31 detsember 2007

Viimased minutid



Eestis on loetud minutid 2008. aastani, siin pisut üle 8 tunni ...
Kümnetele miljonitele lugejatele edukaid kordaminekuid ning õnnestumisi algaval roti-aastal !!!

Uus pealinn



San Jose`sse saabusin peale seitsmetunnist bussisõitu mis lisaks muudele elamustele pakkus ka rekkaavariist tingitud pooleteisetunnise liiklusummiku.
Bussijaamas vihma sadas ning kraade oli kahekümne ligi, peale mind vaid üks sakslasest rändur shortsidega. Kuna olime sõidu ajal päris pikalt mägedest üles roninud ning sellega seoses merepinnast tunduvalt kõrgemal, siis oli oodatagi temperatuuri alanemist ent kakskümmend oli ikkagi vähe.
Ghettovenna takso, milleks oli Hyndai oma punases värvuses, oli ka paremaid päevi näinud. Musta mehe auto esiklaasil oli vaid üks, juhipoolne, kojapühkija ja signaaliandmiseks pidi rooli keskel olevad kaks juhet teineteisega ühendama. Viimast operatsiooni, nagu kesk-ameerikas kohane, tuli tihedalt läbi viia. Uudsuseks siinses taksos oli taksomeeter sest siiamaani, kõigis eelnevates riikides, olid kõik sõidud eelneva kokkuleppe kaudu toimunud.
Hostel väga hea ning peremees-perenaine äärmiselt sümpaatsed. Kui kellelgi tulevikus on vaja soodsat ööbimispaika, siis Kabata Hostel on tõsiseltvõetav variant.
Olen nüüd paar päeva linnaga tutvunud ning lihtsalt niisama ringi jalutanud ning kuigi suuremad turismimagnetid puuduvad, olen kohanenud hästi. Pisut üle poolemiljonilise elanikkonnaga pealinnas on tempo mõõdukas ning kiirustamist vähe. Viimane kehtib ka kogu riigi kohta.
Eile õhtul läks korda kohalikega tutvuda ning koos õhtut veeta. Viimane tähendas seda et istusime ning jõime õlut ühes baaris kus suurelt skriinilt tuli reegliteta võitlust ning mida kõik, nii mehed kui naised ettekandjateni välja, suure kaasaelamisega jälgisid.
Kohalike noorte kohta peab ütlema, et nad on äärmiselt haritud, laia silmaringiga ning head inglise keelt rääkivad. Emotsionaalsus ning naerusuu olid tõenäoliselt nii loomusest kui tarvitatud õllemäärast tingitud. Sama pundiga veedan suure tõenäosusega ka oma selle aasta viimased ning järgmise aasta esimesed minutid, sest kuigi kaalusin vahepeal ka Panama`sse siirdumist, jään siiski siia veel paariks ööks.
Naaberriik las ootab oma järge ning Panama City`sse sõidan tõenäoliselt uue aasta esimesel päeval.
Costa – Rica riigina on kallim, kui eelnevad aga tingitud on see eelkõige sellest, et demokraatia on siinses riigis juba pea 50 aastat kestnud võrreldes rahutute põhjanaabritega.
Järgmine kord kirjutan maast endast pikemalt.
Nüüd side lõpp.

28 detsember 2007

Samara, mitte Lada



Hommikul bussi peale ning Santa Cruz`i ja Nicoya kaudu jõudsin ikkagi Playa Samara`sse.
Eks see muidugi natuke riskibisness oli, arvestades et kõnealune rand on ka kohalike seas ääretult populaarne + veel välisturistid ning majutuskohti pole üleliia ent nagu ikka, kõik lahenes.
Hostelle siin teab-mis-mitu pole ent peale seda kui ühes ruumi polnud, sain teises 10 USD eest koha. Asub otse rannas ning ookean kohiseb akna taga.
Võrreldes eelmise kohaga on elu siin iisim, poosetamist vähem ja seetõttu ka keskkond mõnusam. See kokkuvõttes tingis selle, et võtsin ka teise öö koheselt ning olen nüüdseks poolteist päeva lebotanud.
Samaaegselt minuga jõudsid samasse hostelli ka kaks soome paari, kes ööbivad siin samuti paar ööd et siis Nicaragua`sse edasi liikuda. Nendega olen siin siis võrkkiigedes vedelenud ning maailma asju arutanud, kaasa-arvatud seda kuidas neile vahemaandumisel Miami lennujaamas mitme piirivalvuri ponnistades selgeks tehti, et Kuuba`sse, kuhu nad peale Costa Rica`sse maandumist koheselt suundusid, pole mõtet minna sest seal tapetakse nad lihtsalt ära. Kommunism, Fidel ja tuhat muud asja.
Täna lugesin ühe raamatu päeval läbi ehk neilt laenatud Madventures seljakotiränduri käsikirja. Paljuski sealkirjutatud asju suudab ka enda loogikaga paika panna, ometi mingi kasu sellest siiski oli. Mõni asi oli siiski ka ülepakutud, näiteks see et medikamente peaks umbes 20 artiklit kaasas olema, alates jet lag`i vastasest preparaadist söetablettideni. Mul pole mõistagi isegi plaastrit kotis.
Ka mõned muud asjad olid pisut üle pakutud, eelkõige mis käis reisi ettevalmistuse kohta. Liigne muretsemine kõige pärast viib asjast vürtsi ning lõpp-kokkuvõttes ei suuda asja iisisti võtta. Kõige õigem oleks muidugi klassikaline hambahari ja Visa krediitkaart taskusse, pass kätte ja go ! ent selleks isegi ma veel valmis pole.
Lõpuks ameerika inimestest.
Tuppa tulles istus voodil üks umbes paarikümnene lopsakas naisinimene ning luges Cosmopolitani. Pakkisin natuke omi asju lahti ning küsisin et kust matkaja pärit on. Ütles et Georgiast. Küsisin siis et kas Ühendriikidest ( Georgia on lisaks USA osariigile ka Gruusia Vabariigi ingliskeelne nimetus ). Jah, sealtsamast.
Edaspidi hakkan ka mina küsimusele, kust kaugelt pärit olen, vastama - Raplast.
Pildil eilne sünge taevas, kust poole tunni jooksul ka aktiivselt vett alla tuli ning mille ajal lainetes hullatud sai.

26 detsember 2007

Playa Tamarindo



Peab alustama pisut kaugemalt.
Granadas elades olin samas, kümneses dormis koos kahe ameeriklannaga. Stephanie ja Melissa ( ? ) from California. Jehoova tunnistajad. Kõige heasüdamlikumad inimesed keda olen kohanud selle reisi vältel ning ühed läbi aegade. Mõndasid lihtsalt elu ei õpeta.
Lisaks sellele, et mulle Vahitorn praktiliselt koheselt kätte löödi, rääkisime ka paljudest muudest asjadest, käisime kambaga söömas jne.
Igal juhul neil on seda reisi veel mõned päevad järgi sest 29ndal läheb San Jose`st ( Costa Rica pealinn ) lennuk kodumaa avarustesse tagasi ning nende kahenädalane minireis saab otsa.
Eile hommikul kell viis astusime koos bussi peale et riiki vahetada. Nende plaanid nägid ette pisut allapoole, Playa Samara`sse minekut, mina soovin alustada kõige suurema ent samas ka tuntuima Playa Tamarindo`ga.
Kuna bussiöö eelneval päeval olin pisut maganud ning õhtul und enam ei tulnud ning pärast polnud enam mõtet magama minna sest öösel neljast pidi valmistuma hakkama, siis ma ei maganudki sel ööl. Peale piiripunkti, kui meie sihtkohani, Liberia`ni, jäi kuskil 60 km, ütlesin neile, et ajage mind seal üles.
Mingil hetkel ärkan siis üles ning küsin et kaugel nagu oleme? Nemad ei teadnud ning järgmist tee-äärset silti vaadates näitas Liberia`ni 94 km. Tõsi, juba teiselt poolt. Naised ...
Astusime siis keskel eimidagi maha ning hakkasime kohalike käest busside kohta uurima, et pisut lähemale oma sihtkohtadele saada. Õnneks saime juba 10 min pärast bussi peale ning see transportis meid Santa Cruz`i nimelisse väikelinna, kust nagunii oleks pidanud läbi sõitma. Sealt siis mina põhja poole ja nemad allapoole.
Playa Tamarindo on kõige suurem siinsetest, Vaikse ookeani, kuurortitest ning kõige populaarsem surfarite seas. Või ütleme siis kõige tegijam poosetajatest surfarite seas, sest paremad lained pidid paaris muis kohtades olema ent seal tuleb pelgalt alale keskenduda, ilma mingi võimaluseta kesktänaval, laud käes jalutades, kaaspuhkajate seas krediiti lõigata.
Palju on ameerikamaa turiste ning nende tõttu kutsutakse seda kohta mitte Tamarindo vaid TamaGringo ( gringo – kahvanägu ).
Tegelikkuses on suht mõttetu koht ning peale üheööst peatust liigun järgmiste randade suunas. Esiteks pole siin ilusast rannas mingitki märki, vaid on kivirahne täis. Teiseks on totaalselt väljasurnud, kuigi praegune aeg peaks tipp-perioodiks olema. Kolmandaks on siin palju lapseperesid ning juba seetõttu selline perekuurorti tunne ehk tuleb kiiremas korras gaasi vajutada.
Kuhu edasi, pole veel välja mõelnud ent rannikuäär on randu täis, olgugi et osadesse pääseb vaid dziibiga. Mõnes neist leian aga järgmiseks ööks peatumispaiga.

25 detsember 2007

Feliz Navidad 2007



Häid Jõule jne.
Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et 2007. aasta Jõulud veedan Nicaragua`s ja Costa Rica`l, siis oleksin öelnud et well, see on võimalik ( nagu enamus asju siin maailmas ) ent vaatame ... Igal juhul pole praegune variant halvemate killast, oh ei.
Olen ikka veel Granadas, kuigi pidin juba täna hommikul siit jalga laskma. Lihtsalt siin on nii hea ning mõnus olla et kuhugi mujale tahta. Olen sunnitud lihtsalt vägisi end liikvele ajama ning homme hommikuks, kella viieks on bussipilet Costa Rica põhjaosas olevasse Liberia linna. Sealt edasi on mitmeid variante, aga kõige tõenäolisem on suund läänerannikule, Vaikse ookeani rüppe.
Olen kaalunud mitmeid plaane ent see tundub kõige loogilisem.
Kas ka Uus Aasta saabub samal maal, on veel selgusetu. Kohapeal näeb, kuidas kohanemisega lood on ning kas maa meeldib või meeldib pisut vähem.
Igal juhul, veelkord rõõmsaid pühi ning rahu maailma. Peace.

24 detsember 2007

Koloniaallinn Granada



Granada valisin lihtsalt seetõttu, et see jäi teepeale lõuna poole sõites ent olen valikuga äärmiselt rahul.
Tegelikult kaalusin ka teist varianti ehk lennata Managuast Corn Island`ile ehk Maisisaartele ning veeta jõulud seal. See poleks nii väga paha mõte olnudki ent otsustasin siiski edasi liikuda et selle aasta sees või hiljemalt järgmise aasta alguseks kesk-ameerikaga ühele poole saada.
Buss Granadasse sõitis alla tunni ning linn hakkas tõesti meeldima. Olgugi et tegemist on vägagi turismindusele rõhuva keskkonnaga, on siin siiski võimalik rahulikult ringi uidata. Arhidektuur on nagu koloniaalajastul ehitatud linnades ikka – madalad, ühekordsed, äärmiselt värvikirevad majad.
Peatuspaigaks valisin hostellli nimega Oasis ning ka sellele ei saa midagi ette heita. Piisavalt ruumi, suht vähe rahvast, bassein ning wi-fi loovad atmosfääri, milles võiks end kauemgi praadida. Paar päeva olengi siin lihtsalt ringi loivanud, välja arvatud tänane järves ujumas käik. Lähedalasuvat Nicaragua järve reklaamitakse kui puhtaimat veekogu siinsel maal ent reklaamida võib mida iganes. Linna reoveed leiavad kuulu järgi oma viimse teekonna sealsetes vetes ning olgugi et lõhna tunda polnud, puhtaks seda vett küll nimetada ei saa. Tõsi, kõigest hoolimata oli magevees ujumine suureks plussiks – ookeani soolast vett on ligi kuu aega niigi testitud.
Homme hommikul katsun siiski edasi liikuda ja tõenäoliselt jõuan pealelõunaks Costa Rica pinnale. Kuhu ning kuidas seal edasi, selgub kohapeal. Päev korraga.

