Veerandfinaalid

Praeguse hetke seisuga on juba üle 3400 naislugeja ultimaatumiga kirja saabunud, et kui siin veel kasvõi poole sõnaga jalgpallist juttu on, siis võin nende hääled 2016. aasta presidendivalimistel unustada.
Dilemma missugune.
Aga ma võtan siiski selle riski.
Euroopa aja järgi kell 18.00, siin kell 01.00 pannakse esimeses veerandfinaalis pall mängu. Laialt on levinud arvamus, et põnevad mängud on alles ees ning maailmameistrist selgust pole. See on taaskord väärarusaam, poolik tõde. Tulevad mängud on tõesti põnevad ent uuest maailmameistrist kahtlust pole.
Kes soovib pinget lõpuni hoida, võiks lugemise lõpetada. Kes soovib aga kihlvedudega teenida, soovitaks kõrvad lahti hoida ning kuulata.
Seega veerandfinaalid.
Saksa - Argentiina paarist läheb edasi Argentiina.
Inglismaa - Portugal. Kindlalt Portugal.
Itaalia - Ukraina. Ukraina on end juba ületanud, Itaalia edasi.
Brasiilia - Prantsusmaa. Paljudele ehk üllatuseks, ent Prantsusmaa jätkab.
Poolfinaalid.
Argentiina - Itaalia. Argentiinlaste meeskonnavaim on üle, nemad edasi.
Portugal - Prantsusmaa. Prantsusmaa on taaskord finaalis, kuigi neilt seda ei oodatud
Finaal.
Argentiina - Prantsusmaa. Kas just need meeskonnad on finaalis, keda oodati ent nemad sinnani jõudsid. Argentiinlaste mängumootorit ei halva siiski ja peale kahekümneaastast vaheaega ollakse taaskord maailma parimad.

Päris vanaema ma kihlveokontorisse pandiks ei viiks ent kohvipaksu pealt võib sellist asjade käiku välja lugeda.

Uudistest

Juba mitmeid aastaid olen teleripurgist peamiselt uudiseid ning Tuvikesi vaadanud. Oma elukaaslase sõbra või vähemsõbra naise vastu vahetamised, kõikvõimalikud robinsonaadid ning lihtsad tüdrukud lihtsas elus, ühesõnaga igasugu muu kräpp pole erutust eriti esile kutsunud.
Siin pole kumbagi teha võimalik, seega on elu veelgi lihtsam.
Nagu rusikas kuulub silmaaukku, nii on reegliks ka see, et uudiste esimesed kümme minutit kuuluvad juhtumistele krimimaailmas. Veri müüb ning täiega. Seega, kui Eestis elades õnnestus suhteliselt edukalt Raport`i ning Avatud toimik`u võimisnendenimednüüdongi laadseid saateid vältida, siis siin sellist õnne pole.
Seega ei maksa ka imestada, miks väliselt stabiilsena näiv ühiskond on tegelikult haigem, kui esmapilgul oletada oskaks. Mingil hetkel inimestel lihtsalt katus sõidab ära. Paljudel inimestel.
Kuna ma pole kunagi end suuremaks inimhingede inseneriks pidanud, ei oska ma öelda kas on põhjuseks elamine politseiriigis, kõrge kuritegevus, lokkav narkomaania või alkoholism. Igal juhul nn. uusi kangelasi astub järjest rohkem rahva seast esile.
Verd armastatakse ja seda ei jäeta uudistes esikohale seadmata.
Mõned näited paari viimase päeva pea-uudistest, et jutt lihtsalt ümmargune ei oleks.
Suure kaubakeskuse WCs vägistas 18-aastane poiss 8-aastase tüdruku ära, päise päeva ajal mõistagi. Uudistes tuuakse ära nii kuriteo väidetava toimepanija pilt ning nimi, kui ka mõistagi ohvri nimi ja sinna juurde ka suur foto. Kas see just õige lähenemine asjale on, ei tea.
Kinnipeatatud autost löödi politseid pudeliga selliste tagajärgedega, et murdus nina, lõualuu kahest kohast ning ta kaotas kümme hammast.
Neli aastat ka kohtu poolt surnuks kuulutatud neiu leitigi oma poiss-sõbra elamisest ning viimane oli kohtus seega valet vandunud. Seda miks ta seal neli aastat peidus oli, ma tõesti ei tea, ei viitsinud lihtsalt süveneda.
42-aastasele kolme lapse emale segatakse kruiisil olles tõenäoliselt midagi joogi sisse, vägistatakse kajutis mitme mehe poolt ja tapetakse.
Need on ainult mõned näited ent ma kinnitan, iga jumala saade algab verega. Tapmised, vägistamised, kaklused, mis iganes, ikka on need hulga tähtsamad, kui näiteks Indoneesia maavärin või siis kasvõi mingi neutraalsem sündmus.
Tõenäoliselt olen ma imelik, et sellised juhtumised korda ei lähe ning uudiste vaatamisest üleüldse tõenäoliselt loobun.
Päästab internet.

Itaalia - Austraalia 1:0

Et kõrgem võim olemas on ja ka õiglane, sai kohaliku aja järgi eile öösel kogeda.
Austraalia langes välja ning mulle jäävad püksid jalga ka 2007. aasta sügisel. Seda, kuivõrd õiglane sellist penaltit mängu 94ndal minutil anda on, jääb kohtuniku südametunnistusele ent Tooti lõi selle ära ja parem meeskond jätkab. Ja kui mehed väljakul mõtlevad püsida, liigub Itaalia veel kaugele.
Läbi sai ka siinsete võhikute eufooria oma meeskonna saavutuste üle. Arenenud ühiskonnas on ju kohane, et kui mingi asi sind isegi muhvigi ei huvita, oled siiski sunnitud sellega kursis olema, et small-talk`is järgmine päev kaasa rääkida. Kas see on normaalne, otsustab igaüks.
Seepärast ei ole midagi imestada inimeste müstilisi lootusi oma meeskonna võimalikust käekäigust, kui kohtutakse maailma suurtega. Kui üle poole usub võitu Brasiilia üle ning pea kõik Itaalia vastu, siis ollakse reaalsusest päris kaugel.
Mul ei ole kombeks inimestest halvasti rääkida, tõepoolest pole, seda enam selja taga. Kui aga inimene osutub mingi teema puhul idioodiks, ei suuda ma vaiki olla.
Peres, kus peatusime, tunnistasid nii inglasest peremees, kui soomlasest perenaine, et ei mõista jalka reegleid. See ei takistanud neid aga alustama vaidlust minu ning Marko`ga teemal, kuidas Inglismaal kutsutakse jalgpalli. Kas football, nagu me väitsime või soccer, nagu nemad. Ja täiesti perses, vaidlevad ning vaidlevad. Küsisid, et kas oleme Inglismaal käinud, et teame. Kumbki meist pole käinud, ent nemad on ja korduvalt ning see andis neile alust toetuda oma loogikale, kuigi mäng kõigevähematki ei huvita. Lõpuks läks asi niivõrd väiklaseks, et nad küsisid, kelle majas me peatume. Taaskord tekkis tunne, et oleme varjatud kaameras ning varsti tuleb kuhugi naeratada. See ei saa ju olla võimalik.
Ma usun, et kui riigis, kus jalgpall välja mõeldi, julgeb keegi seda soccer`iks kutsuda on tal eluaega kuskil kolm sekundit järgi. See on umbes sama, kui minna Juhan Paadam`i juubelile kingituseks kaasas Priit Pullerits`u autoportree. Julge peab olema see mees, kes härja ette punaste aluskatega liputama läheb.
Peremehe argumendid olid ka mõistagi tugevad lisaks küsimusele, kelle majas me peatume? Samal õhtul näitas meile austraalia inglise keele sõnastikku, kus loomulikult socceri all mõistetakse euroopa jalgpalli, kuna jalgpalliks on neil see oma maailma idiootseim mäng. Teine paberil fakt oli mail, mida ta järgmisel päeval meie nina ees liputas. Selle oli ta saatnud oma Inglismaal elavale sõbrale ning seal kurtis ta, et eesti ja soome oponmendid teevad talle liiga, et kuidas siis seal seda mängu kutsutakse. Vastus oli, et ega tema ka täpselt spordiga kursis pole, aga on kuulnud teinekord ka soccer`ist räägitavat. Ühesõnaga piisavalt tugevad faktid, et lahendada lisaks meie vaidlusele ka Olof Palme ja John F. Kennedy mõrvad ning tuua päevavalgele Estonia uppumise tegelik põhjus.Kui keegi väidab, et vaidlustes selgub tõde, sooviks ma selle vennaga kokku saada.

