Pühapäevane spordirubriik

Jep, jep.
Elu läheb omasoodu ning on lilleline, kuniks õlut jätkub ...
Kirjutaks jõusaalist mõned read, mõned head ja mõned vead.
Kolm nädalat tagasi ( siin Brisbane`s sai eile viis nädalat täis ) vahetasin saali. Iseenesest oli ka eelmine ok, ent mõningad puudused olid ? masinad saalis olid keskmise koolisaali tasemel ning dushist tuli külma vett ning pidi koju sõitma end pesema. Odav ta muidugi oli, 30 AUD kuu ent hind pole sellise asja juures siiski kõige määravam.
Iseenesest käisin juba ennegi ka seda saali uudistamas, kuhu nüüd kolisin ent siis hirmutas ära hind, kuna tegu on nn. kinnise saaliga ehk pead alguses liikmeks astuma, aastamaksu maksma ning siis hakkad iganädalast abonomenti tasuma. Seda enam, et alguses polnud ju veel töökohtagi ning elamine oli ajutine ja tulevik oli üleüldse pisut tumedam. Kui aga need pisikesed probleemid lahendatud said, siis vahetasingi kohe parematesse tingimustesse.
Ja peab ütlema, et saal on parim, kus kunagi käinud olen, olgugi et ka Nummela`s elades käisin väga heas saalis viimased kolm aastat.
Siin on selle saali üldpilt õuest, mis siiski ei räägi kogu tõtt - tavaline laohoone.
Sees see-eest on kõik tasemel, alates sisenemisest, mis toimub liikmekaardiga läbi turvavärava, kuni saunadeni välja.
Siin on üks pilt kardio osakonnast, kus jooksumatte on paarkümmend, samapalju steppereid ning lisaks veel velodrenazööre ja sõude
ergomeetreid. Seina peal on 17 telekat ning sealt saab oma lemmikprogramme vaadata higistamise ajal.
Jõusaali pool on ka väga hea, kõik masinad on uued, firma Nautilus omad ning neid on rikkalikult. Mis on hea, et enamus masinaid on dubleeritud ehk kui rahvast rohkem on, siis pole vaja kellegi järgi oodata.
Teisel korrusel on kaks aeroobikasaali, üks aktiivaeroobikale ning teine jooga ning pilates`i harrastajatele. Lisaks on veel spinning`u saal velodrenazööridega, väga ufoliku kujundusega muide.
Mõistagi siis ka riietusruumid ning kaks sauna.
Liikmeid ning harrastajaid on piisavalt. Siin on sama tendents, mis paljudes muudeski saalides. Esmaspäeva õhtu on kõige vilkam, rahvas on ju nädalavahetusel rihma lõdvaks lasknud ja südametunnistus sunnib nädala alguses saali tulema. Kuni kolmapäevani on õhtuti päris palju huvilisi, siis muidugi huvi langeb ning laupäev-pühapäev on täitsa tühi ja saab ülimas rahus olla.
Paljudel liikmetel, eelkõige meeste osas, on näpud püsti. Käiakse end näitamas ning enamus ajast arendatakse peegli ees vestlust ise silmanurgast oma biitsepsit peegelpildist imetledes. Selliseid soenguid ning pärlikeesid, mis osadel meestel on, pole enne vastavas interjööris kohanud, näha on et enne saali tulekut on peegli ees aega kulutatud. Inimene peab ilus olema.
Ütleme nii et kuskil pooleks on saledate ning ülekaaluliste suhe ehk suhe on parem, mida tänavapilt arvata annaks. See pole minu otsustada ent ma pole eriti sellest aru saanud, kas on mõtet aastaid oma kehale nn. tagavarasid koguda ning siis suure innuga üritada päästa mis päästa annab ( uskuge mind, päästa ei anna, kui kõrvade vahel muutust ei toimu ). Kui ka nüüd, juba saalis käies, higistatakse seal mõned sajad kalorid välja ent koju jõudes ning nii väsinuna, nii väsinuna diivanile vajudes lastakse siinne keskmine, 300 gr sipsikott naha vahele ( sipside kalorisisaldust võib igaüks ise kontrollida ), siis muutus on vaevaline tulema julgen mina arvata. Lastagu jõusaali kõlaritest ükskõik kui palju reklaami et ? Kas sina tahaksid endale samasugust keha, kui Angelina Jolie`l või Brad Pitt`il? Kui jaa, siis pöördu meie personal trainer`i poole ning mõne nädalaga on muutusi näha ? või ? Meie personal trainer`i abiga kaotad kümneid kilosid lühikese ajaga ?, ma ütlen veelkord, muutus peab toimuma inimese peas.
Mõistagi tuleb au anda, et üleüldse üritatakse.
