Korvpall on parem kui seks

Selle teisega on lihtsalt suht kitsas olnud viimasel ajal.
Kohalikest naistest, vähem kohalikes naistest, nende ilust võimillestiganes räägin ma järgmine kord.
Kui paljudel inimestel, kolides teise kohta elama, läheb nn. integreerumine vägagi valuliselt, sest ei suudeta keskkonda sulanduda, siis mul pole kunagi sellist muret olnud.
Sellele on paljuski kaasa aidanud mu korvpalli harrastus. Teadmatutele niipalju, et mingi eriline zonglöör pole ma kunagi olnud, lihtsalt alustasin harrastusega liiga hilja. Mingil hetkel märkasin siiski, et tehniline vajakajäämine on võimalik vägagi edukalt asendada võitlusvaimu ning äärmise nahhaalsusega ja tänu sellele olen pinnal püsinud. Politseiniku ( mängija kes omadele väljakul liiga teha ei lase ) roll pole tundmatu. Mängust eemaldamisi on rohkem, kui mõnel mehel ninakarvu.
Uude kohta kolides olengi ühe esimese asjana üles otsinud võimla ning uurinud väheke asja. Käinud alguses lihtsalt paari trenni kõrvalt vaatamas ja vältides päris lopuhhidele enda maha müümist läinud siis mingil hetkel küsima, et kas kampa ei mahuks. Ja alati on mahtunud.
Ja nii ta läheb, alguses teed vendadega koos trenni, siis käite mängimas koos, siis saunaõhtud, siis nädalavahetustel väljaskäimised, siis minu tutvustamine oma tuttavatele, siis trennikaaslaste naiste ( kui on normaalseid ) põrutamine jne. Klassika.
Ning tõesti, läbi selle harrastuse olen igal korral väga kiiresti väga palju sõpru, tuttavaid leidnud ning palju meeldivaid hetki kogenud.
Eile, olles pühapäeval leidnud kohaliku kossukompleksi, läksin õhtul sinna vaatama, et mida teha annab. Võtsin asjad kaasa, et äkki saab pisut loopida, pole teab mis ajast palli puutunud.
Ühel väljakul tehti sooja mänguks ning kuna tundus suht norm. punt olevat, küsisin, et ehk saaks koos nendega trenni tegema hakata. Ei, neil on mehi küllalt - sooja tegid viiekesi... Küll, siis küll.
Läksin teise väljaku äärde, kus parasjagu lõppes mäng ning algas poolaeg. Küsisin siis seal ühe satsi käest, et kas pole mehi juurde vaja, tuleksin meelsasti trenni. Mis trenni, kas sul on asjad kaasas, küsiti. Mida krdit? Meil sai üks vigastada ning oleme neljakesi väljakul, vaheta riided ära ning tule kohe teiseks poolajaks mängima. Mis siis ikka, tegin nagu kästud ning olingi varsti platsil. Mängust endast pole küll midagi positiivset öelda. Kui ikka oled kuskil veebruari alguses viimast korda tõsisemalt patsutanud, siis igasugune tunnetus on täiega kadunud. Pluss veel klassikaline enda kinnitõmbamine peale paari üleväljaku jooksmist. Et siin kütmist ei harrastata, oli ka saalis temperatuur, ütleksin madal ning sooja isegi joostes, ei saanud. Pähe me muidugi saime ent teisel poolajal enam vahe ei suurenenud.
Pärast siis küsisin, et millal trennid on. Mis trennid, naerdi. Täitsa ok vennad, sama suhtumine mis mul endalgi. Andetud treenivad, ässad käivad ainult mängimas. Iga esmaspäev hakkavadki mängud nüüd olema.
Järgmine esmaspäev ongi just nende vastu, kelle käest kõigepealt käisin mängimisvõimalust uurimas. Võib niimoodi olla, et mõnel neist on peale järgmise esmaspäeva mängu vägagi hästi meeles üks viletsat inglise keelt rääkiv vend. Ja võib-olla et selle mehe naine või mees kuuleb ka mu tegemistest enne magamaminekut.
Elu lihtsalt on selline.

PS. Pildil olevatel pallidel puudub antud kirjutisega igasugune seos ( toim. )

Pisut hindadest

Panen veel paar rida juurde, kuna nagunii targemat teha pole.
Paar päeva tagasi kirjutatud töö otsimise jutule lisan niipalju, et kohad kuhu oma resümee saatsin, on valdavalt olnud taludes abilise kohad. Ning loomulikult, kui CV ära saata, vastust sellele silmapilkselt ei tule. Siiski on abilise soovijaid kümneid ning mõned kuulutused on juba kuu aega üleval olnud ehk siis peaks vajadus päris suur olema. See siis mulle pähe ei mahugi, et kui lõpuks mingi hull eestlane välja ilmub ning soovi avaldab, siis ei soovita ka mind näha. See on mõistagi nende valik.
Selles suhtes oleks selline koht hea, et saaks peres elades keelepraktikat, näeks inimeste elu-olu lähemalt ning õpiks kultuuri tundma. Isiklikult mul muid nõudmisi polegi, et oleks austraaliakeelne keskkond ning 13 - aastane tütar.
Keelt saan mõistagi ka praegu praktiseerida, aga on siiski eri asi, kas räägid seda tugeva saksakeelse või prantsuse aktsendiga või shotidialektiga, millest mõnikord on ütleme, võimatu aru saada. Aga siiski on ka see parem, kui ei midagi. See ju siiski üks peamiseid põjuseid oli, miks siia tulin ning miks nii kauaks jääda kavatsen, et lõpuks ometi austraalia keel selgeks saada.
Hindadest ka väheke.
Bensuhinnast juba olen rääkinud, gaasi hind autodele, kes sellist tarbivad, on kuskil 50 centi, diisel kuskil AUD 1.43.
Ujulaid on paar, üks on tavaline ning maksab 4.20, teine on moodne koos sauna ning spaakompleksiga ning kogu kompleksi pääseb AUD 7.00 eest.
Kossukompleksi leidsin ka täna üles ning kuulu järgi on linnal vist päris kõva meeskond, mis mängib esiliigat. Sinna ma nüüd vaevalt pretendeerima hakkan, aga mängida pidi meestega õhtuti saama küll, seega hakkan seal käima. Mis kompleksis meeldis, et oli neli kõrvutiolevat väljakut ning ühel toimuva trenni ajal sai, kes tahtis, teistel väljakutel peale visata. Eestis sellist asja ei lubata, et inimene tänavalt ( vahetusjalanõudega mõistagi ) tuleks ning loobiks peale.
Jõusaali leidsin ka ja hakkan ka ehk käima. Kuu maksab AUD 42 ning saal on uus ning uute seadmetega.
Toidu kohta ka mõned hinnanäited. Keskmiselt kui ostukorv kokku panna, siis ehk pisut kallim tuleb, kui eesti oma tuleks. Mõned artiklid on odavamad, mõned kallimad. Jogurt on kordi kallim, kilone karp maksab kuskil 4.50 - 4.90, väiksemate topside kilohind mõistagi veel kallim. Piim maksab kuskil 1.20 liiter ning kolme erineva rasvaprotsendiga on pakkuda. Kõige vägevam oli vist isegi ligi viiese protsendiga. Piima saab mõistagi ka liitristes pakkides ent levinuimad on siiski kolmeliitrised kanistrid, mis on mõistagi ka kogemus omaette. Jäätiseliiter on kuskil natuke üle dollari, kui suurem pakk ( 5 liitrine ) osta. Üleüldse on pakendid siin päris suured ning see ausalt öeldes paistab ka tänaval liikuvate inimeste särgi alt välja, et suuri koguseid on tarbitud.
Sama kehtib mõistagi ka mahlapakendite kohta. Liitrist naljalt ei leia, on kaheliitrised, kahe ja poolesed ning neljased. Liiter maksab 1.30 kuni 1.50.
Värske kurk 1.20, tomat 2.40, hakkliha kilo umbes seitse, sealiha kuskil viis kuni kaheksa dollarit, kana kaheksa - üheksa, loomaliha üle kümne. Juustukilo alates viiest, sinki lahtiselt ostes viilude hind alates kaheksast. Kartulikilo dollar kuni kaks ja pool. Õunad kaks pool kuni neli pool, banaanikilo on müstiline, kuni kaksteist teinekord. Kokad, pepsid dollar liiter, õlu on 0,375 pudel 2.20 ning 0,800 pudel 3.25 kui osta neljane pakk. Kangematest napsudest 0,7ne Smirnoff, Jim Beam, punane Walker, Baileys igaüks AUD 25.
Niipalju tänaseks statistikast.
Täna kolis siia kaks sakslast juurde ning kohe algavat jalka MMi silmas pidades das ist nein gut. Ei jõua seda võidukisa ära kuulata.

PS. Hommikul ärgates oli toa temperatuur selline, et õhates tuli auru suust. Selline talv siis siin.

Töö algus

Kaks päeva on taas möödunud.
Eile hommikul lahkusin siis Adelaide`st. Saab näha, kas sinna sellel reisil enam tagasi juhtun. Tõenäoliselt ei, ent eks see näha ole, on ju palju muidki paiku siin, kuhu jõuda tahaks.
Minema hakates näidati mulle kaardi pealt, et paaris kohas võiksin kängurutega ettevaatlik olla. Mõtlesin, et tegu on naljaga, ent tõesti, paaris kohas olid märgid väljas. Tõsi, maantee oli eraldatud võrk- või traataiaga neis paigus ning ühtegi looma mulle küll silma ei jäänud. Seega pole ma veelgi kohanud ei kängurut, ei koalapeeri ega ka vombatit.
Kilomeetreid sihtkohta Mildura `sse oli umbes 406 ning rahulikult paari peatusega kuskil viis tundi kulus. Auto kohta tahan niipalju öelda, et kui ta lõpuni mõtleb vastu pidada, siis tulevad suht odavad kildid igatahes, sest nüüdki võttis alla 20 liitri kogu maa peale, mis polegi nii vilets näitaja. Eriti, kui bensuliiter maksab alla 13 krooni. Igal juhul esimesed tuhat kilti on auto ennast heast küljest näidanud.
Siia sõites vahetasin ka osariiki ning taaskord pidi ka kella keerama, seda siis jälle pool tundi edasi ehk teisisõnu, Eestiga on nüüd seitse tundi ajavahe. Osariikidest vahetasin siis South - Australia Victoria vastu. Siin on üks piirimärkidest.
Victoria osariigis on kasutusel narkotestid autojuhtidele, siin selle kohta silt ning mida mõni mees asjast arvanud on.
Teepeal sain esimest korda ka loodusest mingit ettekujutust. Palju põlispuid, palju lagedust võiks kokkuvõttes öelda. Aga ilus, eriti meeldisid mulle põlispuudest alleed tee ääres, mida päris arvukalt oli. Muidu on aga asustatus suht hõre, millest võib ka aru saada, sest minu mäletamist mööda on Austraalia rahvaarv kuskil 20 miljonit ( + 106 miljonit lammast ) ning pindala piisab, selle arvu ei oska siiski käisest praegu tõmmata. Igal juhul see 400 kilti, mille ma eile läbisin teab mis mitut senti kaardil edasi ei anna.
Mildura enda kohta mul ka veel praegu suurem info puudub. Rahvaarv on kuskil 40 000 ning paistab mingi kuurortlinn olevat. Vähemalt ringi sõites hakkas vähemalt viissada tuhat hotelli silma. Hästi ilus ning hoolitsetud linn paistab olema, niidetud muru igal pool, palmipuid piisavalt ning palju rohelust üleüldse.
Tuntud ühe suurema veinitootmispiirkonnana ning seetõttu mõistagi on ümbruskonnas ohtralt istandusi.
Naisega, kelle kaudu nii elamise, kui töö nüüd sain, Vicki, sain kokku ühe nende hostelli juures. Pabereid täites ütles ta mulle, et olen teine eestlane tema juures tööl. Küsisin, kas eelmine on läinud. Jah, pidi olema. Rõhutas mulle mitmeid kordi, et töö juures pean hoolas ning kiire olema. Tõesti, päris mitmeid kordi rõhutas, seega pole vist vaja palju mõelda, miks see teine eestlane ära läks. Ma ei hakanud küll ka üle küsima, ega eks see suht selge on. Seega tuleb mul siin hakata veel ka rahvuslikku töömoraali kergitama. Tõsi, ega minagi siia laulatatud pole, võin ju ka ükskõik millal kinga saada.
Siis sõitsime elupaika, milleks on üks neljatoaline maja äärelinnas. Praegu elame siin kaheksakesi, aga voodeid on kaheteistkümnele. Seltskond on mõistagi taas väga kirev ning rahvusvaheline. Kolm sakslast, belglane, rootslane, shotlane ja inglise plika. Täitsa ok seltskond, tegelikult väga mõnus seltskond, võib praegu öelda.
Töötegemine algas kohe täna hommikul peale, siis laupäeva hommikul ning kuna rahvast meie kambas kokku on 35, siis buss, nn. tööliste buss tuli kell 06.30 järgi. Peab ütlema, et teab palju üle 5 kraadi õues polnud. Majas ka mõistagi isolatsiooni pole ning ka radikas on ainult suures toas. Ent mulle jahedas magada meeldib.
Pool kaheksa hakkas tööpäev ning tööks on viinamarja istikute/puude piiramine/okste lõikamine ehk kerge töö tegelikult. Ja seda ma vist hakkangi siin päevast päeva tegema ning saab näha, kauaks huvi jätkub. Hooaeg ise, siis piiramise hooaeg kestab septembrini ehk kevadeni.
Kuus päeva nädalas võib töötada ning tunnihinne on 14.90 .
Hommikune jahedus vahetus peagi päiksega ning sai t-särgi väel olla, seega täitsa ok.
Iseenesest tööd tuleb teha küll, seda öelda ei saa. Istanduse omanik käib kogu aeg ringi ning uurib elu. Ent eks see nii peabki olema, tema ju palga maksab. Ise ta tundub päris normaalne olevat, seda mõistagi hetkeni, kui saabast saan. Päid siin pidi lendama küll päris tihedalt. Elu näitab.
Internetiga on nii et siin majas meil pole ning ükski avatud wi-fi võrk ka ei ulatu. Küll pidi aga linnas vähemalt üks avatud olema. Saab ka raamatukogus ( avatud seitse päeva nädalas ) kasutada, seda asutust lähen homme uurima.
Kui veel kas kossu või jõusaalivariandi leiaks, võiks küll siia pikemalt jääda ning reisiraha teenida, aga eks see tõesti näha ole. Kossuvarustust olen siiski poolteist kuud juba kaasas tassinud ning erinevaid maid ning maailmajagusid talle tutvustanud, nüüd võiks tolmu ära pühkida.
Rubriigis Saatuse Iroonia tahan täna seda öelda, et Bangkok`is olles tegin paar pilti ka õhtustest bussidest, mis inimesi töölt koju viis ja kus need suht tülpinud nägude ning klaasistunud silmadega kaugustesse vaatasid.
Täna töölt tulles oleks sama mõjuva pildi võinud ka meie kambast & bussist saada.
Nüüd aga sünnipäevale ning diskotama pärast.