Uus elamine, uus algus

Nädalavahetuse kohalik suursündmus oli täna päeval toimuv Nicole Kidman`i ja kantrilaulja Keith Urban`i pulm Sydney`s. See oli üks kahest teemast, millega kõik uudised algasid ning mis paljud paparazzid kihevile sai.
Nicole saatis ka mulle kutse ent ma vabandasin, et pean täna eilse Jaanipäeva pohmakat ravima ning ka uut elamist otsima. Ta ütles ok. Saadab torti.
Elamist käisime Jarnoga tõesti otsimas. Alguses kulgesime kõik nn. caravan`i park`id läbi, kust on võimalik siis kas autokaravan üürida või mõni majake. Tuleb tõele näkku vaadata, sellisesse kohta ei soovita isegi oma tuhandetel vihavaenlastel minna. Räpasus, kärarikkus, naabrid, karavanide endi hais, väidetavad vargused, dush ja wc asuvad õue peal ...
Ja ikka tahetekse nädala eest 120 ? 150 saada.
Siis oli üks majavariant, mille net`ist leidsin. Et nagu homopaar Brad & Brad pakuvad elamisvõimalust. Kõik mugavused ning nad ise on ka mugavad. Hinnast polnud juttu, võib-olla tahtsid natuuras võib-olla ei. Selle variandi panin nimekirja viimaseks, sest sellega kaasnevad lisakulutused ostetavate plekk-pükste näol. Millede hinnaklassi ma ei tea.
Siis aga leidsime lehest ühe kuulutuse, kus otsiti kahte töötavat meest ühele töötavale mehele seltsiliseks. Sõitsime kohapeale ja bingo! jummala ok pleiss. Just remont tehtud, rahulikus rajoonis, kõik värgid olemas pesumasinast täiskomplekse köögi ning sisustatud elutoani suure diivaniga. Ja hind oleks ainult 100 dollarit nädalas, kumbki saab oma toa ning kahepeale on meil oma vannituba. Elektri eest juurde ei taha, kuigi üldjuhul selline nõudmine on. Bond e. tagatisraha on kuu-üür ehk 400 dollarit, selle saab siis minnes tagasi. Igal juhul lõime kohe käed ning homme peale tööd kolime sisse. See läks küll kergemini, kui oodata oskasin.
Teine teema, millest siin viimastel nädalatel uudistes üle ega ümber ei saa, on jalka mõistagi. Praeguseks hetkeks on Horvaatia mängu võidukisa raugenud ning keskendutakse eelolevale Itaalia mängule. Tõenäoliselt ei leidu austraallast, kes eesolevast mängust võitu ei ootaks. Ok, olen sunnitud tunnistama, et Horvaatia vastu tegutsesid nad juba päris hästi, oli väheke mängu moodi juba. Siiski luban ma, et kui nad tõepoolest mõtlevad Itaaliale kotid taha panna, söön ma oma püksid ära.
22. septembril 2007 Tallinnas, Raekoja Platsil.

Jaanipäev anno 2006

Tuntud klassikuid tsiteerides: maailmas pole midagi püsivamat,kui mu praegune ebapüsiv elu.
Ütleme nii, et kitsamas plaanis olen nädala pärast hiljemalt sunnitud elukohta vahetama ent väga võimalik, et ees seisab nii elu-, kui töökoha vahetus.
See aga selgub lähiajal.
Kõigepealt tuleks alustada hetkest kaks nädalat tagasi, kui olime lahkumas Mildura
viinamarjaistandusest ja lähitulevik paistis ebaselgena. Kindel polnud ka elukoht Brisbanes. Mõned siinsed eestlased on oma numbreid avalikult netis levitanud ning seetõttu helistasin paar päeva enne lahkumist Liinale, kes koos sõbranna Pillega on siin Brisbanes veetnud praeguseks juba üle kolme nädala. Küsisin, kas nad ei tea mõnda elamisvarianti, kuna ma polnud siis veel praeguses elukohas kindel, et kui kaua siin õnnestub peatuda. Ja majas, kus nad praegu peatuvad, oligi vabanemas tuba. Erinevate keerdkäikude kaudu ma siiski seda tuba ei võtnud, vaid olen siin Kippa Ring`is nüüdseks kaks nädalat elanud. Aga variandina oli sealne elupaik kaalumisel.
Nendega sain kokku paar päeva hiljem, kui siin oli esmaspäeval riiklik püha, neil ka vaba päev ning me läksime esimest korda ( kesk )linna uudistama.
Neil on muide ka oma koduleht netis, selle leiab siit aadressilt ning on uudistamiseks usun, kõigile avatud.
Tüdrukute kaudu, nende kontaktide kaudu jõudsime eile pärastlõunal kohaliku eesti seltsi jaanipäevaürituseni. Toimus see kesklinnas, ühe kiriku lasteaia saalis ning rahvast oli sinna kogunenud kuskil viiekümne ringis. Peamiselt eakamaid, peale sõjaaegseid siiasaabujaid ent kuskil üle kümne alles pisut aega tagasi.samasuguse viisaga nagu minagi, tulijaid.
Üritus ise oli väga meeldiv, mitte ainult seepärast et pakuti ehtsat eestipärast toitu koos hapukapsa ning viineritega. Kestis see üle paari tunni ning sisaldas eelkõige omavahelist suhtlemist ja tutvumist, aga ka loteriid, mille tulud lähevad eestimaale ( maeimäletaenammis ) koolile.
Kuna Liinal ja Pillel oli täna vara vaja tööle minna, siis läksid nad aegsasti magama. Mina jätkasin aga oma teekonda teiste noorte eestlaste poole kust õhtu edenedes jõudsime veel ühele majapeole jne. ja seal, paari siin juba pikemat aega olnud poisiga, Karoli ja Marioga, saingi ehk idee, mis võib mu ellu varsti suuremaid muutusi tuua.
Iseenesest olen küll praegusegi eluga ( taaskord ) väga rahul, kuigi nädala pärast pean paegusest elukohast välja kolima, kuna siia on suurem hulk sugulasi pikemaks ajaks külla saabumas.
Töö meeldib ning töökaaslased samuti. Kuigi, nagu ma kirjutasin, paar neist, Dan ja Dave, kellega koos sama masina peal töötan, tõmbavad end päeva lõpuks ikka totaalselt segamini. Oli siiski üks päev, kui nad seda ei teinud, neljapäeval. Põhjus oli mõistagi suhteliselt proosaline. Nimelt nädala palk jõudis arvele alles õhtul ning neil oli tegu isegi õlleraha klappimisega. Mis on muidugi seda üllatavam, et nendegi palgad, kui teevad ka laupäeviti, liiguvad ligi AUD 800 kandis. Aga kuna kummagil on alimendid peal, nädala üür tahab maksmist, õlle ja marihuaana peale ( 28 grammi AUD 300 ) läheb palju, siis pole imestada et neljapäeva hommikuks näpud põhjas on.
Reedel läks mõistagi vanaviisi edasi, lõunaks olid poisid mõnusalt elevil juba. Töö, tõsi saab eeskujulikult tehtud ja ülemused pigistavad seetõttu vähemalt ühe silma kinni.
Täne lähen paari korterivarianti vaatama, sest nagu kirjutasin, saan praeguses kohas järgmise laupäevani olla. Üldjuhul on variandid sellised, et võib kas kogu korteri/maja üürida ( hind kuskil 200-250 nädal ) või siis teineteisele võõrad inimesed üürivad koos mingi pleisi ja jagavad selle sama üürisumma omavahel. Igaühel on oma tuba ning üldjuhul ka oma vannituba maja puhul, köök ühine.Ja kui keegi sealt välja kolib, otsitakse uus kaasüürnik asemele. Sellise variandi puhul algavad nädalahinnad AUD 60`st ning tugevalt üle sajani, olenevalt mõistagi tingimustest, möbleerimisastmest, asukohast jne. Nagu ikka.
Paari sellist varianti lähen siis täna päeval uurima.