Soomes ja Nummelas olles hakkasin ka aeroobikat harrastama, justnimelt rängemaid tunde. Eks see teatav masohismi vorm ole, kui maksad sellele peale, et ennast piinata ent rahulduse ma sain ning võimsa sellise. Paljud harrastajad teavad Les Mills`i programme, mis on suht kallid saalipidajale kindlasti ent spetsialistide poolt läbi töötatud ning uuenevad teatud aja tagant. Nummelas elades käisin nii body combat`is , body pump`is kui eriti meelsasti armybic´is. Viimane oli rängim ning seda tundi juhendasid kaks treenerit ( tervitused Kristale ning Tiinale ), kuna üks ei jaksanud tervet tundi täiega ees teha. Ütleme nii, et tunnis oli palju elemente armeetreeningust, pausid olid 10 sek ning tempo metsik. Ma kaotasin keskmiselt poolteist kilo, kuigi jõin liitri vett ära ja kuskil 1200 kalorit selle tunniga ehk päris korralik mahv oli. Seda et mehed nõrgemad on, nägi ka seal, olin ainuke kes regulaarselt käis, ülejäänud ei pidanud vastu. Naisi seevastu oli ikka kümmekond osalist iga kord.
Läksin ka siin siis suure innuga kohe esimene päev body combat`isse ent ... Tõenäoliselt seetõttu et tunnis oli suuri inimesi palju, oli ka tempo vastav ehk suht uimane ja ei saanud eriti higigi lahti. Peale seda pole üheski käinud, võib-olla varsti üritan jälle.
Saunadest. Saunasid on kaks nagu ütlesin, soome saun ning auru oma. Need asutused on muide ühised, see on väheke imelik. Vastavalt siis ollakse seal ka riietega, mehed kas särgi ja shortsidega või pelgalt shortsidega ning naised kas särgi või rinnahoidja väel. Nagu ütlesin, alguses pisut imelik oli vaadata, kui vend tuli saalist, võttis jalanõud jalast ning otse riietega lavale, aga nüüd olen juba harjunud. Osad koomikud muide käivad trenni vahepeal saunas, astuvad täisvarustuses ( riided, jalanõud, mõnel müts ) sisse, istuvad mõned minutid ning trenni tagasi ... Loogika pole kunagi mu tugevamaid külgi olnud ...
Segasaunas on mõistagi ka enne piisavalt käidud ent siis on suunitlus pisut teine olnud ning osalistel riideid vähem et mitte öelda kehakatted üleüldse puudunud. Aga harjub ka praeguse situatsiooniga. Eile näiteks olin koos viie naisega saunas ning kehakaalu järgi meid kuute reastades oleksin ma oma diletandi silmaga ennast oma praeguse 102 kiloga kohtadele neljandast kuuendani pannud. Aga nagu näha, elus olen.
Soome saunas on muide ehtne soome ahi firmalt SAWO ehk kummardused omanikele, et pole odavat hiina bursuikat hankinud.
On mõistagi naiivne arvata, et kui tänavapildis kauneid naisi märgata pole, et nad siis kõik saalidesse koondunud on. Ei ole. Üksainus ( kogu Austaalias viibimise vältel kokku teine kohalik naine ) on olnud ok, ülejäänud ... Või noh, mis on ilu? Muidugi ? ilu on vaataja silmades da-da, da-da ... Kui öeldakse, et sada kilo, mehe ilu, kas võrdõiguslikkuse printsiipi arvestades tuleks ka naistele vastavat määratlust kohandada? Või on selleks 90 kilo? 87,2?
Kas 160 cm ja 80 kilosel michelin`i tüdrukul on pelgalt kumerusi kehal? Kas kõndiv mäktoonaldsi reklaam Mctüdruk on pelgalt tervisest pakatav naerusuine rõõmupall?
Mina ei tea seda.
Maksmisest. Alguses nagu ütlesin, kohutas hind ära, seda enam et lähiplaanidest selgust polnud. Liikmemaksu taheti 145 AUD ning peale seda oleks olnud 17 AUD nädal. Kolm nädalat tagasi oli aga mingi kampaania ning sai liituda ilma liitumismaksuta ning esimene kuu oli tasuta ( narkaritele on teadupärast ikka ju esimene doos tasuta ) ja peale seda hakkan seda 17 dollarit nädalas maksma. Ausalt öeldes mina ei tea, kuidas nad end ära majandavad sellise hinna juures, arvestades, et personali on ka piisavalt ning liikmeid nii väga ülearupalju ka pole. Mõni aeg tagasi lugesin Päevalehest, et Tallinna saalid tõstavad pärast ümberehitust jõudsalt hindu ning 1000 krooniga kuus paeb vähemalt arvestama, kui harrastada soovid. Ma pole küll kõigis Linna saalides käinud ( näiteks Status Club`is on käimata ) ent käidutele siinne saal nii väga küll alla ei jää. Arvestada tuleb ju seda, et saad kogu paketi selle raha eest ehk saal, aeroobika ning spinning üheskoos.
Soomes maksin 12 eurot nädala eest, samamoodi piiramatu saalikasutus, aeroobika, spinning ning tasuta solaarium. Pluss tasuta sõpru kogu eluks.
On see 17 AUD palju või vähe, võib igaüks ise arvutada. Kui ma kasutan oma iganädalasest netosissetulekust enda kehaliseks arendamiseks kuskil kaks ja pool protsenti, on seda palju või vähe. Suur pakk ( 50 suitsu ) sigarette maksab AUD 17.52 poes. Ok, mul jääb nüüd küll iga päev seitse koni tõmbamata ent tuleb kuidagi hakkama saada.
Nüüd ongi palve, et kes siiapoole tulemas on, tooge palun salasuitsu kaasa.
Kogusel vahet pole.
Et tegu on kinnise saaliga ning privaatsust hinnatakse, siis ei tahetud alguses üleüldse sees pilti teha lubada seda enam liikmetest.
Lõpuks siiski õnnestus ka ühest treenijast teha.