Adelaide viimane öö

Eilse kirjutise valmimise ajal olid tõesti päris karmid meeleolud, ajab ennast nüüd juba naerma, mis veel aasta pärast tagasi vaadates ...
Elu on karm, aga õiglane tõdeb mõni mees aeg-ajalt.
Pisut tööst ning sellega seonduvast.
Nagu eelnevalt juba konstanteerisin, on tööd küllalt. Probleem on selles, et kui soovida väheke paremat tööd, siis seda ei saa. Eks see on igas riigis samamoodi, et alustada on raske. Ilma tutvusteta on keeruline, et mitte kasutada sõna võimatu midagi paremat leida. Teine, mida CVs näha soovitakse, on soovitajad. Aga ok, kuigi mul kestis eelmine töösuhe 4,5 aastat ning soovitaja oleks sealsel laiuskraadil ehk vägagi mõjuv, ei maksa see mõistagi siis mitte muhvigi. Nokk lahti ja saba ka lahti.
Nii siis ongi läinud, et olen vist paar- kolmkümmend resümeed nädala jooksul ära saatnud ning kasu olematu. Paarist kohast on täitmiseks mingi ankeet tagasi saadetud ning sellega kogu asi piirdubki.
Ok, vahet pole, kuhugi pakkijaks pääseks päevapealt. Seal makstakse aga kuskil 11-12 AUD tund. Teed nädalas 40 tundi = 440 AUD - 29% tulumaksu = 312 AUD - hosteli üür 108 AUD = 204 AUD - toit, bens, lõbustused = ca. mitte muhvigi reisimiseks kõrvale panna. Hingitsemiseks on see variant ju ka parem, kui mitte midagi ent siiski.
Nii ei jäägi muud üle, kui kolin homme ca. 400 km ida poole väikelinna nimega Mildura ning jätkan sealsetes viinamarja istandusdes oma teekonda. Tunnipalk on kuskil 15 ning eeliseks see, et tulumaksu maksan 13%, kuna teen maatööd. Ööbimiskulud on samas suurusjärgus. Lihtsalt liitsin ja lahutasin paar päeva ning leidsin selle kõige õigema olevat.
Saab näha, kuidas seal net`iga lood hakkavad olema, kuivõrd hea ligipääs saab olema.
Ehk siis kas õnnestub blogi aeg-ajalt täiendada või ei. Nagunii keegi ei loe ent kasvõi endale mälestuseks oleks ikka hea lisada paar repliiki mõnikord.
Siin, Adelaides, on piisavalt netikohvikuid ning ka wi-fi võrke on, linnas liikudes on 22 võrku parimas kohas kättesaadav olnud. Loomulikult on pea kõik kinni ent üks võrk, mis mulle tuppa praegu ulatub, on olnud lahti ning olen seda armutult ka kasutanud. Seegi selgub siis kohapeal.
Muidu on aga shortsiilmad lõppenud ning talv tulekul. Päeval on +15+17 ning öösel ehk +7. Ehk eesti keeles paksemate riiete muretsemine on olnud vägagi aktuaalne. Eks mõistagi pisut kadedaks teeb, kui Eestis lipatakse shortsidega Jaanipäeval, ise aga tõmbad taaskord friisi selga.
Elu on täis valikuid.

Iga algus on raske. Jee, jee, raisk.

Eile sain siis taaskord seda kogeda, kuivõrd raske on jälle otsast alustada.
Tõenäoliselt tuleb järgnev väide mu blogi kõigile kolmele lugejale suure üllatusena ent palgatöölise elus on vähem glamuuri ning teravaid elamusi, kui ränduri ning seiklusmehe omas. Ma tean, ma tean, te vaidlete vastu, ent nii see on.
Algas see hommikust peale, kui siiski hea kaardiga ei suutnud kohta üles leida. Täielik tsäkkpott. Mitteleidmisele aitasid väga tõhusalt kaasa siinsed teeviidad, mis igalpool mujal, kus allakirjutanu on roolis olnud, üldjuhul on olnud suured, valge kirjaga sinisel taustal. Siin on need umbes samasuured nagu linnas tänavate nimede omad ning juhtumisi oli vajaliku tee viit veel võsa sees ka. Närvikava oli igal juhul testimisel hommikul kella 7.30 ning 8.00 vahel. Kuna kedagi ei liikunud, mõtlesin juba lambakarjalt küsida juhiseid. Lambad on aga teadupärast lollimad loomad maailmas ( lollide nägudega vaatasid eile hommikulgi ) ning vaevalt nad siiski aidata oleks osanud.
Lõpuks jõudsin väikese hilinemisega kohale, kuigi hilinemist vihkan. Ok, siis tibutas veel udukat ning kerge tuulgi oli ning mis te arvate, kui mingi vend kuus kuud tööd teinud pole, kas on viitsimist? Ühesõnaga tekk torgib ning padi on paha.
Ütleme nii, et kui eile oleks mu kõrval kas Türgi või Kreeka hävitaja peatunud ning küsinud kas ma ehk eelmise nädalavahetuse Eurovisiooni ( go, Lordi ) pealinna ei sooviks sõita, poleks vaja olnud kaks korda küsida. Selline pisohv oli, et ...
Aga ei, neil oli ju vaja eile kokku põrgata Egeuse mere kohal.
Kui midagi positiivset kogu faking päevast otsida, siis konstanteering, et maailm on ikka väike. Nimelt oli see õunakasvataja, kelle juures ma nüüd kaks päeva oma närve testisin, välislätlane, nimega Juris Skabe. Tõsi, siin elab juba aastast 1952, aga sõjapõgenik temagi ning läbi Rootsi ning Saksamaa lapsena siia jõudnud.
Vaatasin kohe alguses, kui mulle andmed anti, et kahtlane nimi.
Üks kuulsamaid Juris`eid Läti`st väljaspool on kossukohtunik Juris Kokainis. Me oleme Margusega alati mõelnud, et kuidas krt teda üldse üle piiri lastakse nime poolest. Kas tal on mingi erivolitus valitsuse poolt vä?
Aga raske on alustada küll, tunnistan veelkord.
Ok, olen ennegi elus kannapöördeid teinud ning kas siis riigisiseselt või ka üle piiride lihtsalt läinud ning nullist alustanud. Aga viimasest muuvist on täpselt viis aastat ning see oli juba meelest läinud.
Mis seal ikka, siin pole muud suunda kui ülespoole. Pärast kindlasti isegi naeran neid ridu lugedes ent eile huumor eriti ei maitsenud millegipärast.
Igal juhul eesmärk on nüüdsest end siin ära elatada ning võimalusel ehk midagi ka reisimise jaoks kõrvale panna. Deebet - ning krediitkaardid lõikame pooleks ning kümnete Eestist saabuvate rahakaartide eest ostan Tallink`i aktsiaid ( vt. Uue Aasta lubadused ). See lihtsalt on nii läbipaistev ettevõte, mis dividende kunagi maksta ei kavatsegi.

PS. Tagasisõidu pileti saaks 10 000 eest ...

Uus nädal, uued väljakutsed

Kui mind seina äärde panna ning kahuriga sihtides küsida, et miks Adelaide valisin kõigi Austraalia linnade hulgast, siis annaksin suht ebamääraseid seletusi ning tõenäoliselt saaks must kahuriliha.
Kõigepealt plaane tehes oli 100 % kindel, et lendan Sydney`sse. Väga paljud ikkagi alustavad sealt ning nii mõtlesin ka mina. Selle mõttega lahkusin ka Eestist. Hiljemalt Kuala Lumpuris olles tundsin siiski kuskil abaluude vahel, et ei, sinna ma alguses ei lähe ning otsustasin, et panen hoopis läänerannikule, Perthi. Kuni Singapurini olin nii kindel ses plaanis, otsisin majutust, tööd jne. sealt. Kohtudes nende soome naistega ning kuuldes nende kavatsusest Darwin`isse minna ( linn põhjas ) mõtlesin, et miks ka mitte, seal on ka praegu + 28 ning kliima ka muidu hea.
Viimasel päeval enne äralendu lõin siiski neti lahti ning uurides väheke linnu, valisin Adelaide. Tõesti ei tea, miks. Lihtsalt valisin.
Valisin sügise. Kollased lehed, raagus puud ning +20 kraadi päeval. Eestimaa jaheda kevade taustal tundub see mõistagi mõnitamisena, aga krtlikult hea on taas niivõrd jahedas vahelduseks olla. Alustasin ju +40st Bangkok`is ning Singapur`iski oli päeval veel +28. Niimoodi jääb mul kevad vahelt ära see aasta, eestimaa talvest läbi suve jõudsin siinsesse sügisesse. See-eest, kui siin aasta vastu pean, tulen järgmise aasta maikuus peale siinset kevadet ning suve eestimaa kevadesse ning algavasse suvesse.
Ehk siis pilk on tulevikku suunatud.
Muidu läheb siin rahulikult. Viis päeva on paigas oldud ning võib öelda, et olen kodunenud hästi. Seda tundsin küll juba esimesest hetkest, et siin on ok.
Hostel`i, kus elan, elanikkond on väga kirju. Sakslased, tsehhi plika, prantslased, hollandlased, itaallane, uus-meremaa ca. 50 aastane papi, see aafrika vend, ameeriklane, inglise plika. Laupäeval käisime pea täies koosseisus väljas ning lõbus oli. Traditsioonid on siin samasugused ehk kodus kõva krunt alla ning baaris lihtsalt kerged koksid. Norm. üritus oli.
Korterit üürida on siin suht kallis siiski. Kui praegu maksan AUD 108 nädala eest, siis korter oleks kuskil 230 umbes nädalas + üldjuhul tühi + tahetakse pooleaastast lepingut. Ehk suht vastuvõetamatud tingimused. Vähemalt ma kavatsen ikka pisut rohkem maad näha, kui kahte linna.
Tööd olen ka vaikselt vaadanud, saatnud resümeesid igale poole. Panin end ühte seljakotirändurite tööbüroosse ka kirja ning need leidsid homseks mingi korjamistöö. Ei teagi veel, mida koristada tuleb. Apelsiine? Mandariine? Löödi kaart pihku, 35 km siit ning kell kaheksa tuleb kohal olla. Eks hommikul peab kaart ühes käes ning rool teises, sõitma hakkama.
Sõitmisega iseenesest olen vägagi ära harjunud, tõsi algusest peale pole mingeid probleeme olnud. Inimestel, kes räägivad, et ka peale pooleaastast või aastast sõitu lülitavad suuna asemel klaasipühkijad sisse, peab peas midagi valesti olema. Ainuke võõrastav asi on ehk see, et kui eestis vähemalt mina roolin vasaku käega ja parem on käigukangil või kellegi põlvel, siis siin on vastupidi. Paremaga sõidad ning vasak on ... Nagu harjumatu, vasaku käe sõrmeotsad pole niivõrd tundlikud ...
Iseenesest tööga saab alguses väga raske olema, muidugi keegi pole ju väitnudki, et elu kerge peaks olema. Poolest novembrist pole ma lillegi liigutanud. Pool aastat ainult reisimist ning lebo ja nüüd krt läheb värk lahti. Aga ehk harjub ära, soovitav oleks igal juhul. Kõik säästud pluss pool vanaema pärandusest olen tuulde lasknud, süüa on ka vaja. Ja pere toita.