Viis õlut saekaatrimeestele ...

Nonii, kaks päeva tööd tehtud.
Tegelt on normaalne, isegi väga OK töö. Ausalt öeldes olen isegi tänulik, et kuhugi ehitusele abimehe abimeheks ei pääsenud. Kuigi ka seda tööd saab kindlasti veel tehtud.
Praegu aga teen kõige lihtsamat tööd maailmas, vastutust pole ning tunnid mööduvad kiiresti. Töö spetsiifikasse kui süveneda, siis aluslavade valmistamise masin, mis ise põiklauad paika paneb ning kinni naelutab, sellele masinale söödan ma alusprussid ühest otsast ette. Ehk siis kergemat tööd annab välja mõelda. Rutiinsemat mõistagi ka. Tõsi, järjest hakatakse ka muid töid kaela määrima, kuna ma tavaline õli pole ning jagan ehk asjadest pisut rohkem. Kaader, mis seal koos on, on täpselt samasugune nagu Eesti saeveskites ning usun ka Gambia saeveskites. Ehk siis mitte päris sealt ühiskonna teravamate ajude hulgast. Ma pole küll küsinud ent usun et nende seas Aasta Isa laureaate pole. See-eest võib nende tegelaste nädalavahetuse tegemisi lisaks nende endi poolt esmaspäeva hommikul jutustatud versioonile ka telekast nädala alguses Raport`i-laadsest sarjast vaadata, tõsi pisut lühendatult ja tsenseeritult.
Ma vaatasin juba esmaspäeval kui enne tööpäeva lõppu sinna sattusin, et kahtlaselt lõbusas tujus on poisid seal. Ja tõde selgus siis eile ning võimendus täna. Hommikust peale tõmmatakse väikest viisi savu, kui väikegi hingetõmbehetk on. Lisaks lastakse hommikusel kohvipausil väike õlu ( 0,375 ) ja lõuna ajal suur õlu ( 0,800 ) masinasse. Ehk siis siin peitubki saladus, miks kell kolm kamp lõbusalt sumisevaid mehi värava enda järel sulgevad. Ja maailma vallutama lähevad.
Aga töökaaslastena on nad väga toredad ning mind võeti kohe omaks. Täna küsiti, et kui kaua ma mõtlen siin tööl olla. Ma ütlesin, mina ei tea, kuu, paar, vaatab. Kuhugi sa ei lähe, me oleme kaks ja pool aastat sinusugust meest otsinud, läheme alles kõik koos siit. Nojah.
Ühesõnaga täiesti ok vennad, tahtsid juba see nädalavahetus mulle ümbruskonda näitama hakata ehk siis mina rooliksin ning nemad laseksid tagaistmel õltsi ning selgitaks mida nad siis selgitama on enam võimelised objektidest. Tõenäoliselt liiguksime peamiselt paigus, kus nad ise on oma tegemiste toel elavateks legendideks muutunud.
Ise mõtlesin täna, et kuna töötan õlidega ning elan ( kõrgema ) keskklassi juures, siis puudub ainult tutvus noore pere(naise)ga ja olekski suurimad ühiskonnakihid hõlmatud. Täisväli pluss tsäkkpott.
Homme on ka esimene palgapäev, esimese kolme päeva raha on tulemas. Palgapäev hakkab iga neljapäev olema.
Ai nii, tegelikult leidsin ühe teise töö ka enne praeguse jobi leidmist. Nimelt jõudsin oma keerdkäiguga lihakombinaati ning seal oli neil lihunikku vaja. Küsiti, kas olen seda tööd teinud, muidugi olen. Ok, mine vaata tsehhi, kui meeldib saad paiga. Tsehhis avanes aga päris jälk pilt ning ma hakkan järjest rohkem taimetoitlastest aru saama. Kümnete tonnide viisi lihakehasid, nn.surnud liha hunnikus ja rippumas ning lihunikud nende kallal. Ja hais. Ütlesin no thanks, sellist tööd nüüd ka tegema ei hakka.
Seepärast olengi väga rahul, et praeguse töö leidsin.

