Noor tüdruk pidas lastebordelli?

Saarel on olukord kontrolli all.
Vahepeal olid nädalapäevad totaalselt sassis, eile vaatasin kalendrisse, et laupäev. Okei, laupäev siis laupäev.
Kui ka muidu tuleb elatud no future, siis päevadel pole mingit tähendust.
Täna käisin ostsin reisipassi järgmisse kohta. Lähen 2. mai hommikul kella seitsmese laevaga siit ning kuskil kell neli PM olen Phi Phi`l. Maksis see takso-laev-buss-mikrobuss-laev reis 650 bathi. Võib-olla on taas mõne meelest kallis, et ise organiseerides oleks odavamalt saanud. Ei tea. Ehk tõesti, kui mõne etapi oleks näiteks ujudes või eesli seljas läbinud, oleks võitnud.
Samuti, kui näiteks oravanahkades näiteks maksnud, oleks ehk võinud ka säästa. Väga võimalik. Ei tea, Säästukaardiga alet ei saanud seekord.
Igal juhul olen siis mõned päevad Phi Phi`l ning edasisest selgust pole. Päev korraga, lõpp-eesmärgi poole.
Igal ööl olen käinud baarides tantsulkadel, küll mitte väga pikalt pole viibinud, kuskil neljani ent siiski. Ega siin erilisi reklaame pole, lihtsalt sõidad ringi ning astud sisse kuhu juhtub ning kui meeldib ...
Eile olin sellisel peol, mille kuulutusel seisis Start 9 until late.
Populaarses postkasti osas avame Vlade Vladenovic`i kirja Dubrovnikust.
Mis selle saate nimi oli, mida sa üks õhtu vaatasid ning kus Uma Thurman esines?
ˇ~&#%??*, $%?#?*!¤, &%?#$*, ma ütlesin et seda teemat meie peres enam kunagi ei arutata !!!

Mendelsoni pulm

Mulle pole kunagi meeldinud absoluutset tõde kuulutada ning ei hakka seda tegema nüüdki.
Ütlen vaid, et kui mind eestis poleks ootamas:

* naist ja seitset last
* pangalaenu
* grilli maja taga
* sauna ehitust
* kiimas sekretäri
* fiktiivste kennelliidu paberitega koera
* Pühajärve Beach Party organiseerimist
* Sosiaalpanga, EVEA Panga ning Safrani aktsionäride koosolekut
* siniste vilkuritega Hummer`it
* kohtukeissi Kroonika vastu
* pankrotiavaldust Hansapanga vastu
* suvetuuri koos Meie Mehe, N-Euro, Seelikuküttide, Sulo ning Jörtsiga
* kümmet tonni kokaiini Tallinna lähedal ..... vallas
* Erakonna Eesti Eest peasekretäri kohta
* SLÕL Kevadtüdruku finaali
* Tissimissi Kiviõli eelvooru
* Baari-Paavot

... siis ma jääksin siia saarele aastaks. Vähemalt.
Aga ma ei jää. Kuna ma ei saa.
Naisest ma ei tahaks üldse rääkida. Helistab pea iga päev ning peale karjumise torust muud ei kuule. Ütleks siis mõne ilusa sõna ka vahepeal, kiidaks välimust, teeks soengu kohta komplimendi, aga ei ...
Nüüd on pähe võtnud, et ma elavat Ljuba juures. Et nagu aprilli teisest dekaadist, kui kuu saturnis oli ning pluto ja veenus ristusid, et see ( tema meelest ) peletis olevat mind siis ära võlunud. Lubab iga päev sel lit... kaela kahekorra keerata ja muid asju, mida ta temaga teha lubab, ma ei julge kirja panna, kuna need on nii õudsad.
Ei ole minu elu ka kerge.