Eesti Maja

Adelaide on rahvaarvu poolest viiendal kohal Austraalias ning tõepoolest valitseb siin justnimelt nii unine meeleolu, kui lugenud olin.
Elanikke on umbes 1,2 miljonit, aga välja see ei paista küll kuskilt. Mõistagi on oma väike city mõne pilvelõhkujaga ent valdavalt elatakse eeslinnades eramajades. Ausalt öeldes sellist suuremat magalarajooni mulle polegi silma hakanud, kui siin ringi olen sõitnud. Väga palju on rohelust, näiteks ka kesklinn on igast ilmakaarest suure pargiga ümbritsetud ning peale parki algavadki eramajad.
Et elu kulgeb väga rahulikult, on ka liiklus samasugune. Väga viisakad ollakse teineteise vastu ning kuhugi ei kiirustata. Algaja vasakpoolse liikleja jaoks ideaalsed tingimused.
Kontrast aasia riikidega on liikluse osas mõistagi kolossaalne. Hakkan aru saama, miks seal niivõrd soositud automaatkastiga masinad on. Kui üks käsi on roolil ning teine kogu aeg signaalil, millise liikmega ei tea, käike siis tuleks vahetada? Pluss muidugi see, et punane tuli fooris on neile, kellele see korda läheb. Enamus sõidab nii nagu tahab. Vöötrada oli suuremates linnades lihtsalt tänavakaunistuseks. Kiired jalad ning 360 kraadi pöörlev pea aitasid üle tee jõuda. Eesti pealinnast tulnule mõistagi sisseelamine raskusi ei valmista, selles suhtes Tallinna liikluskultuuri(tuse)le kõvad plussid.
Adelaide`s on ka oma Eesti Maja, aadressil Jeffcott St. 200
Täna käisin seal kohapeal, paraku mingit tegevust seal küll märgata polnud. Proovisin ka paarile numbrile helistada, ent need ka ei vastanud. Siin on paar pilti, mis seal tegin. Iseenesest päris suur maja kohalike eestlaste kasutuses. Ma ei teagi päris täpselt, kuidas eesti majade üleüldine ajalugu on, aga minu mäletamist mööda panid põgenikud peale sõda rahad kokku ning ostsid siis ühiselt suurematese linnadesse maja, kus koos käia.
Järgmine nädal olen mõelnud vaikselt tööd otsima hakata. Nagu kirjutasin, tööd on, kes seda teha soovib. Tuleb lihtsalt CV koostada ning seda igalepoole saata või kuhugi tööbüroosse end kirja panna või ise ukse taha küsima minna. Eks paistab, kuidas läheb.

Auto

Eile sai siis autodiil ära tehtud.
Nagu ütlesin, käisin ühte kohe esimesel päeval vaatamas ning paar olin netist välja valinud. Ükski neist eriti ei tundunud n.ö. omana. Samas, netis surfates olin mingi hetkel ka välja jõudnud autooksjoni leheküljele ning kuna neljapäev oli just oksjonipäev, suundusin sinna.
Autosid oli ning huvilisi ka. Alguses vaatasin niisama lahtise suuga tegevust, siis aga tuli väike Daihatsu müüki, mille vastu keegi huvi ei tundnud. Mina ka ei pakkunud alguses, pärast aga kui oksjon läbi sai, läksin küsima lähemalt. Seletati vead ära ning 800 AUD omanikuvahetusega sain endale sõiduriista.
Väga levinud siinsete nn. backpackerite ( seljakotirändurite ) keskel on suured touring autod, kuhu saab palju värki sisse suruda ning mahub isegi veel ära. Kõige levinumaks on 3.9 liitrise mootoriga Ford Falcon`id, aga on ka Toyota`sid ning muid marke, siiski kõige rohkem just Ford`e. Selliseid müüakse siis koos rikkaliku varustusega ning just uutele ränduritele. Ma mõtlesin ka selle peale alguses. Ent nähes, millises seisukorras need 80ndate lõpu 90ndate alguse masinad on, kadus huvi.
Pealegi, ma ei usu eriti, et mulle läheks nii väga vaja ( tulevad koos autoga kaasa ):

* neljainimese telki
* kahte magamiskotti
* kahte madratsit
* piknikulauda koos tooliga
* priimust
* gaasiballooni
* vee ja bensukanistrit
* vihmavarju
* elektrigrilli
* kastitäit saksakeelseid raamatuid
* akuvoolul toimivat külmkappi
jne. jne.

Mis ma hakkan vorsti kuskil kärsatama või?
Pealegi, nagu ütlesin, on need päris kõvad rüüpajad, linnas 15 liitrit ning maanteel mäest alla sõites ning kõigi reisijate pead põlvede vahel olles 9,5 liitrit. Seega loobusin ära.
Ostsin siis suhteliselt põrsa kotis, aga eks saab näha. Siin on muide paar pilti mu autost, kõrval seisab muide just üks selline ränduri unelm, mis on 1600ga praegu müügis, kuna omanik sõidab kahe nädala pärast Saksamaale tagasi.
Klaasidel on veel näha oksjoninumber ning tolmune on see ka, ent täna käisin pesin puhtaks. Siin leidub ka selliseid iseteeninduspesulaid, kus iga kahedollarilise mündi eest, mis automaati paned, on kolm minutit survepesuriga aega pesta. Saab nii leotusvahendi, kui shampooni, kui ka autovaha sama taksiga pesurist välja lasta ehk kui aeg lõppema hakkab ning veel valmis pole, tuleb münte lisada ...
Igal juhul, olge lahked: Daihatsu Charade 1.0 1990 aasta väljalase. 212 000 sõitnud ning manuaalkastiga. Kolm asja, mida ma olen autot ostes püüdnud vältida - ei osta diislit, ei osta touringut ning ei osta automaati, sai ka nüüd välditud.
Ega ta mingi eriline naistemagnet või peenisepikendus pole, aga ...
Vead, millele ka oksjonil tähelepanu juhiti, on koorunud katusevärv ning vahetamist vajav vasak poolass. Rohkem pole ka eriti välja tulnud praeguseks ( kaks sõidupäeva on taga ). Ega mõistagi autoost ning omamine odav lõbu pole, ent ma olen veelgi seda meelt, et kui muudki maast näha sooviks, kui bussiakent, siis oli ost suhteliselt hädavajalik.
Mõistagi üks asi oli see 800 AUD ostuhind. Lisaks sellele olen välja käinud:
* 31 dollarit registreerimine
* 280 dollarit poole aasta automaks
* 132 dollarit aastane liikluskindlustus
* 180 dollarit poolass, uued küünlad, õlivahetus koos filtriga, auto üleüldine nn. ülekäimine.
Ehk midagi naljakat pole, ent samas nüüd peaks enam-vähem korras olema. Aastamaksust niipalju, et selline asi on siin tõesti olemas. Aasta maksab kuskil 550 dollarit ning selle eest saab kleepeka, mis tuleb esiklaasile liimida. See aastamaks katab aga samas ka jalakäijale tehtud vigastuste ravikulud, teise õnnetuses osalenud auto kahjusid ei kata, selleks oligi vaja liikluskindlustus teha. Mu autol oli see aastamaks juuli lõpuni makstud, nüüd võtsin veel pool aastat ning on jaanuarini muretu.
Niipalju siis.
Bensuhinnaga panin pisut puusse, vaatasin vist valet asja. Bensu hind on 1.33 ning diisel kuskil 1.45

Eestlased ( my ass )

Koh Phangan`il viibimise teisel päeval, kuskil 28ndal aprillil saatsin umbes 15le oma emaili vabalt foorumites levitanud eestlasele, kes samasuguse viisaga juba siin töötavad, pisikese kirja.
Kiri ise oli selline:

Tere

Olen noor eesti mees ning varsti saabumas esimest korda elus Austraaliasse. WHM viisaga oleks eesmärk seal mõnda aega ringi liikuda.
Praegu reisin Kagu ? Aasias ning veel paar nädalat olen siin.
Seal oleksin umbes 15. mai paiku ning mul oleksid mõned küsimused Sulle.
Kuidas elukoha leidmisega on? Kas ise elad/elate kellegagi koos ning üürite korterit või üürid kuskilt eramajast tuba?
Palju nädalaüür on?
Kuidas töö leidmisega on? Mil määral tööd pakkuda on ning on see valdavalt hooajalise iseloomuga? Miliseid töid meestele pakkuda on ja palju umbes tunnipalk on? Maksuprotsent on 29?
Kui midagi tähtsat meelde tuleb, lisa palun ise juurde.

Ette tänades

Selline kiri sai siis saadetud. Ja mida te arvate, mitu vastust ma sain? Tõepoolest, mitte ühtegi, MITTE FAKING ÜHTEGI ! Oleme aga eestlased, väike rahvas ning hoiame kokku. Persse. Ma ei tea, alguses arvasin, et email liigub selles regioonis aeglasemalt, et näiteks emailiga saadetud kirja kohalejõudmiseks Austraaliasse läheb kuskil kaks nädalat näiteks. Ei tea, täna on 18. mai ning pole veelgi ühtegi vastust saabunud.
Ok, persse, vahet pole. Saan ise ka väga edukalt hakkama. Sellest ma siiski aru ei saa, kas on tõesti nii raske kellegi palvele vastata. Mõned lihtsad küsimused, et oleks kergem alustada.
Nagu millalgi eelnevalt kirjutasin, olen ma ise seda meelt, et eestlasega kohtudes välismaal pole mõtet temaga lihtsalt sellepärast suhelda, et me samast riigist pärit oleme. Vabandage väga, aga ma ei suhtle eestiski kõigiga, miks ma siin siis peaksin.
Kui aga keegi pöördub minu poole mingi palvega ning ma olen võimeline inimest aitama, olen seda alati teinud, vaatamata rahvuslikule kuuluvusele, nahavärvile või sellele, mis püksis on. Ma olen mõistagi pisut imelik.
Tegelikult see on selline asi, mille peale pole mõtet vihastada.
Las iga rahvuskaaslane imetleb oma naba edasi ning ma jätkan ka oma tühist elu.
Hoiame kokku, eestlased !!!
Fuck, raisk !!!

Adelaide vol.1

Kui keegi lööks mind hommikul kuskil kella viie ajal ( magusaima une hetkedel ) üles ning paluks koheselt nimetada kolm asja, mis esimesena Eestiga assotseerub, poleks valik raske :

* Ingrid ning Inno Tähismaa lahutussaaga
* Presidendi võidupüha õnnitlused 24. veebruaril
* Naistevahetuse saade koos karvade ning glamuuriga

Järgmine hommik samal ajal mind üles lüües sama asja Austraalia kohta küsides ei peaks ka kaua mõtlema:

* Nicole Kidman
* Natalie Imbruglia
* Charlize Theron

Adelaide ( Austraalia laiemalt ) võttis mind vastu hilissügise, väga siirate inimeste ning kuue ja poole tunnise ajavahega võrreldes Eestiga. Ajavööndid teatavasti liiguvad iga tunni järgi ent siin on osariikidel veel omakorda pooletunnised vahed. Omamoodi huvitav seegi.
Singapurist õhtul kell üheksa startinud ning Darwinis ( Austraalia põhjaosas ) kuskil kell neli öösel kohaliku aja järgi vahemaandumise teinud lennuk saabus Adelaide peale kella üheksat hommikul. Et lennuk oli suhteliselt tühi ( seega pole ka imestada kuidas on võimalik, et piletit järgmise päeva väljumisele saab isegi päev varem soetada ), õnnestus keskmises ( viieistmelises ) reas vägagi edukalt magada. Siiski vatasin ka poolteist filmi ära. History of Violence oli heade näitlejatöödega ning nii hea nagu ootasingi, vana hea klassikashedööver Breakfast at Tiffany`s jäi aga une pealetulles pooleli. Suurepärane film seegi, selleaegse sekssümboli Audrey Hebpurn`iga peaosas.
Maale pääsemine möödus taaskord viperusteta. Aastast Working Holiday viisat on võimalik taodelda 18 - 30 aastastel umbes 15 riigi ( eelmise aasta maist ka eesti ) kodanikel ning annab see õiguse elada ning töötada ( maksimaalselt 3 kuud ühe tööandja juures ) siin riigis. Allekirjutanu oli küll taotlushetkel 30, ent praegu juba 31 ning see oli ka ainuke asi, mis pisut ehk pelgama pani. Ent sellele ei pööranud küll keegi tähelepanu.
Mõned küsimused finantsseisu ning esialgse öömaja kohta ning tempel passi. Tollis vaadati asjad läbi, toiduaineid nimelt maale tuua ei tohi, ent seegi läks kähku.
Bussiga siis ööbimispaika, milleks oli enne valmisvaadatud noortehostel ning koht ühistoas. Esimene kord kui ööbin ühistoas ehk dorm`is selle reisi ajal. Teha pole lihtsalt midagi, siin maksan öö eest 18 AUD ( umbes 175 krooni ), odavaim hotell oleks olnud 85 AUD. Tegelikult polegi nii hull, kuna kaheksases toas oleme mingi Gambia musta vennaga kahekesi.
Peale sissekolimist hakkasid asjad küll väga kiiresti liikuma.
Kolme tunni jooksul sain Migratsiooniametist füüsiliselt viisa passi, Maksuametis käisin registreerisin end maksukohustuslaseks, pangas käisin avasin arve, telefonile hankisin pre-paid kaardi ning leidsin idee poolest ka töökoha ning auto.
Tööga on siin nii, et kui väga pirts pole, siis on tööd eesti keeles sitaks. Mõtlen siis lihttööd, kas farmis, vabrikus või ehitusel. Eks usun, see on ka põhjus, miks näiteks Eestigi kaasati nende riikide hulka, kelle kodanikele sellist viisat suht kergesti antakse. Ehk keegi peab ka mustema töö ära tegema. Valgekraelisel on arvan, pisut raskem jalga ukse vahele saada ent eks see ole ka igalpool samamoodi.
Tunnipalgad lihttöödel liiguvad põhiliselt 13 ja 17 AUD vahel, siis brutopalgad. Tulumaksuga on nii, et farmitööd tehes on see 13% ning muid töid tehes 29% sellise viisa omistajal ehk midagi kõrvale panna soovides tasuks käsi mullaseks teha.
Autot otsisin juba eile Singapuris olles neti kaudu siinsest kohalikust Kuldsest Börsist ning paar leidsingi. Ühte käisin täna vaatamas ning paari lähen homme tsekkima.
Liikuva masina saaks kuskil 500 AUD-ga kätte ent tasub vist pisut rohkem investeerida. Aga eks see selgub lähipäevil. Bensuhinnad on kuskil 1.20 AUD kandis ehk siis alla 12 krooni. Pole siis ka imestada, miks suht levinud on 4.0 liitrise mootoriga masinad, mis linnas 15 liitrit võtavad.
Niipalju ehk praeguseks ning homme taas uued uudised.

Lõvilinn ( Singa Pura )

Eile alustasin päeva kõigepealt Singapuri lennujaamast.
Asub see saare idaosas ning pääseb sinna mõistagi nii takso, kui bussiga ent kõige mugavam on ehk ikkagi metrooga minna. Koos ümberistumisega ca. Pool tundi kesklinnast ning viib otse lennujaama hoone esimesele korrusele. Lennujaamal endal on kolm terminali, 1. terminal, 2. terminal ning värskelt, märtsis, avatud budget terminal.
Changi Airport ise omas hiilguses on mõistagi vaatamisväärsus omaette. Kaasa - arvatud eelmisel aastal on lennujaam mitmel korral tunnistatud maailma parimaks.
Suurust ning hiilgust on seal tõesti. Peaterminalide vahemaa on 600 m ning selle võib nii jalgsi läbida, kui ka spetsiaalselt sealkulgeva Skytrain`i abil.
Pole mõtet muidugi sipelgat karuga võrrelda ent kui Tallinna lennujaama läbis eelmisel aastal 1,4 miljonit reisijat, siis Singapuri oma 32,4 miljonit. Tõsi, volüümi poolest pole ka Singapuri lennujaam maailam mõistes teab mis suur ning reisijate arvu poolest suurima, Atlanta`ni ( ligi 90 miljonit ), on pikk maa.
Sealt edasi suundusin kõrvalasuvasse Changi Chapel Museum`isse. See on endine vangilaager, 1942. aastal nimelt okupeeris Jaapan saare ning see on loodud okupatsiooni ohvritele.
Siis sõitsin kesklinna tagasi ning käisin ära Merlion pargis, kus sülgab vett välja linna vapiloom, lõvi pea ning kala sabaga. See, kaheksa meetrit kõrge skulptuur asub esplanadil ning on turistide hulgas, mõistagi, väga populaarne. Sama loom, ent 35 meetrit kõrge, pidi olema ka Sentosa saarel ent sinna ma paraku selle reisi ajal ei jõudnud nüüd.
Kohustuslikud pildid ära teinud, sõitsin edasi sadamasse. Singapuri sadam on maailma vilkaim, kaubamahtude poolest suudavad talle vastu seista ainult Rotterdami sadam Hollandis ning Shanghai Hiinas. Korraga on kai ääres üle 700 laeva ning töö käib mõistagi ööpäev läbi.
Reisijate poole pealt on asi rahulikum, kruiisid ning võimalus sõita Indoneesiasse küll on, ent pearõhk on siiski kaubavahetusel. Nagu siin pea igal pool, on ka sadama külge ehitatud kaubakeskus, mis sära poolest ületab paljud Tallinna vastavad. Ok, meil on ju ka Sadamarket ...
Päeva lõpuks jõudsin eelmise aasta juulis avatud raamatukokku. Ja tuleb taaskord tunnistada, et fantastiline ehitis. 15. korrust, kõrgeimal neist, 108 m kõrgusel, vaateplatvorm, teatrisaal, näitustesaalid, õppijatele oma saal koos nahkdiivanite ning wi-fi`ga, mõistagi ka rohelust palju, kaasa-arvatud aed puude ning lilledega. Tõesti, väga õdus ning külastajasõbralik paik. Iseenesest eksemplare seal väga palju polnud, raamatuid kuskil 530 000 ( Eesti rahvusraamatukogus raamatuid üle 2 miljoni ), ent siiski usun piisavalt. Igal juhul huvilistel taaskord külastamisväärt asutus.
Eile õhtul klousisin ka Austraali-pileti ära. Sellest, kuidas inimese pea nagu tuuleveski pöörleb, kirjutan edaspidi. Fakt on see, et täna, kell 22.15 väljub ning homme hommikul kell 09.00 on lennuk Adelaide`s. Kompaniiks Quantas.
Selle muuviga jõuan siis maakera kuklapoolele ning otsaga hilissügisesse. Temperatuur päeval +20+23, öösel +9+13.

Kaks päeva Singapuri

Reedel möödus piiriületus viperusteta ning ühegi küsimuseta. Tempel sisse ning Singapur võttis koos automaatidega varustatud piirivalvega mind vastu. Buss pani rahva traditsiooniliselt kuskil keset eiteamida maha ning siis algas öömaja otsimine, kuna taaskord polnud midagi kinni pandud.
See osutus pisut raskemaks, kui ette kujutasin. Keskmisest kallemaid kohti ( 100 dollarilisi ) oleks olnud ent norm. hinnaga mitte väga. Ka selliseid 10 - 12 rändurit korraga mahutavaid elamisi oleks kuskil 12-15 dollari eest saanud, ent nendest loobusin. Lõpuks leidsin 30 dollarit päevas maksva koha. Hinnatase on siin mõistagi hulga kõrgem ka keskmiselt, kui eelnevates maades, aga eks palgatki on paremad.
Söömas käies tulid kõrval lauda kaks naist, kes kõnelesid soome keeles omavahel ning osutusid Hanna`ks ning Sanna`ks. Jaanuari keskel läksid nemad rändama ning Hiina-Vietnami-Laose-Kamboodza-Tai-Malaisia kaudu jõudsid siia, et siit Indoneesia kaudu ka Austraaliasse minna.
Kuna neil oli järgmisteks päevadeks kindel plaan, kus ära käia, siis nende lahkel loal liitusin kompanjoniks. Leppisime kokku järgmise hommiku kell 10.00. Magasin pisut kaua ent 09.56 ülestõusnuna, 20 sek dushi all käinuna saimegi tänaval kokku ning suundusime kõigepealt Botaanikaaeda, kus oli esil üle 700 orhideesordi ning üle 2000 hübriidi. Et territoorium on kuskil 4 ha, siis vaatamist seal oli ning aeg lendas kiiresti. Kuigi kõik sordid polnud õides, oli siiski väga ilusaid eksemplaare, nagu näiteks siin ja siin. Aia paviljonis peeti pulmi samal ajal ning kuigi me kinnitasime uksehoidjale, et oleme nimekirjas, sisse ei lastud.
Aiast tulles käisime söömas ning siis hakkasime vaikselt Raffles Hotel`li poole liikuma. See on linna ja ka maailma üks kõige auväärsemaid hotelle, mis tegutseb aastast 1887 ning on asutatud nelja armeeni venna poolt. Pole teab mis palju hotelle maailmas, mis olnud järjepanu aktiivselt kolmel sajandil külaliste kasutada. Külaliste nimekiri on mõistagi muljetavaldav, alates Charlie Chaplin`ist kuni Kuninganna Elizabeth II visiidini selle aasta 13-15. märtsil. Hind on loomulikult ka soliidne, nagu sellisele asutusele kohane - alates 10 000 kroonist öö.
On üks kindel põhjus, miks hotellis paljud turistid üritavad ära käia. Nimelt aastast 1915 sealses Long Bar`is välja mõeldud ning üle maailma tuntud kokteil nimege Singapur Sling, retseptiks:
4 cl dzinni
2 cl kirsilikööri
2 cl värskeltpressitud sidrunimahla
paar kuubikut jääd
soodavett
kaunistuseks sidruniviil ning kokteilikirss
... pidavat kõige paremini just nimelt kohalike baarmenide käe all valmima. Eks sellel väitel võib ehk pisut aurat ümber olla ent eks seda otsustab igaüks ise.
Baaris on igal laual suur karbitäis pähkleid, mida siis kokteili kõrvale võib süüa. Me kolmekesi seda tühjaks süüa ei jõudnud. Koored visatakse stoiliselt maha ning neid on terve põrand täis - see on lihtsalt selle baari stiil
Kokteili hind oli mõistagi ka soliidne, 19.60 kohalikus rahas ehk ca. 155 krooni.
Hotellist jätkus ringkäik peale metroo ning bussisõitu loomaaia juurde, kus korraldatakse iga päev alates kella 19.30st öösafareid. Paele pileti lunastamist istud väikse rongi peale, mis siis sõidutab mööda parki ringi. Loomad on seal nn. vabas looduses ning pimeduse saabudes tulevad hämarate brozektorite alla end huvilistele näitama. Esindatud on paljud liigid alates krokost, kitsedest kuni elevandi, kaelkirjakuni. Osa pargist on võimalik ise jala läbi käia ning siis taas uue rongi peale istuda. Pärast on võimalik veel show`d vaadata.
Ka seal möödus aeg lennates ning tagasi ööbimiskohas olime alles peale kahteteist öösel.
Eile startisime taas hommikul ning alguses võtsime suuna Parlamendi, Kohtumaja ning muuseumide poole. Asuvad need tsentrumis pilvelõhkujate vahel ning kohaliku jõe kaldal. Pilvelõhkujate taustal oli vaja muidugi poseerida. Käisime Aasia Tsivilisatsiooni Muuseumis, kus olid esil kõigi suuremate kohalike religioonide ajalugu. Tasuta giidituur kestis seal poolteist tundi ning andis põhjaliku ülevaate.
Sealt edasi jalutasime kohalikku Chinatown`i, sealt õhtul Little India piirkonda ning sealt araablaste tänavale, Arab Street`ile. Ja päev oli taas õhtus.
Täna nad sõidavad hommikul ära Indoneesiasse ja ma käin ise mõnedes enda väljavalitud kohtades. Siis hakkab ka selle saarega suht finito olema ning võin minagi järgmisele mandrile lennata.