Next stop - Managua



Nicargua on Kesk – Ameerika suurim riik pindalalt ning olgugi et samuti suht värvika lähiminevikuga, turvaline ning turistisõbralik.
Endised soojad suhted N. Liiduga paistavad tänavapildist kõige paremini välja – villiseid ning ladasid vurab teedel piisavalt.
Hommikul kell üheksa startisin Ticabus`siga ning eeldatavaks sõiduajaks oli 8 tundi. See pidas ka paika, olgugi et piiril läks kogu bussitäie reisijate reisipagasi ükshaaval läbikammimisele küllalt aega. Bussis näidati ka filme nagu ikka ning nüüd lõpuks sain teada, kes on see müstiline John Cena, kelle särke ning mütse siin suur valik müügiks on. B ( C ? D ? ) – kategooria film The Marine 2006 aastast andis piisava vastuse. Tegelikult oli paar päris asjalikku filmi ka.
Muidugi, niimoodi kinniste kaardinatega sõites ja filme vaadates loodust ning maad ei näe, aga eks see ole sellise bussireisi hind.
Enne viite olime siis pealinnas ning väikese otsimise järel leidsin ka ( hinnaklassilt ) sobiva ööbimiskoha. Seda peab küll ütlema, et täiesti müstilistes kohtades saab ööbitud ent pärast on mida mäletada. Samas, 6 USD eest viite tärni nõuda oleks vist patt. Tärn ( või pool ) piisab.
Käisin pisut keskuses ringi ning sõin paar purksi tänaval. Seda tehes pandi peatselt kõrvalasuva staadioni brozektorid põlema ning väikese uuringu järel selgus et pesapallimäng algab kell seitse. Siis sinna.
Ega sellest mängust midagi erilist rääkida pole, tase oli nagu oli. Eesti keeles siis äärmiselt nõrk. Tagantjärele pean tunnistama, et Industriales`i sats kuuba pealinnast oli ikka äärmiselt tasemel, kui kasvõi viimaseid meeskondi nendega võrrelda. Kui nüüd kodumeeskond ei suuda üheksa vooru jooksul mitte ühtegi jooksu koju tuua, siis polegi millestki rääkida. Külalismeeskond tegi vajalikud viis jooksu esimese nelja vooru jooksul ära ning järgmised viis mindi niisama, lonkides. Rahvas oli sama tuim, kui eestis korvpalli vaadates – leiname kadunukest. Ah, olgu.
Hommikul käisin veidi veel linnas ringi ning võtsin bussi Granadasse.

23 detsember 2007

Honduras päevaga



Ma tean, ma tean.
Ma tegin Hondurasele liiga ent midagi pole teha.
Mõned riigid tuleb lihtsalt transiidikorras ette võtta ning seekord osutus liisk Hondurasele.
Ega seal muidugi turistil eriti teha pole, kui mõned sukeldamissaared riigi põhjaosas ( ja ühtlasi Kariibi mere rannikul ) välja jätta.
Mul on teatav kiiks nagu meil kõigil mõni on ning väljendub see selles, et soovin võimaluse korral ühe öö iga ettetuleva riigi pealinnas ööbida. Seetõttu saigi piirilt suund pealinna Tegucigalpa`sse võetud. Tunnistan ausalt, polnud sellest linnast enne midagi kuulnud, samas polnud ma ka Belize pealinna Belmopan`iga enne reisi algust kokku puutunud.
Vähem kui nelja tunniga mööda tegelikult vägagi maalilist loodust olime kohal.
Miljonilinn ent äärmiselt kärarikas ning midagi erilist. Leidsin 4 USD hotelli ( enam odavamalt pole vist võimalik mõne riigi pealinna hotellis ööbida ) ning tegin ringi lähikvartalites ent tundsin koheselt – homme minema.
Õhtuhämaruses algasid hotelli kõrvalmajas tulukesed vilkuma ning olgugi et ma kahtlustasin, mis asutusega tegu on, sai uudishimu minust võidu ning kahe pump-püssimehe vahelt sisenesin uksest. Kohalik stripiklubi. Striptiisi surm. Ülekaalulised ( raske on kesk-ameerikas leida täiskasvanut saledat naist ) suhteliselt närtsinud teenindajad posti hõõrumas. Deja vu sellesuviselt euroopa tuurilt, kui ühe öö Balaton`i ääres ööbisin ning ühte kuurortlinna nn. nightclub`i sattusin.
Hommikul väikesed asjaajamised ning Nicaragua poole minema.

San Miguel



See linn sai taaskord rändomina ette võetud ning enne sinnajõudmist polnud mitte mingit aimu valitsevast olukorrast. Peale ühte ööbimist tean järgmist:
- üle ühe on mööblipoed ja üle ühe pruutkleitide omad. Ei oska seletada nende fenomene 250 000 elanikuga linnas.
- 8 USD Monte Carlo hotellis oli telekapult ketiga seinas kinni ning ( külma ) dushivett tuli otse torust.
- relvapood asus ümber nurga, paraku pandi see juba kell seitse kinni.
- Internet polnud linna jõudnud.

Muud eriti ei oskagi öelda. Tavaline väikelinn oma tavaliste kodanikega.
Järgmine hommik startisin kanabussiga Santa Rosa`sse et sealt teise vastava sõiduvahendiga piirilinna EL Amatillo`sse sõita. Pisut vähem kui kahe tunniga kohal ning piirist Hondurase poole ilma mingite probleemideta. Peale piiri koheselt bussi peale ning riigi pealinna poole minema.

19 detsember 2007

San Salvador



Kui Guatemala oli minu jaoks alguses tühi leht, siis 90ndate lõpul, vana kängstaräpifännina, sattusin kord kuulama El Salvadori gruppi Crooked Stilo ( kelle liikmed baseerivad küll enamuse ajast LAs ) ning sedamööda jäädvustus see riik mu hernesuurusesse mällu.
El Salvador ise aknast vaadatuna tundus arenenum, kui eelmine riik, kus viibisin.
Viimases ÜRO Inimarengu edetabelis on nad küll suht lähestikku ( El Salvador 103. kohal ja Guatemala 118. ) ning ka SKP on 5255 vs. 4568 USD ent tegelikkuses on maadevaheline vahe suurem.
Nüüdne riik on looduse poolest hoolitsetum, teeäärte rohi on lõigatud ning teed paremad. Autopark on samuti kaasaegsem ning lõhe rikaste ja vaeste vahel pole nii drastiline, kui see oli eelmises riigis. El Salvador on muide kõige tihedamalt asustatud riik Kesk – Ameerikas, seitse miljonit elanikku vähem kui poolel Eesti pindalast.
Paari tunniga olime pealinnas ning kuna oli juba pime ja kell pea seitse, tuli mingi ööbimisvariant vaadata. Ühe guesthouse ka leidsin 20 USD eest ning olen nüüd teist ööd siin.
Eile õhtul ajaliselt palju enam teha ei jõudnud, ainult söömas käia. Täna oli programm tihedam ning käisin linnaga tutvumas ja jõulushoppingust osa võtmas. Jõulumeeleolu on siinsel laiuskraadil juba ammu inimeste südametes, ainult põhjamaalasel läheb siinses palavuses aega selle fakti konstanteerimisega. Kinkide ostmine käib aga samamoodi ning lisaks poodidele on kõik tänavadki müügiputkasid täis ja sealt on võimalik tõenäoliselt kõike osta.
Muide, ise asjaga kokkupuutununa, siis Euroopas võidakse oma ühisrahast arvata mida iganes ( peamiselt seda et tegu on maailma esivaluutaga ), siis siinses regioonis võib sellega seinu tapetseerida või midagi muud teha, milleks fantaasia voli annab. Mitte ükski pank ei soovi neid rahatähti näha ning viimati oleks neist võinud vabaneneda Mehhikos. Ka seinast on vähemalt minu kaartidega äärmiselt raske vahendeid saada ning ainsaks võimaluseks on valitud pankade kontorist koos passiga sula väljavõtmine. See pole kõige lihtsam tee ent ainuke võimalik.
Homme liigun aga tõenäoliselt edasi, kuigi siin linnas mulle meeldib, kasvõi juba seetõttu et pole päris selline gettokoht nagu Guatemala City oma hiilguses oli. Suunana tõenäoliselt riigi suuruselt kolmas linn San Miguel et sealt peale ühepäevast peatust teekonda Hondurase poole alustada. Ent eks elu näitab, kuidas läheb.
Pildil on 39a Av Norte ja Calle Las Palmas`e tänavanurga lõhnakunn, kelle butiikist leidus lisaks kohalikele parfüümidele ka Elizabeth Arden`i, Burberry, Dolce & Gabbana ning Dior`i toodangut jõulukuiste hindadega ( originaalid mõistagi ). 100 ml toodet alla 10 USD - mehe parim kink oma naisele. Või mehe parim kink oma mehele.

Uus päev, uus riik.



Esmaspäeva hommikul siis Antigua`st minema ning plaan nägi ette kella üheksase väljumise pealinna ja sealt üheteist ajal El Salvadori poole ajama. Plaan oli paberil hea.
Tegelikkuses sai meie mikrobuss minema alles 09:40 kuna oli vaja rahvast peale korjata, kotte katusel kinni siduda ning tankimas käia. Sellegipoolest olin optimistlikult meelestatud ning arvasin et jõuame ... kuni teetöödeni ning totaalse ummikuni. Kilomeeter tunniga jne. Bussijaamas olin natuke enne kahteteist ning järgmine buss väljus pool kaks. Samas, iga halb on ka millekski hea, nagu selgus. Ootesaalis istudes hakkas mu kõrval olev mammi minuga vestlema ning sellest vähesest, millest aru sain, selgus et kuna ma olen soltero ( vallaline ), siis täpselt tema kodusolevale tütrele paras. Tõsi, mammi enda vanust arvestades on tütar kuskil 45 – 50, aga see polegi vist tähtis. Arvestades et siin peetakse esmapilgul mind 75% sakslaseks ja 25% hollandlaseks ( kuubamaal olin 98% juhtudest sakslane ), siis kuna aega oli, asusin maarjamaa presentatsiooni tegema, mis sisaldas lisaks hispaaniakeelsete brozüüride tutvustamisele ka rahatähtede näitamist ning trikoloori vooru. Rahatähtedest niipalju, et näitan 25st ja 10st, sest kahest ei julge selle ilmetuse tõttu esile tuua. Lipuga läks nii, et lõpuks soovisid kõik kohalikud ootesaalis olijad sellega ning minuga poseerida ning nüüdsest on vähemalt 15s kaameras ja mobiilis sinimustvalge koos maa esindajaga olemas. Taaskord, kui keegi Välisministeeriumist juhtub lugema, siis arve eestimaa propageerimise eest on minu poolt koostamisel.
Buss oli hea ning ruumikas. Enne bussi astumist otsiti muide kohalikud reisijad politsei poolt läbi, turistile naeratati.
Bussis endas pandi praktiliselt koheselt Steaven Seagal`i 2007 aasta Urban Justice jooksma. On täiesti uskumatu, aga ükskõik kuhu maailma nurka sa ka ei lähe, bussides domineerivad Seagal ning J-C Van Damme. Seda konkreetset filmi olin juba kuubamaal kaks korda näha jõudnud ( lisaks kaks korda Van Damme kõige uuemat pärlit ) ent selliste äärmiselt raskesisuliste ning üle mõistuse keerulise süzeemuuvidega linateoseid mu pea alles peale kolmandat-neljandat korda alles jahvatama hakkabki. Lühidalt ( kuigi saate ise aru, lühidalt sellista asja on võimatu teha ), ühe lausega selliste filmide sisu kokku võttes: peategelase naine ( tütar, poeg, ema, isa, naaber, naabri koer, kolleeg, alluv, muidu hea inimene ) tapetakse ära ning on vaja kätte maksta.
Noh, peale seda kui kuskil 150 pätti olid loojakarja saadetud, jõudsime piirile.
Piiril, bussist väljatulles, koheselt taas valuutaärikad oma kümnesendiste rahapakkidega nagu shaakalid kallal. Kuna ka mul oli 170 quetzal`esit veel alles, siis tuli ära vahetada, kuna väikeriikide valuutat üldjuhul peale piiri vahetada ei õnnestu. Üks ärikas võttis siis kalkulaatori välja ning näitab et 13 USD ( El Salvadoris kehtib justnimelt see rahaühik ) ja vaatab veel tõsise näoga otsa ( tegelikkuses saab 170 eest pisut üle 22 USD ). Lõpuks sain siiski 21 ühe teise käest kätte.
Piiril probleeme polnud, nii ühest riigist välja kui teise sisse kiirelt. El Salvadori sisenedes templit ei löödud, kuid eks nad ise teavad asju paremini.

Jako, 31 a.