Seltskond ja kroonika

Võõrsil olles tunned alati kahest asjast puudust, küsitagu seda ükskõik millise eestlase käest. Soolaheeringas ning ajakiri Kroonika. Kaks vaala, millele maailm toetub.
Rõõbaga on nagu on, vahel on vahel pole, Kroonikaga on lood keerulisemad.
Palju tähtsaid lugusid jääb lugemata ning paljude säravate tegelaste magamistubades käimata. Kuidagi tühi tunne on ...
Õnneks on Postimees ( mida enim net`ist loen ) hakanud ka suhteliselt kollaseks muutuma ning koorekihi tegemistest saab ka sealt põhjaliku ülevaate.
Näiteks kobasin siiani pimeduses ning ei teadnud sellist asja, et kodanikul Võsa P.-l on uus kaaslanna. Et liigub üritustel ning ka rahulikumates kohtades kohaliku tähtsusega rokitähe endise naisega.
Pole teab mis kaua möödas ajast, kui üks teine rokimees laulis et jalgpall on parem kui seks ning natukese aja pärast laskis naine jalgpalluriga jalga.
Ma pole edetabeleid jälginud, aga väga võimalik et nüüdne rokitäht laulis ka midagi stiilis Kõik on parem võsas ...
Tark mees õpiks siit midagi, lollim kordab samu vigu ...
Teine tegelane, kes kollase ajakirjanduse poolelt silma jäi, oli kroonprints Harry oma tegemistega.
Maikuus hullas 34-aastase kahe lapse emaga ning nüüd lendab kosmosesse.
Ütleme nii, et mina eriti ei tea, aga ma olen kuulnud, et naistega pidi asi järgmine olema. Kõik oleneb naisest, situatsioonist, oskustest, võimetest ja sajast muust asjast ent reaalseid lahendusi on kolm : kas lendad ise pilvedesse, lendab naine pilvedesse või lendate ( tegurite positiivsel kokkusattumusel ) koos pilvedesse. Lihtne ja loogiline.
Tuleb siiski arvesse võtta, et pilved algavad minu mäletamist mööda juba ca. 250 m kõrguselt ja sellist nivood suudab saavutada meist ehk igaüks. Kosmos on siiski tunduvalt kõrgem dimensioon ning sellega seoses tekkis rida küsimusi. Kas selleks et Harry kosmosesse lennata saab:
* peab olema prints?
* peab naine olema 34-aastane?
* peab naisel kaks last olema?
* peab naine olema inglanna?
* peab olema juulikuu ( lumi võib vabalt maas olla )?
* peab enne vannis veidi hullama?
* või mida?
Palju küsimusi, ääretult vähe vastuseid.
Teada on ju ütlus, et küsija suu pihta ei lööda, ikka pannakse kõigepealt lamp kinni.
Seepärast ma rohkem ei küsigi.
Saatke heeringat.

Tukk taga - elu ees ...

