kamp õigel ajal üles saaks. Ma ärkasin oma sisemise kella peale kell 03.32 ning mõtlesin et pikutan pisut veel, küll kohe äratama tullakse. Järgmine kord luugid lahti 04.41 ning vaikus – kõik põõnavad. Ajasin siis seltskonna maast lahti ning küünlavalgel ( eilset elektriühendust oli kaheks tunniks ) saadi siis asjad kokku ning kolmveerandtunnise hilinemisega ka minema.
Geisrid olid nagu geisrid ikka, ajasid kuuma õhku ning vett maa seest välja. Päikesetõusu nägime ka ilusti ära ning suundusime edasi termide juurde. Sel ajal kui me seal mulistasime ( väljas alla 10 kraadi sooja ent vesi oli kuskil 35 ), valmistas autojuht meile hommikusöögi.
Peale asjatoimetusi sõitsime Laguna Verde ehk Rohelise laguuni juurde ning effekt oli sama mis eilse Laguna Colorada puhul ent lihtsalt värvus teine. Kuidas laguunid täpselt värvust muudavad tuleb minust targemate meeste käest küsida.
Peale laguuni osa sõitsime Boliivia – Tshiili piirile, kuhu kogu naisvägi maha pandi, sest nende soov oli naaberriiki suunduda. Kuna piir oli suhteline mõiste ehk mingit okastraataeda veetud polnud, siis jalutasin vabalt ka Tshiili poolele ehk riiki kuhu mõtlen kõige viimaseks jõuda ning oma reis lõpetada. Ehk olgugi et riik oli nii lähedal, on ta ühtlasi ikka ka kaugel veel.
Naistest vabanenud, võtsime suuna Uyuni peale ning tagasisõit koos pisikeste pausidega kestis nii kaheksa tundi. Ajuti sai sõidetud ka suhteliselt läbimatuid mägestikuteid ent auto pidas siiski lõpuni vastu.
Autojuht Jose keeras aeg-ajalt oma tuuleklaasi alla ning vaatas kahtlustavalt vasaku esiratta poole ehk tõenäoliselt ta teadis midagi mida meie ei teadnud. Tõsi, meil oli kergem ilma selle teadmiseta reis lõpetada.
Masinapargist rääkides, siis hinnanguliselt paaristkümnest liikvel olnud autost ehk 3-4 omasid 2ga algavat valmimisaastat, kõik ülejäänud kuulusid eelmisesse aastatuhandesse. Vanim eksemplar pärines tõenäoliselt 13. sajandist.
Pildil käskisin Laguna Verde taustal poseerival argentiina vennal Dario`l taamal paistev 5930 m kõrgune Volcan Licancabur pildistamise ajaks kinni katta. Mis ta podiseb siin kõrva ääres !!!

Teine päev: palju laguune

2008-02-19T00:17:00.000+02:00

Hommikune kella kuuene äratus liikus seitsmele ja seitsmene väljasõit poole üheksale.
Tegelikult ega meie päevaplaan väga tihe polnudki, seega hilisem alustamine midagi ei muutnud.
Kuna eile olime järvelt maha tulnud, siis jätkasime täna mägedevahelisel tühermaal ja alguses tundus küll et juhil pole täit ettekujutust kuhu suunda liikuma peaks. Keskmiselt oli nii et kui tee läks kaheks, siis valisime vale suuna et mingil hetkel ringi pöörata ja õigele teele suunduda.
Kerged ekslemised seljataga, saime lõpuks siiski suuna kätte. Ega väga palju päevast rääkida polegi, sest külastasime valdavalt väikesemõõdulisi laguune. Paaris neist olid flamingod suhteliselt arvukalt esindatud ning nokad vees, otsisid endale midagi hamba alla. Või noka vahele.
Kuskil viie ajal jõudsime päeva sihtpunkti ehk Laguna Colorada juurde. Kui päeva esimene pool oli täielik shortsiilm, siis õhtuks oli tuul tõusnud ning väga soe enam polnudki. Tugev tuul oli praegusel juhul siiski ainult eduks, kuna Colorada on tuntud oma punase värvuse poolest, mille saab vetikatest ja planktonist ning mis tuleb ainult tuulega esile. Pole tuult, pole ka värvust.
Ööbimispaika jõudsime kuskil kuue ajal ning see oli täpselt selline koht keskel eimidagi. Väikesed, madalad majad kus mõned toad 4-6 voodiga. Soojast dushist võib ainult unistada ent elekter, mis saadakse päikesepatareide ning generaatoritega, saabus kell seitse. Vahet polegi, sooja vett nagunii osades ööbimispaikadesgi pole olnud ning pealegi läheme homme hommikul järjekordsetesse termidesse. Elekter on pisut karvasem asi ning õnneks siiski alguses ähvardatud elektripuudus ei kollita, kuigi ega Boliivias sellega priisata pole. Kolmel õhtul, kaasa – arvatud Uyuni ööbimine enne tuurile tulekut, on hotellist enne päikeseloojangut asi ära kadunud ning ütleme nii et vähemalt magada olen saanud piisavalt sest mida muud pimedas peale hakata.
Piirkond ise, mõtlen Laguna Colorada ümbrus pole ehk niivõrd kõrgel ( u. 4000 m ) ent just sellises jahedas kohas, kus näiteks ajavahemikus juunist septembrini võib öine temperatuur isegi – 20ni langeda. Täna öösel päris nii karmiks asi ei lähe ent nullilähedale jõuame tõenäoliselt küll. Arvestades et seinad on õhukesed ning kütmist me ei praktiseeri, siis sama vormiga millega päeval liigutud saab, tuleb ka tõenäoliselt linade vahele hüpata.
Aga aitab nutmisest.
Homme on äratus kell neli ning poole viiest väljasõit kuhugi päikesetõusu vaatama. Siis termid, veel paar laguuni ning Tshiili piiri äärde, kuhu osa autorahvast maha jäetakse kuna suunduvad naaberriiki. Tagasisõit ning viiest – kuuest peaksime tagasi Uyuni`s olema. Ja siis õhtuse bussiga Sucre`sse.
Kiezlowsky Kolm värvi: punane. Eesplaanil flamingod.

Esimene päev: Isla del Pescado i mucho sal *

2008-02-19T00:07:00.000+02:00

Kui meie reisibüroo halli värvi, 293 364 km läbi sõitnud ning paremad päevad eelmise aastatuhande viimasel kümnendil näinud, Land Cruiser ukse ette vuras, olid teiste tuurid juba alanud.
Väljasõit suundus kella poole üheteistkümnest sujuvalt lõunaks ning selleks ajaks oli teiste firmade hinnanguliselt paarkümmend tshiipi oma tolmul juba laskuda jõudnud. Sain aru küll, miks osad bürood eile rõhutasid et nemad sõidavad TÄPSELT kell 10.30 välja.
Vahet pole, nagunii oli kolm pikka ning väsitavat päeva eest ja tunnike hilinemist maailma hukatusse ei aja, vähemalt meie variandi puhul täna.
Asjad katusele ning autosse. Rühm oli põhimõtteliselt seitsmeliikmeline ehk üks Venezuela naine oli oma 5-aastase tütrega. Muud liikmed olid kolm Kolumbia mustanahalist naisinimest, üks Argentiina kutt ning allakirjutanu.
Juht võttis mütsi peast, lõi risti ette, suudles kaelas rippuvat kuldristi, müts pähe tagasi ja gaasi.
Esimene stop oli soolamuuseumi juures, kus oli võimalik nii soolast maju pildistada, kui samast materialist suveniire osta. Paarkümmend minutit seal ja järgmiseks liikusime juba järvele endale.
Kui nüüd kuiva faktipuru pisut poetada, siis 3653 m kõrgusel merepinnast paiknev 12 000 ruutkilomeetrit hõlmav ( ehk teisiti veerandi eesti territooriumist ) maailma suurim soolajärv on üks osa ennemuistsest gigantjärvest, mis Lago de Titicaca`ni välja ulatus. Soolakihi paksuseks öeldakse olevat 2 – 12 meetrit ning kuivadest kohtadest on järv sile nagu beebi pepu. Loodan et ma nüüd endale väga kõvasti endale vett peale ei tõmba väites et nii autode, kui mootorrataste ( tõenäoliselt ka eeslirakendite ning naisekandmise ) kiiruserekordid on just soolajärvedel püstitatud.
Järvel siis oli tõesti vesi peal nagu räägiti ehk meie auto sõitis umbes 20 cm veekihi sees koos teiste maasturitega suunaks üks soolahotell ( või midagi sellist ). Seal siis kohustuslikud pildid ning nüüd läksidki meie teed teistega lahku ehk nn. ecoreisi autod keerasid kõik tagasi Uyuni poole, pannes ühes sellega punkti kogu soolajärve osale.
Meie auto keeras nina aga Isla del Pescado ehk kalasaare suunda et seda külastada ning sealsamas ka lõunat süüa. Vett lendas endiselt kui horisondi poole sõitsime ning mingil hetkel magas mind arvestamata kogu autotäis reisijaid, juht kaasa arvatud. Kuna juht magas roolil ( ehk suund püsis otse ) ning imelikul kombel ilma püsikiirusehoidjata sõites ka kiirus ei vähenenud ( kuigi magades peaks ju lihased lõtvuma ) , siis vaatasin ma seda aktsiooni naerdes pealt. Kui juht üles ärkas, algas ka kuiv järveosa peale ehk vett oli ainult ranniku ääres ning keskelt ( kõrgemal ? ) sile kui eespool nimetatud väikelapse kehaosa.
Kiirus vees ei olnud ehk üle 40 km/h ( spidokas meil taaskord ei töödanud ) ent kuival pinnal panime tõenäoliselt sajaga.
Jõudsime siis kalasaareni ning see oli täpselt selline, nagu lugenud olin ning mistõttu mõned dollarid rohkem maksin. Saar, kus jutu järgi kasvavad kümne ja rohkem meetrised kaktused osutus saareks kus kasvavad kümne ja rohkem meetrised kaktused. Novembris kodunt reisile lahkudes ütles ema ( suur kaktusefänn ) et ilma kaktusepiltideta pole mõtet oma nägu nagu koju näidata. Et peavarju ei kuku. Paar närust pilti olen nende kuude jooksul saatnud ent need kindlasti teab-mis-kõva valuuta Raplamaal pole. Nüüd seevastu klõpsisin hoolega ning usun et koju minnes on mul tõhusad argumendid käisest tõmmata.
Samas siis sõimegi juhi keedetud kruupi, loomaliha ning värsket salatit ning edasi. Süües märkasime et : kurat, soola pole, maha jäänud ...
Mingi aja saime taaskord kuival pinnal sõita kuni algas veeosa kaldani välja. Kaldal paarkümmend kilti sõitu kuni vastu tuli maailmalõpu välimusega San Juan`i küla ning selle keskel asuv majutusasutus, kui selle kohta nii võib öelda. Vahet pole, vähemalt on soe vesi ning elekter olemas. Ma ei maini neid asju lihtsalt niisama, nimelt homses ööbimiskohas vastavad mugavused puuduvad. Katus on. Loodetavasti.
Ent homset oodates ...