Läks siis 23 päeva reisi algusest kuni esimest kaasmaalast kohtasin.
Variant, et niivõrd kaugel olles normaalseid maarjamaalasi kohtad on tegelikult päris suur. Põmm-pead oma tsikkidega tavatsevad sharmelsheikkides käia lammutamas ning naljalt sellist reisi ette ei võta. Tõsi, Austraalia oli erandiks ent kuna see maa on praegusel hetkel ka jõrmide seas tegija, siis seda ei maksa arvestada.
Mäe otsas siis tõesti selgus, et samaaegselt viibib seal veel kolm eestimaa esindajat. Üks paar ( ca. 50ne eesti mees oma about 27se vene pruudiga ) olid ümbermaailmareisi tegemas ning must aasta noorem Jako samamoodi Kesk- ja Lõuna-Ameerika`t avastamas. Temaga hakkasime rääkima ning oli ääretult meeldiv.
Sarnasusi meie maailmanägemuses ning igasugu piirangutest väljarabelemises oli rohkem, kui ma ette oleks osanud kujutada.
Reisipagasilt oleme samasugused ning ka elufilosoofia on sarnane – kergelt irooniline kõige uue suhtes. Ka loomult oleme kumbki pigem sellist üksikut hunti meenutavad, kui karjaloomana teiste järgi joonduvad.
Tal oli reisi teine kuu juba täitumas ning oli seitse nädalat hispaania keelt Guatemalas õppinud. Nüüdseks aga siiber saanud ning Jõuludeks ning Uueks Aastaks kuubamaale siirdumas.
Mäe otsast alla laskudes väänas pimedal tshungliteel komberdav singapuri plika oma hüppeliigest päris tõsiselt. Kuna omal jalal käimine osutus pea võimatuks, siis võtsid kaks eesti meest, kumbki teiselt poolt, neiust kinni ning tõid alla, bussi juurde. Koos sellega jäädvustasime oma näod ka patsiendi sõbranna kaamerasse.
Oli meeldiv suhelda ning edu sulle, Jako !!!

18 detsember 2007

Volcan de Pacaya



Ootused olid tõesti olemas, kuigi ootuste ning üleüldse unistustega siin elus kipub nii olema et loodud on need selleks, et nad puruneda saaks.
Põhimõtteliselt oli valida kahe ekskursiooni vahel. Esimene oleks alanud juba kell kuus hommikul ning tagasi kuskil kahe paiku, teine algamas kell kaks ning tagasi hilja õhtul.
Valisin teise variandi justnimelt seetõttu et näha pimeduses hõõguvat laavamassi ning kõike sinna juurde kuuluvat ja ei pidanud pettuma. Oh ei.
Bussi umbes 30 matkalist ja teele. Kaks korda ajas bussijuht ( pump-püss kogu aeg üle õla rippumas ) järskude tõusude juures mootoris vee keema ning oli vaja seda juurde valada ent kohale saime.
Vulkaan ise on ca. 2650 m kõrgune ent päris tippu mõistetavalt asja pole. Buss jättis meid 1800 m peal maha ning vaja oli tõusta veel 600 m. Kes soovis, võis endale matkakepi üürida, sest tõus oli tõesti järsk. Kes soovis, siis kohalikud talumehed pakkusid võimalust hobuse seljas üles saada, n-ö. teenus nõrgematele ja ameeriklastele. Hobustest on muidugi kahju sellise koha peal, peavad nad ju kiviklibu, juurte ja lahtise mulla peal järsust nõlvast ülekaalulisi turiste päevast päeva üles vedama ent elu juba kord on selline.
Paari peatust tehes saime päris kiiresti kõrvalasuva mäe otsa ning vaatepilt mis avanes kõrvalasuvat, laavat väljapurskavat vulkaani vaadates, oli muidugi super. Esimesed poosetamised kaamerale ning kui ma eesti lipu välja võtsin, siis selgus et meie grupis oli veel üks maarjamaa rändur ning samaegselt mäe otsas olevas teises grupis veel üks paar ent sellest hiljem.
Pildid tehtud, hakkasime siis vulkaani ennast vallutama ning mööda jahtunud laavat ( mille kohta on küll vist ka oma termin ent ma ei mäleta seda praegu ) üles rühkima. Välja jõudsime kohta, kus värskelt väljunud, ca 2300 `C laava ladestus ning sõna otseses mõttes oleks võinud käe sisse pista. Ma pole suurem asi vulkanoloog ( võimisiganes ) ent puhtalt loogika ütleb, et selliseid aktiivseid vulkaane, kus nina sõna otseses mõttes laava sisse pista võid, ei tohiks väga palju maailmas olla, kui üldse on.
Või ütleme siis, et vähemalt Eestis neid teab-mis-mitu pole.
Hämarduma hakates oli elamus muidugi veelgi suurem ning pimedas joonistusid ilusti välja kahe allavoolava tulejoa kontuurid. Ei, super.
Tuul tõusis ning keerutas tuhatolmu piisavalt selleks, et kõik riided ning jalanõud halliks muuta. Läbi tshungli tagasi laskudes oli juba pilkane pimedus ning kükloobilambid, mis paljudel otsa ees olid, kulusid marjaks ära.
Väsinuna jõudsime linna tagasi kuskil peale üheksat õhtul.

16 detsember 2007

Vulkaani otsa minek



Ega Guatemala mingi kerge riik oma ajaloo poolest pole, tõdesin juba eelmine kord. Kodusõda lõppes kümme aastat tagasi ent ebakindlus püsib siiamaani.
Esimene päev siiajõudes käisin pangast raha välja võtmas, nimelt saalist letilt, mitte automaadist. See ei tunnistanud ühtegi kaarti ning nendega oleks võinud passianssi mängida. Panka sisenedes seisis trepil pump-püssiga turva, sõrm päästikul ning teine samasugune kohe peale välisust, turvaväravate kõrval. Turvavärav ise panka sisenedes on samasugune nagu lennujaamades lennukisse minnes ehk piiksub vähimagi metalli peale. Turist võis küll niisama läbi marssida oma kotiga ning talle vaid naeratati.
Pump-püssidega vendasi oli kogu pealinn täis. Praktiliselt igas suuremas poes seisab üks ning siis veel paarikaupa tänavatel. Nende meestega eriti nalja teha ei viitsi, tõenäoliselt on päästikusõrm üsna kiire. Lisaks on niisama turvasid kas lihtsalt kumminuiadega või revolvriga varustatuna, mõni neist turvadest on sama pikk ning peenike nagu nui ta vööl ent ju ta oma eesmärgi täidab.
Pealinn ise, vaatamata niigi suurtele turvameetmetele, on tuntud röövimiste – varguste poolest ning õhtusel ajal ei soovitata eriti ringi hulkuda. Mina midagi kahtlast ei märganud ent ega ma ei laiutanud ka oma maise varaga. Fakt on see, et ka öises Tallinnas liikudes leiavad turisti kõhul rippuv väärtuslik kaamera, sendine kuldkett kaelas ning kolm käe peal, uued omanikud, ammugi siis siin.
Teine, mis silma torkas oli kerjuste suur hulk. Varasemates riikides oli mõni üksik tänaval, käsi pikalt, siin on olukord pisut teine. Ligi 13 miljonilisest elanikkonnast üle poole elab vaesuses ning see paistab väga selgelt tänavapildis välja.
Kesklinn ise, varajastel hommikutundidel, oli üpriski saastatud – ilusti nägi, mida sisse hingad. Peamised saastajad on needsamad kanabussid, mida liigub sadu ning mille omanikud naeraks su välja kui CO numbritest ning ülevaatusest neile rääkima läheksid.
Bussijaamu on siin ka mitmeid ning kolmemiljonilises linnas, kus liiklus on äärmiselt kaootiline, nende vahel vahet teha praktiliselt võimatu. Igal firmal oma pluss veel kanabussidele mitu jne.
Eile linnas lonkides kõndisin suurima poole et lähen uurin, kuidas täna siia, Antigua`sse pääseks. Sellest ma lõpuks aru ei saanudki sest see kuhu sattusin, oli totaalne turg. Riideid, toitu, ninni-nänni, kõike võimalikku ning võimatut. Ja millised kogused !!! Kulukaid ise oli kindlasti miljard, kui mitte rohkem. Kõik mõistagi originaalid ning ka vastava väljanägemisega. Samas olid vist ka õmblustöökojad ning hulgilaod, igal juhul määrad oli megad. Särke – pluuse samamoodi, pea kõik leibelid esindatud: Tiisli, Toltse, Tommi ja Kroko-firma toodangu hinnad algasid 25 kroonist ilma mingit moodi tingimata.
Lapstööjõudu oli ka hirmsat moodi kasutusel nagu ka muidu tänavatel näiteks kingaviksijatena. Seal vedasid umbes 10-aastased poisid endasuuruseid kulukahunnikuid seljas edasi-tagasi.
Oli, mis oli, täna hommikul saabusin siia 40 000 tuhandega väikelinna, endisesse riigi pealinna Antigua`sse. Et see paikneb 1600 m kõrgusel, on ka temperatuur pisut jahedam ning peab pikki käiseidki kasutama.
Kell kaks lähen ainukese lähiümbruses aktiivselt toimiva vulkaani, Volcan de Pacaya, otsa ronima. Ootused on suured, seda enam et peaksime seal ka pimeduse saabudes olema, mil on võimalik väljapurskuvat laavat helendamas näha. See selgub siis.

15 detsember 2007

Neljas riik - Guatemala



Hommikul siis paati ning raske südamega tuli saarega hüvasti jätta.
Hommikuses paadis kohtasin ühte Ukraina paari, kes olid vastupidises suunas oma reisi tegemas ehk Costa Rica`st alustades lõpp-punktiks Cancun ja sealt tagasi Kiievisse. Vestlus nendega sujus edukalt kuni hetkeni, mil teatasin et olin see suvi ligi paar nädalat nende kodumaa vaatamisväärsustega tutvumas ja nad uurisid seepeale, et mis mulje jäi? Ütlesin siis ausalt nagu asi oli, et parim asi nende maal on Odessa naised, kõik muu on üks bardakk ning peataolek. Siis millegipärast meie jutt vähenes. Ehk peaks järgmine kord diplomaatilisem olema. Ehk ei.
Sadamast võtsin siis pileti ning varsti näidati ka buss ette. Hmm, selline madal chickenbuss, kuhu suured tsumadanid laoti külgmisest küljeaknast tahaistmele ja kui enam ei mahtunud, siis katusele. Sõit võis alata.
Belize ennast oli üle saja kildi veel ent tee oli suht ok ning see läks ruttu.
Siis piirile, kuigi see meenutas totaalset ehitustöömaad ning eriti aru ei saanud, kuhu suunas nüüd astuma peab hakkama. Lisaks, nagu buss enne tõkkepuud seisma jäi, kubises bussiümbrus kümnesendilisi rahapakke käes hoidvatest rahavahetajatest. 38 Belize dollarit ( 190 krooni ) pidi riigist lahkumismaksu tasuma, muu sai siis Guatemala valuutaks, nimega quetzal, ümber löödud. Eks kurss on sellistel vendadel muidugi vilets ent pisut taskuraha on vaja mõne kümne vahetad, siis vahet pole.
Belize`st välja ning naaberriiki sisse ilma mingite probleemideta.
Peale piiripunkti algas aga kruusatee ja ma et mida kuradit? Teades Guatemala lähiajalugu, siis eriti kerge riigiga tegu pole viimane kümnend välja jätta ent kurat kruusatee ? Kiirus kuskil 50 sest rohkem lihtsalt ei saanud, sead jooksevad ruiates mööda teed ringi, hobused jalutavad vabalt, hirmsa tolmu käes pestakse pesu tee-äärses jões ning riputatakse kuivama, hamburgerid kandikul kerge kile all jne.
Õnneks algas kuskil 30 km järel asfalt ning kuigi treppis oligi, kadus tolm ära.
Mingil hetkel jõudsime siis Floresesse ning sain hostellist voodi eesti rahas 37 krooni eest ehk suht ok hind. Hostel ise oli ka ok ja Flores oli ka ok ent palju üle ühe päeva seal linnas midagi teha pole. Muidugi võib Tikal`i tshunglitemplit vaatama minna ent ma olen maiade ajalooga juba kursis ning loobusin. Üks variant oleks öösel kell pool neli olnud minna päikesetõusu sinna Tikal`isse vaatama, aga mingu nad persse, 400 krooni eest päikesetõusu imetlema. Teine, mida seal väga reklaamitakse, on tshungliretked, nii 5-6 päevased. Minuarust on see ka suht mõttetu eriti seda arvestades et satud kokku mingite fruktidega ning siis tuleb neid kogu see aeg kannatada. Pole minu rida.
Oli mis oli, täna hommikul kell seitse võtsin ette teekonna Guatemala City`sse. Oli valida esimese klassi buss ( wc ja kont sees ) kell kümme ja teise klassi oma ( wc`d netu ja tuulutuse eest hoolitsevad lahtised aknad ) siis see kell seitse. Esimese hind eesti rahas 250, teisel 120. Sõiduaeg pidi olema sama ehk kaheksa tundi ( naerukoht ).
Üle 500 kildi kanabussiga ei sõida mitte kuidagi 8 tunniga ära, seda teadsin ma juba ette ning võtsin siis selle odavama variandi. Kanu päris ei veetud ent mingeid raudlatte ning kahtlase vedelikuga kanistreid küll + hulk kohalikke + eesti turist.
Kustkohast me kõik läbi sõitsime, ohoo ... Lõpuks läks maantee nii treppi ära, et ei tahtnud istmelgi enam püsida. Mägedest üles, mägedest alla ( tunneleid meil pole ) ning siis kui see kaheksa tundi oletatavat sõiduaega täis sai, näitas silt Guatemala City 169 km.
Noh, kell kuus ehk 11 tunniga olime kohal. Uurisin natuke kaarti ning taksojuhtide ahvatlevatest pakkumistest loobunud, leidsin siinsamas normaalse hotelli 10 USD eest.
Ei teagi veel täpselt ent tõenäoliselt olen siin veel teisegi öö et siis Antiqua`sse sõita, vulkaanidele külla.
Pildil kruusatee Guatemala poolel.