Muidu on ok.
Õhtul üheteist ajal on +30 ning päeval vähemalt kolm korda rohkem. Päike, vesi, rõõmsad inimesed. Kuigi ma olen ka üks krdi vannabihipi, tunnen et siin võiks tõesti nii mõnegi kuu lihtsalt olla. Lihtsalt olla.
Siin on üks pilt, mis tõestab veelkord, et tuleb vähem jooma hakata. Tõsi, seda lubadust on paberil kergem täita, kui praktikas. Igal juhul tuled mopoga, kilk peas, naeratus näol, hambavahed kärbseid täis, oma vasakpoolset rida mäest alla ning ohoh!!!
Kui tähelepanelikult vaadata, siis on tee keskel, kollase juti kohal, märgata rohelist pooleliitrist pudelit toki otsas, mis oli ainukeseks hoiatavaks signaaliks kogu juhtumi puhul.
Siin on veel paar pilti eilse jutu juurde. Koht, kust asi alguse sai ning üleeilne pidu.
Ja siis veel paar pilti saarest. Päikseloojang ning igav liiv ja tühi väli ...

Täiskuul kõik naised on hullud ...

Legendid kanduvad suust suhu ning annavad asjale, teadagi, värvi juurde.
Legend räägib et aastal 1988 pidas mingi kamp sünnipäeva. Et see pidu läks vägagi korda, otsustati seda korrata ning sama kamp pidutses Paradise Bungalow`de juures kogu täiskuu öö. Alguses ööhämaruse eemaletõrjumiseks korraldatud peost hakkas kasvama suur vaatamisväärsus. Ning info levides hakkas pidutsejate hulk järjest suurenema. 90ndatel oli see maailma ränduritele Meka`ks, peale seda liikus info interneti vahendusel ning praeguseks on Full Moon Party kasvanud välja vähemalt aasia, tõenäoliselt ka maailma üheks suurimaks regullaarseks rannapeoks.
Legend oli sündinud.
Osavõtjate hulk sel peol jääb 8-20 000 vahele, on räägitud ka 30 000. Tavaliselt algab pidu täiskuule eelneval ööl ning kestab mitu päeva. Ja nii iga kuu.
Üle kümne tantsupaiga samal piitsil, igaüks eri stiiliga, transest tramm&bussini.
Haad Rin`ni rand täitub pidulistest üle terve maailma, peamiselt küll eurooplastega, kes osalt seetõttu omi reisigraafikuid seavad. Ok, on taaskord räägitud peo liiga kommertslikuks muutumisest ehk hipide peos on kasvanud välja keskklassi kokkutulek. Ei tea, fakt on see, et peo ajal veavad kaatrid rahvast Koh Samuilt Koh Phanganile kogu öö ning huvilisi piisab.
Et sel aastal toimuvad FMP peod muuhulgas 13. aprillil ja 13. mail, siis reisigraafikut tehes ma ei hakanud nii väga nende pärast pingutama, kuna nii suur fänn ma ka pole.
Pisut väiksemad ent kuulu poolest ehedamad üritused on Half Moon Festival, toimub kaks korda kuus ning Black Moon Party, kord kuus ning just eile/täna 27ndal aprillil see teoks saigi.
Baan Knai rannas oli rahvast ehk paar tuhat ning fiiling hea. Pilet 200, mille sees oli ka drink ning muusika hommikuni. Nagu kirjutasin, väga suur fänn ma pole, hommikuni vastu ei pea, aga neljani transetasin küll. Ja tõesti, selline mõnus vabaõhu ööpidu. Mitte liiga kolossaalne, vaid just õige atmosfääri ning rahvaga.
Jutud räägivad, et siin pidi iga öö kuskil rannas pidu olema, on vaja ainult infot. Igal juhul, Haad Rin`i rannas olevates klubides saab küll end välja elada ning seda iga õhtu.
Seega olen pääsenud taas elementti. Järgmiseks viieks ööks.