* Kalasaar ja palju soola.

Potosi - Uyuni

2008-02-16T15:04:00.000+02:00

Bussidest taustaks niipalju et siiamaani on need olnud suured, nii 45 – 50 kohalised ning pagas on pandud põhjaossa. Eripäraks siinsetel bussidel on see et reisijatesalong ning juhiosa on vaheseinaga eraldatud ( ei oska öelda kas võimaliku terrorismiohu või kaaperdamise tõttu ) ning selle vaheseina uks käib juhi poolt kas riivi või võtmega kinni.
Eelmisel õhtul käisin ostsin pileti Uyuni`sse ning sain koha number 28. Järgmine hommik siis bussijaama ja ette sõitis väike buss, hinnanguliselt poole vähemate istekohtadega ning kus reisijate pagas käis katusel kile all. Alguses mõtlesin et kile veetakse võimaliku vihma tõttu peale, paraku see ennustus polnud õige.
Andsin siis tsumadani katusele ja sisenesin bussi et panen ülejäänud asjad istmele ning jalutan veel ringi, kuna aega on. Bussis 26 kohta. Ma et mida kuradit ??? Loen uuesti, ikka 26 kohta ning minul pilet 28. Vale buss ? Läksin siis kompanii kassasse asja selgitama ning selgus et kohanumber on täitsa õige ent see paikneb juhi salongis nn. kaardilugeja paigal. Paremini poleks võinud austalt öeldes minnagi.
Bussijuhil oli kogu pere kaasas ehk naine istus temast vasakul pool pikendatud juhiistmel ning tütar puupingiga põrandal, käigukangi taga. Mina olin siis kaardilugeja paigal ning nii me sõitu alustasime. Juht lõi risti enne ning andis gaasi.
Kile otstarve sai ruttu selgeks, nimelt kogu läbitud tee oli kas kruusa või liivakatteline, asfaldist haisugi. Teeolud olid ka karused ning nii polegi midagi imestada et kogu läbitud teekonnale ehk 210 km kulus aega seitse tundi. Keskmise kiiruse võib iga algklasside matemaatikatundides kohalviibinu ise välja arvutada. Spidokas meil ei töödanud ent ega sellest erilist kasu poleks olnudki.
Samas, mul polnud selle aeglase tempo vastu eriti midagi, sest vaated, mis esiaknast avanesid, olid ääretult lummavad ning ma klõpsisin ( läbi häguse esiakna ning avatud küljeakna ) pilte teha.
Kolm korda keetis radikas osa veest ära ning selle vasturohuks katkus tütar sõidu pealt armatuuri katte maha, siis luuk lahti ning kaheliitrise plastpudelitega radikasse 3 – 4 liitrit uut vedelikku juurde.
Kuskil kolmetunnise sõidu järel tegime traditsioonilise pooletunnise lõunapausi mille ajal juht õhutas ka tagumisi pidureid. Tütar vajutas rooli taga pidurit ning juht päästis õhku välja. Kuigi see just kindlustunnet ei võimendanud ( liikusime ju valdavalt mägedest üles et teiselt poolt alla tulla ), tundus see neile igapäevane tegevus olevat.
Kell 16.19, peale järjekorde mäe peale tõusmist, hakkas esimest korda ka Salar de Uyuni ehk maailma suurim soolajärv paistma ning kell 16.52, seitsmetunnise sõidu ning isiklikult ligi kahetunnise põiepidamise ( peale lõunat pause ei tehtud ) olime linnas kohal.
Asjad katuselt ning peale väikest vaagimist võtsin kohe bussijaama kõrval asuvast Hostal El Salvador`ist 30 bolivianos`elise toa. Sisse elanud, läksin asja uurima.
Nimelt eesmärk, miks siia sõitsin, on kolmepäevase reisi jooksul külastada maailma suurimat soolajärve ning selle ümbruses paiknevaid vaatamisväärsusi. Kuna tingimused on rasked, siis seda trippi tehakse 4x4 Toyota Land Cruiser`itega ehk grupis on max. 6 turisti.
Hindadega olin enne end kurssi viinud ning need varieerusid 60 – 100 USD vahemikus. Ehk siis kolm päeva: söögid, ööbimised, auto, giid hinna sees. Mõned rahvuspargipiletid ei.
Kuna praegu on vihmahooaeg, siis järv on valdavalt veega kaetud ning suurem osa tuuridest hõlmab vaid väikese osa järvest endast. Osad tuurikorraldajad aga teevad täismahus reisi ehk samasuguse nagu kuival ajal ent see maksab pisut rohkem. Kui nn. ecovariandi võib kuskil 60 – 65 USDga saada, siis täisreis maksis eile õhtul 85 dollarit ning tingida ei lastud.
Ootasin siis täna varahommikuni ehk kella seitsmeni mil bürood lahti tehakse ning läksin uuesti proovima. Kõik reisid nimelt väljuvad kell 10.30. Hommikul oli meeleolu teine ning tegin 70 dollarilise diili. Vaheraha, mille alla sain, pole suur ent asi on põhimõttes.
Pooleteise tunni pärast ongi minek ning kolm järgmist päeva sisustatud. See ühtlasi tähendab et blogisse järgneva nelja päeva jooksul täiendust ei tule, kuna sellelt reisilt esmaspäeva õhtul kell 18.00 tagasi jõudnud, väljub buss Sucre`sse ehk riigi ametlikku pealinna kell 19.00 ning üheksa – kümnetunnise sõidu järel peaksin öösel viiest sealses bussijaamas olema. Silmad imestusest suured.
Pildil eilse bussisõidu lõunapaus ning bussijuht pidureid õhutamas.

Tarapaya vulkaaniterm

2008-02-15T14:03:00.000+02:00

Hoopis meeldivama meelelahutuse all mõtlesin järjekordse termi külastamist ent seekord oli tegu omapärase mineraalvee allikaga.
Nimelt umbes 25 km linnast põhjapoole sõites paneb buss sind ühe mäe all maha ning su ülesandeks on siis kuskil sada meetrit ülespoole ronida. See ronimine tasub end aga kuhjaga ära, kuna mäe otsa jõudnud ning paarsada meetrit edasi liikunud, jõuad vana vulkaanikraatri juurde, mis nüüd on aga kuuma ravitsevat vett pilgeni täis. Kuidas selline asi võimalik on, pole minult mõtet küsida. Igal juhul kraatrile omaselt algab kohe äärest sügav vesi ning hüppetasandilt võid igas asendis vette sulpsatada – vett on allpool tõenäoliselt sadu meetreid.
Mina võin öelda et 120 diameetriga kraatri vesi on ääretult soe ning kaks tundi seal lobistada ei valmistanud kahvanäole raskusi. Mäed ümberringi ning päike nende taha laskumas – mis võiks paremat rahuldust pakkuda, kui oled hommikupooliku maa all veetnud ...
Reis kokku ehk bussiga edasi-tagasi 50 km + termipilet maksis 13 bolivianos`t ehk alla 2 USD. Ei saa öelda et oleksin just peale maksnud.
Tänaseks on aga juba uued plaanid ehk hommikuse kelle kümnese bussiga maabun kuue tunni pärast väikelinnas Uyuni`s, kust on võimalik osta üks kolmepäevane järveretk ehk üks teine mu Boliivia reisiosa tipp-hetkedest.
Kuna kraatri juures fotokat kaasas polnud, siis üks kokalehtedest punnis põskedega kaevurite pilt.

Cerro Rico

2008-02-15T14:00:00.000+02:00

Nagu mõne sõnaga juba eelmises jutus mainisin, oli siinne linn kunagi selle kontinendi rikkaim ning rahvarohkeim ja põhjus peitus suurtes hõbedavarudes siinsetes mägedes.
Kohalikud väidavad et Cerro Rico ( Rikka Mäe ) näol oli tegemist maailma esimese hõbedakaevandusega.
Fakt on see et 18. saj asuti kolonistide eestvõttel seda metalli kaevandama ning varud nagu hiljem selgusid, olid rikkalikud. Varude maa alt väljatoomiseks kasutati mõistagi orjatööjõudu, peamiselt põlisrahvuse esindajaid ent ka aafrika musti mehi. Viimased siinsetes oludes pikalt vastu ei pidanud kuna kõrgus teeb oma töö. Harjunud omal mandril merepinna tasemel elama, oli siinne 4000 m saatuslik. Erinevate hinnangute järgi ongi siinsetes kaevandustes viimase kolme sajandi jooksul paar ( loe: kuni 8 miljonit ) kaevurit oma lõpu leidnud.
Aga tuuri juurde.
Madalhooajale iseloomulikult oli grupp kolmeliikmeline ehk lisaks mulle veel üks jaapani kuli ning ( pisut klaustrofoobiline ) tshiili tüdruk.
Esimese käiguna sõitsime nn. kaevurite turule, kust selle ameti esindajad käivad endale kokapõõsa lehti, 96-kraadist piiritust, suitsu ja dünamiiti ostmas. Giidi sõnul pidavat see ainuke koht maailmas olema, kust igaüks dünamiiti ametlikult osta võib ja olgem ausad – allakirjutanu ei jätnud võimalust kasutamata ning tuuri lõpuks sai laeng taeva poole kihutatud. Amoniaagisegu + süütenöör + detonaator + Dinabol 80 % dünamiit maksis 10 bolivianos`t ehk alla pooleteise dollari.
Sealt edasi sõitsime mingi maja juurde, kuhu jätsime enda hilbud ning riietusime kaevurite varustusse: pluus, püksid, kummikud, kiiver ning lamp otsaette. Ja siis üles mäkke ning shahti ava juurest giidi järel sisse.
Kui mõni nädal tagasi teatasin et minust ei saa esimest eestisoost kosmonauti, siis edaspidi on suhteliselt mõtetu minu, kui väljapaistva kaevuri peale panustamine sest need muljed, mis kolm tundi maa all viibides sain, ei olnud kõige meeldivamad.
Mul pole kunagi probleeme olnud kaevurite töö tunnustamisega ning olen endale tedvustanud et tööna on see ränk. Siiamaani olid mu ainsad kokkupuuted selle ameti esindajatega toimunud siiski vaid teleri vahendusel. Nimelt on nii Rumeenia, kui ka viimasel ajal Ukraina kaevuritel kombeks kord aastas oma ülemused ning ( jobudest ) ametühingutegelased kuu peale saata, täisvarustuses rongi peale istuda ning pealinna palgatõusu nõudma sõita. Kogu minu kaevandusalane kogemus.
Töötingimused maa all on ikka alla igasugu arvestust. Madalad käigud, kuumus, kemikaalide aurud, hapnikupuudus. Viimane on mõistagi tingitud ka suure kõrguse tõttu ehk niigi hõre õhk on maa all veelgi hõredam. Seetõttu olidki kõigil kaevuritel põsed kokalehtedest punnis et vähegi erksust juurde saada.
Raudteeliinid, mida mööda 3 meest ( üks veab eest ning kaks lükkavad ) 1500 kg täismassiga vaguneid päevavalgusesse lükkavad, olid teinekord ainult pisut üle meetri kõrged ehk paljalt käieski oli 190 cm kahvanäol raskusi.
Kuumus oli ajutiselt kuni 45 kraadi ning hapnikupuudus tõmbab lõõrid sekundiga kinni.
Kokku käisime viiel tasapinnal ehk pisut üle saja meetri maapinnast allpool ning müdistasime seal ligi kolm tundi. Vahepeal roomasime ( !!! ) mingit poolemeetrise kõrgusega käiku mööda ning roomamise ajal oli liigagi hästi kuulda ülatasandil lükatavate vagunite hääli ehk kerge varinguvõimalus käis peast läbi.
Siis käisime veel kohalike kaevurite jumalat Tio`t vaatamas, kelle juurde kaevurid igal reedel kogunevad ning teda piirituse ning kokalehtedega meeles peavad et uued leiukohad ( metalli )rikkad oleksid ning varingutelt välditaks.
Hõbeda hind pidi praegu maailmaturul madalseisus olema ning see kärbib kaevurite teenistust. Tsink seevastu pidi suhteliselt hästi kaubaks minema.
Teenistusest niipalju et keskmine palk pidi 3500 – 4000 bolivianos`t kuus olema ehk siis kuskil 500 USD ringis ja seda 8 – 15 tunniste päevade juures. Võrdluseks miinimumpalk on 575 bolivianos`t ning õpetaja kuuteenistus kuskil 1400 ühikut ( alla 200 USD ). Eks igal asjal on oma hind ning samuti ka sellisel kohalikus mõistes kõrgel palgal. Eespool väljatoodud tervistkahjustavate töötingimuste tõttu ei pidanud suurim osa kaevuritest oma 46. sünnipäeva nägema.
Väljaminnes ei oleks rahuldus suurem olla, kui peale järjekordset kurvi tunneli lõpust valgus paistma hakkas, seda sõnaotseses mõttes.
Õues ühendasime siis dünamiidi detonaatori ning süütejuhtmega ning toppisime poolekilosesse amoniaagikotti ning giid viis selle umbes 50 m kaugemale, kus selline paeltnäha pisike laeng käratas suure pauguga ning lõi kruusa taeva poole.
Kokkuvõttes karm kogemus ning füüsiliselt äärmiselt kurnav. Peale viietunnist retke ning lõunat olin päeva teiseks pooleks hoopis meeldivama tegevuse valmis vaadanud.
Pildil Valgus Tunneli Lõpus.