13 detsember 2007

Lebo



Saare teine päev on möödunud analoogiliselt eelmisega.
Jume parandamine, ohtra vedeliku tarbimine ning võrkkiiges vedelemine on peamised märksõnad, mis siinset elu kõige paremini iseloomustavad. Päike, palmid ning valge liiv miksituna reggaemuusikast on selline kooslus mida võiks kauemgi nautida.
Saarel, jättes välja paari ehitusega seotud veokat ning traktorit-ekskavaatorit, puuduvad autod ning liikumiseks kasutatakse elektrilisi golfikärusid ja rohkelt jalgrattaid. Golfikärudega veetakse nii kaupa kui ka inimesi ning neid on võimalik ka rentida. Tegelikkuses selleks aga vajadus puudub sest kuigi pikkust on saarel pea 6 km, on aktiivne osa mahutatud paari kilomeetrise rajooni sisse ning kõik vajalikud toimetused saab ka jalgsi tehtud.
Õieti on saar kaheks jagatud, seda tänu hurrigaan Hattie`le, kes siin oma tegusid mõni aasta tagasi korda saatis. Pooldumiskohas on ka kõige parem ujumisrand, kuigi vesi on piisavalt soolane et seal pikemalt tahtmist olla oleks.
Huvitav on kohalik keel, creole. Justnagu inglise keel ent hirmsa murdega ning rääkides rõhutatakse sõnu justnagu oleks midagi tähtsatki öelda. Rastapead viljelevad muidugi oma, raggamurret, mida kuulates ei saa kunagi muiet tagasi hoida.
Homme hommikul lahkun siit aga esimese laevaga kell 07.30 et City`st kell pool kümme teekonda Guatemaala ning selle väikelinna Flores`e poole alustada. Eelinfo põhjal peaksin seal neljatunnise bussisõidu järel olema ent ma kahtlen sügavalt selle fakti paikapidavuses.
Guatemaala`s tahaks paaris väikelinnas käia ning pealinnas Guatemala City`s mõned päevad veeta ent mingeid kindlaid plaane pole. Päev korraga.

Caye Caulker



” Slou daaan, maaan ” hüüab rastapea mulle vastu kõndides ” ära kõnni nii kiiresti ”.
Viimast soovitust tuleb tahest tahtmata ka järgida, sest saare keskosas, palmide ja bungalow`de vahel, tuul ei liigu ning õhk seisab. Ülihelikiiruseid siin nagunii ei arenda.
Belize City`st 32 km ja 50 minutilise paadisõidu kaugusel oleva saare motoks ongi ” Go slow ” ja seda tuletatakse sulle kogu aeg ka meelde.
Tükike ehtsat jamaikamaad otse ranniku lähedal, keset Kariibi merd, on üks peamisi rändurite peatuspaiku siinses väikeriigis. Paljud sõidavad siia sooritamaks sukeldumist Blue Hole 40 meetri sügavuses õõnsuses, paljud lihtsalt saare hipiliku atmosfääri pärast. Mis on Blue Hole, saavad lugejad ise taaskord netiavarustest välja kaevata, ma ei viitsi seletama hakata.
Ma kuulun viimaste, atmosfääri nautijate hulka ning pole pidanud pettuma. Õhtul ringi loivates, sooja meretuult sisse ahmides ning rannas olevat muusikat nautides meenus koheselt Koh Phangan`i saar taimaal. Sundimatu keskkond, kus igaüks võib lihtsalt nautida hetke. Puuduvad viietärni hotellid, mäktoonaldsid ning blingivad ööklubid ent see-eest on meri, rõõmsad inimesed ning kiiret kuhugi.
Eelmine õhtu City majutusasutuses ööbides tutvusin paari hollandi paariga, kellest ühega koos paadimatka siia ette võtsimegi. Sadamasse jõudes viskasime kotid selga ning kõmpisime kõige kaugemasse nurka, kust saime endale täiesti taskukohase hinnaga bungalow`d otse mererannal. 140 krooni kogu majakese eest, millest kümne meetri kaugusel löövad lained randa ning paadisilla lõpus on bambuskatus koos kahe võrkkiigega – seda pole üldsegi palju, leian mina.
Jään siia kaheks ööks sest on vaja edasi liikuda. Muidu poleks üldse välistatud, et jääksingi siia aastaks või paariks. Kohalike ” supermarketite ” seina peal oli arvukalt kuulutusi, milles siinsed majutusasutused-restoranid otsivad endale küll kokki, küll köögitöölisi. Keedaks paari aasta vältel mõnes siinses restoranis putru ning naudiks reggaerütmidest, muretsemata tuleviku pärast.
Õhtul bungalow juurde tagasi jalutades sõitis mulle vastu end pot`ist totaalselt segi vedanud rastapea ning laulis oma, raggamuffin versiooni Jingle bells jõuluviisist. Minuni jõudes hüüdis et ” hei, hazzitkoin ” et siis ... tasakaal kaotada ning põõsaste ragisedes kraavis maanduda. Chill.

11 detsember 2007

Belize City, karuselt kriminaalne



Hommikul siis bussi peale ning Chetumal`i suunas. Üsna pea kaarti põhjalikumalt käes lapates sai mulle selgeks et sinna saarele ma ikka täna ei jõua, pole mõtet end petta.
Peale neljatunnist bussisõitu olin piirilinnas kohal ning mõne hetkega ka pilet naaberriigi pealinna muretsetud. Pisut oli aega ning käisin linnaga tutvumas.
Kui muidu oli Mehhikos kaugliinide bussid väga head ning kaasaaegsed, siis Belize suunduv buss oli pisut väsinuma väljanägemisega, nagu pildiltki näha võib. Bussi etteossa oli küll V.I.P. kirjutatud ja seda ta kindlasti ka oli ent aasta siis oli 1981 ja sellest ajast on nii mõndagi muutunud. Ah, mis siin ikka norida. 100 krooni eest piirist üle ning 200 km Belize vabariiki kokku kolme ja poole tunniga oli seda väärt.
Ühe väikse vihje siiski annaksin tulevastele reisijatele. Bussi tagumisse otsa istumist peaks kaaluma selliste palavate päevadega sest seal asub WC, mis on metallist mahutiga ja asub otse kuuma mootori kõrval. Kui siia lisada palju vähese pidamatusega reisijaid, kelle jaoks võiks asutusele põhimõtteliselt pöördukse panna, siis edasi mõelgu igaüks ise ...
Belize maana oli nukrama väljanägemisega kui ta põhjanaaber, seda eelkõige maapiirkondasid bussiaknast jälgides. Palju puu- ning isegi roikamaju koos kaootilise korralagedusega. Paaris külas paistis siiski ka vähemalt üks tugevam kivihoone olema suletud aknaluukidega ent selle seina peale oli kirjutatud Hurricane Shelter ehk hurikaani varjend. Teadagi mis puhuks.
Üks remark kahte naabrit võrreldes. Belize teeääred olid lõigatud muruga ehk kuigi looduse osas kummalgi maal peale lehtpuudesalude ning põõsapuhmaste aknast muud ei näe, annab see siiski hoolitsetuma ilme. Peale pügatud tee-äärte algab nagunii kohalik folkloor, peaosades mahajäetud hooned ning loendamatud auto – ja bussivrakid.
Belize riigina on pool eesti pindalast ent elanikke vaid napp 260 000. Asustus on niisiis äärmiselt hõre ning parimaks näiteks on ka tähtsaima linna Belize City 60 tuhandeline elanikkond. Parim nali tuleb veel pealinna Belmopan`i elanikkearvu uurides, milleks on 13 000. Siin on siiski oma loogiline seletus. Nimelt 60ndate aastate hurrikaanis sai rannikul asuv City niivõrd kannatada et turvalisuse huvides koliti pealinn sisemaale.
Õhtul kell kuus olime siis kohal ning peale mõningaid muuve ka peavari ööseks olemas. Võiks öelda et vägagi hea pleiss, otse sadama juures, Seaside Guesthouse.
Homme hommikul proovin siis laevaga Caye Caulker`ile pääseda.
Õhtul käisin tegin veel tuuri linnas ent seda peab küll mainima, et üksikul naesterahval ei soovitaks pimedal ajal siinsete neegrite käest suitsule tuld küsima minna. Mul polnud midagi ( mul pole kunagi midagi ) ent muidu oli õhkkond kriminaalse varjundiga. Pee Võsa saaks siit 24h ööpäevas materjali, selles ma ei kahtle.
Siin Belize City, meri kohiseb 50m kaugusel ning rõdul võrkkiiges kiikudes lokid lehvivad.

10 detsember 2007

Tulum, tuntud headuses ...



Kell kümme hommikul astusin bussi ning suunaks 7000 elanikuga asula nimega Tulum. Ega siin midagi sellist küll pole, mille pärast extra kohale sõita ent vahepeatusena vägagi bro. Rand on tõeliselt kaunis ent kuna täna oli pilvealune, siis käisin seal ainult ringi keeramas ning varbaid vette kastmas.
Päris kindlasti on asula üheks suurimaks tuluallikaks turism, sest hotelle-hostelle on siin piisavalt ning peatänav suveniiri/ T - särgi ärisid täis.
Homme hommikul sõidan piirilinna Chetumal`i ning õhtuks katsuks jõuda Belize ühe tuntumale saarele, Caye Caulker`ile. Seal võiks siis paar päeva lebotada ent see paistab kohapeal.
Sarjast ” Maailm on ikka väike küll ” tänane juhtum.
Tulin just rannast ning astusin ühte suvalisse kioski sisse et juua osta. Kõnnin lõppu, külmutuste juurde ning näen et mulle naeratab vastu üks sakslane, kellega koos eelmise aasta 29 - 31. detsembrini tegime austraalia suurimale saarele Frazer Island`i jeepisafari. Meid oli kokkupandud grupis kaheksa: viis nahkpüksimaa esindajat, kaks lõunakorealast ning üks eesti vant. Ja nüüd saame siin külapoes kokku. Ta oli naisega kahenädalasel puhkusel lähedal asuvas kuurortis. Maailm on nii väike, nii väike.
Aga homme uude riiki.