Jep, jep.
Nii kahju kui see ka pole, loomepuhkus ongi läbi. Kahju kannatavad selle tagajärjel ühtviisi nii kirjutaja kui ka miljonid lugejad ...
Eile kolisin uude elukohta. Iseenesest olin juba pikemat aega ringi vaadanud ning ka netist otsinud ent siinses linnaosas pakkumiste suhtes just üleküllus ei valitse. Ma mõtlen siis nimelt jagatud elamise varianti ehk kolid kellegi juurde majja elama, kus saad oma toa ning vannitoa ja maksad selle eest nädalarenti. Vabu maju ning kortereid oleks võtta küll ent kui jagatud elamise hinnaklass liigub 80 - 130 AUD vahel nädal, siis eraldi maja eest peab maksma alates 220 AUD nädal ehk pisut rohkem. Ja selle minimaalse eest saad paraja osmiku.
Pisut kaugemale kui minna, seal oleks rohkem pakkumisi ent mul puudub soov nii tööle kui töölt tagasi paarkümmend kilti nii hommikul, kui pärastlõunal ummikutes veeta. Praegu on tööle sõita 6 km.
Põhjus, miks keskkonda vahetada soovisin, oli esiteks tüdinemine soome kutist ning teiseks suhteline ebakindlus lähituleviku elamise osas.
Soome kutiga on nii, et ta on 21-aastane ning mõistuse osas täpselt niipalju ongi. Kuna mu enda vaimne areng saavutas paljude arvetes lae 12-aastaselt ning peale seda on totaalne taandareng toimunud, siis meil hakkaski probleeme tekkima ühise keele leidmisega. Ma olen liiga lapsik, põlvkond ju vahet peaaegu. Tõsi, pole mõtet seda situatsiooni üle dramatiseerida.
Olen kuskilt lugenud, et meeste mehed on suhteliselt nn. liikuvad ehk sama partneriga väga kaua koos ei elata ja kuigi ma loen ennast suureks homofoobiks ( kinnitamata andmetel olen eestis Märt Sults`i järel teisel kohal ), on mus väike sumpsimehe geen ikkagi olemas. Sama asi, väga kaua kellegi samasoolisega koos ei jaksa hingata. Olgem ausad ega naistegagi midagi rõõmustavamat pole.
Teine asi oli see, et sisse kolides väitis peremees, et jaa - elada võite siin nii kaua kui soovite ( ise elas ka meiega ), temal vahet pole ( ehk peaasi et üüri maksame ). Siis, paar nädalat hiljem, hakkas rääkima, et ostab väiksema maja pisut kaugemale ning kolib ise sinna ning praeguse paneb üürile, soovides nädala eest 290 AUD. Ehk kui soovime, võime siia edasi elama jääda ( makstes siis üüri kahepeale + elekter ) või võime kolida temaga koos uude majja, kus meil oleks kahepeale tuba, aga vastavalt üür kuskil 70 AUD nädal. Ehk siis variant, mis nagu eriti vapustav polnud. Peale seda asusingi ringi vaatama ent nagu mainisin, midagi väga head pakkuda polnud. Iseenesest ühte kohta käisin veel vaatamas, aga seal saabus must masendus mu hinge.

Kuulutus net`is: 36 a. Kate, naine, ei suitseta, töölkäija, tähtkujult vähk ( misvahetsealon? ).
Pakkuda eraldi sissekäiguga möbleeritud tuba ühise vannitoaga. Bassein ja grillstaff jne. Eelistatakse üürilist, kel on kindel töökoht ning kes armastab loomi ja lapsi (?? ).