Õllesummer 2009

See teine baar, kokobanana klaab, jäigi leidmata. Võib-olla otsisin valelt saarelt. Või valest riigist.
Igal juhul täna hommikul vahetasin saart.
Tuleb tunnistada, et oli ka viimane aeg. Mingil määral ülehindasin enda võimeid rahulikus, kesk/vanemaealistele suunatud kuurortis lebensit pidada. Viis ööd oli siiski liiga palju, paaril viimasel päeval hakkas igavus juba kimbutama. Häbi tunnistada, aga kuna seal õhtuti peale söömas käimist enam midagi eriti teha polnud, langesin isegi nii madalale, et vaatasin elus esimest korda Oprah`it. Ok, oli küll umathurmaniga, ent siiski. See on selline asi, mida ei maksaks mulle tulevikus meelde tuletada.
Eilse õhtu päästis läppar koos pokkeri, kolinmäkreiralli ning passiansi simultanidega.
Täiesti müstiline, kui madalale üks inime langeda võib.
Ei, saare kohta ma ei ütle veelgi midagi halba. Tõesti, puhata on hea ning vaatamist piisab. Vesi on sinine, taevas on sinine, liiv on valge, nahk on punane, südametunnistus on puhas, õlu on külm. Seega soovitan soojalt veelgi.
Samuile võib tulla koos naisega, vägagi. Või olles böörnauti põdev fakktapp kontoriametnik, ka siis on arvatavasti ülikõva vaikuses luuletada ning oma proosakogumikule täiendust hankida.
Mingil määral mul oligi ju vaja akusid laadida. Ent viis ööd oli liig.
Tänasest kuni teise maini olen siis kõrvalasuval Koh Phangan`i saarel ning peab tunnistama, et atmosfäär on hoopis teine, olles siin mõnda aega mopoga ringi tuuritanud. Ehk siis palju iisim, palju, palju iisim.
Siin ringi sõites panin kohe tähele, et kui samuil olid teed suht lauged ning saarele tiiru peale tehes kohtasid suurel teel ehk paari suuremat mäge, siis phanganil neid piisab. Ja päris järsud on teised.
Muud midagi, tuleb vähem jooma hakata. Muidu võib peagi olla et nii mopo, kui ratsanik on kuristiku sügavustes mediteerimas.
Ka siia tulevad paljud peamiselt ühel kindlal eesmärgil, sellest ma räägin pikemalt ehk homme.

Seniks aga, nagu üks mu suurtest mentoritest Al Bundy ütleb: LET`S ROCK

Põhjanaabrid ja poks

Koh Samui on suuruselt kolmas saar taimaal ja kuigi igas sadamas pidi vähemalt üks eestlane leiduma, pole ma veel teda kohanud. Seega puuduvad andmed, kas keegi maarjamaalastest on siin ka aastaringselt vegeteerimas.
Kuna üks samuilaste vanasõna ütleb umbes nii: kui korra oled saarele tulnud, tuled alati tagasi; siis poleks midagi imestada, kui siin keegi eestlane ka püsivalt elaks.
Põhjanaabreid on seevastu vähemalt paar, kellel on oma bisnes ning kes elavad siin püsivalt.
Tõsi, siiani olen suutnud neist vaid teise üles leida. Mikko ( vist Vuori ) majandada on ta enda restoran küllaltki rahvusliku nimega Sibelius. Seinal ripub soome lipp ning teist seina on kaunistamas vanad puusuused ning paar vanu uiske. Ta enda sõnul olevat teda Samui lennujaamas päris pikalt vaadatud, kui suused õlal lennukist välja astus. Menüüst leidub mõistagi ka poroliha.
Aga teist soomlase omistuses olevat baari Cocobanana Beach Club`i pole ma veel suutnud välja kaevata, tõsi nii väga aktiivselt pole otsinudki, ent siiski. Selle omanik peaks olema keegi Yki. Mees, kes pidavat saarel elama juba üheksa aastat ning olevat kunagi lubanud, et kui mäkdoonalds saare üles leiab, siis tema läheb. Praeguseks on siin nii mäkdoonalds, burgerking kui ka pitsahatt, aga vend püsib. Menüüs on mõistagi nii salmiakkikossu, kui ka kokteil nimega Hanoi Rocks. Need kõik on aga jutud, millele ma pole veel kinnitust saanud.
Populaarne ala taimaal on muay thai ehk thai boxing, mitte segi ajada kick boxinguga, kuigi mina neil vahet ei tee, pidid siiski eri asjad olema. Et kui kikpoks on peamiselt löökidele orienteeritud, siis taipoksi ampluaa on laiem, ent tõesti ma pole huvi tundnud. Igal juhul, õhtuti sõidab siin ringi pikap, mille kastis olevatest kõlaritest reklaamitakse järgnevat nn. suurte matshide õhtut. Ehk siis superfight, superfight, tomorrow. Pole, käinud, pole näinud.
Küll juhtusin aga nägema, esimest korda küll taimaal olemise jooksul, baaris toimunut amatööride vabamaadluspokspaaritumis rituaali. See tundus olevat vabakaalu mats olevat, pool-raskekaallane vs liblikkaallane ning lõppes mõistetavalt üsna kiiresti. Toimus see mõned päevad tagasi peale inglise karika poolfinaali Liverpool-Chelsea lõpuvilet ning kahtlustan, et lõpp-tulemusel oli oma osa tekkinud arusaamatusel ...
Aga mida mina tean.