09 detsember 2007

Üks seitsmest



Teatavasti valis sel suvel interneti vahendusel üle 100 miljoni inimese uued 7 maailmaimet. Et nagu ajalugu uuesti kirjutada võimidaiganes. Kanditaate oli üle kahekümne ent väljavalituks osutusid:
1. Suur Hiina müür
2. Petra koobaslinn Jordaanias
3. Kristus Lunastaja sammas Brasiilias, Sao Paolos
4. Machu Picchu Peruus
5. Chichen Itza Mehhikos
6. Colosseum Roomas
7. Taj mahal Indias
Eks uue seitsmega võib kas rahul olla või mitte, arvestades kuivõrd selline subjektiivne vox populi üldse pädev on selliste asjade üle otsustama, ent sellised on tulemused.
Igal juhul eile sain pakkumise, millest oli pea võimatu keelduda ning suundusin täna hommikul siit 200 km eemal asuvat Chichen Itza`t uudistama. Ma ei viitsi siinkohal maiade ajalugu ning legende hakata ümber jutustama, iga huviline leiab interneti avarustest piisavalt infot. Fakt on see, et see 1500 aasta vanune maiade poolt ehitatud linn on kantud 1988. aastal UNESCO maailmapärandite nimistusse ning enim külastatav turismiobjekt Mehhikos.
Peab tunnistama et avaldas muljet küll ning mõistagi polnud ma ainukesena seal uudistamas. Busse tuli ja läks ning turistidehorde samamoodi.
Ma pole väga suur Egiptuse püramiidide spetsialist, kuna pole sellele maale veel jõudnud ent puhtalt püramiididena on sealsed oma 4000 aastat vanemad ning minu ettekujutuse järgi ka palju suuremad ning massiivsemad, kui siinne maiade linna ” süda ” Kukulcani püramiid. Ent eks Chichen Itza pääses terve kompleksina esiseitsmesse, mitte pelgalt püramiidi tõttu, kuigi siinne kehastab tervet kalendrit oma trepiastmete, nurkade ja kividega. Või siis on siin lihtsalt internet rohkem levinud ning latiinod klõbistasid hiirt tihedama rütmiga, kui egiptuse ametivennad.
Kogu üritus ise on muidugi nii kommerts kui veel olla saab. Meie tänane grupijuht oli äärmiselt meeldiv neljakümnendates mehhiklane, kes mõistis vägagi huumorit ent oli samas ka eriliselt osav müügimees.
Kuni lõunani kondasime mööda suveniiripoode ning ühe juures pildistati kõiki bussist väljujaid. Midagi siin taga ju pidi olema ning õhtul, linna poole tagasi sõites see siis ka selgus. Nimelt oli piltidest tequilapudeli sildid tehtud ning iga soovija sai endale oma pildiga pudeli osta. Hinnaks oli 150 peesot ehk samapalju kroone ning igaüks võib ise arvata, palju selle tequilapudeli väärtus kuskil hulgilaos oleks ilma rõõmsalt naeratava paarikese etiketipildita.
Ka linna enda juures käis müügitöö täie hooga ning lisaks sellele, et kõik puude ja põõsaste alused olid suveniiridemüüjaid täis, kõndis päris palju ärikaid ka gruppide kannul. Kolme tunni jooksul, mis seal viibisime, hakkas see lõpuks siiski rusutavaks muutuma. See on siiski hind, mille pead maksma, kui selliseid objekte näha soovid. Ma arvan, et ma nüüd pisut aega ei soovi ning tänane doos kestab päris pikalt.

Homme hommikul sõidan Tulum`i ning olen seal öö või kaks et siis lõpuks ometi allapoole liikuma hakata ning Belize ette võtta.

08 detsember 2007

Kuuba sigarid, mis muu ...



Panen kirja järjekordse loo sarjast ” see saab vist ainult minuga juhtuda ”. Teinekord on küll tunne justkui osaleks kuskil tõsi-tv`s, aga asja juurde.
Enne kuubamaale saabumist ei teadnud ma sigaritest halligi, ma ei häbene seda mitte tunnistadagi. Umbes samamoodi oleks võinud mind maailmaturule plutooniumi ostma saata, lõpp-tulemust teame me kõik.
Seal, tänu arvukatele kogemustele ning verbaalsetele läbikäimistele kohalike ärikatega, sai mulle selgeks et näiteks need Guantanamera sigarid mida valdavalt lennujaama tax-free`d müüvad ning lennuki teenindav meeskond – on paras põhk.
On kolm marki, mida väga hinnatakse ehk Cohiba, Montecristo ja Romeo y Julieta. Parimaks ning hinnatumaks peetakse neist Cohiba`t.
Ja nüüd tänase loo juurde.
Lennukile sain pileti 19F seega taha otsa ehk tere tulemast! taaskord 15 cm reavahe.
Vahekäigus oma koha poole minnes peatas stjuard mu kinni ning ütles, et kuna ma olen nii pikk vend, siis võin hoopis seitsmendasse ritta istuda ehk ritta, mille juures on keskmised avariiväljapääsud. Seal eesolev rida puudub ning saab vabalt jalad täies pikkuses välja sirutada. Istusin akna alla, minust pisut lühema ent kaks korda laiema neegri kõrvale. Võtsin kotist eesti-hispaania sõnaraamatu välja et sirvin seda lennu ajal, muud nagunii teha pole ning keelt on oi-kuidas-vaja. Neeger viskas pilgu raamatu esilehe ning ütles puhtas vene keeles et kas olen esimest korda selles piirkonnas. Ma et jah ning et keel ei taha mitte kuidagi õnnestuda. Tema siis rääkis, et on kuubalane ent viimased 30 aastat Kiievis elanud, kus on naine, neli last ning omistab koduelektroonika kauplust. Nüüd hakkas aga Havana`sse vanaduspõlveks maja ehitama. Praegu sõidab Cancun`i et kuuba viisat pikendada ( see osa jäi mulle küll ebaselgeks, aga eks ta ise teab asju paremini, miks kuubalasel kuuba viisat pikendada on vaja ), paar päeva pidu panna ning siis tagasi lennata. Rääkisime veel tühjast tähjast ning ma jäin magama, kuna öösel bussis eriti magada ei saanud.
Ärkasin maandumise ajal üles ning välja minnes küsis ta minu käest et kas ma sigareid kaasa ostsin. Ma et ei, mul pole nendega midagi teha. Tema siis, et ta Mehhiko sõbrad tellisid rohkem ning tal on 50 ühikut ( maale tohib 25 korraga tuua ), kas ma viitsin pool tollist läbi viia? Ma et ok ning heitsin igaks juhuks pilgu kasti, et seal tõesti sigarid on, mitte mingit valget pulbrit a`la ” viitsid selle paki üle viia ”. Olid vähemalt pealmises reas ning ütlesin, et pole probleemi.
Läksime siis koos passikontrolli, ma sain esimesena kiiresti läbi ja läksin oma tsumadani lindilt ootama. Vaatasin tagasi ning ta seletas seal midagi piirivalvurile ega saanud veel tulema. Mis seal ikka, läksin siis aulasse ning jäin ootama et saadetis üle anda. Ootan. Ja ootan. Ja ootan. Ootan. 20 min. Pool tundi. 45 min. 50 minutit ootasin ära ning kõndisin minema.
Ma ei tea, mis temaga juhtus või mida talle pahaks pandi.
Tean aga seda et mul on praegu karp kõige kallemaid kuuba sigareid, millede tükihind tubakas.ee andmetel: Cohiba Esplendidos – on 420 krooni. Ehk 25ne karp maksab eestis 10 500 krooni.
Ma ei tea, kas see on praegu ka minu elu hind ning kas mehhiko mafia koostöös ukraina ning kuuba kolleegidega on mu kannul juba. Kui kokku saame, annan muidugi talle ta noosi kätte, muidu ei oska ma muud teha kui endale jätta.
Originaalid need igal juhul on, kõik sertifikaadid ning valmistusnumbrid olid karbis kaasas.
Pole vaja filme vaadata, enda elu on piisavalt huvitav.

La Habana Aeroporto



Magamise seisukohalt pooleldi nokkimisena möödunud bussiöö järel olen järjega tagasi lennujaamas ning pisut alla paari tunni kohtumiseni Jakovleviga.
Väljas on kuskil + 27 ning vägagi hakkab tunduma, et ka sel aastal tulevad mustad jõulud. Kolumbia kokaiinimägede vahele selle paari järgijäänud nädalaga plaani jõuda pole.
Siin lennujaamas istudes olen mõelnud Eesti Välisministeeriumile ühe taotluse ning noodi teha.
Taotlus on seotud võimalike kuuba turistide külaskäikudega maarjamaale ning selles palun mulle isiklikult teada anda mõne kuuba sigarimüüja või taksojuhi saabumisest eestimaa pinnale. Luban isiklikult 24h ööpäevas tema kõrval viibida ning kas siis vastavalt ” Sigars, mister ( sir, my friend, amigo ) ” või ” Taxi, mister ( sir, my friend, amigo ) ” talle karjuda. Muidu ununeb tal kodune tunne ära ning juba paari päeva pärast võib meie avaralt kodumaalt ära hakata tahtma. Seda ei saa lubada ning ma seisan isiklikult selle eest hea.
Ok, ma saan tegelikult väga hästi ka nendest vendadest aru. Esimesed teevad lihtsalt oma tööd, taksojuhid aga teatavasti rahvust ei oma. Neid jagatakse kulbiga ühisest katlast igale maale kvootide kaupa ning nemad pole süüdi et taksojuhtideks sündinud on. Juku küsis ju ka emalt, et kuskohast taksojuhid tulevad ?
Noot Välisministeeriumile on seotud aga Eesti lipu esindamatusega siinses lennujaamas. 128 riigi trikoloorid ripuvad rõõmsalt laes ent Eesti ( tõsi, ka Läti ja Leedugi ) hiilgab oma eemalolekuga. Isegi Ukraina ja Valgevene on olemas, Arubast rääkimata. Ma ei viitsi enda täissuuruses kaasasolevat lippu ka ohverdada, nii suur patrioot ma ka pole. Pealegi läks see juba pagasi hulka.
Muidu aga hakkab see reisiosa lõppema. 12 päeva siin saarel jätsid unustamatu mulje ning on tõepoolest, mida mäletada ning tagantjärele taga nutta. Ma ei tea, kas ma tulen siia veel kunagi tagasi, sest nii mõni muugi riik ootab läbikäimist. Tegelikkuses ju on riikidega niimoodi, et kõige parem variant oleks igas neist vaid korra käia, sest siis uudsusest tingituna ei märka maa pahupooli. Või need negatiivsed faasid ei jää domineerima. Uuesti saabudes hakkab mingil hetkel paratamatult ” eelmine kord oli rohi rohelisem ning taevas sinisem ” faktor tööle ning enamusel juhtudel pettud.
Saab siis näha, kuidas selle saarega on ent inimeste enda pärast tuleksin siia iga kell.
Jah, kohalike elu pole meelakkumine, see pole kellelegi saladuseks. See aga ei vähenda nende siirust ning elurõõmu ning nad ei karda seda välja näidata oma suure ja sooja südamega.
Lõpuks olekski mul kaks küsimust:
KUIDAS ON VÕIMALIK SEDA MAAD MITTE ARMASTADA?
KUIDAS ON VÕIMALIK NEID INIMESI MITTE ARMASTADA?

Saare viimased päevad



Viimased kaks täispäeva olen lihtsalt lebotanud ning ajal kuluda lasknud.
Kolmapäeva hommikul käisin raudteejaamas ent rongiaeg ei istunud mitte kuidagi ning tagasisõit saab ikkagi ööbussiga toimuma. Ehk siis reede hommikul kell seitse pealinnas ning tagasilend Cancun`i päeval kell üks.
Päeval uimerdasin mööda linna ning istusin välikohvikutes nautides veel viimastest hetkedest siin riigis. Üks välikohvik asus peamise turismitänava lõpus ning seal istudes sai väga hea pildi siinse turismitööstuse tegutsemisnippidest.
Tänava lõpus oli väike kurv, mille taga pargipinkidel, puu all päiksevarjus istus neljaliikmeline vanameeste orkester, kes rahulikult suitsu pahvis. Kui järjekordne turistide grupp saabus tänava otsa, andis viimasena olev suveniirimüüja orkestrile märku ning need asusid koheselt ” Guajira Guantanamera ” lauluga peale. Päev otsa päikese käes olnud lontis nägudega turistid jõudsid tänavalõppu, kus giid neile juba päeva 325. kirikut või muidu ” tähtsat ” hoonet tutvustama asus. Hoone asemel jooksid nad hoopis orkestrit pildistama ja filmima ning kodustele materjale näidates on kahvanägu õnnest segane: ” Te ei kujuta ette, nad seal kuubamaal vist kogu aeg mängivad pilli. Ükskõik kuhu me oma grupiga ka ei läinud, kostusid lauluhelid ”
Pildistamine, filmimine ei olnud tasuta mõistagi. Ja nii uus grupp ja uus.
Samamoodi tasub näiteks pealinnas ettevaatlik nn. poseerijate pildistamisega olla, kes tavatsevad peamiste turismilõksude läheduses istuda. Mina olin asjadest lugenud ning kui mõni vanamees tegi ettepaneku teda pika sigariga pildistada ilusas, päiksepaistelises kohas, kus ka kõige viletsama seebikarbiga saab suht pandava pildi, keeldusin viisakalt.
Tegelikkuses mulle meeldib inimesi pildistada ning väga palju ka seda teen, sest ( kohalikud ) inimesed oma igapäevatoimetustes jäädvustatuna su kompuutrisse või paberkandjale toovad hulga paremini need valitsenud emotsioonid taaskord meelde vs. klõpsid poolprofessinaalide poosepilte.
On teatav filosoofia, justkui inimest pildistades võtaksid tüki tema hingest jäädavalt ära ent ju ma siis omamoodi barbar olen, kuna ka selle reisi ajal olen parimad pildid saanud siis, kui pildistatav pole osanud seda aimata. Kirikuid, hooneid, mälestusmärke, linna panoraame, puid jne. on ka huvitav jäädvustada ent riigile annavad õige värvi tema elanikud.
Õhtul käisin siis pesapalli vaatamas selle Kanada venna Carlosega. Mängisid kohalik linna sats ning just see pealinna klubi Industriales, kelle staadionil käisin ning kus mul pilte teha ei lastud.
Klassivahe oli märgatav ning kodumeeskond sai mis tolmas. See polnudki aga kõige tähtsam, sest palju suurema elamuse sai publiku kaasaelamisest. Trummid mürtsusid ning publik tantsis ja elas omadele kaasa. Publikuhulka on raske arvata ent kuskil 10 000 ligi ehk oli. Inimeste keevaverelisus lõi välja ka eri meeskondade poolehoidjate vaidlustes. Ehk meiegi reas, mis oli üks parimaid mängu jälgimiseks, istus kummagi poole fänne ning ning vaidlustes oma meeskonna kaitseks ei säästetud emotsioone. Kusjuures käsikähmlusest oli asi kaugel ehkki näod olid karjumisest punased ja sülge lendas, kätega shestikuleerimine sinna juurde. Tõenäoliselt oli süsteem sama nagu räpis on battle-võistlused, kus üks-ühe vastu pead vastaspoolt verbaalselt lööma, sest rohkearvuline sõduritearmee vaatas asja tuima näoga pealt. Mul, kuuba keele mitteoskajana, jäi taas palju kogemata.
Kuna see oli mu elu esimene pesapallimäng, siis ei oodanud ma et see nii kaua kesta võib. Kella kaheksast õhtul praktiliselt kella üheni öösel. Kauem olen vaid austraaliamaal kriketit vaadanud, sest need mängud kestavad kuni seitse tundi, mida ehk ei olegi nii vähe.
Nüüd jäid kannikad betooni peal ( pinke meil ju pole ) istumisest ikka päris kangeks, aga asi tasus end ära. Pilet oli muide 50 eesti senti ehk üsna taskukohane.
Ongi enam-vähem kõik siit linnast. Kahe tunni pärast algab 13 tundi kestev 860 km bussisõit pealinna suunas ja homme samal ajal peaksin taaskord Põhja – Ameerika pinnal viibima.