Ok, ise helistas mulle ja pakkus, et võiksin vaatama minna. Esmaspäeval peale tööd siis sõitsin sinna ja tõepoolest kui kuulutuses rõhutatakse, et peab loomi ja lapsi armastama, siis need seal ka on, mitte pole alles plaanis. Aias jooksis ringi kolm koera ning kanad ( !!!!! ). Kanad keset kohalikku Tiskret !!! Ma pole viimasel ajal Tiskres käinud, kas seal ka keegi aias kanu peab ??? Lapsi oli kaks, laste emasid üks. Näitas siis tuba ( totaalne pommiauk - määrdunud, räpane ) ning et üür oleks 80 AUD ja et huvilisi on olnud. Bassein oli tõepoolest olemas ning see oli kõige viisakam kogu asja juures. Küsis et kolid sisse? Näost võis välja lugeda ( kuigi naistest on kogu aeg olnud väga lihtne aru saada ), et lisaks sellele et ma temaga koos vannituba jagaksin ja arvatavasti muudki, oleksin veel lastele isa eest ning kanadele kuke eest ...
Ma ütlesin, et mul on üks teine maja veel vaadata ja et helistan. Jään ootama.
Õnneks aga leidsin kolmapäeval praeguse koha kuulutuse, helistasin ning eile kolisin sisse. Üksik, about 45-aastane mees, kolme magamistoa ja kahe vannitoaga maja, väga ok igas mõttes ning üür 90 AUD nädal. Internet`i ainult pole ja ega vist ei tulegi, see on jama mõistagi. Internetiga on siin muidu ka pisut kitsam, mõned avatud wi-fi võrgud on ent pikapeale hakkab tänaval autos istudes surfamine ka vastu. Nii et kui keegi tulemas on suure kohvriga, tooks ka interneti kaasa ...
Lähituleviku osas olen ka jõudnud sellele äratundmisele et püsin ikkagi mitu kuud siin paigas. Mõtlen linna, linnaosa ja töökohta, elamist võin ehk vahetada, kui leidub mõni selline, kus internet olemas juba on.
Lihtsalt siin riigis veedetud kahe kuu jooksul olen ikkagi mitut tööd teinud ning mitmes kohas elanud ja uskuge mind - kuhugi kommuuni elama ning põllule tööd tegema mind vabatahtlikult ei saa ( loe: rahaliselt peab pakkumine PALJU parem olema ). Saab ka praeguse töö ning elamisevariandiga piisavalt säästetud, et pärast edasi rännata ning 12 muu näoga kolmetoalises majas elada ning selle eest nädalas 130 maksta - selleks soov puudub. Pluss töö meeldib tõesti ning töökaaslased on fantastilised. Sellest ei tasu taaskord aru saada, et tööd mulle teha meeldib. Ei mõistagi, ent kui peab, siis on praegune variant vägagi hea.
Ja on praeguses situatsioonis veel üks suur pluss, aga sellest järgmine kord.
Kirjutage ja saatke raha.

Nõrkus

Igaüks meist on eriti kõva mees, allakirjutanu muuhulgas.
Kuid ... olgem ausad, ühiskonna survele ei suutnud ka mina vastu seista ning olin sunnitud oma ausalt väljateenitud loomepuhkuse Barbadosel katkestama. Margaritad jäid osaliselt joomata ja ola-ola tüdrukud nutma ent ma lähen veel tagasi, vähemalt nii ma neile lubasin pisarsilmil lennukitrepi astmetest ukse ning naeratava stjuardessi poole astudes ...
Kümned tuhanded lugejad, teiste hulgas kodanik Hristova Bulgaaria maalilisest Plovdiv`i linnast ja kodanik Ibrahim tulisest Gaza sektorist ärvardasid mind teatavate istansidega, kui blogikirjutamine lähema ööpäeva jooksul ei jätku. Ja uskuge mind, Kemerovo grupeering oli leebemate hulgast ...
Nii et tuleb jätkata, hambad ristis ent tuleb.
Mõndagi on taaskord juhtunud selle kahe nädala jooksul ja paljugi arvatavasti veel ees. Olen vahetanud saali ja olen vahetamas elukohta ent naistemaitse püsib endisena. Vahet pole mis värvi peaga on, peaasi et blond on. Või plont ...