La Paz - Potosi

2008-02-15T02:11:00.001+02:00

Et pealinnast liiga masendavat muljet ei jääks, siis tegelikult polnud linnal viga midagi. Jutte kriminaalsuse laiaulatuse kohta oli palju, ent juttudeks need jäidki. Nagu alati. Fakt on see, et oma kaasasolevast maisest varandusest ning esihammastest võid ka Tallinna Kaubamaja ümbruses ilma jääda, selleks pole vaja siia lennata.
Seega need neli päeva – kolm ööd, mis seal peatatud sai, olid toredad ning jään linna heaga meenutama.
Üks mida eriti tahaksin ära märkida: kui keegi soovib endale alpaca-tooteid ehk salle, kindaid, mütse, poncho`sid, siis need on Boliivias tunduvalt odavamad kui Peruus. Kui on huvi ning mõlemas maas käimine.
Aga edasi. Kolmapäeva hommikul kell kaheksa buss alla ning kolme ja poole tunniga linna nimega Ururo. Linn mis millegi muuga silma ei paista kui veebruarikuus aset leidva karnevaliga ning kus ma lihtsalt vahetasin bussi. Keskpäeval uus buss ning viietunnine sõit Potosi nimelisse linna.
Potosi linnana ei öelnud mulle kuu aega tagasi veel midagi ning usun et ka paljudele teistele lugejatele. Tegu on siiski merepinnast võttes maailma kõige kõrgemal asuva linnaga, nimelt 4060 m on number, mis välja käiakse. Loomulikult on kõrgemal asuvaid mägikülasid maailm täis ent sellise suurusjärgu linna ( Potosi elanike arv on pisut üle 150 000 ) enam kõrgemal ei ole.
Kolm sajandit tagasi oli tegu suurima ning rikkaima Lõuna - Ameerika linnaga, seda eelkõige siinsete hõbedakaevanduste tõttu ent sellest järgmises loos.
Vastupidiselt ootustele on siin shortsiilmad ning päeviti on tõenäoliselt üle + 25 ehk märgatavalt rohkem mida ma sellisel kõrgusel oodata oskasin. Shortsid ootasid muide alates Lima`st reisikotis oma järge, sest kuni eilseni olid pikad püksid moes.
Õhtul kell viis kohale jõudnud, leidsin natukese aja pärast 30 bolivianos`elise ( 4 USD ) öömaja ning läksin reisibüroosid läbi kammima, sest ka siia linna ei tulnud ma pelgalt selle kõrguse ning tiitli tõttu ( ok, see oli muidugi ka tugev argument ).
Plaan paigas võis uus päev koita.
Pildil Ururo – Potosi buss tegemas pooletunnist “ lõunat “ keset viietunnist reisi.

Maria Gabriela

2008-02-14T14:10:00.000+02:00

Ala esindajad teavad et kalamehel on alati kala, selles pole kunagi probleem.
Küsimus on selles, milline vobla parasjagu võrgus sipleb. Või sama mitmuses.
Ka käesoleva reisi käigus pole naistest puudust olnud ent vaid vähesed on kasvõi mõne reaga siinses blogis äramärkimist leidnud. See pole siiski eesmärk omaette kunagi olnudki, tegu on ikka reisiblogiga, mitte kalandusalase ajaveebiga.
Maria`ga suhtlesin siiski pikemalt ning seetõttu temast mõni sõna rohkem.
Kes blogi lugenud on, siis temaga tutvusin Ecuadori – Peruu piiril ning sealt kõik alguse sai. Ööbimine Hotel Californias jne.
27 a. , ametilt botaanik, elufilosoofialt rändur. Nii reaalses elus kui ülekantud tähenduses ja see kui miski sarnaseid inimesi ju tihtipeale ühendabki. Jätame nüüd naiselikud omadused välja, siis tema puhul on oli/on tegu esimese inimesega kellega ma tõesti võiksin ”luurele minna ”. Pean silmas selliste hardcore, mitmeid kuid kestvate rännuretkede läbimist. Samasugune pohhuist, samasugune kompleksivabadus ning uute asjade kogemissoov nagu allakirjutanulgi. Mitte grammigi kapriisi või tujutsemist.
Meil olid erinevad huvid ning mõnele juba puht erialaselt pakkusid taimed ning kõik sellega kaasnev rohkem huvi, kui teisele ja seetõttu kulgesime ajutiselt eri teid.
Taaskord kokkusaades külastasime paiku või läbisime retki, mis mõlemale meeldisid ning rahuldus oli mõlemapoolne.
Eile hommikul läksime siiski lõplikult eri teid, kuna tema tagasilend kodumaale, Costa Rica`sse, väljub Lima`st 15. veebruari pärastlõunal ning esmaspäeval kutsub taaskord tööpost. Oli see lahkuminek ajutine, näitab aeg.
” Sa oled parim mees, kes mul kunagi on olnud ” ütles ta eile hommikul.
Kõik nad valetavad.