Cuban chicas


Kuuba naised, kuuba naised...
Mida siin ikka rääkida. Kes on maailma sportiga kursis, täpsemini naiste korv - ning võrkpalliga, teab milliseid kuuba gaselle neil väljakutel liigub.
Tegelikkuses tänavapilt ehk päris nii särav ei ole ent fuuriaid leidub ja mitte vähe. Et siinne veri on totaalselt eri rasside vahel segunenud, siis mõlemast soost leidub kogu galerii alates europiidse väljanägemisega isendist kuni indiviidini, kelle välimus on mustem kui öö. Kaasasündinud temperament ühendab aga kõiki neid.
Suht reeglipäraselt algab naistel peale kolmekümnendaid tendents laienemise suunas ent kuni sinnani on silmailu siin ringi liikudes piisavalt.
Eri kategooria on muidugi koolitüdrukud omaa shokolaadisäärtega ning arengujärgus oleva naisekehaga. Kuubas on koolivorm kohustuslik ning selleks on põhi- ning keskkooli tüdrukutel valge pluus ning kas siis hele või tumepruun miniseelik.
Naiste puusade töö mitte ainuüksi salsat tantsides on muidugi veel eri jutt.
Ka kortonge siin müügil pole näinud. Seega, kel huvi on, tasuks ka nende varu reisikotti pista hilisemate üllatuste vältimiseks.

Kuuba toit (?)



Rusikareegel on, et süüa tuleb siis, kui seda on.
Alguses, teiste rändurite reisikirju lugedes tundus see fakt mulle uskumatuna, paraku on reaalsus just täpselt selline. Teine asi on kindlasti kuhugi siinsesse tehiskuurorti sõites ning all inclusive paketti omades ent omal käel liikudes on elu karmim.
Ma olen selle pisut vähema kui kahe nädala jooksul oma elusmassist minimaalselt 3% kaotanud ent kuna see on toimunud ” päästerõnga ” arvelt, siis on see ainult positiivne.
Põhimõtteliselt pakuvad ka casa particular`id söömisteenust lisahinnaga või näiteks hommikusöök kuulub hinna sisse. Siiski, kui juba viiendat hommikut järjest sööd omletti ning määrid majoneesi saiale peale, hakkab hing midagi muud igatsema.
Restoranid kui sellised on hinna – kvaliteedi suhtelt üle pakutud. Portsjon, mille sa sealt saad suhteliselt kirve hinna eest, ei ole seda väärt. Pealegi, Havanas mööda kitsaid kõrvaltänavaid hulkudes sattusin sisse põikama ka ühe vägagi esindlusliku restorani tagaõuele ning heitsin pilgu ka kööki. Need haisvad ja sinised kanad, mida parajasti Moshkvitsi pagasnikust ämbrisse loobiti ning siis kööki viidi, oli üks osa sellest elamusest, mis nii selle kui ka muude vastavate söögiasutuste külastamise himu ära võttis.
Reegel mis sind kunagi ei peta on taaskord ka see et süüa tuleb seal kus kohalikud seda teevad, olgugi et avanev pilt väliköökide näol pole kõige esteetilisem. Hind on odav ning sa vähemalt näed oma silmaga, mis sinu portsjoni lisatakse ning kuidas selle valmimisprotsess aset leiab. Tõsi, olen siiski ka seda meelt, et mul on kogu oma ülejäänud elu kergem elada teadmata täpselt mis loom oma elu võlgneb, pääsemaks hamburgeri vahele, mis peagi tee minu sisemusse leiab. Ettevaatlikult eeldades ning maitse üle mõtiskledes see siga ega veis küll olla ei ole saanud.
See pole kindlasti mingi uhkustamise asi ent mul pole kohalik toit kunagi ” põhja alt ära löönud ”, olen ma siis viibinud ükskõik mis maailma paigas. Ja söödud on tõesti mida imelisemaid asju.
Siin on kohalike seas väga populaarne nn. pizza. Nn. seetõttu et makaronimaa mehed langevad tõenäoliselt minestusse kui sellist pizza nime vägistamise fakti konstanteerivad. Läbimöödult kuskil 20 cm, on seal peal siis mingi liha ning riivitud juust. See siis ahju täpselt niikauaks kuni juust jõuab ära sulada, siis kohe välja, murtakse pooleks, paberi vahele ja voila! ongi kliendil taaskord söök olemas. Ehk siis praktiliselt pooltoorest produkti tuleb manustada.
Lisaks on hamburgereid ja võileibu ent needki seisavad kandiku peal kuuma ilma käes ning kärbseid aetakse ajalehega eemale. Ühesõnaga Michelini tähti on siinsetelt söögiasutustelt mõttetu oodata aga mäletada on oi-kui-palju.
Eks põhimõtteliselt on ka turult võimalik produkte soetada ja majutuskohas asuvas köögis endale söögipoolist valmistada ent ma tahan seda inimest näha, kes millekski selliseks ennast vaevama hakkab.
Saia saab muide kohalikest saiapoodidest ja seda piisab. Tõsi, muud seal müüa polegi kui kuklid ning pikad saiad ent hind on odav ja maitse suurepärane. Paar korda on üleüldse sisse põigates neli kuklit kätte löödud ning raha pole hoolitud – ju on vaesest turistist lihtsalt kahju olnud võimidagimuudsellist.
Kes shokolaadi suurkulutaja on, sellel tasuks oma varud kaasa võtta, sest siinoldud aja jooksul ma puhast ainet küll müügil ei näinud. Mingeid pähkleid shokolaadis jne veel oli, aga tavalisi tahvleid ei.

05 detsember 2007

Guantanamo

Taustainfot teinuna oli mulle juba teatavaks saanud, et baas jääb seekord nägemata. Kunagi, veel aastat kaks tagasi, oleks see ühe mäe pealt võimalik olnud, nüüd aga oleks püssitoru oma nina ees olnud ainsaks asjaks, mida reaalselt kogeda. Ameeriklased on oma sõjaväebaasi territooriumi laiendanud ning eelpool nimetatud vaatluspunkt mäe otsas nende kontrolli alla läinud. Seega tundub, et ainsaks võimaluseks baasi endaga tutvuda on seda kliendina teha. See võimalus mind siiski nii väga ei ahvatle, kuigi elamuste peal olen alati väljas olnud ning teataid ekstreemsusi veri lausa vajab.
Sõitsin siis niisama päevaks linna ning loivasin seal ringi.
Rahulik linnake, kus täpselt päev ongi parajaks ajaühikuks, mil temaga tutvuda. Suuremad tõmbenumbrid puuduvad ent elu liigub oma aeglase tempoga ning linnaelanikud kulgevad sellega kaasa läbi oma rõõmude – murede. Selles suhtes taaskord rahulik kulgeda sest keegi sind ei tülita ning ei proovi sigareid müüa.
Tagasi pidin kella 17.25 bussiga tulema ent terminali poole lonkides viibati kõrvaltänavast käega ning karjuti et santiago, santiago. Tegu oli siis nn. collectivo tüüpi veoautoga, mil suures kastis pingid ehitatud ning kast ise, väikeseid pilusid arvestamata, presendiga kaetud. Nande omapäraks on see, et kindlat väljumisaega neil pole, vaid sõit algab sel hetkel, kui juhi meelest majanduslikus mõttes piisav arv reisijaid kasti kogunenud on. Pool tundi ootasime ning sõit võis alata. 86 km veoauto kastis läbida pakkus taaskord toreda elamuse ent ehkki inimene pidi kõigega harjuma, puudub mul soov seda päevast päeva teha. Samas, kohalikel palju muid variante pole.
Bussiliiklusest niipalju et riikliku poliitika tõttu kohalikesse bussidesse välismaalasel asja pole ning sõita saab ainult Viazul`i bussifirmaga, mis praktiliselt ainult välismaalaste teenindamiseks loodudki. Või ka kohalikke, kui kohti üle. Sellel firmal on aga reise mõistetavatel põhjustel suhteliselt harva ning Guantanamot külastades oligi sinna üks hommikune väljumine ning tagasi samamoodi. Hinnad võrreldes kohalikega on mõistagi tunduvalt kallimad. Näiteks seesama eilne reis maksis mulle 6 CUC ehk 72 krooni suund, kui kohalik reisis Astro nimelise bussifirmaga 18 kuuba peeso ehk 9 krooni eest. Siit pealinna maksaks mina Viazul`iga 51 CUC ehk umbes 612 krooni, kohalik 186 kuuba peesot ehk 93 eesti ühikut jne.
Tagasisõit pealinna saab homme toimuma ning ma pole veel otsustanud, mis transpordiga sinna suundun. Kõige tõenäolisem ongi öö ekspressbuss, mis väljub siit kell 18.00 ning oleks seitsme ajal hommikul Havana`s.
Mingi võimalus on ka rongiga minna ning lähen seda täna hommikul uurima. Paar rändurit on selle reisi teinud ning eriti ei soovitanud ent see just tõestabki selle reisimooduse ainukordsust ning soovi vastavat ka ise kogeda.
Ongi enam – vähem kõik.
Täna kaarti uurides tegin raske ent paratamatu otsuse Mehhikosse tagasijõudes pealinna Mexico City külastamine vahele jätta. Logistiliselt oleksin hakanud risti sõitma ning ka ajaliselt päris palju kaotanud. Pealinna külastamine ei oleks praktikas ka midagi erilist andnud, sest riigi kogu põhjaosa oleks nagunii käimata jäänud. Panustan teistesse riikidesse ning Cancunis veedetud öö järel hakkan vaikselt mööda rannikuäärt Belize poole liikuma.
Mulle pole kunagi meeldinud risti sõitmine ning üritan seda sellegi reisi vältel vältida. Kui aeg ressursina on piiratud, siis tuleb seda otstarbekalt ja efektiivselt kasutada. Teine, mida ennast hästi tundes vihkan, on plaani järgi elamine. Nagu nüüdki on tagasilennu kuupäev paigas ning peab selle järgi omi plaane tegema. Spontaansus reisisihti vabalt valida ning meeldivuse korral kauem, mittemeeldivuse korral vähem aega mõnes paigas olla, kadunud. Ka seda üritan edaspidi vältida.
Praeguseni on siiski veel ebaselge, kummal pool Panama kanalit aasta 2008. saabub. Tõenäoliselt siiski siinpool ent seda näitab aeg.
Santiago de Cuba, 13. päev ilma pikkade püksteta.