"Meil on vaid teadmised"

Eks igalühel, kes vähegi reisimispisikut hinges kaasas kannab on omad sihtmärgid, kuhu elu jooksul jõuda tahaks. Kes soovib Nuustakul ära käia, kes Pariisis.
Mul on loomulikult ka mõned kohad, peale milledes viibimist võin rahuliku südamega surra. Ja üks neist on juba pikemat aega olnud Singapur.
Õieti tekkis huvi juba 1990ndate alguses, kui peale Eesti taasiseseisvumist ning suhteliselt edukat majandusreformide käivitamist, hakati eeskujuks tooma just seda väikest nn. aasia tiigrit. Mõneski mõttes on ju lähtekohad samad - geograafiline asend vägagi soodne, riik väike ning reformide osas mobiilne, kummalgi ligipääs merele ( transiiti arvestades ülioluline ).
Ja õppust võtta, arvan, oleks Eestil veelgi, kuigi majanduslikult hästi lähebki. Tõsi, arvestama peab sedagi, et Singapur sai iseseisvaks juba 1965. aastal.
Õppida võiks kasvõi sellestki, kuidas riik, kellel pole maavarasid ning põllumajandust, on oma elatustaseme poolest siiski Aasias kolmandal kohal Jaapani ning Brunei järgi. SKP ühe elaniku kohta on üle $29 000, kui see Eestil on pea neli korda vähem.
Singapuri pindala on mõistagi kasvõi Eestiga võrreldes tühine, ta on kuskil 70 korda väiksem. Eesti keeles öelduna kaks kolmandikku Hiiumaa territooriumist ( Singapur 683 ruutkilomeetrit, Hiiumaa 1024 ). Ent siin elab ametlikel andmetel 4,4 miljonit elanikku, aga arvestades võõrtööjõu suurt osakaalu võib tegelik arv ületada viit miljonit. Rahvastiku tiheduse poolest ollakse teisel kohal maailmas kohe Monaco järgi.
Eks taaskord tänu üliheale geograafilisele asendile on aastas Singapuri külastavate turistide hulk üle seitsme miljoni. Teenused moodustavadki siseriiklikust koguproduktist ligi 67% ning ülejäänu jääb tootmise kanda.
Nagu kirjutasin, põllumajanduse osakaal on 0 ning ka looduslikku joogivett pole. Pool joogiveest korjatakse kokku ning puhastatakse taevast allatulevast veest ning teine pool veetakse Malaisiast sisse.
Rahvastikust kuskil 76 % on hiinlasi, umbes 15 % malaisia taustaga ning 8 % india päritoluga. Vastavalt on ka neli ametlikku keelt, et inglise keel on ehk kõige levinum siiski.
Niipalju taaskord tausta, kellele huvi pakkus.
Et Singapur on ametlikult tunnistatud maailma innovatiivsemaks riigiks, kategooria, kus võetakse arvesse nii reaalteaduste taset kui ka IT arengut, siis jõuamegi välja lauseni, mida nad ise enda kohta kasutavad: meil pole muud, kui teadmised.
Ja tundub, et sellest piisab.

Kuu aega tee peal oldud

Eile peale tornide külastamist ei teinudki midagi väga tarka.
Jalutasin Time Square taas ning käisin sealses korruste 6 - 10 vahel paiknevas lõbustuspargis ( ameerika raudtee on alati mu lemmik olnud ) ning siis shoppasin mingil määral. Eks shoppamisega on sellisel maal kus politseiks saab 157 cm-ga, mõistagi omad probleemikesed. Kui mõned erandid välja jätta, siis riiete osas on suht nutune ning ma ju pole veel teabmissuur. Jalanõudega on mõistagi veel kitsam. Enamus mudeleid lõpeb 44 juures, mõni üksik 45, vaja oleks aga kuskil kaks numbrit suuremaid. Tõsi, see on taaskord allakirjutanu probleem.
Täna tegin siis kultuuripäeva.
Hommikul läksin kõigepealt National Mosque`sse ehk linna suurimasse mosheesse ja peab taaskord tunnistama, et avanenud pilt oli ikka päris mõjuv. Ok, ma pole enne islamimaades käinud ning loomulikult on ka suuremaid olemas, ent siiski 5000 klienti mahutav palvesaal ning vähemalt 15 000 inimest mahutav kogu kompleks oma ilus oli taaskord kogemist väärt.
Sealt suundusin National Art Gallery`sse ehk rahvusgaleriisse ning samad sõnad, mis eelnevas lõigus. 270 000 ruutu kasulikku pinda kokku neljal tasandil pelgalt kunstile ? arvan et pelgalt seal saaks päeva kuluma. Oma ilus ning arhidektuurilises lahenduses taaskord vapustav ehitis.
Edasi liikusin Butterfly Park`i ehk võrguga kaetud liblikaparki, kus erinevate liikide kohta ei oska midagi tarka öelda ent ringi lendas igas suuruses liblikaid ning esindatus oli arvukas. Ka oli paar tiiki, kus elutsevatele kaladele sai kassast kuivsööki osta ning neid siis sildade pealt toita.
Siis jalutasin kõrval asuvasse Bird Park`i, mis oli taaskord võrguga kaetud ning arvukate elanikega. Mõned tuttavad linnud ent suurem enamus tundmatuid suurusi.
Üks, millest kahju on, et suures pargis paiknev Orchid Garden ehk orhideede aed oli ümberkorralduste tõttu 30nda maini suletud. Seal oleks kindlasti palju ilu olnud nähtaval ent järgmine kord siis.
Lõpuks jõudsin Planetaariumi, kus jätkus ka vaatamist. Oli näitus, pühendatud esimese kosmonaudi kosmosesse jõudmise ( teatavasti Gagarin tegi unistuse 1961. aastal teoks ) 45-aastapäevale. Alates Laika lennust kuni tänapäevani. Igasugu eksponaate oli mõistagi rikkalikult muidu ka esil. Taaskord tõestasin endale, et minust vähemalt ei saa eesti esimest kosmonauti, kuna lasin end spaceball`is ( raudkonstruktsiooniga nn. pall kuhu inimene sisse istme külge seotakse ning siis igas võimalikus suunas ning asendis keerutama hakatakse ) testida ning pärast nii krtlikult sant olla, kuigi test kestis ainult 30 sek. Keegi teine saab minupoolest selle au endale.
Sant enesetunne pole veelgi päriselt mööda läinud, kuigi möödunud on tunde. Mõnda asja lihtsalt taluvad erinevad inimesed erinevalt.
Täna ongi mu viimane öö siin ning homme kella 08.30se bussiga sõidan Singapuri.
Seal olen ehk kolm ööd, aga see mõistagi selgub kohapeal.

Petronas`e tornid

Petronas on Malaisia rahvuslik nafta- ja gaasigigant, suur petrokeemia firma, kes teeb koostööd ka Exxon`i ja Shelliga Aafrikas ning Aasias asuvatel toormeväljadel. Vormelisõbrad teavad firmat mõistagi Sauberi peasponsorina ning üks F1 etappidest sõidetakse ka Kuala Lumpuri lennuvälja kõrval asuval Sepangi ringrajal.
Tornide arhidekt on itaallane Caesar Pelli, kes lähtus torne kavandades islami tõekspidamisi arvestades - võrdsus, vendlus, lojaalsus - kuigi algkavand oli juba varem valmis ning kavandatud oli see ehitada Chicago`sse.
Valmisid tornid 1998 ning kõrgust sai neile maailmarekordilised 451,9 meetrit maapinnast. Korruseid on 88 ning torne ühendav sild, nimega Sky Bridge paikneb 41. ja 42. korruse vahel. Sild kaalub 130 tonni, on 58,4 meetrit pikk ning maapinnast 170 m kõrgusel.
Tornidest ühes asuvad Petronase enda kontoriruumid, teine on välja üüritud büroopindadena ning giidi sõnul on seal täituvusaste kuskil 80%. Kasulikku pinda on 213 758 ruutu per torn.
Veel paiknevad tornide alumistel korrustel eksklusiivsed kauplused ning 865 kohaline konserdisaal. Lifte on 29 per torn ( giidi sõnul kulub korruse läbimisele sekund ) ja eskalaatoreid 10. Parkla on 5400 autole.
Tornide juurde kuuluvas pargis on teiste asjade kõrval purskaeve, jooksuradasid ning laste mänguväljakuid.
2004. aastal oli Petronas Twin Towers sunnitud kõrguserekordi osas endast mööda laskma Taipei`s valmistunud Taipei 101 nime kandva ehitise, mille kõrguseks on 508 m. Nimi tuleb sellest, et kuigi ehitises on 106 korrust, paikneb 101 neist maapinna ülapoolel.
Kuigi liidriroll loovutati, on tornid endiselt kõrgeimad kaksiktornid ning ajalukku läinud ka 20. sajandi kõrgeima ehitisena.
Niipalju siis tausta, kellele huvi pakub.
Hommikul oli turist siis varakult jalgel, et taaskord mitte shanssi maha magada ja tornide ooteaulasse jõudsin täpselt kell kaheksa. Olin oma imestuseks kuskil 55s alles, kuigi ohviss avatakse alles kell pool üheksa. Ei oska öelda, mis kell esimesed küll saabusid. Fakt on see, et kuulsin räägitavat, et iga päev päästetakse lisaks gruppidele kuskil 200 üksiküritajat ning seetõttu ongi kasulik aegsalt kohal olla. See võib ka paika pidada, kuna eile tõesti üheteistkümneks olid pääsmed läbi ning täna päästeti u. 15-liikmelisi gruppe veerandtunniste vahedega sillale.
Olin esimeses grupis siiski ning peale tutvustvat filmi viidigi liftiga üles. Et olime esimesed, saingi tühjast sillast kaadri võetud. Eks sild ise ning mõistagi kogu ehitis on loomulikult midagi harukordset. Klaasi, terase ning betooni kooslusena valminud tornid ning turistimagnetina toimiv sild on käimist ning kogemist väärt. Geniaalne plaan, teostatud töö hulk ning tulemus on midagi sellist, mille üle tõesti iga malaislane võib uhkust tunda.
Ja seda nad ei häbenegi teha.

Tiket Habis*

Kui Tallinna sümboliks teatavasti on Stockmann`i kaubamaja Hullude Päevade ajal, siis Kuala Lumpur`il ning miks ei laiemalt kogu Malaisial on selleks Petronas`e Twin Towers. Nendest räägin homme pikemalt, kuna täna pole midagi rääkida.
Nimelt ärgates hommikul kümne ajal ning peale protseduuride sooritamist vedasin oma ahtri kuskil üheteistkümneks sinna. Ok, ma olin lugenud, et pääsmeid igale päevale on piiratud kogus, üritus ise on tasuta, aga et need juba üheteistkümneks läbi olid, tuli siiski üllatusena. Ja ei aidanud nutmine, et mul on viimane päev siin linnas, homme sõidan koju saksamaale tagasi ja et eilegi jäin pääsmest ilma. Kord on kord ning homme tuleb enne poolt üheksat seal olla.
Välja tulles hakkasin mõtlema, et kuna turiste nagunii 41. korrusest kõrgemale ei lasta ja terve päev on ees, siis võiks lennujaama sõita ning lennukiga tulla. Et nagu mina tuleks ühe lennukiga ühte torni uudistama ning sõber teisega teist torni. Paraku oli sõbral koolituspäev ( maatriks juhtimine ) ning ta ei saanud selles projektis osaleda.
Mõni teine päev siis.
Siin on siiski turist tornide taustal või tornid turisti taustal, kuidas vaja on.
Otsustasin siis kultuuripäeva teha.
Sõitsin KL Monorial`iga ( Bangkok`i Skytrain`i analoog ) selle lõpp-peatusesse, pilet 2,10 ringitit ja pisikese otsimise peale ( kuidas kiirtee alt läbi saada ) jõudsin National Museum`i juurde. Enne selle juurde asumist tahaks teha traditsioonilise kõrvalepõike.
Kuskil nädal enne ärasõitu käisin Rotermanni Soolalaos näitustel - keldrikorrusel oli eesti arhidektuur läbi sajandite ning esimesel ja teisel korrusel Eesti Rahva Muuseumi kõik esitatud võistlustööd koos zhürii kommentaaridega. Minu mäletamist mööda oli töid kuskil 130 umbes ning minu, diletandi arvamuse kohaselt kuskil 10 tööd olid ikka väga kõvad. Ok, loomulikult on tehtud palju kriitikat võidutöö aadressil, täiesti ebafunktsionaalse lahenduse tõttu. Ma olen ka seda meelt, et oli ka ehk parimaid töid, ent kui küsimus on siiski rahvusliku uhkuse ühest väljendusvormist, pole mõtet siiski uut Tartu Kaubamaja ehitada. Projekti kogumaksumuseks tuleb ju kindlasti üle poole miljardi ning võiks kordki ehitada midagi sellist, millega annab eestit reaalselt müüa, mis võiks saada arhidektuuriliselt üheks eesti sümboliks. Vanalinna siluett on juba praegu p...... keeratud kohalike nn. pilvelõhkujatega ning seda kaua enam ei müü.
Ok, aga kohalik rahvusmuuseum näeb välja selline ning oli tõesti väga laiaulatusliku väljapanekuga. Hõlmas kogu ajalugu suhteliselt põhjalikult ning eksponaate oli rikkalikult. Pilet oli 2 ringitit. Siis käisin veel kõrvalasuvas tekstiiligaleriis ning suundusin taaskord teiselepoole suurt teed olevasse parki, kus jätkuks tegevust arvan, mitmeks päevaks. Ma läksin kõigepealt Tun Abdul Razak`i ( Malaisia teine peaminister aastatel 1970 - 1976 ) memoriaalmuuseumis ning sealt käinuna suundusin politseimuuseumi. Viimane meeldis mulle väga ? põhjalik, palju eksponaate, ajalugu/tänapäeva, kõike piisavalt palju. Näiteks sain teada, et lisaks vaimsetele omadustele nõutakse politseiks pürgijatelt pikkust meestel 1.57 cm minimaalselt, naistel 1.47. Kaal meestel 47 kilo minimaalselt, naistel 42. Meeste rinnaümbermõõt min. 81 cm, naistel seda millegipärast ei nõuta. Palgaastmed ca. 500 jungal kuni 4000 komisaaril.
Kuna kell hakkas palju olema ning ka vihma sadas, siis jäi osades paikades käimata. Näiteks liblikapargis, planetaariumis ning rahvusgaleriis, aga tuleb mingi teine päev sinna veel tagasi minna.
Eile õhtul netis olles sain pisut muiata. Sealt ära tulles jäi pilk kuvarile pidama ning märkasin üllatuseks, et kell on ju siin tund aega ees võrreldes taimaaga ehk siis ajavahe eestiga 5 tundi. Olin kuskil poolteist ööpäeva pimeduses kompinud.