El Camino de la Muerte *

2008-02-14T02:02:00.001+02:00

Põhjalik reisibüroode läbikammimine eelmisel päeval paljastas rattaretke hinnaskaalaks 40 – 70 USD. Kogupäevareis: hommikusöök, buss, giidid, rattas ja selle varustus ( shortsid, särk, vihmakombinesoon, kiiver, kindad ), lõuna, dush ja bassein ning tagasisõit. Mõnel bürool olid veel pisikesed oma präänikud juures.
Olen lugenud hoiatusi, mis eriti ei soovita seda retke vihmaperioodil ( jaanuar – märts ) tee libeduse tõttu ette võtta ent eks jutte võib igasuguseid rääkida.
Kallim hind mõnes büroos tähendas lihtsalt paremat ratast, näiteks 499 bolivianos`elise reisi ( 70 USD ) eest oleks saanud ka tagaamordiga ning suhteliselt bling-bling ratta. Veel aeti juttu suuremast turvalisusest a`la grupis on iga viie ratturi kohta oma giid, jutt mida võivad oma vanaemale rääkida. Olin mitmest kohast lugenud et olgu grupp kui suur tahes on kaks giidi: üks ees hulle pidurdamas ning teine taga aeglasemaid järgi aitamas + kõige lõpus buss varustusega. Lisaks on taaskord tegu madalhooaja mõjudega ning grupid nagunii sajaliikmelised pole.
Ma valisin ühe kõige odavamatest pakkumistest ent sellise mis tundus kõige kompaktsem. Ratas ( 2007 a. esiamordiga TREK ) ning varustus olid büroos nähtaval ning vastasid ka tegelikkusele nagu järgmine päev selgus. Alati nimelt ei pruugi illussioon ja reaalsus omavahel klappida, nagu reisijad ise ehk teavad.
Sünnipäevahommikul kell seitse tuldi järele ning läksime restosse hommikusöögile. Meie kuuene grupp koosnes ühest austraalia paarist, boliivia paarist ning el salvadori vennast ent ka viimased kolm elavad juba aastaid rohelisel mandril.
Mikrobussi, mille katusel meie rattad olid ning millega esimesed 50 ja pärastised üle 100 km läbisime, armatuuril oli kleepekas kirjaga: : you press front brake - you lose your front teeth ehk väga vabalt maakeelde ümber panduna: ( kruusateel konkreetses kohas ) suure hooga ainult esipidurit vajutades jäävad su esihambad ka sinna konkreetsesse sündmuskohta.
Tõusime siis 4700 peale ning vahetasime riided ära. Kui La Paz`is säras päike, siis ” üleval ” oli udu ning tibutas kerget vihma. Ka kõik teised grupid olid seal ning valmistusid samaks retkeks. Varustustase oli tõesti erinev ning osad bürood olid ka pisut üle pakkunud, pakkides oma kliendid igasugu põlve- ja küünarnukikaitsmetesse ja mingitesse ma-ei-tea slaamomiprillidesse.
Varustus seljas läks siis laskumine lahti ning esimesed 15 km 67st oli asfalti. Pikad laskumised ning laugjad kurvid said kiiruse vähemalt minu subjektiivse arvamuse kohaselt tugevalt üle 60 km/h kerkima. Ise sai muidugi ka sellele kaasa aidatud, kummardudes lenksude kohale, et tuuletakistus väiksem oleks. Eks mingil hetkel sai muidugi aastatega lisandunud alalhoiuinstinkti ajel mõeldud, et mis siis juhtub kui sellise kiirusega käbla peaks panema ent mis seal ikka: viiakse asutusse lappida ning ( paari kuu pärast ) jätkub elu samas vaimus. Nooremana selliseid asju ei mõelnud, siis lihtsalt läksid ning tagasi ei vaadanud.
Põlvekaitsmete grupi üks liige pani küll päris hullu kräshi maha, kuigi pealt ma seda ei näinud. Pimedasse kurvi mõned ( kümned ) sekundid hiljem sisenuna nägin kuidas vend lamas asfaldil, värises ning oigas. Mõlemast jalast voolas verenire bituumenisegule. Ent kuna kiirus oli suur, polnud aega kätt hoidma jääda.
Peale asfaldiosa algas siis õige teelõik – tee mis kulgeb kuristiku serval, omab kruusakatet, kitsaimas kohas ainult kolmemeetrist laiust ning armu ei tunne.
Aasta tagasi valminud, pisut allpool kulgeva uue tee tõttu kasutatakse vana teed peamiselt ainult turismi eesmärgil, ent enne seda kulges kogu liiklus vana teed kaudu, kaasa-arvatud rekkad ning bussid oma reisijatega.
Kuigi mõned möödumisekohad on olemas, on see tee suure liiluse jaoks ikkagi hullumeelne ning siis polegi midagi imestada, kui viimasel aktiivselt kasutusel olnud aastal ehk 2006 hukkus sel teel üle 200 inimese. Riste oli teeäär täis ning ilusa ilmaga pidi ka kuristikus vedelevaid auto- ja bussivrakke näha olema. Meil aga paraku esimesed 30 km sadas, oli udu ning ei näinud muffigi.
Kruusaosal keskmine kiirus ehk mingil määral langes ent mitte väga drastiliselt. Giid ees läbib seda teed tõenäoliselt iga päev ning eriti armu ei andnud. Kuuest liikmest kolmekesi üritasime tema kannul siis püsida. Sirgetel lõikudel polnud probleemi ning lõpuks julgesin isegi kurvidesse, lahtise kruusa peale, praktiliselt täishooga minna ent maha jäin ma shikaanides. Lihtsalt julgust polnud et s-kurv täishooga läbida, tunnistan ausalt. Kruusa peal aitasid palju kaasa muidugi ekstralaiad kummid ilma milleta oleks tõenäoliselt mitugi matsu pannud ja ehk dramaatilistki. Mul endal oli kaks pisut kõhedamat juhust: esimeses, pimedasse kurvi lennates, oli tee peal varingust tulnud suur kivi millest sai kuskil 3 cm kaugusel möödutud; teisel juhul oleks üks kuristikuline väliskurv äärepealt pikaks läinud ning tajusin, kuivõrd pikk ning päästev teinekord sekund võib olla. Eks kirjutamata reegel on muidugi see et suurem hoog tuleb enne kurvi maha saada, sest seal (taga)pidurit näidates läheb tagaratas lohana külje peale libisema.
Mingite ajaühikute järgi tegime pause ning ootasime aeglasemaid ( loe: kahte naist ning ühte naisemeest ) järgi ning iga sellise pausi ajal käis giid kõigi rataste pidurid läbi. Teadagi milleks.
Kuskil viietunnise laskumise järel olime siis jõudnud 1200 m kõrgusel paikneva dzhunglini ehk laskumist 67 km ja 3500 m merepinnast seljataga ning peab küll tõdema et kaif oli meeletu. Sõnadesse on seda raske panna, ükskõik kuidas ka ei sooviks.
Viis tundi läks seetõttu et pausid olid piisavalt pikad, sest järgiootamisega läks kõvasti aega, kuna aeglasemad olid tõesti aeglased ning samuti sai söödud-joodud vahepeal.
Pärast retke siis dush, bassein ning rikkalik lõuna.
Kui nüüd tõrvatilka katsuda otsida ( selle leiab ju alati hea otsimise koral ), siis präänikuna lubatud CD koos päeva fotode ja videolõikudega ei kõlvanud karu p....egi ( või noh, sinna siiski ehk ). Tavaliste seebikatega giidid klõpsisid ent peale udukogude midagi plaadilt välja ei loe.
Teise präänikuna olnud T-särk, nagu ka pildilt näha, oli siiski suhteliselt pandav.

* Death Road aka Surmatee

Boliivia riigina

2008-02-12T02:41:00.000+02:00

Kui eelmises kirjatükis kirjutasin et La Paz oma jõukusega just ei hiilga, siis ega maa üldiseski plaanis midagi kerget pole. Tegu on selle kontinendi vaeseima riigiga, pole mõtet pead liiva alla peita.
Põhjuseid, miks juba 1825. aastal Hispaania alt iseseisvunud riik teed jõukuseni pole leidnud, pole palju – vaid üks suur: poliitiline ebastabiilsus on seda riiki kogu iseseisvumiseaja saatnud ning riigipöördeid on maa ajaloo vältel keskmiselt kord aastas toimunud. Mida ehk ei olegi nii vähe. 178 aasta jooksul 192 valitsuskoalitsiooni jne.
Teine suur põhjus miks kaubavahetus ei ole soovitud kiirusega arenenud, peitub ligipääsu puudumisel Vaiksele ookeanile ent selles küsimuses pole nad ise süüst puhtad. Nimelt üle 120 aasta tagasi pandi naabri Peruu`ga seljad kokku ning mindi Tshiililt maid saama. Pole vaja eriline hiromant olla, aru saamaks mis seal siis lõpuks juhtus. Nossu tuli ja mitte vähe ning ühes sellega kadus ligipääs ookeanile + Tshiili liigutas oma piiri ligi 700 km naabrite territooriumi kulul. See fakt muide ajab siinsetel siiamaani karvad püsti ning suhted Tshiiliga on sõbralikkusest kaugel, ent kes alusatas ...
Siis 1932 – 35 otsustati Paraguay`lt Chaco sõjas Gran Chaco ära võtta, kuna seal pidavat naftat leiduma. Tuli sealgi nossu ning ¾ Chaco`st on nüüdseks naaberriigi kontrollida. Naftat pole siiani leidunud, 80 000 sõdurit suri järelikult põhjuseta.
Alles paaril viimasel aastal on stabiilsuse märke olnud võimalik märgata ning tõenäoliselt suurim teene selles on esimesel indiaanisoost ( ehk siis p-õ-l-i-s-r-a-h-v-u-s-e-s-t ) presidendil Evo Morales`il.
Muidu jaguneb elanikkond suhteliselt pooleks, pooled ungarlased ja pooled lätlased. Või oli see pooled põlisrahvuse esindajad ja pooled kolonistide järeltulijad.
Rahvaarv ise ei ole suur: 1,1 miljonil ruutkilomeetril elab natuke üle 9 miljoni elaniku ning kui arvestada La Paz`i osaks kaks miljonit, siis muu maa on väga hõredalt asustatud. Puust ja punaseks: sama hõreda asustatusega võiks eestimaal elada umbes 370 000 inimest.
Levinum keel on muidugi hispaania ent konstitutsiooni järgi on ka 33 muul keelel riigikeele staatus. Majanduses hõlmab teenindussfäär kaks kolmandikku SKTst, põllumajandus 13 % ning tööstustoodang ülejäänu. Mitteametlikult on levinumaks elatusallika viisiks kokaiini tootmine ent statistikas see mõistetavalt ei kajastu. Eesti kokaiinidiilerid oskaksid sellele küsimusele mõistagi paremini vastata.
Aga aitab kuivast faktipurust.
Homseks sünnipäevakingiks käisin täna hommikupoolikul broneerimas rattaretke ” maailma ohtlikumale teele ” ehk rajalõigule kus mootorsõidukitega liigeldes per kilomeeter kõige rohkem inimesi maailmas hukkub. Rajalõigul La Cumbre – Yolosa on pikkust 64 km ning kogu see teekond möödub kuristiku serval. 4600 meetri pealt laskume 1200 peale umbes viie tunniga kui enne kuristikku ei lenda. Seda trippi olen ausalt öeldes reisi algusest saadik oodanud. Järgmises kirjutises aga kõigest lähemalt.
Pildil Parlamendihoone koos üüratu riigilipuga.

Enam kõrgemale ei saa

2008-02-11T02:24:00.000+02:00

Kuigi Boliivia pealinnaks de jure on Sucre, on faktiliselt ikkagi La Paz riigi esilinn ning üldise arvamuse koheselt ka pealinn. Kõrgust merepinnast on tagasihoidlikud 3627 m ning selle näitajaga hoitakse esikohta maailma pealinnade seas. Mingi pealinn peab ju kõrguse edetabelitki juhtima.
Rahvaarv on umbkaudselt kaks miljonit, seda koos provintsilinna El Alto`ga, mis pealinna nõlvandikelt ümbritseb. La Paz ise asub nimelt 400 m sügavuses kanjonis ning seetõttu on ” all ” ka soojem. Viimane fakt tingib siis selle, et tavapäraselt eeslinnades asuv keskklass on siin hoopis kesklinnas ning El Alto sisaldab valdavalt kontingenti, kellega peale päikese mägede taha laskumist sinasõprust nii väga jooma ei kipu.
Turisti vaatevinklist ei ole linn kergemate killast ning hoiatusi sajab nii raamatutest, kui ka verbaalselt teistelt matkajatelt. Päris nii hull ehk olukord pole, kui Venezuela Caracas`ses, kus käimise pealt sokid ära varastatakse ent juhtunud on, ütleme nii.
Kõige suuremaks ohuks on valepolitseid, kes tsiviilriiestes olles vilgutavad korraks feikpolitseitõendit et siis su passi, kotti või isiklikke rahavarusid kontrollida. Peab ikka loll olema, mõtlen turisti seisukohast, et sellise odava võtte õnge minna ent inimesi on erinevaid. Ka sinisilmseid.
Palju karmim on nn. miljonäriring. Süsteem on siis selline, et istud piraattakso peale, kes viib sind õige aadressi asemel kuhugi hoovi, sealt suundud kriminaalide kaasabil teise autosse, nuga kõrile, pangakaartide PIN-koodid lagedale, kaartidega automaatide juurde kus vennad võtavad niipalju raha seinast kui limiit lubab ning järgmise kaardiga järgmise automaadi juurde. Ongi ring, miljonäriring täis ning turist võib ( rahatuna ) maailmavallutamist jätkata.
Samas, hoiatusi on ka eelnevate riikide kohta tulnud ning pole midagi juhtunud, ei juhtu nüüdki. Kainet mõistust kasutades ning dollaripakkidega vähem veheldes ei tohiks kahtlust äratada.
Hommikul kell kaheksa startisin bussiga siis pealinna poole ning alguses pisut imestasin, kuidas saab sõiduaeg neli tundi olla 150 km juures. Selgus saabus peale 35 km läbimist mil jõudsime sadamasse ning üks lõik praamiga läbida tuli. Copacabana asub nimelt poolsaarel ning pealinna suunduv tee läheb teisest suunast kui maismaariba mis poolsaart mandriga ühendab.
Buss ühe praami peale, reisijad paati mida opereeris kolmehambaline kapten ning menoksi. Kuskil tund kulus kogu operatsioonile ning sinna see ülemäärane aeg siis läkski.
Linna sissesõit oli sama karune, nagu Lima`ssegi ning nagu arvatavasti enamustesse siinsetesse linnadesse. Karm ümbritsev keskkond kasvatab karmid kodanikud.
Buss pani reisijad kuskil keset tänavat maha ning pisikese kaardiuurimise järel panin asukoha paika. Suhteliselt legaalsena tunduv takso alla ning piirkonda, kus enim ööbimisasutusi olema peaks. Neli tükki läbi käinud ( räpased, täissuitsetatud, muidu ebameeldivad ) leidsin Calle Aroma`lt Cruz de los Andes`e nimelise asutuse ning kui hind õnnestus paika tingida ( 8 USD öö ), sain toa ja tegin enda arvates taaskord vägagi hea diili.
Peale sisseelamist tegin kesklinnas tiiru ning polnud see nii kriminaalne midagi. Midagi väga atraktiivset ka silma ei hakanud ent mõned päevad võib siin vabalt mööda saata ning tõenäoliselt saadangi. Nimelt on võimalik siit linnast teha üks adrenaliinituur, mida olen juba nagu laps Jõule oodanud. Aga sellest pisut hiljem.
Pildil Valitsushoone ees olev vahtkond.