Santiago de Cuba

Eelmisel päeval sain bussijaama töötajaga vestlusest aru, justkui oleks bussi väljumisaeg Santiago poole hommikul kell 08.35
Õigeaegselt kohal olles oli aga buss see, mis oma puudumisega mind pisut ärevaks tegi ning taaskord oma kuuba keele oskuses kahtlema pani ehkki numbreid enda meelest juba jagan piisavalt hästi. Ning korrutan, liidan ja lahutangi.
08.35 muutus siiski sujuvalt 09.15ks ning oleksin sellestki bussist maha jäänud, kuna eesotsas säras suurelt Vanadero ehk riigi põhjaosas paikneva turistipõrgu silt. Põhimõte siis sama nagu Eestis, soovides Rakverest Narva sõita, tuleb Tallinna bussi peale astuda. Peale siiski sain ning sõit võis alata.
Et vahemaa oli ainult 134 km , läks see alla kolme tunni ning peale keskpäeva keeerasime terminali õuele. Edasine käis kiiremini kui arvata oskasin. Mõne hetke pärast istusin ilma igasugu polstriteta ning ainult käsipiduriga toimiva ” kopika ” ehk VAZ 2101 tagaistmel ning sõit majutusasutuse poole oli alanud.
Koht sobis ning võtsin selle kolmeks päevaks et 6ndal pealinna poole tagasisõitu alustada.
Asjad korda aetud, tegin linna peal kultuuriringi, mis midagi nuut ei pakkunud, kui oli kosutav sellegipoolest. Samas majutusasutuses ( siin võib kodumajutustes ainult kaks tuba per maja olla, et oamnik rikkaks ei saaks ) elas teises toas üks kanada 50ndates aastates rändur ning temaga ja meiega veel ühinenud austraalia neiuga käisime õhtul söömas, muusikat kuulamas ning muljeid vahetamas. Kanada mees on Vancuverist pärist ning saabus siia oma jalgrattaga et sellega mõned nädalad ringi sõita ning siis see kellelegi kinkida. Et tegu on eluaegse pesapallifänniga, siis läheme temaga täna ehk siis kolmapäeva õhtusele mängule linna peastaadionile. Arusaamatuste vältimiseks on soovitav kodumeeskonna värvi ehk punane särk selga panna.
Austraalia neiu üllatas aga oma reisipagasiga, sest tema sõnade kohaselt pidi kuuba tema 77. riik olema. See fakt pani mind vägagi mõtlema ning konstanteerima, et pole veel midagi suutnud siin maailmas avastada võrreldes mõne teisega.
Õhtu oli mõnus ning olgugi et esmaspäevasele kohaselt olime pea ainukesed külastajad kohalikus kuuba rütme elavas esituses pakkuvas baaris, ka õnnestunud.

Holguin

Järgmine linn mis sai lihtsalt kaarti uurides välja valitud ning millest enne mitte mingit ettekujutust polnud.
Hommikul 05.35 bussiga Camaguey`st minema ning pool üheksa kohal.
Ka siin polnud agentidearmeest haisugi ning pidi ise sobivat ööbimispaika otsima hakkama. Suhteliselt kähku siiski leidsin ning üsna bussijaama lähistelt, kesklinnani kuskil kilomeeter.
Kuna kell oli varajane ning ilm taaskord päiksepaisteline tulemas, siis palusin perenaisel ka pesu pesta, kui võimalik. Võimalik oli ning õhtul toodi kõik triigituna tagasi.
Linn ise oma 279 000 elanikuga millegi erilisega silma ei paistnud ent taaskord selline koht, kus ei märganud ühtki teist turisti ning sai rahulikult kulgeda ja kohalike elu uurida. Et oli pühapäev, siis kesklinn rahvast suhteliselt pungil ning shoppingud käimas.
Siin on siis tõesti nii, et riiklikes poodides pole palju midagi saada ning seal on täitsa võimalik selline variant et samas poes lebavad kõrvuti lettidel medikamendid, malmist supikulbid, transformaatorid, autotihendid, jahukotid, veekraanid jne jne, mida ainult fantaasia suudab genereerida. Hinnad on seal mõistlikud ent ega osta ka midagi pole.
Teised poed on siis nn. kõva valuuta poed, kus leidub peaaegu kõike ent see siis maksab kohaliku jaoks teinekord astronoomiliselt palju. Näiteks võiksin tuua telekate hinnad. Tavalised, vana kooli telekad 4:3 suhtega, selline 51 cm Samsungi või Philipsi telekas maksab kuskil 8000 krooni. Paaril korral olen ka laiekraani plasmatelekaid näinud ent nende hinnad on müstilised olnud: 27`` kuskil 24 000 krooni ja 32`` kuskil 35 000 krooni. Arvestades et keskmine palk on suurusjärgus 20 – 30 USD, siis läheb päris kaua aega et see raha kokku saada.
Riiete hinnad on ka kohalikku tasemet arvestades kõrged. Tavaline t-särk üle 100 krooni, lühikeste varrukatega triiksärk pea aina 150 krooni jne. N-ö. trendistaffi pole üldse saada ent eks see käib kõik musta turu ehk bolsa negra kaudu. Kuskilt peavad need ju tulema, tänavatel käiakse vägagi trendikalt riides.
Ka toiduainete hinnad pole sugugi madalad ent elementaarset on vähemalt saada. Samuti saab valuutapoodidest isikliku hügieeniga seonduvat kaupa, mida riiklikest ei saa. Üks põhjus, miks neid valuutapoode suhteliselt palju on ning rahvast täis, usun et peitub faktis mille järgi elab USAs umbes 4 miljonit kuubalast ( kodumaal endal 12 miljonit ). Western Union`i kontorid on olemas ning seda kaudu toetatakse kodumaale jäänuid.
Ka väljaskäimine pole odav lõbu. Näiteks siinses kuumimas ööklubis on pilet 10 CUC ehk umbes 120 krooni. Ok, see sisaldab siis 8 CUCi eest kokteile ent nende hinnad on siis teadagi millised.
Et oli pühapäevane päev, siis õhtul keskväljakul rikkalik kultuuriprogramm kohalikest salsaartistidest lasteteatrini. Võtsin ka ise sellest osa ning kestis see üheteistkümneni, peale mida läks rahvas laiali et esmaspäeval taas uue töönädalaga alustada.
Isiklikus plaanis jääb Holguin mulle eluks ajaks meelde ning selle linna nime kustutab alles Alzheimer mu mälusopist. On igal juhul mida vanaduspõlves kiiktoolis mäletada.

Camaguey

Selle linna võtsin küll täieliku rändomina ette, sest mitte midagi enne siiasaabumist ei teadnud sellest kohast. Lihtsalt olen oma plaanid nii seadnud et 3ndaks tahaks Kuuba suuruselt teises linnas Santiago de Cuba`s olla ja enne seda võiks siis väiksemaid linnu külastada. Santiagost olen palju kiitvaid hinnanguid lugenud ning seepärast jätangi selle linna jaoks kolm päeva. Tõsi, selle kolme päeva jooksul peaks ka Quantanamo`s ära jõudma käia. Igal juhul 7nda lõunaks pean Havana lennujaamas olema ning muu pole tähtis.
Hommikul kell kaheksa väljus Trinidadist buss Camaguey suunas. Maad 256 km ning sõiduajaks viis ja pool tundi ent selle üle ma enam ei imestagi.
Hommikul tegin vea, mida kellelgi ei soovitaks järgi teha, kes samu radu kunagi käimas on. Nimelt koosneb siinne bussipilet kahest osast, millest teise rebib bussijuht su bussi sisenedes ära. Muidu ei pääsegi bussi. Ok. Et olin üks viimastest pealeastujatest ning kiire ka siis bussijuht võttis mult mõlemad piletipooled ära ning ma mõtlesin et vahet pole, pileti ostsin ju bussijaama kassast hommikul.
Sõidame siis nii 30 km ära ning sama vend ( bussijuhte on kaks bussi kohta ) tuleb minu juurde ning küsib et kuhu ma sõidan? Ütlesin siis linna nime. Tema et kas piletit ka on? Ma et andsin sulle ju mõlemad pooled bussi sisenedes. Tema et pole kuuld – pole näinud. Ma et nalja teed õige või? Varjatud kaamera taaskord?
Vend läks ette, tuleb minuti pärast vihikuga tagasi ning minu talle antud piletipoolega ( teine oli kuhugi n-ö. kadunud ) ning näitab sellel olevat hinda – 15 CUC – ja joonistab vihikusse sama summa sellise näoga et ma pean selle uuesti maksma, kuna piletit netu. Situatsioonikoomika parimas vormis.
Õnneks mu kõrval olev kuubalanna sai asjale pihta ning seletas vennale asja ära ning seekord laabus situatsioon ilma hullemate tagajärgeteta. Aga veelkord – PILET ALLES HOIDA !!!
Siis ... kuskil kaks kolmandikku sõidetud ning ma vaatan kaardi järgi et ohoh, kui nii edasi läheb, jõuame tükk maad varem minu sihtpunkti, kui buss keerab mingi suvalise metsa vahel asuva restorani hoovi ning juht teatab et nüüd teeme pausi 40 minutit ...
Täielik koom, tere tulemast kuubamaale.
Eestis võiks Tallinn – Tartu buss ka samamoodi Mäo ristis 45 minutilise pausi teha.
Noh, vahet pole. Jõudsime siis ikkagi nagu ette nähtud poole kahe ajal siia linna ning bussist väljudes panin järgmise päeva plaani paika teadvustades bussiaegu. Minek on vägagi vara – buss läheb juba 05.35.
Siis bussijaamast välja ning ootasin taaskord agentide armeed ... mitte ühtegi. Paar taksojuhti oli, teisi kedagi. Käsisin siis turvamehe käest, et kas siin bussijaama lähedal casa particular`e on ning ta näitas suuna kätte. Kolmandas majas oli ruumi ning sain toa 20 CUC eest ent taaskord on elamine seda hinda väärt. Perenaine kirjutas mu andmed üles ning siis hakkab seletama midagi millest ma taaskord muhvigi aru ei saanud. Märksõnad, millele pihta sain olid: tüdruk, õhtu, 18-aastane, ID ning raamatusse kirja.
No ei saa kuuba keelele pihta ! Mõtlesin et mida ta nagu siin seletab siis, kas üritab kupeldada või? Et õhtuks oleks tüdruk, täisealine, paberid korras ning kirjutatakse andmed üles nii igaks juhuks ( vargused jne. ). Lõpuks, peale sõnaraamatu appi võtmist selgus asi hoopis nii: kui MINA tulen õhtul tüdrukuga, siis TEMA kontrollib selle tüdruku ID ja täisealisust ning paneb andmed kirja.
Ma usun et naeran varsti isegi neid üleelamisi lugedes, et kuidas oli alguses selle kuuba keelega nii raske ? Ei tea, vahepeal laseks küll kuuli pähe.
Linn ise aga hakkas esmapilgust meeldima ning siia võiksin jääda kauemakski. Mõnusa atmosfääriga, mis mõnedel linnadel on ja mõnedel ei. Näiteks Austraalia linnadestki mulle meeldis üle kõige Rockhampton ning ma ei oska seletada miks. Lihtsalt meeldis.
Siin on ka teatav aura, mis sind endasse veab. Mingeid erilisi turismiobjekte pole, aga suht vilgas peatänav ning koloriitsed elanikud. Lihtsalt meeldib.
Üks suur pluss on mõistagi ka turistide puudus ehk on võimalik rahvamassi ära uppuda ning vooluga kaasa minna ilma et sigareid müüa pakutakse. Mitte ühte teist turisti ei kohanud täna ning ma ei kaeba selle üle.

Trinidad

30nda ennelõunaks olin broneerinud pileti väikelinna nimega Trinidad.
Vahemaa polnud kui 150 km umbes ent sõiduajaks hinnanguliselt üle kolme tunni. Alguses imestasin, pärast enam ei.
Nimelt olid teed kitsad ning suht viletsas korras, lisaks kurvilisus mis kõik keskmist kiirust vähendasid. Ametlikke peatuseid ei olnud rohkem kui Cienfuegos nimelises linnas, mitteametlikke tegime hulgim. Vahepeal oli vaja vett radikasse valada, siis käisid bussijuhid kuskilt tee-äärsest majast endale kotiga puuvilju toomas jne. Summa summarum tuligi siis kokku kolm tundi ja rohkemgi.
Nüüd oli juba looduski huvitamam ning hakkas mägesid horisondis kumama, seega lõunapoolsem osa ongi mägisem, nagu lugeda on olnud. Ka asustus oli pisut tihedam ent äärmiselt trööstitu. Lagunevad väikesed ja madalad majaonnid, kidurad veised – hobused. Tehnika puudumine tingib tõenäoliselt selle, et põllutöödeks kasutatakse ikka veel ühehobujõulist agregaati, sest ühtegi traktorit küll silma ei hakanud.
Trinidad on tuntud oma vanalinna poolest ning aastast 1988 UNESCO kaitse all. Uimane linnake, mis on turistide seas väga popullaarne ning tingib taaskord selle et sigareid on võimalik osta ning taksoga kõvasti sõita. Kui Santa Claras pakuti mulle ainult korra tubakat müüa siis siin polnud jutuvadale ” sigars, mister, taxi, taxi, mister, sigars, mister, taxi ” lõppu.
Bussi pealt maha tulles kordus eelmise päeva stsenaarium ning tunne oli kui rockstaaril. Bussijaama territooriumile casa particular agente ei lastud ent kohe sealt väljas, nööri taga käis nii kõva müügitöö et Peep Vain`gi kadestaks. Suured kataloogid lahti lööduna pakuti igasugu majutust ning taaskord sai üks valitud paar kvartalit bussijaamast kaugemal. Ütleks et sellise hinna kohta väga hea diil, arvestades seda et maja kogu teine korrus on mu kasutada kahe rõdu ning kuuba mõistes rikkalikult varustatud elamisega. Hind oli 20 CUC, aga tingimused ka ideaalsed.
Paberimajandusega ühel pool, läksin linnaga tutvuma. Taaskord tuleb tõdeda et poolest päevast täielikult piisab, kui just aega ülearu pole. Kaunis oli vanalinn küll oma madalate majade ning munakivi teedega ning Bandidos kirik keset küla ilusti korda tehtud. Selle kellatorni tasub ronida ehkki laudtrepp mis sinna viib, kõikus kahtlaselt mu raskuse all. Vaated, mis sealt päikeseloojangul avanevad, on lummavad.
Linna ääres paikneb ka ilus beach ent mul puudub praegu huvi rannamõnusid nautida ja pealegi olen Kariibi merega juba tutvust teinud.
Seega, käia võiks selles linnas ära ent kauemaks kui päevaks pole teha midagi.
Seetõttu oligi mu detsembrikuu esimese päeva sihiks linn nimega Camaguey, millest enne ei tea küll muhvigi ent läheme kohale ning seal selgub ...