Minu pere ja muud loomad

Hommikul käisin ära legendaarsete kivimoodustiste Hin Ta ja Hin Yai ehk Vanaisa ja Vanaema juures. Suure Buthha kõrval on need ehk enim pildistamist saavad objektid. Asuvad nad Lamai Beach`il ning peaksid kujutama endast nii mees, kui naisgenitaale kujutavaid kivimoodustisi. Fakt on aga see, et nn. vanaema mul leida ei õnnetunudki, keegi ei osanud juhatada ka täpsemat asukohta. Vanaisa on aga siin.
Kui eelmises kirjatükis rääkisin laialdasest ehitustegevusest, siis siin piltide baasil ka paar näidet. Kinnisvarahindade kohta mul ausalt öeldes andmed puuduvad, pole viitsinud nii väga süveneda. Pattayal, kui mäletan oli nn. miljondollarilise vaatega kuskil 50 ruudulise kahetoalise ruuduhind 20 000 kroonides. Viie magamistoa ning kolme vannitoaga 200 ruudulise maja koos basseiniga oleks saanud kuskil 1,8 miljoni EEKu eest.
Kel aga endal huvi, siis siit leiab vähemalt midagi.
Ma arvan, et väga palju mööda ei pane, väites et suuremaid bensujaamasid on saarel kümmekond. Ausalt öeldes puudub ettekujutus, palju bens enne maksis ning kas maailmaturu hindade tõus on ka siin oma korrektsiooni teinud, aga nüüd maksab 91 oktaan kuskil 28 ning 95 kuskil 30 bathi. Et aga bensukad asuvad peamiselt saare suuremates keskustes, siis kõrvalisemates kohtades müüvad nii vaatidest, kui ka liitristest, kahestest pudelitest bensuiini alternatiivsed kaupmehed ehk spekulantidest bensuärikad. Siin on ühe sellise musternäide.
Nende tankimiskohas tuleb aga 91 eest loovutada 35 ning 95 eest 40 bathi. Ehk siis, kuigi mul paberil tõendid puuduvad, olen vägagi kindel et just nemad on süüdi selles, miks juunikuised toornafta futurid maksavad $75 barrelilt ja rohkem. Kui aga selliste süüdistustega nende poole pöördud, saadavad nad sind otsejoones PR spetsialisti juurde ja sealt peale mullide midagi suuremat välja ei õngitse. Nagu ikka.
Palmisaludes ringi sõites kohtasin veist. Ja siis veel teist.
Siin on aga näide, et mitte ainult mina ei kannata kuumuse käes.