Erythroxylum coca

2008-02-10T01:33:00.000+02:00

Mõni sõna siis ka uuest eesti kuumade meeste spordialast, nimelt kokaiinikullerlusest.

Kokaiin (C17H21NO4) on kristalliline tropaanalkaloid, mida saadakse kokapõõsa lehtedest. See on kesknärvisüsteemi stimulant (erguti) ning söögiisu vähendaja, mis loob tarbides eufoorilise heaolutunde ning kõrgenenud energiatunde.

Niimoodi kirjutavad siis minust targemad mehed ja mul pole nende jutus põhjust kahelda. Tõenäoliselt on sama lõiku lugenud ka need kümned diilerihakatised kes silmis sära, teekonna siinsele mandrile on ette võtnud. Et maarjamaale kapaga kuulsust tuua.
Quito`st Cusco`sse lennates ja ameerikamaalase Derrick`iga maailma asju arutades küsis ta minult sellise küsimuse et kes on kuulsaim eestlane või keda tema teada võiks ? Küsimustele eesti pinnavormide, kliima, maavarade, ( olematu ) ekspordi kohta suutsin ma vastuseid anda, selle küsimuse puhul ... Keeldun uskumast et ta teab Pärt`i, Järvi`t, ( lahkunud ) Kross`i või mõnda muud kaasaegset eestimaa esindajat. Ma siis pakkusingi et kokaiinidiilerid võiksid olla need, kes meie väikeriigi maailmakaardile joonistavad. Ta naeratas.
Kokapõõsast võib siinsetes riikides vabalt viljeleda ning seda on tehtud juba aastasadu nii inkade kui teiste rahvaste poolt. Inkad olid aga esimesed kes selle taime mõnuomadused avastasid. Üksikuid näiteeksemplaare arvesse võtmata mõnes maailma botaanikaaias, siis vabalt viljeletakse seda põõsast ainult siinsel kontinendil.
Nagu ütlesin, kasvatada võib siin vabalt, ainult pulbriks ei tohi lehti töödelda. Ja keegi seda ju ei teegi. Oh ei, muidugi mitte.
Kokapõõsa lehti kasutatakse laialdaselt siin kõrgusehaiguse ehk soroche vastu võitlemisel. Peamiselt on kaks moodust nähtude vähendamiseks ehk kas siis juues kokateed või närides selle lehti. Tee osas ei oska ma seisukohta võtta, olen joonud seda päris palju ning kas on aidanud, ei tea. Inimene ju usub teatavasti seda, mida soovib uskuda.
Närimisega on sama asi. Topid suu lehti täis + mingit möksi, mis katalüsaatorina toimima peaks, mälud tükk aega, kuni suu vahutama hakkab, sülitad lehepuru välja ja uus laks. Well ...
Pildil Tema Ise.

Päikese sünnisaar

2008-02-10T01:30:00.000+02:00

Isla del Sol ehk Päikesesaar on inkade legendide kohaselt koht, kus päike n-ö. ilmavalgust nägi. Ja et legend täiuslik oleks, siis kõrvalasuv, küll palju väiksem saar on Isla de la Luna ehk Kuusaar. Niimoodi siis.
Liinilaevad saarele väljuvad paar korda päevas, lisaks neile on võimalik ( mõistusevastaselt kallis ) privaatpaat üürida. Liinilaevad on sellised madalad ning päevinäinud ent bonuseks on võimalik katusel istuda ja sealt ümbritsevat järve, väikesaari ning teisi paate jälgida. Copacabana ning saare vahe ei ole suur ent laev sõidab umbes sama tempoga nagu vanaema Daisy pühapäeva hommikul kirikusse ning seetõttu kestab reis ühte suunda poolteist tundi. Hinnaks edasi - tagasi 20 bolivianos`t ehk alla 3 USD.
Sõitsin saare põhjaossa Cha`llapampa nimelisse sadamasse, mille kõrval asub Chincana nimeline küla kus legendi kohaselt sündisid esimesed inkad. Ehk vanemad olid kes olid, lapsed sündisid juba inkadena. Loogiline.
Samas kohas asuvad ka vana inkaküla varemed ent ma tõesti enam ei jaksa varemetes hulkuda ning seetõõtu alustasin jalgsimatka saare lõunaossa, kus on piisavalt ööbimisasutusi et seal öö veeta.
Enne saarelereisi kohtusin ühe austraallasega kes oli paar päeva tagasi seal käinud ning andis enda rahvuspargi pileti mulle, sest selle tagapool oli saare kaart ning jalgrajad olemas. Saarel nimelt mootorsõidukid puuduvad ning peamiseks asju liikumapanevaks jõuks on eeslid, mõni laama sekka. Seetõttu käibki kogu liikumine mööda jalgradu mis pendeldavad 4000 m kõrguse merepinnast mõlemal pool.
Niisiis andis ta mulle 10 bolivianos`elise pileti et kasuta seda kaardina.
Tulin siis laevalt maha ning marssisin pisut maad, kui rahvuspargi vaht peatas ning ütles et pean pileti ostma. Ma et mul on pilet ning tõmbasin selle saadud paberi välja. Aa siin on ju 06.02 pileti peal, täna on juba 08.02 ? valvur seepeale. A ma olen siin juba kolm päeva seigelnud, homme hommikul sõidan tagasi Copacabana`le, ütlesin mina. Aa, ok, siis on korras, võttis valvur asja kokku.
Saar on keskelt tõesti 4000 m kõrgusel ehk paarsada meetrit järvepinnast kõrgemal. Ma arvan et mulle hakkab alles eestimaale tagasi jõudes kohale jõudma, kuivõrd kõrgel ma siin ikkagi selle reisi jooksul olen pidevalt olnud. Praegu on ainsaks asjaks mida teadvustan, sügav hingeldamine mööda mäekülgi ülesminnes. Tõsi, oma väikseks imestuseks hingeldasid ka saareelanikud samamoodi ega sujunud nendegi ülesrühkimine valutult.
Kuskil kolm tundi kestis jalgsimatk põhjaosast lõunasadamani ehkki kilomeetreid teab-mis-mitu läbitud ei saanud. Tõusud olid aga mürk kahvanäole.
Hostelle oli tõesti mitmeid pakkuda ning hinnaskaala 20 – 75 bolivianos`e vahel. Võtsin odavaima ning sain selle eest toa, kus pea oli laes, uks seestpoolt lukku ei käinud kuna polnud tuuleriivi ( väljast tabaga ) ning lisaks voodile oli seekord väike laud. See-eest olid aknad kolme kaarde ning otse ees rõdul taaskord miljondollariline järvevaade.
Mõtlesin omas naiivsuses et saan õhtul niipalju kirjutatud et lõpuks ometi jõuan blogiga järje peale kuid saatusel oli oma kaart varrukast veel tõmbamata. Nimelt kell pool kaheksa kadus kogu saarelt vool ning ei tulnud isegi hommikuks, kui lahkusin, tagasi. Kogu saar kott-pime ning kuna lõi äikest, siis jälgisin seda kolmest toaaknast.
Vähemalt sain palju ning kaua magada.
Nüüd olen aga taaskord Mirador`i kuuendal korrusel sama diiliga ning veedan siin veel ühe öö et homme hommikul bussiga pealinna sõita.
Pildil Titicaca järv koos taamal paistva Isla de la Luna`ga.

Lago Titicaca & Copacabana

2008-02-10T01:28:00.000+02:00

Arequipa`sse jõudes panin pool tundi uimpsi ning otsustasin siiski veel samal õhtul Puno`sse sõita. Mingil määral kiirustas mind tagant soov kiiremini ning lõpuks ometi mingiks hetkeks aeg maha tõmmata, sest mis seal salata – 18 Peruus veedetud päeva ühe pealinna erandiga, möödusid kui karusellis + eelpool mainitud haigus oli ka elumahlu vähendanud + paari t-särki arvestamata olid KÕIK riided mustad. Ehk kerge hingetõmbehetk kulus ära.
Kella viiesele bussile sain pileti ning kuue tunni pärast, täiesti olematute teeolude poolt läbiklopituna, olime kohal. Kell õhtul üksteist ning öömajast mitte mingit haisugi. Terminalis endas oli asutus olemas ent selle eest küsiti 30 sol`i ( 10 USD ) ehk kuratlikult kallis, mõistagi. Kõndisin siis territooriumilt välja ning silmasin hospedeja silti. Sinna ning tuba 10 sol`iga ( 3.30 USD ), asutuse enda nimi Hospedeja Dulces Suenos ( Kauneid unenägusid ). Rohkem spartalik enam tuba olla ei oleks saanud ehk lisaks voodile oli plastmassist aiatool ent hommikul säras päike suurest aknast sisse ning soe vesi oli olemas ( see pole loomulik nähe siinsetes odavates ööbimisasutustes ). Pealegi, kui buss väljub hommikul kell 07.30 ning on vaja lihtsalt voodit magamiseks, siis käib selline asutus küll.
Poole kaheksast väljuvale bussile sain pileti kus reisijaks oli märgitud Gabriel Backo. Ametnik oli vist huumorisoonega, sest passist ta mu nime maha kirjutas.
Buss keeras esiotsa piiri suunas et peale formaalsusi Copacabana nimelises kuurortis peatus teha ning siis pealinna La Paz`i edasi sõita. Mina otsustasin esimeses peatuskohas maha tulla ning mõned lebopäevad endale lubada.
Enne piiripunkti käisime raha vahetamas ( kurss 1 sol = 2, 5 bolivianos`t, 1 USD = 7,4 bolivianos`t ) ning siis piiri ületama. Mitte mingeid probleeme taaskord ning templid sinna kuhu vaja.
Piiripunktis käis mingi karneval, tantsiti ja mängiti pilli ning kogu see seltskond tantsiskles Boliivia poolelt Peruu poolele ilma mingi kontrollita. Mina arvan et tegelikult vedasid nad kokaiini.
Pärast bürokraatiat pisut sõitu ning olimegi kohal.
Titicaca järvest niipalju et tegu on maailma kõrgemail asuva laevatatava järvega ehk kõrgust merepinnast tagasihoidlikud 3820 m. Ka järve enda mõõtmed ei ole väikseimate killast: 230 km pikk ning 97 ühikut lai. Vesi on säravsinine ning ääretult puhas. Et nagu seetõttu et niivõrd kõrgel oleme ? Ei, seetõttu et taevale lähedal oleme, vastavad kohalikud . Just, loomulikult.
Järve puhast vett on tõesti tore vaadata, seda eriti otse rannas asuva hotelliakna kuuendalt korruselt. Low-season annab võimaluse Hotel Mirador`ist miljondollarilise vaatega tuba 50 bolivianos`e ( ehk alla 7 USD ) eest välja tingida. Mul polnud selle vastu midagi. Olin ühe öö et siis kõrvalasuvale Isla del Sol`ile ehk Päikesaarele sõita.
Pildil ( minu arvates ) kokaiinikullerid Peruu – Boliivia vahelises piiripunktis.