*No More Tickets

Dilarang Merokok*

Hommik algas sellega, et kartes langeda eetilisse kriisi ei läinud Starbucks`i netti, vaid otsisin kohaliku teenusepakkuja. Vähemalt süda ei hakka valutama toetanuna globaliste ning nende käsilasi.
Selgitanud mõned eluliselt tähtsad asjad ( pesu pesemine 4 ringitit/kilo, hommikul viid, õhtul kätte ) jalutasin natuke linnas, sõin ning suunduin peale lõunat Time Square keskusesse, suurde vaba-aja keskusesse. Shoppajatele mõistagi Meka, mida iganes mis firmalt iganes korruseid ning korruseid täis. Raamatupood, kuhu ma alati tee leian, oli väga suur ning ameerikakeelsete raamatute hinnad väga vastuvõetavad.
Peamine süü, miks sinna läksin, oli siiski 10. korrusel asuv Imax`i kino, mis kuulu poolest on Kagu - Aasia suurima ekraani ning võimsaima helipargiga, midagi kaheksakordse maja kõrgune ekraan ning 12 000 W heli. Päris võimas oligi, kuigi filmiga, mida ma vaatamas käisin, MI:3 ehk heli nii väga maksvusele ei pääsenud. Samas, teised kaks filmi, mis kavas olid, mulle huvi ei pakkunud, kuigi heli oleks 3D olnud. MI:3 oli täitsa vaatatav, basic-cruise mõistagi oma naeratusega, ent nii mõnegi päris mõjuva muuviga. Klisheesid otsast otsani täis. Pilet oli 15.
Peale filmi jalutasin teletorni juurde, kuhu jõudsin just päikeselanguse ajaks ning sai päris head videomateriaali. Sissepääs maksis 20 ning sisseminemine toimus läbi metall-värava ning kott valgustati läbi. Kui Tallinna teletornil on vaateplatvorm minu mäletamist mööda 190 m kõrgusel merepinnast, siis siin on see 275 m kõrgusel. Vaated, mis sealt üle pilvelõhkujate ning kogu linna avanevad, on mõistagi väga mõjuvad. Selles suhtes tasub seal küll ära käia. Õhtuti ( lahti 10.00 - 22.00 ) võib vaade mõistagi veel kõvem olla. Seda ma pole veel üheski kirjas vist maininud, et pimedaks läheb kiiresti ning kuskil seitsmeks on asjaga ühelpool.
Tagasitulles taas sööma, kohalikes köökides söömine 5 - 7 ringitit tõesti suur ports koos veega, väikesed sliibid ning linnaga tutvuma.
Täna otsustasin ka, et viibin siin esialgselt planeeritud kolme öö asemel vähemalt viis, aga see on mõistagi minu probleem. Lihtsalt vaatamist on siin päris palju, mulle meeldib siin ning kuhugi kiiret ka pole.
Taaskord muide olen veendunud selles, et oma silm on ikka kuningas. Olles enne reisi mingil määral teiste muljetamisi lugenud, jäi mulje, et siia tulla ei maksa. Eriti peale tai päikselisi inimesi oli mõnedel päris shokk olnud islamistide keskele maanduda. See on mõistagi üks pullisitt kogu jutt taaskord, mul pole mitte midagi kaevata, inimesed on väga lahked, abivalmid, teenindus on igas kohas viimase peal olnud ning vähemalt mina olen tõesti rahul. Vana reegel - loe ja kuula teisi, aga otsus tee ise - kehtib täiel määral.
Eks turiste ning nende ootusi on mõistagi mitmesuguseid.

PS. Siin peaks Herbalife`ga tegelejatele midagi tuttavat olema ...

*No Smoking

Selamat datang ke Malaysia!

Üleeile istusin netis pea kaheteistkümneni ning käisin veel ööelu uurimas, aga midagi erilist välja ei joonistanud ning olin üsna varakult tagasi.
Eile siis poole üheksaks reisibüroo ette, kuskohast tuk-tuk transportis edasi kuhugi kogunemiskohta. About üheksast siis saabuski buss ette ning peab ütlema, et kuigi olen teiste reisikirjeldusi lugenud ning nende kiitvaid hinnanguid kaugsõidubussidele, siis ise näha ning kogeda on midagi muud. Täiesti müstiline, täispikk-buss ning 27 kohta !!! Istmed ning istmevahed vähemalt samahead, kui lennuki äriklassis. Juht ning reisisaatjaks olnud naine viisakas firmavormis mütsideni välja. Siis täielik shokk minule. Iga reisja sai paki kommide, taskurätikute ning veepudeliga. Seda kõike 130 krooni eest ning kilomeetreid oli päris kindlasti 600, aga tõenäoliselt ka rohkem.
Piiri peal läks ladusalt, kummalgi poolel, templid sisse, mitte ühtegi küsimust. Malaisiasse sisenedes lasti kotid-kohvrid läbivalgustajast läbi.
Loodus on Malaisias loomulikult ääretult kaunis, kiirteede ääred olid väga hästi korras ning palmisalud ja kaugemalt paistvad mäed jätsid väga hea mulje. Ka teed ise, koos eraldusmärkidega olid eeskujulikus korras.
Koos kohustuslike toidu ning wc peatustega, nii iga 150 kildi tagant, olime Kuala Lumpuris kuskil kell pool kaheksa õhtul. Järsku jäädi keset linna seisma ning rahvas läks välja. Nagu pärast välja tuli, olime tsainataunis. Hakkasin siis vaikselt öömaja otsima, kuna mingeid broneeringuid on suht mõtetu teha. Võtsin toa mingist hostellist, olles eelnevalt läbi käinud ikka totaalsed kirbutsirkused, hinnaga 25 ringitit ( umbes korda kolm koma neli, et eek-e saada ), kõrvalolevas hotellis küsiti 161 ehk natuke liiga palju. Ega see tuba midagi erilist pole, kõige viletsam siiamaani, duss ning wc koridoris, aga ehk näeb homse ning veel paari päeva päikese ära.
Kohe kõrval oli hiinalinna traditsiooniline ööturg ( rukkilillest reaktiivhävitajani ) ning käisin ka seal söömas ning shoppamas.
Vastupidiselt enne reisi loetud juttudele osutusid kohalikud väga meeldivateks tegelasteks. Mõni kirjutas, et nagu ikka islamimaades, riputakse sul lausa varruka küljes ning enne ära ei saa, kui oled 100 Rolex`i kella diili ära teinud hinnaga 30 krooni tükk. Ent midagi sellist küll polnud.
Mul on igas sihtkohas alguses kolm asja, mille eest esmajärjekorras hoolt kannan. Edasisõiduvariandid, linna kaart ning netiühendus. Edasi Singapuri läheb busse iga tund alates kella seitsmest ning pilet on kuskil 20 ringitit. Kaardi sain ka kohe ning fikseerisin asupaiga ära ( kaks tähtsamat objekti ? teletorn ning Petronas`e tornid on kohe siinsamas ) ja ka neti leidsin. Netiga on nii, et tuleb ühte oma põhimõtet pisut mugandada. Nimelt on mul ülemaailmsed globalisatsioonisümbolid boikoti all ( mäkkar, kokakoola, nestle jne ) ning eelistan igal pool kohalikku tootjat. Siin aga netivariante otsides leidsin kõige parema olevat siiski Starbucks`i tasuta wi-fi klientidele, kuna seal oli ruum jahe ning asukoht siinsamas. Seega lähen sinna hommikust sööma ning surfama.

Taimaa viimane öö

Pisut üle 600 km seljataga, jõudsin eile peale seitsmetunnist sõitu linna nimega Hatyai. Elanikke ametlikult 153 137 ning turiste mitte üldse. Tähendab, mina pole selle ööpäeva jooksul, mil siin viibinud olen, veel ühtegi valget kohanud. Ja ega ausalt öeldes ei tunne eriti puudust ka. Mõistagi tingib see siis ka selle, et inglise keelt mõistetakse vähem ning kätega tuleb rohkem joonistada, aga parem niipidi.
Ööbimispaiga sain kohe bussijaama kõrvalt, väga korralik tuba kõigi mugavustega 400 bath`i ning läksin väheke jalutama. Kohe kõrval oli õhtu/ööturg. Seal söönuna leidsin netipunkti ( 20/tund ) ja seal surfanuna mingi aja läksin linna ööelu uudistama. Alguses mõtlesin kaarti uurides, et kuna tükk aega käinud pole, läheks reede õhtul holli ( Hollywood Disco Club ), see oli aga paraku kinni. Mul polnud telefoni ka kaasas, oleks Rebastele helistanud, et mida fakki, peast taas ei mäletanud, kas viimane number oli 2 või 8 ning niimoodi jäigi hollis käimata. Astusin läbi Planet Disco Palace`st ( olin ainuke klient ) ning suundusin siis kuulu järgi kuumimasse kohta Paragon`i. Tõenäoliselt kuum oligi, sest esmakordselt kohtusin klubides käies piletiga, hinnaks 200 ( tõsi, sisaldas ühe koksi ) ning rahvast oli ka piisavalt. Muusikaks vana kooli techno kohalike artistide esituses ja seda kogu õhtu. Pisut tundus, et selline näpud püsti koht. Üldiselt ma pole tõusiklusega siin nii väga kokku puutunud, see ehk oligi esimene kord.
Pärast tagasitulles käisin veel õige mitmest väiksemast kohast läbi, väga erinevate stiilidega muusika oli esindatud ning kuskil pool neli oli tagasi.
Kuna hommikul ärgates polnud mitte mingit aimu, mida edasi teha, siis läksin asja uurima. Üks variant oli, et sõidan täna õhtul Kuala Lumpuri, aga et viimane buss läks juba 18.00 ning sõit kestab kaheksa tundi ( taas about 600 km ), oleksin kell kaks öösel kohal olnud. See eriti rõõmus variant ei tundunud. Seega võtsin pileti homme hommiku üheksasele bussile. Ning olen siis kohal millal olen.
Piletite kohta kehtib loomulikult täiesti oma peatükk, siis ükskõik kust ostes ning kuhu suundudes. Rusikareegel on mõistagi, et enne kui raha välja käid, uuri mitmest kohast hindu, juhul kui raha ei loe, ära uuri. See on küll ainult minu tähelepanek, aga ohvissid, kus töötavad vanemad mehed, pügavad sind kõige vähem. Rõhk sõnadel kõige vähem, kindlasti pügavad ka nemad. Phuket`ist siia piletit ostes uuriti loomulikult edasiste plaanide kohta ning üritati juba siis müüa open-piletit 700ga. Siiatulles selgus, et ametlik bussijaam ei müü muid pileteid, kui riigisiseseid ning Malaisia poolele tuleb tiket soetada nn. reisibüroodest. Hinnaskaala 650st 400ni. Üritatakse müüa pileteid minibussidele, rõhutakse kiirusele võrreldes suurte bussidega. Andke siiski andeks, aga niivõrd suur miljardite liigutaja ma ka pole et pool tundi igavikuna tunduks. Olematud reisimugavused minibussis ei suru küll suure bussi eeliseid alla.
Igal juhul, ostsin siis just vanameeste käest 400ga homseks pileti ning kell üheksa on minek. Nende juures kaarti uurides, küsisin, et mida päevaga peale hakata ( eile linnas liikudes mingeid erilisi magneteid märgata polnud ) ning kuhu minna. Nad ütlesid, et võiksin sõita mere äärde, Songkhla linna, umbes 30 km kaugusele. Et näe sealt lähevad minibussid ning pilet on 25. Ok, käisin võtsin rätiku ning kaamera ja peatusesse ootama. Taksojuht mõistagi ligi kohe ning traditsiooniline verjugo. Ütlesin siis et piitsile. Oo, sinna on pikk maa, ütles ta, aga ma võin ju ära viia. Palju? 400. 400!?? Nojah, sinna on ju üle 30 kildi ka. Kuule, ma lähen bussiga.
Bussiga sinnasõites hakkas vihma sadama. Mõtlesin, korras. Siiski, sadu lõppes kuskil poolel maal ning kui Arno isaga piitsile jõudis, paistis päike selgest taevast. Kogu linn Songkhla ning ka rand Samila Beach valmistasid mulle aga väga suure üllatuse. Puhas rand, hoolitsetud pargid, alleed ning mis peamine, pea inimtühi. Täiesti vapustav, oleks pidanud varem siia tulema. Mitte ühte turisti, mõned kohalikud ainult kilomeetrite viisi jätkuval liivarannal. Kuna mul endal raamatut kaasas polnud, lugesin koos ühe teise kutiga. Igati broo koht, tasub meeles pidada.
Nüüd pisikesed shoppingud ehk ning ööelu ja homme tere tulemast Malaisia & Kuala Lumpur !!!