Tööd otsimas vol.3

Mõndagi on taaskord juhtunud.
Laupäev üllatas end sellega, et hommikupoolikul tuli kõne sellelt horvaadilt, kelle juures esmaspäeval alustama pidin ning ta teatas, et siiski pole uusi mehi ehitusele vaja. Ehk siis taaskord ankeeti täites oleksin saanud risti töötu lahtrisse teha.
Ma arvan, et väga paljud ei suuda uskuda, kuivõrd krdi raske on tööd leida, kui pole ei tutvusi ning taust on välismaine. Kui keegi on seda meelt, et viga on mehes, siis olen nõus ükskõik kelle välja kutsuma üks-ühe vastu ning minema tööd otsima. Ja siis vaatame, kes peale jääb.
Polnud muud teha, nagunii olin ka laupäeval tööd otsimas, tuli siis lihtsalt midagi muud asemele saada. Ja mitte midagi ei leidnud.
Rahalises mõttes mul poleks veel midagi vaja ent asi läheb kõrvade vahelt liikvele. Et kas tõesti oled niivõrd vilets mees, et mitte midagi ei suuda miljonilinnast välja kaevata. Kerge sportlik huvi tuleb ka mängu. Tõsi, nagu kirjutasin, igasuguse raha eest ( veel ) ennast müüma ei hakka. Kuskil läheb piir.
Laupäeva õhtul käisime Jarnoga väljas, kesklinnas ( me elame tsentrumist 30 km kaugusel äärelinnas ) Ann`i ja Edward`i nurgas olevas Down Under Bar`is. Selline backbackerite koht pidi olema ja selline ta ka oli. Suhteliselt väike ning ülerahvastatud, aga seal me tiksusime kella kolmeni. Väga võimalik siiski, et meie nägusid selles kohas enam kohata ei õnnestu ent seda näitab tulevik.
Tagasitulles sai jalkat vaadatud veel ning pühapäeval pohmakat ravitud.
Kogu nädalavahetuse meediast palju muud ei tulnud kui eesoleva Austraalia - Brasiilia mängu kirgede üleskütmist. A`la MM-i kulminatsioon kogu maailmale, olgugi et kumbki näitas esimeses mängus ääretult viletsat tegutsemist ehkki võidud tulid. Midagi kohalike fanaatikute reaalsustaju kadumisest räägib ka see, et üle poole uskus Austraalia võitu.
Kes mängu jälgis või kes üleüldse MM-i jälgib, teab kuidas asi lõppes. Tõusime ka spetsiaalselt öösel kahe ajal üles, et vaadata. Ja olgem ausad, vaadata polnud midagi. Kumbki meeskond ei suutnud veelgi midagi silmale pakkuda. Sellise mänguga jääb ka Brasiilial kuues tiitel võitmata, aga see on minu, sitika, arvamus mõistagi.
Täna hommikul helistasin mõnele lehekuulutusele - jaa, tulge täitke avaldus ära ning me helistame teile - jee, rait. Ehk siis mitte muhvigi ja ei jäänudki muud üle kui taaskord ringkäigule minna.
Ütleme nii, et eneseväärikusele ning - kindlusele selline töö otsimine ja eitavate vastuste saamine väga positiivselt ei mõju, ükskõik mida keegi endale ette ka ei kujuta.. Kui käid hommikupoolikul kuskil 30s kohas ning kätte jäävad mõned telefoninumbrid, avaldusetäitmised, resümee jätmised ja kaotatud eneseväärikus, siis hakkad üha paremini sarimõrvari mõttemaailma mõistma. Mitte mingit raskust ei valmistaks piisavalt efektiivse kuulipilduja olemasolul kogu krdi kamp madalaks tõmmata.
Tuntud väljend, et kõik mis ei tapa, paneb vägisi kuulipilduja järele haarama, peab 100 % paika.
Sügav respekt õrnema ( ent see-eest vaimselt tugevama ) soo ees, kellel ma arvan on veel raskem end maksma panna.
Päikesekiir saabus pärastlõunal, kui hakkasin ka tänaseks juba lootust kaotama. Praegusest elamisest umbes viie kilomeetri kaugusel leidsin saekaatri, kus igasugu lavasid kokku taotakse ja neil läks mu teeneid kohe vaja. Alustan homme ning tööpäev kestab hommikul kuuest pärastlõuna kolmeni. Palk viiepäevase töönadala eest ca. AUD 600 kätte, laupäeviti saab vist ka teha, kui huvi on ent siis on taks kõrgem ületöö eest.
Vahelduseks päris hea variant.
Parem igal juhul kui mööda linna sõita ning end lolliks teha.

Reede ja kuueteistkümnes

Hommik algas sellega, et tööle sõites sain 20 km jooksul kaks korda politseile puhuda ja oma karskust tõestada. Ju oli keegi anonüümse vihje neile jätnud ent mind nad nii kergelt kätte ei saa.
Tööpäev oli huvitav. Nagu selgus, rääkisin eile mingi väiksema ülemusega ning sellel oli valitsevast situatsioonist oma arvamus. Täna viibisin seal kuskil kolm tundi, teha polnud õieti midagi, sügasin vaid neidsamuseid, sama tegid ka teised mehed ( välja näitasid justkui hull töö käiks ). Kuskil kümne ajal tuli peaboss kohale ning ütles, et neil kahjuks tööd pole pakkuda, et on isegi siin suurel objektil all-hankijad ning vaid laupäevani, homseni tööl. Ma ütlesin well, teil pidi ju kõvasti tööd olema. Ongi, ainult eri poolel linna, järgmine nädal on nad näiteks lõunaosas ( siit about 50 km läbi tsentrumi ). Ma ütlesin ok.
Läksin käisin siis selle horvaatia mehe juures ning seal saan esmaspäeval alustada. Asi seegi praegusel ajal, niikaua kui kuskilt midagi paremat ei tule.
Midagi näitab ka see, et nende soome vendade kaheksakümnedollariline töö lõppeb ka homsega ära, kuigi ka seal kinnitati, et seda piisab pikemaks ajaks. Lihtsalt oli vaja paar idiooti väikese palga eest paari vaheseina maha lammutama. Nii et ka nemad on esmaspäevast ratastel taas ning tööd otsimas.
Kuna siin ehitatakse ka laupäeviti, lähen homme veel mõnda linnaosa kammima, nagunii targemat teha pole. Kaotada pole eriti midagi, ainult võimalus parema tunnipalgaga töö leida. Sellest, miks praegu niivõrd põhjalikult ehitustööd otsitud saab, räägin millalgi tulevikus. Teatavad asjad on lihtsalt selgemaks saanud.

Tööd otsimas vol.2

Hommikul vaatasin ma veel jalkat ( ajavahe 7 tundi, seega euroopas kell 22.00 algav mäng algab siin 05.00 ) kui soome kutid tööle läksid. Peale hommikuprotseduure suundusin ka mina tööd otsima.
Eile olime tõesti ainult siinses linnaosas ning leidsime selle viletsapalgalise töö juba kuskil enne lõunat. Ma siis ütlesin neile, et käime mujal ka persse, see ei saa olla ainuke vaba objekt lähiümbruses. Seda enam, et aega oli kogu pärastlõuna. Ei, see on täitsa ok, ütlesid nad mulle. Ma ei viitsinud nendega vaielda ka, igaüks võitleb ju iseenese eest lõpuks. Ning igaüks valib sellise tasuga töö, mille vääriliseks end peab, mõistagi juhul kui tööd on pakkuda.
Kuskil üheksa ajal suundusin siis paari kõrvallinnaossa objekte läbi kammima. Esimeses ei hakanud midagi erilist silma, teises paistis suht vilgas ehitustegevus käivat. Kahel esimesel ei oldud mu teenetest huvitatud. Seda peab ütlema, et suhtumine on siin inimlik. Ma ei kujuta ette või kujutan ette, kuhu igalepoole saadetaks, kui mingi shortsi ning t-särgimees eestis suvalisel ehitusobjektil tööd küsima läheks. Olgugi, et ehitusmehi aetakse tikutulega maarjamaal taga.
Siin öeldakse lahkelt, et praegu pole vaja, aga jäta number, helistame ning mine sõida sinna objektile ja küsi sealt.
Kolmandal objektil sattusin horvaadi Milan Bicanic`iga kokku, kes oma poja ning paari abimehega mitmekorruselist maja ehitas. Ütles, et põhimõtteliselt oleks abi vaja, aga peab pojaga õhtul arutama veel. Homme ütleb, kui helistan. Palk oleks AUD 120 päevas ehk 15 per tund. Loomulikult jõudsime jutuga ka jalka juurde ning olime sama meelt, et kuigi Brasiilialt sai Horvaatia napilt pähe, võidetakse järgmiseks Jaapan ning siis pannakse Austraaliale kotid taha. Täiega.
Sõisin siis veel ringi ning märkasin tee ääres suurt ehitusplatsi ning paari meest seal askeldamas. Tegid raudkarkassi maja põhja valamiseks. Läksin oma töösooviga ligi. Kas sa enne oled vastavat tööd teinud? Muidugi ( tegelt kunagi kümme aastat tagasi vist isegi olen ). Ok, tule homme kella seitsmeks kohale ning vaatame siis edasi, teed paar tundi ning kui on ok, siis on tööd siin navaalom.
Palgast midagi ei öelnud, seda vaid et palk on hea, kui mees on hea. Ja seda ma ju olen.
Homme siis algab taas töömehe elu. Vähemalt paar tundi kestev ...