( Taaskord ) õiglus võidutses

Vanasõna teadupärast ütleb - kes kannatab, see näeb Saksamaa kukkumise ära.
1954, 1974 ja 1990. aastal seda oodata ei jõutud, seega puhta kullana ka seda ütlemist võtta ei saa.
Esimeses poolfinaalis läks nii, nagu minema pidi. Põnevust oli lõpuni ning parem võitis. Ise kahjuks rohkem vaadata ei saanud, kui esimesed 30 min ( proletariaadi elu ... ), aga juba siis dikteeris Itaalia ning seda õigustatumalt nad Prantsusmaaga finaalis kohtuvad.
Saksamaale peaks aga õnne soovima. Noorel treeneril andetu meeskonnaga neljas koht oma kodu MMil saavutada pole üldsegi halb. Kes mäletab, siis eelmistel MM - võistlustel saavutas ka kodumeeskond neljanda koha. Aga ütleme nii, et Itaalias olles ei maksaks jalkat rohkem jagavalt inimeselt küsida, et kuidas see 2002. aasta veerandfinaalmäng Lõuna - Korea vastu, kuidas seda mängida oli?
Kossus tean isegi väga hästi, võõra väljaku mängudes on päris tihti vaja seitsme mehe vastu mängida - viis vastast ja kaks kohtunikku. Kui siis vise läheb, pole probleemi, kui ei lähe, on.
Jalkas on ka sellel MMil nähtud, ühe mehe eemaldamine oluliselt veel meeskonda ei nõrgenda. Kõvasti peab kaitsma ning lihtsalt rohkem jooksma, ent mängida on võimalik.
Neli aastat tagasi mängis Itaalia siiski 11 korealase ning kolme kohtuniku vastu ja pidi alla vanduma.
Seega, Saksamaa neljas koht andetu meeskonnaga on väga hea saavutus, saavad sellest kindlasti isegi aru ning oskavad hinnata. Või noh, andetu on vist vale sõna siin kasutada, taipan seda isegi. Näitlejameisterlikkuselt on saksa teatrilavad ja kinematograafia pool päris mitu talenti kaotanud. Nimed Ballack, Podolski, Klose võiksid vabalt figureerida kunstiringkondades end kui kala vees tundvate inimeste huulil. Seega kahju, et oma talenti niimoodi raisatakse.
Tõsi, ma pole huvi tundnud, järsku nad siiski löövad kaasa kuskil kohaliku rahvamaja huviringis, sest kustnikuhing on teatavasti rahutu ning näitlemine pelgalt palliplatsil usun, pikemas perspektiivis rahuldust ei paku. Ei tea.
Küll aga olen sunnitud austust avama taaskord Roman Abramovitshile. Mees kes on edukalt ( vene ajakirjandusel on selle kohta oma versioon ) kaasa löönud vase-, tsingi- ja nikliettevõtete erastamisel ja omab Chelsea jalgpalliklubi, tundub et järgmiseks on ette võtnud Londoni teatrilavad. Millegi muuga ma ei oska Ballack`i ostmist põhjendada.
Uudistes pole kõrvu jäänud, millise teatri ta ära ostis, pole tõsi viitsinud ka netis sorida. Netist tõenäoliselt leiaks ka teatri mängukava ning selle, kas näidend Hansuke ja Greteke on juba sellel sügisel välja tulemas või alles peale aastavahetust ja kuidas piletitega on. Iseenesest mul on tagasilend ka veel ostmata ning ühe variandina on ju võimalik läbi Londoni tulla. Saaksin tegelikult ju isegi siis seal olles suurepärasest näitemängust osa.
Võimalus, mida enam kunagi tulla ei pruugi.
Tulevase maailmameistri kohta veel paar sõna. Kes on tähele pannud, siis üllatavalt resultatiivselt esinetakse taevasiniste kohta. Üldjuhul seisneb nende taktika ju selles, et lüüa ise värav ära ja siis kogu ülejäänud mäng kaitses istuda ja kontradele mängida. Nüüd aga pelgalt ühe väravaga naljalt ei piirduta. Tõsi, tuleb tunnistada, viimased vastased, nii veerand - , kui poolfinaalis on nõrgad olnud.
Kellel aga veel on ebaselge, milline väravavaht maailma parim on, siis Buffon`i selja taha on kuues mängus üks pall sattunud. Ehk keskmine kuskil 0,166 väravat mängus. Ja kes mäletab, selle lõi oma kaitsja. Vastaste ründetähdede resultatiivsus on olnud ... 0 ?