Kondori lend

2008-02-10T01:20:00.000+02:00

Peale Schwarzi ” Eraiser`i ”, järjekordse van Damme pärli ning selle reisi jooksul juba viiendat korda nähtud ” Rush Hour 3 ” jõudsin õhtul kella viieks Arequipa`sse.
Võib ju mõelda, et miks sellist saasta vaatama peab, parem hoopist aknast välja vaadata või raamatut lugeda või magada ent kui ikka volüüminupp kagusse keeratud on, siis ma tahan seda reisijat näha, kes sellises põrgulärmis mediteerida suudab.
Bussijaama juurest siis eelpoolmainitud 5 taalane Hotel Gerrado alla ning reisibüroosid otsima, et endale kahepäevane tuur Canon del Colca`sse saada.
Taustaks niipalju, et tegemist on ( vähemalt kohalike väitel ) maailma sügavaimate kanjonitega ning bonuseks saab hommikupoolikuti kondorilende elavas looduses näha ehk tegevus mis ainult siinsete kanjonite juures nende sõnul igapäevaselt võimalik on.
Leidsin kesklinnast, Plaza de Armas`e kõrvalt õige tänava üles ning käisin mõned bürood läbi. Pisut tingimist ning sain kahepäevase tuuri järgmiseks hommikuks 20 USD eest + rahvuspargi pilet 35 sol `i ( 12 USD ). Buss, giid, hotell, hommikusöök.
Järgmine hommik kell kaheksa siis start ning bussis oli kolmeteistkümnest istmest kümme täidetud ehk üsna arusaadav kuidas mul veel eelmine õhtu kell seitse koht saada õnnestus. Neli rootslast ( üks sirge, teine pedepaar ), prantsuse paar, inglane ning argentiina paar. Viimase meespoolne liige Jorge oli selline vend kes kaks aastat tagasi Belgias pool aastat elades ja töötades tutvus ühe leedu kaunitariga, lendas veebruaris Riiga, kust naine talle vastu tuli ning pisut Läti`t ja rohkem Leedu`t näitas. Eestis jäi käimata. Meeldis. Nii naine kui maad. Selles osas olime sama meelt et leedu naised on ühed maailma kaunimatest. Jorge on tõenäoliselt ainuke argentiinlane, kellele jalgpall korda ei lähe. Samas, ma olen ainuke eestlane, kellele Kreisiraadio eurolaul ei meeldi ning minu arvates võiksid nad end põlema panna. Pole midagi uut siin maailmas.
Kõigepealt sõitsime ühte kohta, kus laamad ning alpaca`d sõid ning turistidest eriti välja ei teinud. Vahemärkusena niipalju et välimus on neil praktiliselt sama, alpaca on ehk pisut karvasem ning laama siledakarvalisem. Laama on suurem ( kuni 70 kg ), alpaca mõõtudelt väiksem ( kuni 50 kg ). Populaarsed suveniirid on alpacavillast valmistatud kõikvõimalikud kudumid, sest siinne laiuskraad on teadagi millise kliimaga.
Edasi sõitsime paarist külast läbi ning siis lõunasöögile, kus saigi alpacaliha proovitud. Liha nagu liha.
Pärast söömist sõitsime linna nimega Chivay, kus ööbisime ning saime endale toad. Pisut hingetõmmet ning kohalikesse termidesse, mis olid vägagi tasemel. Nagu juba mitmel korral eelnevaltki olen maininud, on looduslikud termid siin ääretult populaarsed ning ka mina olen nii mõneski oma jala vette saanud. Sealsetes termides oli isegi saun olemas, olgugi et 50 – kraadine türgi oma ent esimest korda selle kahe ja poole kuu jooksul sain saunamõnusid nautida. Termides olid muide eraldi basseinid kohalikele ja turistidele.
Järgmine hommik kell 05.30 hommikusöök ning kuuest kanjonite juurde sõitma.
Mina tõesti ei oska seisukohta võtta kas tegu on sügavaimate maailma kanjonitega ent raamat väidab Canon del Colca sügavuseks 3191 m ja kõrvalasuva Canon del Cotahuasi omaks 3354 m. Allahüpates oleks vabalt langeda päris mitu piiiiiiiika sekundit saanud.
Siis kuskil pool üheksa kondoreid vaatama.
Päike säras, sooja oli piisavalt ning loodus fantastiline. Kondoreid netu.
Väike kahtluseuss hakkas juba hinge pugema, kui vennad lõpuks siiski pesadest väljusid ning oma show`d alustasid. Ja peab ütlema et oli muljetavaldav.
Tihaste ning varblasekluttidega ( ok, kurg on suurem loom ) harjunud kahvanäole avaldasid kondorid tõesti muljet. Tegu on nimelt üle meetripikkuse linnuga, kelle tiibade siruulatus on tagasihoidlikud kolm meetrit ning kes elavad kuni 55 – aastaseks. Ja ilme oli tuim, kuratlikult tuim.
Hommikul passivad pesades ent soojade õhumasside ilmnedes tulevad siis kanjonite kohale lendlema. Justnimelt lendlema, sest tiibade kandeulatus on nii suur, et neid lehvitada pole vaja, õhk ise kannab.
Tuntud on nad raipeekspertidena ning see jutt, mida ma olin kuulnud, justkui pistaks nad pisikesi alpacalapsi hommikusöögiks põske, ei pea paika.
Kunagi lugesin ühest austraalia rändurist, kes ühes siinses kanjonis voolavas jões ujumas käis ning siis väljatulles kivile siruli viskas. Päike oli soe, kivi oli soe ning nii see vend seal siis lesiski ning jälgis kondorite tiirutamist kuniks silm kinni vajus. Mingil hetkel silmi avades märkas enda imestuseks et kondori tiirud on juba päris madalad arvestades tema lamamiskohaga ehk poleks enam kaua vaja olnud, kui ...
Ei tea, palju selles jutus tõtt on, aga lugu on hea. Samuti ei tea, palju selles väites tõtt on, et Canon del Colca näol on tegu ainsa kohaga maailmas, kus kondoreid iga päev näha saab, aga mina nägin, sain paar hea kaadrit ning olen rahul.
Tagasisõit kestis viis tundi ning Arequipa`sse jõudes kell neli olin kahevahel, kas olla seal veel üks öö või sõita bussiga Boliivia piiri äärde Puno`sse et sealt järgmine hommik üle piiri suunduda.
Pildil tuima ilmega isakondor.

Kaks seitsmest

2008-02-08T02:59:00.000+02:00

Kunagi detsembri alguses kirjutasin neti teel valitud seitsmest uuest maailmaimest ning sellest et külastasin ühte neist Mehhiko kirdeosas. Nüüd oli siis teise maailmaime järjekord.
Eks igaüks võib ise infot otsida ent pisut tausta siinkohal.
Machu Picchu teeb unikaalseks see et peale umbes 1440. aastal alustatud ehituse ning ca. 200 hoone ( enamus küll elumajad ) püstipanemist jäeti see seoses hispaanlaste sisetungiga maha kuskil 1530ndatel ning nad ei leidnudki seda. Kui teised muistsed inkalinnad kannatasid kolonistide ümberkorralduste ( loe: purustamiste ning hävitamiste ) tõttu, siis Machu Picchu`st algehitistest on säilinud nüüdseni kuskil 70%, ülejäänud on kannatanud maavärinate tõttu. Osa on juba restaureeritud ent kuskil kümmekond protsenti ootab veel ees. Tööde kulg ei ole ehk piisavalt kiire olnud ning imestust on väärinud eelarve iga-aastane miinusepoolel olemine ehkki tegemist on Lõuna-Ameerika külastatuima turismiobjektiga, mille piletitulud liiguvad miljonites ( dollarites ). Üle tuhatkonna turisti päevas 40 dollarilise piletiga aastaringselt peaks piisavalt vahendeid võimaldama, paraku ...
Nagu paljude teistegi inkalinnadega, polnud ka siinses midagi juhuslikuse hooleks jäetud vaid kõik ehitised, nende asendid, nurgad olid täpselt välja mõõdetud ning valmis mõeldud. Iga aken, trepp ning ehitis jälgis täpselt päikeseasendit ning omavahelist harmoniseerumist. Ka ehituskvaliteet oli mõistagi äärmiselt kõrge, arvestades et majaseinte ladumisel kasutati kivide sidumiseks mõnikord õhukest pigikihti, üldjuhul piirduti aga väikeste tappidega. Kivid on teineteise suhtes niivõrd klappima lihvitud et ka praegu, ligi 600 aastat hiljem, ei suuda sinna A4 vahele suruda.
Tähtsaim ehitis on linna keskel asuv Päikesetempel, mille keskel asuva ohvritasandi valgustab iga aasta 21. juunil ( ja ainult selle päeva ) esimene päikesekiir. Miski pole juhuslik.
Meie päev algas siis öösel kell 04.30, mil alustasime teekonda mäest üles. 8 - kilomeetrist teed mööda hakkavad bussid kell 6.00 liikuma, metsavahel kulgevatest kivitreppidest jõuab pisut üle tunniga üles ronitud ning ( võimalikku ) päikesetõusu nauditud.
Kui kirjutasin et kaks eelnevat päeva olid päikselised olnud, siis põhapäev tervitas alguses uduvihmaga, mis pärast padukaks üle läks ning nii väikeste vahedega kogu päev. Ehk nagu Murphy seadus ütleb: kui miski peab kannikasse minema, siis ta ka läheb.
Seetõttu jäidki udu ning vihma tõttu paremad pildid võtmata ning täisrahuldus saamata ent pole teha midagi. Ronisime ka kõrval asuva Wayna Picchu otsa, kust üldjuhul saab ääretult kauni vaate linnale, nüüd aga nägime peaasjalikult pilvesid, milleda vahelt aeg-ajalt ka linna näha oli.
Seega, käidud sai ära ent ilmaga just ei vedanud ent see on just see vihmahooaja riskibisnes. Alates järgmisest päevast on taas päike säranud.
Ilma trotsides veetsime varemetes siiski üheksa tundi ning tagasi Aquas Calientes`isse jõudes sõime ning astusime rongi peale, mis viis meid poole maani et sealt bussiga edasi Cusco`sse õhtul kümneks jõuda.
Järgmisel hommikul vara võtsin bussi Arequipa`sse et seal üks kahepäevane tuur teha enne maalt lahkumist.
Pildil Päikesetempel.