Neli nädalat täis

Täis pealkirja kontekstis ei tähenda purjus, hoopis neli nädalat maakera kuklapoolel elamist on täis. 48 võiükskõikkuipaljukessedaöeldaoskab veel ees.
Eile õhtul käisime siis ehitusel töötamiseks vajalikku nn. blue card`i tegemas. Kella viiest üheksani õhtul oli töö-ohutuse kiirkursus, kus lisaks meile osales veel kuskil kümme nägu. Kursuse korraldaja oli tegelikult muhe vana, rääkis palju, tegi nalja palju ning näitas videoklippe, nagu ikka. Lõpuks pidime ka kümneküsimulise testi ära täitma, mille õiged vastused ta ära näitas. Maksis see lõbu AUD 70 ning nüüd siinse osariigi - Queensland`i - ehitusobjektid hulga turvalisemad, kui meid sinna tegutsema lastakse. On need jee.
Idee poolest peaks meil töökoht olemas olema ent seal saame nüüd juba ohutult madistama hakata alles paari nädala pärast. Kuni sinnani tuleb midagi muud genereerida.
Seepärast panimegi hommikul üheksast autole hääled sisse ning läksime ex tempore ehitusobjekte läbi kammima, et kas kuskilt mingit tööd pakkuda pole. Lihtsalt võtsime sihtmärgiks kõrged kraanad ning sõitsime kohale. Käisime kuskil viiel suuremal objektil ( loe: kõigil suurematel siin linnaosas ) ning ühel oleks saanud kohe täna kasvõi alustada. Teistel kahjuks hetkel midagi pakkuda polnud.
Sellel ühel oli aga palk suht niru, olgugi et lubati maksta mustalt ning iga päeva lõpuks kätte. Palk, mida pakuti, oli AUD 80 päeva eest ehk siis ääretult vähe. Soome kuttidel on näpud põhjas ning nad lähevad homme kella seitsmeks sinna. Ma praegu veel oma nahka sellise hinna eest müüma ei hakka, vaid suundun homme hommikul kõrvallinnaosa kraanasid kontrollima. Niipalju vana rasva veel on. Juhul, kui midagi paremat ei leia, tuleb vist ka nädal ära kannatada aga eks see näha ole.
Siin tööd otsides ning tehes tuleb selline asi nagu eneseuhkus mõistagi ära unustada, sellest ma olen juba aru saanud. Samas, pole mul vähemalt praegu veel kavas siia püsivalt jääda ning seepärast saab kõike võetud mööduva nähtusena. Teenida on vaja niipalju, et saaks järgmisse kohta sõita ning seal alustada jne. jne.
Täpselt nagu ma need neli nädalat siin teinud olen.
Lõpuks niipalju kõrvale panna, et saaks tagasisõidupileti osta, aga see pole nii primaarne.
Küll ema aitab.

Veidi jalkast ja nn. jalkast.

Kohaliku aja järgi täna öösel lõppenud mängus Austraalia võitis Jaapanit mängu viimase kaheksa minuti väravatega 3:1 ja pidu siin võis alata. 32 aastase vaheaja järel finaalturniirile pääsenud meeskond lõi ajaloolised väravad siis, kui jaapanlased olid põhimõtteliselt mängimisest loobunud ning said ka vastavalt karistada selle eest.
Mingil määral on siin sama mentaliteet, kui kuskil Lõuna - Ameerikas ehk siis peaasi, et meeskond võidab. Kes konkreetset mängu jälgis, teab kuivõrd viletsat mängu saareriigi võistkond tegelikult mängis ning võitu nad päris kindlasti ei väärinud ent alati ei võida tugevam.
Pole vist mõtet lisada, et kui juba enne turniiri nähti vaimusilmas finaali Austraalia vs. Brasiilia, siis peale nn. säravat võitu on asi ilmselge. Kirgede üleskütmises oma sportlaste ülimalt ebareaalsete õnnestumisvõimalustes mingil tiitlivõistlusel on kohalikud lehemehed mitteametlikel andmetel maailmas teisel kohal kohe eesti sulemeeste järgi.
Lehemeeste väljamõeldis on ka ülimalt tobe meeskonna hellitusnimi - socceroos. Tuleneb see mõistagi sõnas sõnas kängurud ? kangaroos ehk siis igaüks võib ise oma järeldused teha hellitusnimest.
Seda et Austraalia väike USA oma suhtumis- ning käitumismaailma poolest on, hakkan ma oma kirjutistes väga tihti kordama. Mingi hetke pakub selline suurutsemine nalja, mingil hetkel tuleb meeleheide. Avaldub see mitmeski eri sfääris.
Spordis domineerivad ainult kohalikud alad, muu maailma suurvõistlustele erilist tähelepanu ei pöörata. Lõppenud Prantsuse lahtised tennises said kuskil pool lehekülge ruumi peale seda kui Hewitt välja langes. NBA finaalmängud katavad terved kaks rida lehe tagaosas, kus tuuakse tulemus ära.
Kui keskmiselt on päevalehtedes spordile eraldatud kuskil 20 lehekülge ruumi, siis keskmiselt neist 16 võtavad enda alla kohalikud ülipopulaarsed sportmängud austraalia jalgpall ja rugby.
Ma pole päris kindel ent usun pea sada protsenti, et kui Jumal maailma lõi, siis seitsmenda päeva hilisõhtuks jäi talle ainukesena kätte neli sportmängu ning tõenäoliselt laskis ta mõttel umbes niimoodi joosta:
* Nii, mul on nüüd neli pallimängu järgi jäänud. Ok, esimesega pole probleemi, pall on mustavalgekirju ning ümmargune, seega kõigile loodavas maailmas arusaadav. Mõistagi, pea pool inimkonnast ( naised ) ei hakka mitte kunagi muhvigi sellest jagama, mis kuradi mõte on 22 täisjõus mehel poolteist tundi mingit kera kuhugi postide vahele suruda ent kuna kuna neil on päris pringid kannikalihased, siis ok.
Peale sünnib maailma mingil hetkel üks ilus poisslaps kellele pannakse nimeks David ning kelle tiivul lapsehoidjad ning veel palju vastassoo esindajad saavad oma 15 kuulsuseminutit kätte.
Selle mänguga pole tõesti probleeme, alates 19. saj lõpust vallutab see kogu maailma. Paneme nimeks jalgpall, mõned hakkavad seda küll soccer`ina tundma ent see on nende probleem.
Nii, kolm mängu järel, samuti kolm ovaalset palli alles.
Ühe saadan ameerika mandrile ent kuna tõenäoliselt läheb niiviisi, et USAst saab mingil hetkel maailmavalitseja ning idiootsuse kasvulava, siis on üleüldise heaolu huvides, et sealse jalgpalli harrastajatele kaitsed ning kiivrid välja mõelda. Muidu valitseb oht et need vähesedki, kes aruohtu järgi jäänud on, jooksevad peatpidi kokku. Väljaku teeme ka ristkülikukujulise, kuhu veame jooned maha ehk siis igale kohalikule idioodile suht loogiline mõista.
Nii, kaks järgi.
Ma arvan, et saadaks ülejäänud kaks palli kahele saarele, et see sealt väga kergesti levima ei hakkaks. Paneks ühe Suurbritannia poole minema ning nimeks rugby ja teise Austraalia poole ning las nad mängivad nii rugby`t kui ka kohalikku nn. austraalia jalgpalli. Kuna neist rahvastest maailma poliitikas tulevikus eriti kaasarääkijaid ei saa, siis pole ka mõtet mingeid kaitsmeid mängijatele välja mõtlema hakata, pealegi ma ei jõua ka enam, seitsmes päev hakkab juba lõppema. *
Ma tõesti ei tea, kas Maailma Looja lasi oma mõttel niimoodi lennata, ent kahtlustan sügavalt et see nii juhtus.
Idiootsemat sportmängu, kui austraalia jalgpall, lihtsalt ei saa olemas olla. Või siis ütleme nii, et ma sooviksin näha idiootsemat.
Kes näinud pole, siis rugbyst on see minumeelest veel hullem, kuna ilma kaitseteta mängivaid mehi saab jalust maha võtta ilma mingite reegliteta. Lihtsalt väänad mängija põlve talle kukla taha ning mäng jätkub. Peatpidi kokkujooksmised ning verevalamised juhtuvad pea iga minut. Ja staadionid on rahvast täis ning kõik on horroris. Kasutada tuleb vist väljendit, iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Siin on kolm kohalikku liigat - AFL ( Australian Football League ), Rugby ja Rugby Union ning nagu ma kirjutasin, need kolm võtavad lehtede kahekümnest spordile eraldatud leheküljest tagasihoidlikud 16-18. Tõsi nüüd ehk hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ka tulevase maailmameistri, Austraalia soccerikoondisele.
Peatage maailm, ma lähen edasi jala.