Phuket - Hatyai

Eks peame alustama taas vigade parandusega.
Saar, kus ma ööbisin, oli mõistagi Phi Phi Don ning kõrvalasuv saar, kus ka Maya Bay ehk Maya Beach asub, on Phi Phi Leh. Kuna see on looduskaitseala - rahvuspark, siis ega seal vist ööbida ei saagi.
Don-saare teiseks suureks tõmbenumbriks sukeldumisvõimaluste ning -koolide kõrval on niisiis külastada kõrvalasuval Leh-saarel peidus olevat rannasoppi, kus The Beach osaliselt filmiti. Hommikust alates on sadamas mustmiljon agenti pakkumas võimalust seal paigas ära käia. Eelkõige pakutakse võimalust erapaadiga, kas moodsa kaatri või lihtsa päramootoriga päevane või poolene reis teha ent samas on ka võimalus suurema alusega ning mõne kokkuklopsitud grupiga sinna minna. Erapaatide hinnaskaala oli kuskil 1000 ? 2500. Suure paadiga retk maksis 450 ja sellele võtsin pileti ka mina. Kuna kogu trip kestis kokku üle nelja tunni, mahtus sinna sisse palju muudki huvitavat. Snorgeldasime ( veendusin taaskord, pole minu ala ), sõitsime kanuudega, käisime ahve söötmas, sõitsime niisama saartevahel ning veetsime kuskil poolteist tundi seal Rannal.
Ok, loomulikult on see väheke teistsugune, kus mis pilt filmist ette jäänud on. Kui võtame filmi kuskil 37 minuti kohal, kui randa esmakordselt kaadrisse lastakse, lahti ning võrdleme sellega, siis erinevusi on. Isegi, kui selle turisti sealt pildi pealt ära kõrvaldame, ikka paistab teistsugune. Kuigi, nagu mainisin, on tegu rahvuspargiga, leiame rannas palju prügi vedelemas, plasttoolid ning -lauad on kohale tassitud jne. Lahesopp ise paistab umbes selline. Ent nagu mujalgi, vesi oli puhas, põhi sile ning liivane.
Olime seal kuni päikseloojanguni, siis sõime laeval korralikult ( kogu reisi vältel olid joogid-söögid priid ) riisi-kana ning grillitud varraste segu ja hakkasime vaikselt tagasi sõitma. Ent juba õhtusöögi ajal alanud äikesevihm aina tugevnes ning kahe saare vahel sattusime päris korraliku kodukootud tormi kätte. Sellest, kuidas kolmeliikmeline eesti - argentiina ühismeeskond laeva ülateki peal paljaste kõhtude ning läbimärgadena loodusjõududega võitles, võiks päris pikalt kirjutada. Välku lõi, taevas oli valge, tuli totaalset paduvihma, laev kõikus kui meeletu ning vendade suud kõrvuni. Ütleme nii, et Buenos Aires`es on mul nüüd käsi sees.
Kodusaare varju jõdnuna korraldas laevameeskond ka kerge tuleshow, täitsa mõjuva sellise. Ka muidu oli meeskond väga tore ning sõbralik ning vähemalt mina sain küll ääretult meeldiva elamuse osaliseks.
Laevalt tulles viisin asjad kuivama ning läksin ööeluga tutvuma. Rannal jalutades kuulsin ühest jalutavast paarist möödudes, et nad räägivad vene keelt. Kohe käsi pihku ning selgus et tegu on Kiievist pärit Dima ning Anja`ga. Istusime maha ning selgus, et nad olid just sukeldumise pärast siia saabunud ning meespool on vägagi suur fänn. Olid päeval ka ühte läti paari kohanud ning nendega lobisenud. Igal juhul, kuna selgus, et ka nemad on homme Phuket`i minemas, andsid nad mulle kaardi, kuhu joonistasid oma sealse ööbimiskoha. Ma läksin hommikul üheksase laevaga, nemad kella kahesega ning pidime seal siis kokku saama.
Olingi siis kell pool üksteist järgmisel hommikul Phuket`i sadamas.
Phuket on ka ideepoolest saar ent siiski sildapidi maismaaga ühendatud. Laev maabus lõunarannikul, keskel on linn ise ning läänerannikul on siis suvituspiirkond ehk Patong Beach, kuhu ka mul oli vaja jõuda. Lennuväli asub saare ülaosas.
Sadamas loomulikult kari taksojuhte ümber ning selgitavad, et mu ööbimispiirkonda on taks kuskil 500 bath`i ( täiesti müstiline summa, maad ehk 25 kilti ). Pisut ringivaadanud, sain end minibussi peale eskorditud ning maksin 100. Ka sellest, kuidas lõpuks see ööbimiskoht, mis asus saare ühe kallima hotelli kõrval ( mida iga juht teadma peaks ), täiesti umbkeelse ning minuarust linnast mitte muhvigi jagava bussijuhiga üles leiti, võiks päris pikalt kirjutada. Ütleme nii, et kui ukrainlaste poolt antud kaarti poleks kaasas olnud ning kui esimest korda saarel viibiv turist poleks kaardilugeja rolli haaranud, oleksin vist juhi juures ööbinud. Aga läks siiski õnneks.
Ööbimine 500 kondiga tuba ning väga hea selline.
Õhtul siis sain ukrainlastega kokku, ajasime juttu, vahetasime andmeid ning järgmine kord Kiiev`is olles pole ka võõrustajate osas probleemi.
Kõrval asus ka ühe Oulu`st pärit Pasi baar, millega ta kuskil aastajagu on sekeldanud. Ise käib suviti soomes ehituste peal maalritööd tegemas ning taimaalane naine hoiab sel ajal silma peal, sügise saabudes kolib siia tagasi ning ametühing maksab kompensatsiooni ( talvel värvitakse Oulus maju väljast vähem ) ja elab vägagi hästi.
Üheteist ajal läksin juba päeval valmisvaadatud Rock City nimelisse baari, kus esines paar bändi ning tegid seda kuratlikult hästi. Esimene, U-Turn, tegi nu-metal covereid ning teine Nostalcica, vana head rockiklassikat. Väga kõva üritus, taaskord ilma piletita ent see-eest suht kirveste hindadega.
Hommikul bussijaama sõites polnud mul küll veel plaani valmis mõeldud, kuhu ma täna ööseks maandun. Vaatasin seal siis kaarti ning ostsin pileti Hatyai nimelisse linna ehk liigun lõunapoole. 10.30 väljus ning kuskil seitsme tunni pärast peaks kohal olema, 360 maksis pilet. Buss on väga hea, neljandik istmetest on suurema reavahega pikematele kodanikele, kelle hulka minagi end loen ning jalgadel on tõesti ruumi rohkem, kui lennukis isegi. Siin see kiri siis valmiski.

The Beach

Mõned kuud tagasi ärkasin öösel mingi robina peale. Peagi selgus, et see tuli mu DVD riiulist ning kaks hiirt olid filmikarpe närimas. Poolkogemata jäin kuulama nende vestlust närimise ajal.
Mis sul käsil on, küsis üks.
The Beach DiCaprio`ga peaosas, vastas teine
Ja kuidas on?
Ei tea, raamat oli parem, tõdes seepeale teine, film on lihtsalt üks happy läbu, raamat proovis midagi tõestada.

Raamat vs. film, ema vs. tütar, jalgpall vs. seks, Anne Veski vs. Marju Länik ? suured vastasseisud läbi aegade.
Alex Garlandi raamat on muutunud legendiks ning see on saanud paljud rändurid maailmas suundama end väikestele Ko Phi Phi saartele, kus osaliselt selle raamatu põhjal valminud filmi võtted toimusid. Ehk siis biitsivõtted toimusid Maya Beach`i rahvuspargis ning dzunglistseenid hoopis Ao-Nangi lähedal RayLay poolsaarel.
Kuigi enne filmivõtteid oli kohalike elanike vastasseis suur, sooritati valitsuse loaga filmivõtted Maya Beach`il planeeritud ajal 1999. aasta alguses. Valitsuse põhjendus oli, et kuigi looduse tasakaal saab rikutud mingil määral, aitab filmist tulenev PR 1997. aasta majanduskrahhi üleelanud riigil turistide raha sisse tuua ja kaudselt kogu seda majandusharu edendada. Ja ega nad selle arvestusega mööda ei pannud.
Raamatus ettenähtud tasase ranna jaoks, kus saaks jalkat mängida, toodi kohale ekskavaator, mis siis liivaluited tasandas. Osa taimestikust kõrvaldati, juurde istutati 60 palmi, mida seal alguses polnud. Pärast võtteid palmid viidi minema, kuid taimestikku, näiteks osasid liiliaid, enam juurduma ei saadud. Samuti viis esimene sügismürsk endaga kaasa tasandatud rannaliiva ning endiste tasaselt kõrgeneva luidete asemel on nüüd paarimeetrine vall-seljak võimisiganesselleeestikeelnenimetussiiskapole.
Arvutigraafika abil liideti üks kalju juurde, ja nii saadi esialgsest lahesopist kinnine rand, kus siis see paradiisibeach asub.
Ja turiste tuuakse paatidega pea minutiliste vahedega siia imetlema seda RANDA.
Seega on asi mõistagi kahe otsaga nagu asjad üldse, mitte ainuüksi vihmauss pole.
Ühest küljest keerati taaskord üks paraiisirand persse, teisest küljest on peale filme pelgalt selle saare pärast Taisse tulnud turiste, julgen arvata, kümneid tuhandeid ning vaevalt minagi omi bath`e muidu neile saartele jätnud oleks.
Ei usu, et armsal maarjamaalgi leidub maakonda või kohalikku omavalitsust kes kasvõi riskides kübekese faunakogumi looduslikku tasakaalu rikkudes, keelduks sellisest pakkumisest. Loodavad töökohad ning miljonid ning miljonid turistide taskupõhjast summutaks aegsasti roheliste protestikisa. Money talks, bullshit walks.
Filmist ka mõned sõnad.
Paljude isehakanud kriitikute meelest on see loomulikult pask. Juba fakt, et ilus poiss Leonardo peaosas on delegeerib selle, et sealt ei saa koorduda muud, kui tavalist hollivuudi meistriimsaasta.
Paljude meelest on ka rezhissööri Danny Boyle teostus nõrk ning ta ei küüni kuidagi oma eelnenud Trainspotting`u tasemeni.
Kes kuidas. Kui siiski piiluda linateost üle oma eelarvamustemüüri, võib siiski saada päris nauditava filmielamuse. Ma ei väidagi, et linateos midagi vapustavat oleks ning ei kuulu see mu top 5 filmide hulka ent hea ning nauditav on see siiski. Teatavad klisheed loomulikult esinevad, kuid hingematvad looduskaadrid ning siiski piisavalt hästi välja mängitud tegelaskujud saavad mind seda filmi teinekordki vaatama.
Pelgalt peaosatäitja antipaatia tõttu filmile hinnangu andmine või üleüldse vaatamata jätmine on mõistagi igaühe isiklik tragöödia.
Mis Leo talenditusse puutub, siis andke mulle andeks, kui nii viletsate näitlejavõimetega saab eraelus Giselle`t ning paljusid teisigi põrutada, võiksin ka mina tema pükstes olla. Ülekantud tähenduses mõistagi.