Valikud

Ma pole tükil ajal ühtegi pilti lisanud, katsun ka selle vajakajäämise kõrvaldada.
Ma mõtlesin kogu nädala, mida edasi teha.
Eelmine laupäev sai tõesti Karoliga räägitud töö teemal. Ta oli nimelt sõitmas siit 1300 km ( 1300 km on siin väike vahemaa ) põhjapoole tuntud arbuusi ning kõrvitsapiirkonda neid korjama. Kuskil 10-11. juuli paiku sõidab paar eestlast veel järgi. Ning rääkisime teemal, et võiks eestlastest pundi kokku panna ning näidata teistele, kuidas tööd teha tuleb.
Iseenesest olingi seda meelt, et kuskil nädala pärast sõidaksin sinna järele ning jääks kolmeks, neljaks kuuks ( niikaua pidi hooaeg kestma ) paika. Aga ...
Siis hakkasin taas mõtlema. Iseenesest raha teeniks seal tõenäoliselt rohkem, kui pääseks tükitööd tegema. Karoli sõnul, ta on seda tööd enegi teinud, hooaja pealt 10 000 dollari teenimine on viletsapoolne. Ok, see oleks pluss mõistagi.
Ent töö ise, a`la 7-8 kiloste arbuuside loopimine just parimate killast pole, eriti kui seda palava päikse käes teha. Mõni ütleks neegritöö, mõni kasutaks diplomaatilisemaid väljendeid.
Pluss muidugi peab taas elamist otsima hakkama jne jne.
Hiljemalt reedel otsustasingi, et ei sõida sinna, vähemalt praegu mitte. Reedel olin nimelt poest arbuusi ostmas ( kilo hind dollar ) ning kastist ohvrit välja valides otsustasin, et nou.
Põhjuseid on mitmeid.
Esiteks praegune töö meeldib vägagi. Meeldivad viimasepeal töökaaslased, meeldivad ülemused, kes tunnevad mind nimepidi ja on igati aitamas. Meeldib elamine, mis lõpuks ometi on selline, kus saab olla iseenda peremees. Pole 12 näoga peatpidi koos olemist, samas pole ka kindlat päevaplaani nagu siin Brisbanes alguses peres elades. Ok, mingi aeg on tore, kui poputatakse ent kuskil läheb piir.
Jõusaali leidsin taas suht normaalse ning normaalse hinnaga, saab sealgi käidud. Internet on nüüd majas, pole vaja autoga mööda linnaosa sõita ning vabu võrke otsida.
Ning lõpuks ka palk on normaalne. Viiepäevase nädala eest saan üle 600 dollari kätte ning kui teha paaril laupäeval nagu nad pidid tegema, siis jääb üle 700 kätte. Ehk kuupalk liigub kuskil 2800 dollari kandis. Pluss et ametlikult tööl olen, siis tuleb ka puhkusetasu ning tööandja maksab pensionikassat, mille peaks lõpuks tagasi saama kui just ei mõtle siia elama jääda. Ehk mingeid miljoneid ei teeni ent täitsa normaalselt arvestades veel, et teen tööd mis meeldib.
Juut elab ikka seal, kus parem. Ka valge juut.
Lisan lõpuks ka paar pilti, nagu lubasin. Esiteks legendaarsed töökaaslased Dan ja Dave. Siin pildil on mingi kolmas vend veel juures. Ja lõpuks veel üks töökaaslane, Pete, kes on kuskilt sisemaalt pärit ja kes räägib sellist murret et ohhoijaa !!! Nende üheksa tööpäeva jooksul olen ta jutust neli sõna aru saanud. Või oli see viis, teise ja kolmanda sõna kohal tekkis arusaamatus, et kas sain aru või ei.

Võitjate üle mõistetakse kohut ja veel kuidas ...