Unustatud linna poole, 3. päev

2008-02-07T14:05:00.000+02:00

Kella kaheksani kestnud une vastu polnud meil kellelgi midagi sest eelmine päev oli piisavalt raske olnud. Teine variant oleks olnud kuskil kuuest astuma hakata ent demokraatlik hääletus eelmisel õhtul otsustas esimese variandi kasuks. Pool üheksa hommikusöök ning peale seda collektivo peale, mis ootas pool tunnikest et piisavalt reisijaid koguneks.
Umbes pool maad ehk 10 km saime niisiis vähema vaevaga edasi ning bussist väljusime rahvuspargi väravas, kus oli vaja ennast registreerida. Kiire raamatusirvimine eelmiste nädalate külastajate seas kaasmaalasi ei paljastanud, valdavalt oli Argentiina ning Tsiili esindajaid.
Edasi läks siis jälle jalutamiseks, mis valdavalt toimus raudteed mööda ning seega suhteliselt siledal pinnavormil. Loodus oli ilus ning jõed voolasid kõrval.
Kogu selle neli päeva kestva matka vältel jätsid mulle lisaks lõppeesmärgile ehk Machu Picchu linnale kõige unustamatu mulje just mäestikujõed. Et tegu on aastaajaga, mil sajab ohtralt ning praktiliselt iga päev, siis on ka need jõed tasemelt kõrged ning uut vett tuleb kogu aeg mägedest juurde. Arvestades mis määrasid ülalt kõrgustikest tuleb ning millise kiirusega, siis ka jõgede enda voolutempo on kaugel maarjamaa jõgede kõrvapaitavast vulinast.
Mul pole kunagi olnud probleeme loodusjõudude austamisega ega ole usutavasti ka edaspidi. Tuli, vesi ning tuul kas eraldi seistes või mõne omavahelise sümbioosina on võimelised täpselt selliseks hävitustööks, milleks neil parasjagu soov on ning kahejalgne võib vaid kõrvalt pead kinni hoides asjade käiku jälgida.
Samamoodi ka nüüd – see raev, millega jõgi veemasse edasi liigutas, oli muljetavaldav. Kurjakuulutav kohin, mis seda kõike saatis, jääb pikaks ajaks kõrvu helisema.
Marssisime siis mööda raudteed pisut alla kümne kilomeetri ära ning jõudsime oma viimasesse ööbimispaika, linna nimega Aquas Caliente. See on ongi baaslinnaks enne Machu Picchu külastamist ning seda et turistide tõttu hästi läheb, oli koheselt näha. Saime päris hea toa ning peale söömist läksime kohalikesse termidesse, mis jäid küll Santa Teresa omadele alla ent asja ajasid siiski ära.
Muud tarka ei teinudki, sest järgmine hommik oli vaja ärgata kell neli, et päikesetõusuks unustatud linna jõuda. Kuna kaks jalgsimatkapäeva olid ideaalset ilma pakkunud, oli lootust et ka pühapäeval õnnestub linnaga tutvumine päikselise ning pilvitu taevaga ent läks paraku teisiti ...
Pildil kärestikujõgi Aquas Calientes`i kõrval.

Unustatud linna poole, 2. päev

2008-02-06T22:42:00.000+02:00

Teine päev algas sellega et peale kümnetunnist magamist ning nagu selgus, ka higistamist, olin lõpuks ometi haiguse üle võidu saavutanud ning peale 60 – tunnist maadlust seljavõiduga asja enda kasuks pööranud.
Taevas oli selge, päike säras ning kahvanäo hambad välkusid naeratades. Elu oli taaskord elamist väärt.
Hommikusöök, eilsest päevast niisked ( ei soovi kasutada sõna läbimärjad ) riided selga ja menoksi. Et päevase läbitava teekonna pikkuseks oli ca. 20 km ning selle jooksul pidime tõusma vahepeal 1200 pealt 2100 peale, siis tähendas see täispikka tööpäeva.
Egas midagi, alguses natuke aega mööda kruusateed ent siis keerasime eelmises jutus mainitud inkade rajale, mida mööda alustasime mäkkeronimist. Ja väga hull see 900 m tõus polnudki, kuigi ega ilma pausideta ei saanud. Tempo suurem asi polnud ent päike säras ning ka kiiret erilist mitte.
Mingil hetkel kostus seljatagant samme ning kohalik külanaine tuiskas meist päris järsul tõusul nagu postidest mööda. Laps oli rätikuga seljas ning kummagi käe otsas pamp – oli näha et polnud esimene kord seda teekonda läbida. Sääremarjad olid küll sellised et nendega kohalikke Miss Siresäär tiitlit ei võida ning usun et karastunud reitelihastega võiks ta õhtul teleka ees vabalt kreeka pähkleid purustada. Nii möödaminnes. AbTronic`ut vaevalt siinsetes teleturu saadetes pakutakse.
Ka meie tempo oli piisavalt hea sest giidi sõnul jõudsime lõunatamisepaika 50 min enne arvestatud aega. Seal anti kokale käsk kätte ning me jäime end päikese kätte peesitama. Pere väikepoiss sai sel päeval just 8 – aastaseks ning hirmsasti soovis mu fotokat proovida. Näitasin siis põhinipid ära ja plõksimine läks lahti. Fotoajaloo klassikat just ei sündinud ent seda sünnib väga harva ka allakirjutanu käe all. Siiski usun et kohalik Jõuluvana saab enne tulevaid Jõule kirja milles palutakse tuua Canon 30D ( või mõni ärevam mudel ) ning vägagi pandav toru sinna juurde. Mina olen selleks ajaks juba kaugel, seega võib Jõulumees vaid hambaid kiristada.
Tunnine lõuna peetud, edasi. Mingil hetkel madistasime ikka päris dzhunglist läbi ning lõpuks jõudsime köisraudteeni, millega siis jõest üle sõitsime. Teisel pool jõge veel pisut ning jõudsimegi päeva kulminatsioonini ehk kohalike termideni. Asusid need mõistagi lageda taeva all ning olid mitme erineva temperatuuriga, alates külmast kuni nii +35ni välja. Rahvast praktiliselt polnud ning kaks tundi möödus ilma mingi probleemita, lõdvestades päevarännakust pinges lihaseid.
Peale terme võtsime bussi ning viimased 5 km kuni Santa Teresa nimelise külani möödusid kiiresti. Seal taaskord äärmiselt tagasihoidlikku hotelli ning õhtust sööma. Muide, välja arvatud viimase ehk neljanda päeva lõuna, olid kõigi eelnevate päevade söögikorrad hinna sees. Kuuekäigulisi gurmeelõunaid just polnud ent piisavalt maitsvat kõhutäidet küll.
Õhtusöögi ajal otsustasime et lühendame järgmise päeva samaväärset 20 km otsa poole võrra ning võtame hommikul peale kehakinnitamist bussi ning ühes sellega saame rahulikult kaheksani magada.
Kõhud täis ning sliip.
Pildil on mäe jalamil kulgev iidne inkade rada.

Unustatud linna poole, 1. päev

2008-02-06T02:36:00.000+02:00

Cosco`st pääseb Aquas Calientes`isse ja sealt edasi iidsesse inkadelinna Machu Picchu`sse põhimõtteliselt ainult kahte moodi. Kolmas on kombineeritud.
Rongiga pääseb otse punktist A punkti B ent see on kõige kallim variant, sest riiklikul raudteekompaniil konkurendid puuduvad. Et aga tegu on Lõuna – Ameerika tõenäoliselt kõige suurema turistimagnetiga, siis võib turistidelt põhimõtteliselt ükskõik mis hinda küsida. Ja seda ei häbeneta ka teha. Hindasid ja pakette uurides pakuti päevaseid reise unustatud linna suurusjärgus 250 dollari eest ja seda madalhooajal. See on täiesti mõistusevastane hind, arvestades et pääse linna maksab 41 USD. Üle 200 dollari kuuetunnise edasi-tagasi rongisõidu eest on astronoomiline summa, olgu seal kasvõi nabatantsijad, Eesti Tissimiss või Villu Reiljan isiklikult kaasas.
Kuna aga sellist hinda küsitakse, järelikult siis nõudlust on. Turumajanduse reegel number üks.
Üks variant on see vahemaa jalgsi läbida mööda iidseid inkade radu. Kunagi, kui Cusco oli inkade impeerimi pealinn ning Machu Picchu vaimne keskus, kulgesid nende kahe linna vahel käskjalad, kes toimetasid saadetised alla ööpäevaga ühest linnast teise. Tõsi, vahepeal vahetati edastajat, kuna rada kulges mööda mäekülgi üles - alla ning oleks ühele käskjalale üle jõu käinud.
Selliseid jalgsipakette tehakse ning need on ehk kõige legendaarsemad ent ka nende hind on äärmiselt soolane, liikudes 450 dollari kandis.
Kõige mõistlikum pakett, mille mina leidsin, on samuti neli päeva kestev ent hulga vaheldusrikkam. Esimene päev sõidetakse bussiga pisut üle poole maa ning jätkatakse sealt ratastel allalaskumist ehk downhill`i. Kahel järgneval päeval toimub jalgsimatk ning neljanda päeva hommikul külastatakse unustatud linna. Pärast rongiga poole maani ning siis bussiga Cusco`sse tagasi.
Selle paketi eest taheti saada vahemikus 150 – 200 USD, tingimused igal pool samad.
Kuna nõudlust praegusel perioodil eriti pole, polnud ka soodsaima paketi saamisega probleemi. Lisaks on grupid äärmiselt minimaalsed, nagu meie oma oli kolmeliikmeline + giid versus tipp-hooajal on teinekord 20 nägu samas grupis.
Võtsime siis 150sed ning startisime neljapäeva hommikul kella kaheksase bussiga Cusco`st Chilca suunas, kuhu jõudsime peale lõunat ka kohale. Kuna ma olin veelgi täiesti põhjamudas oma füüsilise seisuga, siis proovisin vaid magada ent vahepeal kalapilguga aknast välja vaadates oli vaatepilt unustamatu. Sõit käis nimelt mägedes vahepeal üle 4000 m kõrgusel ning kuigi tee ise oli ideaalse asfaldikattega, oli tempo aeglane sest vahepeal tuli iga kilomeetri kohta üks varing tee peal ette. Mitmeid kordi mainitud vihmaperiood saab ka mägedest massid liikuma ning nii mõneski kohas oli varing alles värskelt toimunud, otsustasin koristustöid tegevate meeste tegutsemise baasil. Mõnedest varinguhunnikutest buss lihtsalt ronis üle, mitmes kohas voolas poolemeetrine veejuga üle tee – elamused olid garanteeritud.
Peale lõunat kobisime siis maha ning saime bussi katuselt oma rattad – kiivrid - kindad kätte. Olime umbes 2500 peal ning sihtpaika Santa Maria`sse 39 km ning 1300 m laskumist ehk 1200 m kõrgusel merepinnast ööbimise vastu polnud mul mitte midagi, arvestades et eelnevad ööd möödusid 3300 peal.
Ratta selga saades läks ka enesetunne pisut paremaks ning vaikselt allasõites ning puhkepause tehes jõudsime mingil ajal ka kohale. Seda peab küll ütlema, et vihma saime igas variatsioonis ( kõik v.a. puss-noad tulid taevast alla ) ning kuigi meil olid vihmaponcho`d seljas, said püksid, saapad ja ka osa üleriietest läbimärjaks. Kuivatada polnud neid mõistagi kuskil ning järgmisel hommikul märjad jälle selga – jalga.
Tee oli kruusakatteline ehk ideaalne downhill`iks ning ulja ratturina panin ikka ühest kurvist välja ka. Esihambad jäid siiski alles ning ka muid füüsilisi traumasid ei konstanteerinud. Vaimsed ilmnevad millal ilmnevad.
Nagu ütlesin, olime grupis kolmekesi ehk lisaks mulle ja Maria`le veel 20 – aastane ameerikamaalanna Leigh kelle jaoks paljud eesseisvad asjad olid ” ou mai gash sooo eksaitid ”. Paras frukt, aga neli päeva kannatas ära. Tema tulevasele mehele ( või naisele ) tunnen aga sügavalt kaasa ent ju tulevane kaasa teab mida teeb.
Ööbisime niisiis Santa Maria nimelises külas kohaliku bensuka kõrval asuvas majutusasutuses, mis oli äärmiselt spartalik ent isegi leige vesi oli olemas. Ja mida muud inimloom peale väsitavat päeva tahta võikski ?