Kolm meest ja auto. Kaks autot. Pagasist rääkimata

Laupäeva öö, kell on kohe kolm saamas ning Saksamaa juhib esimese poolaja järel Costa Rica vastu 2:1.
Palju on juhtunud, palju on veel ees.
Alustama peab ehk nädala algusest kui algas tunduma, et töö mida tehtud saab, pole ehk päris see millega ka järgmised 50 aastat end ära elatada. Pluss veel rahadega, palga maksmisega tekkisid jamad. Ja üüri tingimuste eest, milledes elasime ( 12 inimese peale üks WC ning dush, kust juba kolmanda inimese järel soe vesi ära lõppes ), küsiti mõistusevastaselt palju - AUD 130 nädalas. Ühesõnaga, kapriisid lõid välja, raha mis kätte jäi tundus väiksena ning konkreetne töö hakkas vastu.
Kirjutasin, et elasin ühe soomlasega samas majas,aga ta sõber töötas ka veel samas kohas ent elas teises majas. Kõik siis mineviku vormis, kuna esmaspäeva õhtul võtsime kolleegiumi kokku ning jõudsime arusaamisele, et persse, kaua sellist pornot küll enam teha ei viitsi. Et Jarnol elab mingi a la onutütre vanatädi või misiganes Brisbane`s kes oli lubanud tööd vaadata, polnud otsuse langetamine raske. Teeme veel kaks päeva tööd ning finito.
See on hea Working Holiday Visa puhul et mingit töölepingut pole ning põhimõtteliselt võid minema jalutada, millal soov ilmneb. Kolmapäeva hommikul teatasin siis Vicki`le, et homme lahkun. Ta ütles ot ok, aga et ma rääkigu ise Anthony`ga ( istanduse omanikuga ). Anthony jalutas siis hommikupoolikul ja jõudnud minu rivi juurde, ütlesin et lahkun homme s.o. neljapäeval.

Anthony: Kuidas läheb, big fellow ( suur vend )?
Mina: Ok, kuule ...
A: Noh?
M: Mul on täna viimane päev ning lahkun homme.
A: Ou fuck, big fellow, kuhu minna kavatsed?
M: Brisbane tõenäoliselt
A: Fuck, big fellow, sa olid parim töötegija ju siin
M: Ma tean ent ma pean minema.
A: Krt, ma hakkan igatsema su järgi.
M: Nojaa, aga ...

Ja nii see karjäär siis läbi saigi selles firmas. Iseenesest tõesti, kõik oli ok, ka tööväline jõusaalis ning kossu mängimas käimine ent siiski.
See, et ma parim töötegija olin, pole ju midagi imekspandavat. Osa asju siin elus, näiteks Merle Palmiste seksikus ning Sepo Seemanni huumorimeel, on kaheselt mõistetavad. Mina pole neist aru saanud veel ent paljud väidavad, et need on täitsa olemas. Osad asjad taas on ilmselged - kaasaarvatud see, et kui mul piisavalt tahtmist on, võin palju ning efektiivselt tööd teha.
On mis on, igal juhul neljapäeva hommikul kell seitse tankisime paagi täis ning võtsime suuna Sydney`le. Sinna sellepärast, et nad oli ostnud väikese Toyota Liteace bussi endale kuu aega tagasi ent see oli seal ühe soome vanapaari juures hoiul.
Tagasihoidlikud 1024 kilomeetrit näitas Mildura`st Sydney`sse kui hommikul minema hakkasime. Kolm meest ning nende varustust täistuubitud väike Daihatsu läbis selle vahemaa koos peatustega ning minu juhtimisel alla üheteist tunniga. Tasast sada sõitsin kogu aeg ning sujuvalt läks. Pisut tiirutamist pealinnas, pisut rohkemgi tiirutamist äärelinnas maja otsides ning natuke peale seitset olime õue peal.
Raimo ja Kaarina, 35 aastat Austraalias elanud ning nüüd pensionil olev vanapaar võttis meid kuuma sauna ja frikadellisupiga vastu. Ja pole pole raske arvata, et peale neid kahte projekti unega probleeme oleks olnud peale nii pikka päeva.
Iseenesest pole ma kunagi enne tuhandet kilomeetrit päevas ise sõitnud ning väga rängalt see ei tundunudki. Teed on head ning liiklus hõre. Sõitsime ikka vahepeal tõeliselt lagedate väljade vahel kus sadu kilomeetreid ühtki suuremat puud märgata polnud ning vahepeal lihtsalt kümneid kilomeetreid sama sirget lasid. Palju liiva, põõsad ning lambaid mahtus teekonnale.
Reede hommik algas nende bussile uue aku ostmisega, kuna vana oli ära koolenud. Kuskil kaheteist ajal alustasime sõitu Brisbane poole, ees ootamas uued tuhat kilomeetrid. Vahemaad on siin ikka päris soliidsed, tuleb tõele näkku vaadata. Tuhat kilomeetrit kaardil väga sind edasi ei vii arvestades, et rannajoont maal on kuskil 25 000 km.
Ma oleksin võinud ehk rohkemgi sõita täna ent teise auto juht polnud erilises vormis ning peale 450 km läbimist keerasime väikelinna nimega Port Macquarie kus peale väikest otsimist leidsime backpackerite place ning end ankrusse heitsime.
Homseks ( tänaseks ) jääb siis veel 550 km.
Auto kohta peab praegu küll ainult kiidusõnu ütlema. Eilegi täislastiga võttis kuus liitrit sajale ning ka sõita oli hea nii pikka maad. Kui homme Brisbane jõuame, olen kolme ja poole nädalaga üle 3500 km sõitnud, mida ehk ei olegi nii vähe. Samas, selleks see ostetud saigi, et maad näha ning ringi liikuda.
Vahepeal on Saksamaa 4:2 võitnud ning varsti algab Poole ja Ecuadori mäng.