Santa Clara

29nda hommikul siis Santa Clarasse.
Eelmisel õhtul ütlesin perenaisele et mis ta arvab, kas peaks takso tellima bussijaama või saab ka tänavalt hommikul püütud ( ise olin hommikuti pildistamnas käinud ning sel ajal – kaheksa paiku – juba liiklus kees ) ?
Ta ütles et muidugi peab tellima ning ta võib ühele oma tuttavale helistada. Küsisisn siis et palju see ots maksta võiks ? Nagu lõunamaal kohane tuleb enne sõitu hind
kokku leppida, muidu võib üks pool pärast pisaraid valada ja selleks pooleks pole taksojuht. Teada oli fakt et praktiliselt kõik linnaotsad, ka näiteks Õismäe – Pirita pikkuse vahemaa, saab 5 CUC aetud ehk siis 60 krooniga. Eraldi taks kehtib lennujaama kohta.
Ütles et tavaliselt on ta 10 võtnud. Vahemaa pisut üle 2 km ehk kilomeetri hinnaks umbes 60 krooni kui sisseistumist ei arvesta ja siinsed juhid ei arvesta. Ma siis et pean veel mõtlema ning mõtlema jäingi.
Hommikul sain ilusti bussijaama ning akadeemilise veerandtunnise hilinemise järel hakkasime lõuna poole liikuma. Üks asi, millest ka enne lugenud olin ent nüüd omal nahal tunda sain, on see et vastukaaluks väljas olevale 25 – 30 kraadile lüüakse bussides konditsioneerid põhja ehk temperatuur on seal ma-ei-tea 10 kraadi. Isegi shortsidega hakkab jahe ning hull on see mees kes palja t-särgiga sellele katsumusele vastu läheb. Eks siin teatav loogika ka on ent mu pea seda lahti ei jaga. Tõsi, pole esimene asi siin elus, mis hämaraks jääb.
Sõit kestis tõesti see neli tundi ent bussiaknast midagi erilist küll vaadata polnud. Ehk läheb lõunaosas ilusamaks, aga praegu oli suuremas osas tühermaa mõne üksiku puuga. Ka asustus oli hõre, mõni üksik onn siin-seal.
Kohale jõudes bussist välja. Siin on kombeks oma suurem tsumadan enne sõidu alustamist ning ootesaali minemist ühest luugist sisse anda, kus sellele siis papist kaart külge seotakse ning teine sulle antakse. Ise nad transpordivad selle siis väljuva bussi pagasiruumi. Põhimõte nagu lennukis ent eks siin kardetakse vist taaskord varastamist, milleks muidu selline turvaabinõu. Luugist kotti sisse andes pead vastuvõtjale nii pool kuni peeso tip`pi andma ning pärast bussist kättesaades ka juhile. Omad süsteemid.
Üks asi, mida ka lugenud olin ent ise kogedes taaskord asjast alles õige pildi sain, juhtus bussijaamast väljudes. Havanna lennujaamas midagi sellist polnud ent väiksemates kohtades pidi pea igal pool olema ehk kodumajutuse pakkujad valitsevad välisuksel sind kui shaakalid. Bussijaama endasse neid uksel valvav politsei ei lase, aga uksest väljudes riputakse sul nii kaelas kui käte otsas ja sõna otseses mõttes kisutakse tükkideks. Tunne on nagu Kashpirovskil: tee mind käiaks, tee mind käiaks ...
Arvata on et väiksematesse linnadesse nagu Santa Crara`gi oma 300 000 inimesega oli, päevas teab mis mitu bussi välismaise lihaga ei tule ning seda suurem on siis rebimine. Kõik karjuvad läbisegi ning üheskoos. Paljudel on kataloogid oma elamisest kaasas ning lastakse seda su nina ees, osadel lihtsalt nimekaardid – täielik hullumaja. Mingi pead siis valima ning ma oma subjektiivse valiku ka tegin. Valisin kõige vanema naise pakkumise, sest sain temaga hinnas ( 15 CUC Havana 25 vastu ) kokkuleppele ning äratas ka muidu usaldust. Ja ei pidanud kahetsema.
Taksoga sinna ning kahest toast valides valisin teise korruse oma. Nagu välja tuli, oli tegelik majutaja poeg ja ema lihtsalt agendiks bussijaamas.
Ühte pean aga taaskord tunnistama. See kuradi kuuba keel on vaja selgeks saada, muidu tuleb nutt peale. Havanas sai veel hakkama ent kasvõi nüüdki kiskus asi juba karmimaks ära. Lihtsalt see 100 sõnaline baas mis mul tõenäoliselt on, sellega mitte ainuüksi aatomiuuringuid ei õnnestu korraldada, vaid ka niisama elu läheb raskeks.
Õnneks poeg rääkis mõne sõna ingleset ning mina sama palju espanioli lastes saime kokkulepped sündima.
Linn ise omab paari turismimagnetit ent kui just aega üleliia palju käes pole, siis päevaga saab korraliku ülevaate ning järgmisel hommikul võib taaskord edasi sõita, mida ma ka tegin.
Pojaga vesteldes sain pisut rohkem infot kuuba elu kohta.
Näiteks see fakt et maasse saabudes mulle passi templit ei löödud ega siin olles kellelegi see korda ei lähe. A ja O on migratsiooni – ehk viisakaart, kuhu ka tempel lennujaamas istutati. Seal siis registreeriti mind ära ning ükskõik kuhu ma siin maal ka ei majutu, on majutaja kohustatud 24 tunni jooksul minust valitsusele ette kanda ning nii saadakse teada, kus liigun. Jutt käib mõistagi kõigist turistidest, mitte minu persoonist ainuisikuliselt.
Suur Juht siis valvab turistide liikumist. Eks ta on kahe poolega asi nagu asjad ikka. Ühelt poolt valvatakse tõesti su liikumisi, teiselt on see aga garantii turisti enda turvalisusele ehk kui üle ööpäeva vennast midagi kuulda pole olnud, saabuvad mehed viimasesse teadaolevasse ööbimiskohta ning alustavad uurimist.
Poeg rääkis veel seda et tema peab kodumajutuse pealt iga kuu riigile maksma 264 CUC ehk umbes 3200 krooni ja on tõesti ta enda asi, kuskohast need ööbijad võtab, sest maksab igal juhul, on täituvust või pole. Ja kuskil 4-5 kuud aastast pidigi selliseid riigi doteerimise kuid olema. Ema agendina peab oma musklid toorena hoidma.
Poja naine, ülikooliharidusega õpetaja, oli teise lapsega nüüd kodus ent tema kuupalk pidi kuskil 700 krooni olema. Lapsekompensatsioon, mida ta praegusel hetkel kuus saab, on umbes 30 krooni. Võrdluseks piimapulber või-kuidas-iganes-seda-ka-kutsutakse ( ma pole titenduses väga tugev ), selle kilohind on 60 krooni.
Edasi, vee eest maksavad abonomenti, kasuta palju tahad, nii 15 krooni kuu. See aga pidi seal linnas nii olema, osades linnades makstakse ikka mõõdiku järgi.
Elekter maksustatakse astmeliselt ehk esimese 50 kwh hind on nii 4 eesti senti kasvades järk-järgult alates 300 kwh/kuus 50 sendiks kilovati eest. Ütles et neil on umbes 240 kroonised arved, olevalt sellest, palju konditsioneere kasutavad.
Mobiiliga on tõesti nii, et kuubalased ise ei või omada, vaid selle peab registreerima välismaalase nimele. Tema olevat registreerinud selle pealinnas ning palja SIM-kaardi eest maksnud 1500 krooni. Telefon ise umbes paar tuhat. SMSi saatmine alla kahe krooni ent minutind kuskil 6 eesti ühikut.
Kõik tundub suhteliselt kallis kuuba elustandardit arvestades ent tundusid suht normaalselt elavat. Automaatpesumasin oli näiteks ning DVD-mängija ja kuigi need euroopa mõistes pole teab mis suured näitajad, on siin olukord teine. Autot küll polnud ning sellest unistasid ent ainuke variant oleks see mustalt turult hankida ja see tõeliselt maksab.
Aga kel huvi on ning sinna linna minnes ööbimispaika vajab, siis aadressiks on:

Maceo y Luis Estevez
Berenguer 117
Santa Clara
Cuba
e-mail: over19622002@yahoo.com

Enne reisile tulekut käisin eesti turismiinfost läbi ning võtsin maarjamaad tutvustavat hispaaniakeelset materiali kaasa, milledest ühe ka neile jätsin. Lugesid huviga ning nende arvates on eestimaa ääretult kaunis. Palju siin diplomaatilist viisakust oli, palju siirust, teavad nad ise kõige paremini.

Pealinn purgis

Paar viimast tähelepanekut Havannast enne teistesse linnadesse kolimist.
1. Reklaam puudub ning ma ei ütleks et see negatiivne on. Jääb rohkem ruumi arhidektuuri esilekerkimiseks, olgugi et selle esiletulemine oli paiguti äärmiselt trööstitu.
Ka ideoloogilist propagandat eriti silma ei hakanud. Mõned üksikud plakatid, mõned loosungid majaseintele veetuna aga sellega asi ka piirdub. Olgu igaüks Fidel-poisist mis meelt tahes, ent tema isikukultus on keelatud ( või siis vähemalt ei harrastata ). Hoopis üks teine mees on kultusobjektiks ning see pole muidugi keegi muu Ernesto ” Che ” Guevara. Lause ”Hasta la Victoria Siempre ” koos autori pildiga kaigub paljudelt suveniir T- särkidelt vastu ja mehega seotud tooted julgen arvata, annavad vähemalt pool turistidelt saadavast tulust.
2. Kuigi politseid on äärmiselt palju liikvel, on praktiliselt kõigi majade esimese korruse aknad trellitatud ja välisuks käib umbes viie lukuga kinni. Järelikult on põhjust või on olnud põhjust vastavateks abinõudeks.
Majadest veel niipalju et välisuks avaneb kohe elutuppa ning seda hoitakse kuni magamaminekuni lahti ehk tänaval kõndides saab hea ülevaate, kes mida täna õhtul põske pistab või mis programm ( riiklikke on neli ) parajasti telekast tuleb.
3. Kuigi majad on keskmiselt äärmiselt õnnetus seisus ning elektrijuhtmed veetud sedamoodi et iga euroopa elektrik saaks koheselt kreepsu, ei näinud ma mitte ühtegi tulekahju ega kuulnud kordagi sireenide huilgamist. Järelikult ongi ajutised asjad ( antud juhul suvaliselt ühendatud elektrijuhtmed ) siin ilmas need kõige kindlamad ja püsivamad.
4. Ja lõpuks kauaoodatud moerubriik.
Kuumade kuuba kuttide viimane moehüüe praegusel ajal on umbes taldrikusuurused püksirihmapandlad. T – särki kandes on muidu särk kulukate peal, aga eest ilusti pandla taga et see esile tuleks. Tuleb ja mitte vähe.

5. detsember

Nagu arvata oli, pole viimase kuue päeva jooksul internetiavarustesse asja olnud.
Osades kohtades vist küll olekski net`i leidnud ent wi-fi`st võis ainult unistada ning seetõttu loobusin.
Nüüd aga olen järjega Kuuba suuruselt teises linnas Santiago de Cuba`s ning kohaliku kõige luksuslikuma Hotel Melia aulas, kus side maailmaga ka läbi oma laptop`i on võimalik.
Panen jutud päevade kaupa üles ent piltidest võib veelgi vaid unistada.