Pildil järjekordne üle tee voolav veejuga, mille seekord ületasime ratastega.

Sacred Valley

2008-02-06T02:29:00.000+02:00

Teisipäeva õhtul panime pead kokku ( kaks pead on kaks pead või siis siiami kaksikud ) ning tegime järgmise plaani: kolmapäeval ühepäevane tuur Cusco ümbruses ning paaris inkade varemetes; neljapäevast pühapäevani neli päeva kestev tuur mis kulmineerub Machu Picchu külastamisega.
Et tegu on madalhooajaga seoses vihmaperioodiga, siis tõenäosus et vihma iga päev kaela saame oli äärmiselt suur ent see risk tuli võtta. Teisest küljest annab madalhooaeg kliendile taaskord tingimisruumi, mida me ei jätnud kasutamata ning tegime omast arust rahaliselt päris head diilid.
Kolmapäevane tuur maksis 23 sol`i ( 8 USD ) ning päeva jooksul käisime paikades nimedega Pisac, kus olid nii varemed kui keskväljakul suur käsitööturg; Ollantaytambo, samuti linn ning varemed kõrgel mäe otsas ja lõpuks tagasisõites Chinchero nimeline linnake.
Kõige parema mulje jättis Ollantaytambo linn, kuna see oma üle 700 aasta vanuse ajalooga on kõige paremini säilinud inkalinn üldse. Ka varemed olid muljetavaldavad ning giidi jutt kuidas ehituseks kivisid teiselt poolt orgu üles vinnati, meeldejääv.
Chinchero taaskord omas kõige kõrgemat sõjameeste treeningplatood, nimelt 3800 m kõrgusel paiknevat. Mõte oli siis selles, et sellistes rasketes tingimustes treenivad sõjamehed peavad igas olukorras vastu.
Turistist sõjamees tundis hommikul ärgates et haigus on kallal ning kaalusin pikalt kas üldse minnagi sellele tuurile ent ega hotelli külmade seinte vahel mädanemine asja paremaks poleks teinud ning tegin päeva kaasa. Midagi kerget polnud sellises seisus mägedest üles ronida ning vaevalt pumpki rõõmust rõkkas ent hullemaks ka ei läinud.
Pildil Chinchero platoo.

60 tundi piina

2008-02-05T05:21:00.000+02:00

Hotell Gerrado, linnaks Arequipa. 5 USD öö ja 0,5 tärni. Voodi ja laud. Mees ja läppar.
Nagu näha, osutusid ka seekordsed kuuldused mu surmast pisut etteruttavaks ning vaikus blogis tähendas ainult ühte – tegemist oli liigagi palju. Seega leinapärjad võite poodi tagasi saata, las kleebivad nendele uue kliendi andmed minu omade asemele.
Jutt jäi 29nda õhtusse, mil ma ei teadnud mida järgnevate päevadega täpselt ette võtta. Teadmatuse põhjustas Maria, kellega Nazca`s olime eri teid läinud kuna üks soovis dzhungliretke ette võtta ning üks teine, urbaniseerunud vend, pealinnas peatuda ent kokkulepe jäi selline et kohtume Cuzco`s.
Jumal tahtiski et me ( igas mõttes ) taasühineks. Jumal, nagu ka Lenin on ju alati meiega.
Rääkisin siis, milliseid variante olin kaalunud päeval reisibüroosid läbikammides ning panime järgmise viie päeva plaani paika, kuna seekord huvipakkuvad objektid kattusid.
Ja siis sai üks mees haigestumisega hakkama ning mäestikutõbi soroche üllatas täielikult ning ettearvamatult. Kui Quito`s ning üleüldse Ecuador`is olles oli kõrguse tõttu raske hingata ning valitses jõuetus, siis seekord tuli esile kogu soroche laiaulatuslik menüü: peavalu, oksendamine, unetus, nõrkus, söögiisu puudumine + lisaksin omalt poolt veel 24h ööpäevas kestvad külmavärinad + täielik eluisu puudumine. 60 tundi ehk kaks ja pool järgmist päeva kõndisin ja tegutsesin kui unes. Palavikule, mis tõenäoliselt oli päris kõrgegi ( mehed end ei kraadi ) ei mõjunud usutavasti hästi ka öine +12 kraadine toatemperatuur, kuna maju me siin ei küta. Jõudu oli sama palju kui 5-aastasel tüdrukul ( jätame nüüd naismaadlejate tütred heaga välja ) ning kalapilk ees, tundus tulevik tumeda ning mõttetuna. Ei uskunud et sellisesse auku vajun ent eks ikka ole nii et komeedina taeva lendamiseks on alt vaja hoogu võtta.
Aga katsun lähitulevikus pikemalt viimaste päevade tegemistest kirjutada. Muidu jään nimelt ajahätta, sest ka homme lähen järjekordsele kahepäevasele tuurile.

Kammpäkk mäestikku

2008-01-30T05:11:00.000+02:00

10F koht Star Peru lennukompanii uhiuuena tunduva Boieng 737 pardal tähendas ainult ühte – istumist keskmise avariiväljapääsu juures ning sellega seoses topelt jalaruumi. Järjekordselt ei saa alahinnata põhjamaise karguse mõju latiinoverele, antud juhul äärmiselt sümpaatsele check in`i kaunitarile . Ei oska öelda, mis istekoht meesametniku puhul kukkunud oleks ent parem on sellest mitte mõelda.
Sama diili ehk lennu pealinnast Cosco`sse oli võtnud ka üks teine hotellielanik, 30 – aastane ameerikamaallane Derrick kes aga viimased kaks aastat on inglise keele õpetajana Paraguay pealinnas Asuncion`is figureerinud ning elatist teeninud. Praeguse, kahekuise puhkuse ajal reisinud Ecuador`is ning Peruu`s ning Boliivia oma järge ootamas.
Lennujaama sõiduks võtsime sama takso et kulusid vähendada ning taksojuht lubas veel sellestki hinnast alet teha, nimelt tavapärase 20 sol`i ( 6.60 USD ) asemel 19.90 ära visata.
Hommikune miljonilinna liiklus on muidugi hommikune miljonilinna liiklus. Päris reisi alguses, tulles põhjamaisest keskkonnast, kus emotsioonid elatakse sissepoole ning ärritudes kirutakse nina alla, päris alguses häiris mind siinne üks-käsi-roolil-teine-signaalinupul sõidustiil ent inimene harjub ju teadupärast kõigega. Samas olen ma veelgi seda meelt et kui ees on ummik siis ristmikust saja meetri kaugusel ning rea lõpus seisva autojuhi närviline signaaliandmine seda liikuma ei pane. Ning mõistagi ei ole ta üksik sõdur lahinguväljal. Ent ma olen siin alles lühikest aega viibinud ning ei tea kõiki nõkse. Täna hommikulgi, istudes tagapingil ning vaadates taksojuhi signaalitamist ning rusikavehkimist autoaknast, mõtlesin taaskordselt et mina viibin siinses keskkonnas ajutiselt ent sina mees närvitsed samamoodi ka homme, ülehomme ja 10 aasta pärast, seniks kuni varbad külmad on. Usun siiski et võidab see kellel elu lõpuks närvid vähem perses on.
Teenindus pardal oli super ning olgugi et tegu oli vaid tunnise õhulennuga, said reisijad oma värsked sändvitsid ning koogikesed kätte. Seega, soovitan julgelt seda kompaniid, sest ise ma Star Peru teenuseid tõenäoliselt enam ei kasuta, vaid ülejäänu peruumaast möödub taaskord bussiaknast välja vaadates.
Sihtpunktis kotieskalaatori juurde saabudes mängis seal kuueliikmeline rahvuslik vilepilliansambel melanhoolseid viisikesi. Samas pakuti mõistagi ka oma plaati ning muud nänni müüa. Eks iga lugeja võib ise arvata, kas nad mängivad seal 24h või ainult siis kui lennukitäis turiste käeulatusse saabub. Mina arvan et esimene variant.
Lima umbes 500 m kõrgune paiknemine merepinnast vahetus tunnise lennu järel 3300 m peale ning avaldus see eelkõige temperatuuri muutuses. + 30 muutus käigult +13`ks ning sandaalide ja shortsidega kahvanägu tundis koheselt muutusi oma varbavahedes.
Pluss muidugi koduseks saanud hapniku puudus, juba sajameetrise kõndimise järel tekkiv sügav hingeldamine ning üleüldine lõtv olek. Täiesti müstiline ikka, milliseid muutusi inimorganism läbi teeb kõrguste muutudes ent ega muud varianti pole kui aklimatiseeruda ning asja rahulikult võtta.
Edaspidiste päevade suhtes on mingi kondikava olemas ent lõpliku otsuse langetan homme hommikul. Väga võimalik et järgmised 5 – 6 päeva saavad äärmiselt sisutihedad olema ning suuremaks raporteerimiseks mahti ega ka võimalusi üleliia palju ei jätku ent päev korraga.
Väljas on + 8 ning vihm jäi just järgi. Tulge teiegi siia sooja nautima.