11.juuni

Nonii, jälle on aeg edasi läinud.
Oleme üle ööpäeva juba Brisbane`s olnud ja ei oska muud öelda kui ainult positiivset.
Selliseid muuve on juhtunud siinoleku ajal, mida eriti oodata ei oleks osanud. Kui Austraalia mandril on kokku kuus osariiki pluss veel Tasmaania saar, siis kolme nädala jooksul jõudsin juba neljandasse osariiki. Autoga on tõesti üle 3600 km läbitud ning mitmes kohas elatud ja tööd tehtud.
Praegune elamisvariant tundub täieliku müstifikatsioonina. Kui Milduras elasime kuuekesi about 15 ruuduses toas ja maksin selle eest AUD 130 nädalas, siis siin elame eramajas linna ühes presthiizikamas rajoonis, mul on suur tuba koos laia voodiga ning elamise eest ei maksa midagi. Kuigi sugulane on ühe soome kuti oma, pandi nad kahekesi tuppa ning mina, kui suurem mees, sain oma toa. Täielik müstika.
Bassein on õues ning Lapimaalt toodud palkidest ehitatud saun selle kõrval.
Kolm nädalat on olnud kihutamist Ameerika mägedel - kord üles ja siis taas alla.
Milduras hommikul tööd alustades näitas kraadiklaas +3 tõenäoliselt, siin näitas täna hommikul kell seitse, kui lõpetasin Argentiina ? Elevandiluuranniku mängu vaatamise, kraade 19,3. Päeval oli täielik shortsi ja t-särgi ilm. Sellisest talvest hakkan juba lugu pidama.
Homme on siin riiklik püha ent teisipäeva läheme tööturvalisuse kursustele, et saada sertifikaat ehitusel töötamiseks. Neljatunnise kursuse järel saame nn. blue card`i, millega saab siin osariigis ehitustöid teha. Teistes osariikides on mõistagi omad kaardid nagu ikka siin maal need asjad on. Iga osariik on riik riigis.
Põhimõtteliselt peaks töökoht ka olemas olema, umbes kümme minutit autoga ent see selgub järgmine nädal. Kõik tundub liigagi heana, et tõsi olla ent eks see varsti näha ole.
Lõpuks ometi sain oma tahtmise ning pääsesin peresse elama. Selle kahe õhtuga pererahvaga vesteldes olen rohkem kohalikust elust teada saanud, kui eelneva kolme nädalaga. On see ju suhteliselt loogilinegi, kuna teiste samasuguste backbackeritega koos elades palju kohaliku eluga kokku ei puutu.
Pererahvas ise on u. 60sed, naine soomlane ning mees inglane ja Austraalias elanud üle 35. aasta. Seega saab mõlemat keelt rääkida ning palju õppida kohalike elanike tõekspidamistest ja arusaamadest. Ehk siis asi, mida siia otsima tulin ning mida tavalisel turismireisil eluilmas kogeda ei saa.
Net`iga on ka hästi sest, kuigi nad ise siin suured huvilised pole ning endal neil on vaid dial-up modemisüsteem, siis õue peal jalutades leidsin avatud wi-fi võrgu ning seda saab nüüd julmalt ekspluateerima hakatud.
Ühesõnaga, kui poolgi praegusest elust tõeks osutub, oleme taaskord tipus.

Teisipäev 06.06.06 kell 06.06

Taas on vett piisavalt merre voolanud.
Kuigi, nagu kirjutatud sai, elame siin sõbralikult koos rahvused segamini, on veri ikkagi paksem, kui vesi ja suheldakse kokkuvõttes ikkagi oma naabrite või sama keelt rääkivate inimestega.
Nii on kanadalased belgia vennaga ninatpidi koos, kuna keel on sama. Samamoodi hoiavad mõistagi sakslased kokku, inglise-shoti suhtest rääkimata. Seega pole ka imestada, et ka mina hakkasin peale soomlase Jarno saabumist temaga rohkem läbi käima. Üks asi, ta on norm vend ning teiseks saan keelt praktiseerida ning see ei unune siinolles.
Et meil mõlemal on suht suur huvi ka end kehaliselt arendada, läksime linna peale otsima ning leidsime ka väga hea jõusaali - ujula kompleksi. Seal siis olemegi iga õhtu käinud ning teinud sellise kahetunnise seti. Alguses jõusaal kuskil tunnikene, siis saun, mullivann ja bassein. Ja tunne, mis peale sellist lõõgastavat protsessi on, on super. Igaüks kes ise trenni teeb, teab millise fiilingu lõpuks dushi alt tulnuna saab.
Teine variant oleks kodus istuda, telekat vaadata ning shipse krõbistada nagu ülejäänud teevad. Või noh, ok, osad teevad savu kogu krdi õhtu, täiesti müstilisse mõõtmesse on asi läinud. Aga ülejäänud vaatavad pigpraderit või muud saasta, mis sealt telekast tuleb siis.
Eile õhtul oli ka kossumäng ja tuleb tunnistada, et tappa saime taaskord.
Fakt on see et kossus üks meeskond võidab ning teine kaotab ent mina oleksin hea meelega kogu aeg võitva meeskonna rivis. Mitte midagi poleks selle vastu. Võib-olla sai see alguse kunagi hooaegadel 1994-1995-1996 Nummelas mängides, kus koolipoistest kokkuklopsitud meeskonnagi Soome mudaliigat mängides saime kaks hooaega ainult tappa. Kasvõi ühe punniga kaotasime osa mänge ent ikkagi. See muutus lõpuks juba naljakaks. Absoluudselt, kõik krdi sõpruskohtumised saime ka pähe, suurim kaotus oli 38:120. Siis mõlkus nii mul ja arvan et veel mõnel teiselgi vennal meeles, et kas ikka päris õige alaga saab tegeletud. Et läheks näiteks kabe peale üle. Aga nüüd on võistkonna tuumik samana säilinud ning saavad teised juba nii et teavad. Ise olen sunnitud nüüd küll ühe hooaja seal vahele jätma ent kammpäki teen kunagi kindlasti.
Aga eile saime millegipärast tõesti pähe, küll mitte palju, kuskil seitsme punniga ent siiski. Ise mängisin juba tunduvalt paremini ent kui pähe saad, siis see palju ei naerata.
Tõsi, see võis mu viimaseks mänguks ka jääda selles meeskonnas, sest vist on muutusi tulemas.
Sellest aga järgmine kord pikemalt.

JÄRGMISES KIRJUTISES: Mis on toimumas Milduras? Kes mõtleb lahkuda?
Ära koba pimeduses vaid loe juba järgmine kord ...