Tsunami

Niisiis 26. detsember 2004.
Nagu paljudes teisteski tsunami hävitustöö ohvriks langenud randades, saabus ühtäkki haudvaikus ja vesi tõmbus kümneid meetreid tagasi. Turistid, kohalikud ning paljud lapsed jooksid sinna, kus alles oli olnud vesi ning hakkasid kalu ning teokarpe korjama, need kui olid jäänud äkki kuivale ning hulpisid liiva peal.
Siis äkki kostus kärgatus ning kõik haistsid, et midagi on korrast ära. Peagi oli näha lähenevat, umbes kolme meetri kõrgust lainet ning rahvas hakkas jooksma randa tagasi. Kes üritas palmi taha peitu pugeda, kes mõne ehitise. Loodusjõudude vastu aga ei saa ning laine pühkis kõik oma teelt, lüües üle saare keskel oleva maakitsuse, teiselepool asuva liivarannani välja.
Mõne hetke pärast saabunud teine, hinnangute järgi juba 6-8 m laine, viimistles hävitustöö täielikult.
Kuna levisid kuuldused uutest lainetest, hakkasid inimesed kiiruga üles mägedesse ronima, keegi ei jõudnud kaasa haarata ei vett, süüa ega ka medikamente. Kanderaamidel veeti kaasa raskesti vigastatud, kelle haavadele üleval tegid öösel sääsed ning muud putukad liiga.
Hommikul hakati vaikselt alla tulema ning pilt mis avanes, oli mõistagi nukker. Tee rajamine oli raske, kuna kõik oli kokku varisenud ning olemasolnud teed pikalikukkunud puid ning sodi täis.
Nagu kirjutasin, kuskil 70% ehitistest hävis ning neljandik saareelanikest kadus. Eeldatavasti on kadunud mattunud paarimeetrise liivakihi alla ning elavana kedagi enam näha ei õnnestu. Kuigi, Elviski ju elab ent siiski ...
Mu enda üks parimatest sõpradest oli sel saatuslikul hetkel Khao Lak`i saarel ning tagasitulles olid tema muljed mõistagi vapustavad. See saar nimelt sai veel rohkem kannatada, kui rohkem enam võimalik on. Ka tema rääkis sama asja, äkildane haudvaikus ning midagi justnagu on õhus oodata. Ning siis näed kaugelt veeseina tulemas. Tegi pilte, jooksis ülespoole, tegi taas paar pilti, jälle jooksis. Mingil hetkel ütles, hakkas vesi juba saavutama ta jalgu ning tal oli kaks võimalust, kas varjuda ühe hoone taha või kiiruga raadiomastist üles ronida. Valis masti ning järgmisel hetkel tagasi vaadates nägi kuidas seesama hoone justkui tikutoos minema pühiti.
Rannal olnud hotellidest jäi üks püsti ning tagasi tulles põhjamaa talve jaanuari alguses olid tal ainukeste asjadena katastroofihetkel seljasolnud t-särk ning shortsid.
Vennal on nüüd kaks sünnipäeva aastas.
Ka pääsenute kohta räägitakse siin jutte. Näiteks üks inglise turist olevat olnud kanuuga lahesopis parasjagu ukerdamas, kui see juhtus ning esimene laine tõstis mehe laineharjale ning viskas üle sellesama maakitsuse teisele poole ja ta pääses kriimustuseta. Uskumatu, aga ju see nii siis oli.
Mälestusmärke on paar, saare keskel on taraga piiratud aed ning paarile suuremale puule on seotud linte ümber ning asetatud mälestustahvleid. Üleval, 186 m merepinnast kõrgemal asuval vaateplatvormil oli ühele inglise noormehele pandud mälestustahvel.
Jalutasin eile õhtul ja tundsin, et see saar pole siiski minu maitsele. Kuidagi liiga väike, ülerahvastatud ning lärmakas. Lihtsalt mõne kohaga saad touch`i, mõne kohaga ei. Põhiline asi, mille pärast siia tullakse on ju sukeldamine, see taaskord mind eriti ei tõmba. Arvan, et käin täna pärastlõunal sellel Rannal ära ning homme sõidan Phuket`i ja olen ühe öö hoopis seal. Lihtsalt täna siin jalutadeski sai paari tunniga ring peale tehtud ning avatamisrõõmu enam pole. Olen ka enne kuulnud, et kui sukeldumisfänn pole, siis üle kolme öö siin vastu ei pea ja see peab paika.
Phuket`is olles olen käinud läbi kõik tähtsamad turismipõrgud lõuna-taimaal ning usutavasti edasistel reisidel käin neist suure kaarega mööda. Aga samas, korra võib ju neis igaühes ära käia. Linnukesed kirjas.

Koh Phangan - Koh Phi Phi

11 tundi kestnud ning sadu kilomeetreid vett ning maismaad seljataha jätnud reis tõi mind õhtul kella kuueks Koh Phi Phi saartele, täpsemini suuremale neist Phi Phi Lay`le.
Et tegu oli korraldatud tripiga, siis sujus see suhteliselt sujuvalt. Vahepeal Surat Thani`s oli paar momenti, kus bussist maha tulles tuk-tuk tuli, viskas asjad peale ning viis kuhugi linna-äärsesse söögikohta, kuskohast järgmine tuk-tuk veerand tunni pärast edasi eskortis järgmisse kohta. Aga lõpuks jõudis ka suur buss rahvale järele ning sõit Krabi poole võis alata. Rahva all mõtlen ma siis ennast ning kolme iisraeli tüdrukut, keda 45 kohaline buss transportis kuskil kaks ja pool tundi. Ju see ikka ära tasub, nelja inimest vedada, see pole mõistagi taas minu probleem.
Sellistel reisidel kohtad väga-väga palju nn. ühekordseid tuttavaid. Kellega kas sõidad mingi jupi koos, või elate kõrvuti või juhtute koos sööma kuskil võimidaiganes. Mõnus on lihtsalt lobiseda mingi hetk ning siis taas lahku minna, kumbki oma teed.
Iisraeli tüdrukutega sai samuti räägitud. Nad olid oma kohustusliku armeeteenistuse sooritanud, naistel on see kaks aastat, meestel kolm seal maal ning nagu nende paljud eakaaslasedki, läksid ka nemad peale sellist ajuloputust väheke maailmaga tutvuma. Tai, Laos ning Kamboodza oli nende programmis ja tundusid ülimalt rahul olevat oma eluga.
Kell pool kuus saabusin siis siia ning leidsin peagi öömaja. Hinnad on siin taas pisut kallimad kui eelmises kohas ehk olen kogu aeg ülespoole läinud. Majutuses 500 bathi on kondita tuba ning 1000 kondiga, hea bungalow on kuskil 2000 - 2500. Internetiminuti eest tuleb igal pool 2 bathi välja käia.
Veel ei teagi, mitu ööd olen, kaks kindlasti, eks siis vaatab edasi. Tõenäoliselt olen siiski kolmanda ka ehk eesti keeles, kuna täna sai alles õhtusuus saabutud, siis kaks tegusat päeva oleks saarel.
Taustaks niipalju, et Phi Phi Lay saar kannatas detsembris 2004 suuri kahjusid tsunami tagajärjel. Erinevatel hinnangutel 60 - 70% hoonetest hävines täielikult mõne hetkega ning umbes 1300 inimest, neljandik saareelanikest, hukkus.
Poolteist aastat on läinud ning otseselt esmapilgul midagi silma ei hakanud, küla on pea täielikult taastatud ehitiste osas ning ehitustöö käib veelgi. Eks haavad kohalike elanike südameis on visamad kaduma, ent seda keegi välja ei näita. Naeratuse saatel läheb elu edasi.
Aga tsunaamist räägin homme täpsemalt.
Kaua aega pole olnud populaarset rubriiki Sellised Asjad Juhtuvad Ainult Minuga.
Hommikul kohvit pakkides lukustasin selle igaks juhuks, klambritel on lukud ning keskel on vöötkood. Ok, kunnossa, võti taskusse ning jehhat. Kohale jõudes võtit taskust võttes seda mõistagi polnud. Taskus polnud. Kohver lukus, teine võti kohvris. Bingo täiega. Täisväli + tsäkkpott. Mõtlesin mida fakki nüüd siis teen. Ok, proovime, väänasin võtmerõnga sirgeks ning viieminutilise urgitsemise peale sain mõlemad lukud lahti. Tõsi, oma keerukusastmelt kohvrilukud pole sealt tipust ent siiski.
Igal juhul, seekord veel vedas. Kõik on joomise tagajärg.
Korrutan iga hommik endale peeglisse vaadates ning hambaid pestes ? joo vähem, joo vähem. Ei, ikka on vaja, ju ma lihtsalt olen selline. Lihtsalt Gabriels.

Lihtsa Elu Triin, Lihtsalt Triin

Oh my God, oh my big Buddha, mama papa, oh sister brother, hüüdis väljakuulutaja Koh Samui maoshow etenduse ajal, kui üks esinejatest oli oma näo katnud skorpionidega. Mingi aja pärast kukutas sama vend skorpionid oma pükstesse.
Sama skeem kordus madudega, alguses vibutas neid näo ees ning siis laskis oma pükstesse.
Oh my God, oh my big Buddha, mama papa, oh sister brother. Ta alles 30 ja juba impotent. Munad mürki täis!!!
Kümnepäevane saarepuhkus on läbi, homme varahommikul on ärasõit ning ootavad uued väljakutsed. Ja alguses mõistagi ka uued saared.
Mida öelda. Niivõrd põrutavaid juhtumisi siin mõistagi polnud, et keegi oleks lasknud omi rindu kaks-kolm numbrit suuremaks opereerida ning keegi juba eelnevalt opereeritu selle oleks läbi hammustanud, aga ...
Soovitan soojalt kõigile, tulge siia, kel võimalik ning lihtsalt olge.
Koh Samui on rohkem kuurorti moodi ? väga head shoppamisvõimalused, väga head restoranid, tõeliselt stiilsed restoranid saare keskuses Chaweng`is; retked, ekskursioonid. Aktiivse puhkuse veetmiseks kõik võimalused.
Koh Phangan on taas ( kõige kiuste ikka veel ) hipilikum, tõeline lebotamise koht. Lihtsalt ole, vedele, loe, sõida ringi, käi öösiti randades tantsimas kesk tõrvikuheitjate show`sid, uju sinises vees, päevita jne.
Nagu kirjutasin, tullakse siia pidutsema, eelkõige Full Moon Party`de pärast.
Isiklikult tundsin siin saare peal end paremini ning x aja pärast tulen tagasi ning siis juba pikemaks ajaks.
Leidsin järgmiseks korraks ka ranna, kus olla. Asub see saare kirdeosas, Haad Thong Nai ning on täiesti eraldatud. Tee sinna, mille mopoga läbisin, võib klassifitseerida off-road alaks, sest asfaldi lõppedes on kuskil 7 km teed, kus juhil on valida suure augu ning veel suuremate aukude vahel ning aega 0,2 sek ja silmapilgu pärast sama dilemma. Ehk siis võimalik sõita on, aga vilunud juhile. Saadakse sinna peamiselt veetaksoga, arvan.
Ma broneerisin küll kohad siia eelnevalt ära, aga mingit vajadust selleks pole. Kohapeal on valikut igale maitsele ning rahalistele võimalustele. Kes soovib, saab bungalow endale ka 200 bath`iga, tõsi ilma kondi ning dushita, 800ga saab kahese, kus juba kõik sees. Kuidas kellelgi soovi on. Kuivõrd hipi keegi on.
Koh Phangan`il on üks valgusfoor ja see ei tööta.
Lõpuks pole muud öelda, kui ...
Oh My God, oh my big Buddha, mama papa, oh sister brother

Mai - jõulukuu

Saabus niisiis mai ning koos sellega ka Kristiina Savva. Täitsa ok, järgmisel kuul tulla üritav Ines "olenniiseksikasningvastupandamatu? Karu võiks küll tulemata jääda, aga pääsu vist pole, tuleb koos karvadega. Pean FHM toimetusse siiski helistama.
Pisut pikemalt mingi koha peal peatudes ning endale meelepärase teenusepakkuja leides hakkad ikka nende juures püsivalt käima. Nii ka mul, kehtib see nii internetipunkti, kui ka väliköögi kohta. Mingi nähtamatu side lihtsalt tekib, justnagu oleks ammused tuttavad.
Seega on mul võimalust olnud nende elu mingil määral kõrvalt jälgida ja peab ütlema, et ikka väga rahulikult võetakse asja. Kuhugi kiiret pole, kuhugi tormata pole vaja.
Kummalgi on oma maja, all-korrusel aetakse siis äri, ülal elatakse. Vaikselt ning rahulikult lähevad päevad.
Söögikohas naine teeb süüa, mees riivib papaya`t või grillib liha. Alati, kui söömas käin, tuleb ajab juttu, täidab joogiklaasi jääkuubikutega, soovitab mida süüa mida mitte, mis on tuline mis mahedam, küsib edasiste plaanide kohta.
Internetikohas võetakse asja samuti stoilise rahuga, mees pakub klientidele netiühendust, toob alati külmaveeklaasi kliendile, räägib uhkusega et järgmisest kuust alates on ka tal LAN (Wi-fi) võrk; naine peseb ( masin peseb ) klientidele pesu. Pea alati on nad internetitoa nurgas põrandal patjade peal pikali ning vaatavad telekat. Kuhugi kiiret pole.
Ei tea, kuipalju nad teenivad, kuid tundub, et ära elavad ilusasti. Ja ilma mingi stressita, ilma mingi kiirustamiseta.
Söömine 30-60 bathi,
internet 1bath/minut,
pesu pesemine 30 bathi/kilo ekspress-pesu ( 3h ) 50 bathi/kilo. Pestud, triigitud.