Öeldakse, et kui millesti muust rääkida pole, siis jalgpallist on ikka. Või käis see ilma kohta ? Ei mäleta ...
Iseenesest on ka muust rääkida, ent alustame jalkaga, kuna veerandfinaalid on seljataga.
Niipalju tahaksin veel Austraalia meeskonna kohta öelda, et nende välja langedes hakkasin ühte teatud lauset kohalike inimeste suust ootama ja kui seda kohe ei tulnud, imestasin, kas me mitte ei elagi ( väikeses ) Ameerikas. Aga ei, läks päev ning hakkas seda tulema nii töökaaslaste suust, kui telekast-raadiost, nimelt - ega mulle tegelikult see jalgpall ( soccer ) pole kunagi korda läinudki. Bingo!!!
Ma tõesti ei saa saareriigi meeskonna vaimustusest aru, seda imestavam panev oli kiidulaul nii Eesti, kui Vana Euroopa lehtedes. Eksootilisuse aspekt välja jätta, siis mängujoonist ju meeskonnal polnud. Lihtlabane palli ettetagumine ei ole see, mis vaataja silma paitaks. Ma väidan, et neil oli lihtsalt ropult õnne, et nad sellisesse gruppi pääsesid ning edasi läksid.
Vaieldamatult väärinuks edasipääsu hoopis Elevandiluuranniku meeskond, kellest juba avamängus Argentiina vastu sai mu lemmik. Nende ebaõnneks sattusid nad aga väga raskesse gruppi ning edasipääs jäi selleks korraks unistuseks. Kaks nappi kaotust kahele maailma tipp-meeskonnale ja võit Serbia üle ei piisanud.
Aga veerandfinaalid.
Esimeses juhtus siis mu ainuke töö-õnnetus ehk edasi pääses vale meeskond. Peab olema hull, väites et Saksamaa vääris poolfinaali jõudmist. Kusjuures tegu ei ole pelgalt mu Saksamaa meeskonna vihkamisega, mida ma olen kogu oma teadliku elu teinud.
Olen veelgi seda meelt, et praeguste esitluste põhjal väärinuks maailmameistritiitlit Argentiina. Juba esimesest mängust alates töötas nende mängumootor tõrgeteta ning mitte ainult 6:0 võit Serbia üle pole see, mis selleaastase meeskonna tugevust näitab. Endised jugo-riigid on ju kõik meeleolu.meeskonnad ehk kui tuju langeb, siis lüüakse käega ning vahet pole, kui suur kaotus sealt siis tuleb.
Esimene poolaeg Saksamaa vastu oli parim jõudemonstratsioon. Kui ülbetel sakslastel võetakse kodupubliku ees mängutuju 45 minutiks täielikult ära ( pallivaldamine 65:35 Argentiinale ), siis pole vist ebaselge, milline meeskond mängu dikteeris. Mängu otsustas täielikult väravavahi vahetus, sest postide vahele asetunud Franco oli ikka täielik flopp ja tema nahka penaltiseeriagi läks.
Ma võin ka seletada, mis ma isegi Eesti rahvusmeeskonnale olen võimeline enne kaasa elama, kui Saksamaale. See on just see ülbus. Saksamaa pole kunagi mänguliselt silmale midagi pakkuda suutnud. Ainult jõuga minnakse edasi, toore jõuga alistatakse vastaseid. Tõsi, nagu ka sel aastal taaskord kinnitust on leidnud, see on suhteliselt efektiivne.
Kui lõunamaa meeskondi peetakse üldjuhul tooreteks ja seda nad ka on, siis ega saksamaalgi pole kuna sellistest mängijatest puudus olnud, kelle vikat töötada ei oskaks. Usun, et poolfinaalis kaotusseisu jäädes ning lõpu lähenedes hakkame õiget saksamaa toorutsemist nägema.
Sama asi on näitlemisega, milles eriti andekad on näiteks Lõuna-Ameerika meeskonnad. Mida aga nn.superstaar Ballack veerandfinaalis tegi? Tipp-mängija, my ass.
Vahet pole, poolfinaalis nad lihtsalt peavad pähe saama.
Itaalia on siis nende vastane ning ma usun, et kellegile see erilise üllatusena ei tule.
Rutiinivõit Ukraina üle oli just niivõrd veenev, kui oodata oligi. Ja tõesti, kui midagi hullu ei juhtu ( loe: järjekordne itaallane leiab enne lõpuvilet tee dushi alla ), siis peaks kodumeeskonna alistamine küll võimetekohane olema. Ühtlaselt tugevad on kõik liinid, väravavahist alates.
Tänaöised veerandfinaalid läksid ka nii, nagu oodata oli.
Inglismaal oli üle tüki aja väga hea meeskond koos, aga turniiriaegsed vigastused, mänguaegsed vigastused ning Rooney idiootsus tähendasid kojusõitu. Portugal teab, kuidas vastasel mänguisu ära võtta. Teevad nad seda ääretult jõhkralt ent taaskord efektiivselt.
Ja viimane mäng, kust puhtalt Prantsusmaa edasi läks. Igalühel on oma arvamus ent mina väidan, et teenitult. Brasiilia nimelt polnud sel turniiril nii hea, kui oodanuks, seda oli juba alagrupis näha. See, et paberil ollakse teistest meeskondadest peajagu üle, et taga veel meistritiitlit - sai taaskord tõestatud.
Prantsusmaa vastu ei suudetud ju midagi olulist korda saata ning eurooplaste võit oli teenitud.
Seega ees on poolfinaalid ning finaal Itaalia - Prantsusmaa.
Taaskord kurdetakse väravate vähesuse üle, nagu igal suurturniiril enne seda. Peale esimest kahte mängu oli väravate keskarv ju 4 ( Saksamaa - Costa Rica 4:2 ja Ecuador - Poola 2:0 ) ent siis hakkas kiirelt langema. Alagrupimängudes tehti keskmiselt 2,5 väravat mängus ning kas seda on siis vähe? Play-off`ides on väravate arv 1,75 peale langenud ent ka panused on kasvanud ja meeskondade tase ühtlustunud.
Pealegi, kas värav on mängu sool? Kas see, kui keegi võidab 12:0 või mängitakse viiki 5:5, teeb mängust mängu? Või on teinekord hulga nauditavam vaadata 0:0 lõppevat mängu, kus on rohkelt ohtlikke momente, piisavalt posti ja lati tabavusi, üliinimlikke väravavahi tõrjeid, võitlust iga sentimeetri pärast ning vastaste austust teineteise vastu ???
Itaalia on maailmameister.