4. Juuni

Võibolla sai eelmises kirjutisel kellegile väheke liiga tehtud. Võibolla.
Nimelt eile veendusin, et meie rühmas naiste osas see olukord päris nii lootusetu pole. Mõned naised on võimalik, kui mängida hämara valgustusega ning kasutada ohtralt tuntud kosmeetikafirmade tooteid, ilusaks juua. Tõsi, selleks peab head jooki olema. Ja palju.
Pisut pean korrigeerima ka arvamust kohalikest öölindudest. Eelmisel laupäeval lihtsalt vist oli mingi selline pubiõhtu, kus kaal ukselt edasipääsemiseks minimaalselt 90 kilo pidi olema. Või näitasid enda silmad kahekordselt teatavaid asju.
Eile, käies diskoteekas nimega Doms, oli juba pilt juba vägagi teine ning hoopis meeldivam. Ja pole tarvis vist lisada, et seal hakatakse käimagi nüüd edaspidi.
Rahvas oli teistsugune ning ka muusika pubiroki asemel tantsimeseks sobivam. Iseenesest pole ju vahet, kui oma kambaga liikvel olla ent mingil määral ikka üldine olustik, rahvas ning ka muusika, mis tuleb ju korda läheb.
Muidu läheb elu vaikselt ning lõpuks ometi tunnen, et hakkan kohanema. Ma ei kujuta ette, miks see niikaua seekord aega võttis ent vahet pole. Võibolla karm kampäkk pööbli ellu oli see, mis alguses ära blokkis. Sellegipoolest, kui keegi pakuks mulle praegu kolme tütart ning poolt kuningriiki, kaua ei mõtleks.
Ent siiski, sellist madalseisu nagu mõni aeg tagasi, enam pole.
Tööga olen harjunud ning ka mõttega et lihtsalt tuleb end kell kuus üles ajada. Vahepealsel perioodil sai kell kuus alles magama mindud stabiilselt. Ent eks sellisedki ajad on taas tulevikus ees, kui saab päevavarga rolli sisse elatud.
Töö oli paar päeva füüsiliselt kurnav ning siis mingi aeg psüühiliselt ent nüüd olen juba nii ära mandunud, et võiks jätkata seda lõpmatuseni.
Valutumale kohanemisele nii tööl kui ka elukohas aitavad edukalt kaasa ikkagi norm. naabrid. Seda faktorit ei maksa kunagi alahinnata.
Siin on praeguseks kogu maja rahvast täis saadud ning seltskond on äärmiselt kirev ent väga kokkuhoidev ning sõbralik. Mõistagi, kui ühes majas elab 12 inimest, siis jäädakse vägisigi teinekord teineteise teele ent õhkkond on sellegipoolest väga mõnus.
Shotlane, inglise tüdruk, kanada poiss ning tüdruk, belglane, prantslane, rootslane, soomlane, kolm sakslast ning mina on praegune koosseis. Aeg-ajalt mõned liikumised toimuvad, aga tuumik püsib samana.
Ilm on olnud ilus v.a. üks päev kus vihma kätte jäime. Päeviti on olnud 17 - 18 kraadi ning öösiti kuskil 3 - 4 ehk talve kohta päris normaalne ikkagi. Mõnel palavamal päeval saab ka t-särgi ning shortsidega hakkama ent mitte iga päev.
Kui mingi aeg tagasi nentisin et pole kohalike loomi silma hakanud, siis nüüd olen vähemalt känguruid looduses näinud. Mingi päev viinamarjaistanduses töötades kuulsin iilget müdinat taga lähenevat ning pead keerates märkasin nelja kängurut lähenevat. Loivasid sellisete kolmemeetriste hüpetega must mööda oma teed. Tuleb tunnistada, et nad on kasvult suuremad, kui mida olen ette kujutanud.
Kartmatud on nad ka, sest üks päev hommilul tööle sõites üks isend lihtsalt istus keset teed ning alles siis kui buss ta ees peatus, loivas minema. Aeg-ajalt on teede ääres märgata kängurute korjuseid, millede jagamist raisakotkad omavahel klaarivad. Rekkamehed lihtsalt pidid gaasi vähendamata teel olevatest loomadest üle sõitma ja ega muud moodi vist pole mõeldavgi. Suurtel liinibussidel on siin esiklaas osaliselt rauast võrguga kaetud, eks ikka sel samal põhjusel, et kui mõni loom ette hüppab.
Üks asi, mille järgi pisut igatsust tunnen, on põhjamaade suvised valged õhtud ning ööd. Siin on ikkagi nii, et peale päikseloojangut poole seitsme paiku on minutite küsimus, kui väljas kotikas on.
Muidu aga päike särab ning talv on täies hoos.

Yeah, naised

Laupäeval olime siis ühe oma rühma inglasest liikme sünnipäeval. Tavaline läbens rohke õlle, mõistusevastaselt viletsamaitseliste grillimiseks mõeldud vorstide ning joogiste noorte inimestega.
Tiksusime siis seal kuskil poole kaheteistkümneni ja linna peale lõbustusasutusi otsima. Leidsime mingi pubi ning kuna seal mängis kohaliku tähtsusega bänd, astusime sisse.
Elus on tihti selliseid situatsioone, kus tundub justnagu osaleksid kuskil filmivõtetel või varjatud kaameras. Pubis olles oli sama tunne. Alguses mõtlesin, et mingi (nais)raskejõustiklaste kokkutulek on, lihtsalt nii palju ( sõnaotseses mõistes ) hüppavat liha ruutmeetri kohta pole mina enne näinud. Nagu ma millalgi eelnevalt mainisin, süüa siin armastatakse ning kogused on korralikud. Ja nagu ka mainisin, see paistab välja.
Tõenäoliselt on tegu mu kitsarinnalisusega ent kui oled harjunud väljas käima ning teatav etalon pidutsejate kehakujust on silme ees ja siis ühtäkki see ongi hoopis teistes mõõtudes, siis saab pisikese shoki küll.
Loomulikult pole välisel ilul mingit tähendust ja bla-bla-bla ja bla-bla-bla. Ega ei olegi ent võõrast inimest kohates on esmapilgul sisemist kaunidust väga raske märgata. Teine asi kui oma tulevast eksnaist näiteks Suure - Jaani Sumoringis kohtad, seal pääseb sisemine ilu koheselt maksvusele.
Kuid mis seal ikka, me olime oma kambaga ning ei lasknud muudest pidutsejatest end segada.
Kokku on meid ehk kuskil 35 ning naisi neist ehk kümmekond. Järgnev väide kuulub taaskord rubriigi mu isiklikud suurtragöödiad alla ent ma olen olnud kogu aeg ja olen veelgi seda meelt, et inglise ja saksa naised ( ja just nende maade esindajaid meil siin on ) ei ole ehk oma kauniduse ning veetlusvõime poolest tingimata maailma absoluudsest tipust. Mõne üksiku meeldiva erandiga siiski, tuleb tõdeda.
Ma ei teagi, kas siin tervitada saab ? Et saab? Tervitaks siis ema sooviga end saksa keele kiirkursusele registreerida, kuna järgmine eksminia tuleb just maalt, kus õlu on au sees ning vorstid ei lõpe poolel teel.
Üks sakslanna on tõesti päris ok ning temaga peab vaatama. Mida vaadata annab. Mida ta vaadata laseb.
Seda, et elatud saab maakere kuklapoolel, tunneb nii mõnigikord siin. Näiteks sellise eelkõige Põhjamaades ning Baltikumis ent samas ka Venemaal ja Ukrainas ülipopulaarse kõnekäänu - teised mehed üritavad, mida üritavad ent lõpuks on kõik paremad naised allakirjutanu käevangus, ei paista siin keegi teadvat. Veel.
Siis saabki imestada mõne meeleheitliku isase võitlusi tuuleveskiga, keeldudes oma põikpäisusega allumast loodusjõududele. Mõned protsessid siin elus on lihtsalt loodud ühtemoodi lõppema. Seda valusam saab mõnel olema pilvedest allatulemine, kui lõpuks sellest aru saab.
See aga pole asi, mille pärast ma oma väikest südant valutaksin.