Turism

Võrreldes teiste Kagu - Aasia riikidega pole Tai majanduskasv samaväärne olnud viimastel aastatel, aga tubli 5% kasv on ette näidata küll. Bath on tugevnenud ning eksport, eeskätt elektroonika ning tekstiilitoodangu väljavedu, kasvanud.
Turismi osaks SKPst arvatakse olevat vähemalt 10% ehk samavõrra kui mu mäletamist mööda Eestil naftatransiidi osa. Turistide hulgaks, kes aastas Taid külastavad, loetakse umbes kümme miljonit ning seega ei ole nende sissetoodav raha päris tühine. Ehkki lähiminevikus on tagasilööke tulnud seoses linnugripi ning poolteist aastat tagasi toimunud maavärinaga, läheb nüüd juba paremini.
Igal juhul paistab, et turismiäril läheb pärast detsembris 2004 toimunud katastroofi taas hästi. Seisak oli lühiajaline ning nüüd on ehitustegevus taas täie hoo sisse saanud. Bangkok`i kesklinn oli üksainus (ehitus)töömaa, kuhu järjest uusi pilvelõhkujaid ja ostukeskusi rajati. Sama tähendasin ka Pattayal olles, kus seitse päeva nädalas hommikust õhtuni hotelle ning elumaju kerkis ning kõige rohkem torkab see silma siin saarel ringi sõites.
Kes mida väidab, on Phuket populaarsem puhkamiskoht kui Koh Samui, fakt on see et kuhu ka siin ei vaataks, saavad põlispuud ning palmisalud teed teha üha uutele ning uutele hoonetekompleksidele. Kuigi suur osa saare põhja- ja läänerannikust on üksteisekõrvale ehitatud resortidest täis, on vaba ehituspinda veel küllaga ning seda ei jäeta kasutamata. Rajatakse mõistagi ka erasektorile müügiks mõeldud elamispindu, eelkõige maju ning villasid.
Samas tuleb seda nentida, et kui Pattaya on venelaste poolt avastatud, siis siin olen märganud ainult ühe kinnisvarafirma reklaamis venekeelset teksti. Aga siinsete turistide osakaalus ongi lääne-eurooplasi, eelkõige sakslasi vist enim.
Populaarne see saar igal juhul on, võttes kasvõi arvesse fakti, et ainuüksi Bangkok`ist tuleb päevas ca. 30 otselendu siia, lisaks sellele on otseühendused ka Singapuri, Malaisia ning Hong-kong`iga.
Samas, rongiga tavajaamadest läbisõites ning ka muidu aknast välja vaadates oli olukord mõistagi nukram. Tundub et kinnisvaraarenduse kiire kasv koondub sinna kus turiste liigub, kellele on võimalik aastas 365 päeva päikest ja vähemalt +25 kraadi müüa. Ok, mõned üksikud vihmapäevad välja jätta.Teisest küljest pole ma ju osakestki taimaast veel näinud. Turistilõkse peamiselt.

Päike seniidis

Hommikul võtsin niisiis rolleri. Ka eelnevas peatuskohas laenutasin päevaks, kui kuna seal oli päeviti liikumine veepidustuste tõttu pea võimatu, siis edaspidi loobusin mõttest.
Siin paistab rollerilaenutusi olevat rohkem, kui saarel inimesi. Hinnad on samad pea igal pool, manuaalkastiga 150 ja automaat 200 bathia ööpäev. Ehk siis poole kallim, kui Pattayal. Suure motika saab 600ga ning auto on vist 1000 umbes.
Võtsin siit oma resordi laenutusest, kuna siis pole vaja midagi pandiks jätta ning tagastaminegi kergem. Mulle sattus ( kuna soovisin automaati ) pisut vanem Yamaha, mille hommikul üheksa ajal sain. Peale istudes ning käima pannes näitasin, et krt, paak on ju tühi. Oh sellega jõuad ilusti bensukani öeldi ning näidati suund kätte. Eesti keelde ümberpanduna tähendas see siis seda, et kilomeetri sain sõita ning teise lükkasin. Õnneks oli lõpuosa mäest alla ning siis ma olin lihtsalt turist, kes sõidab vääääääääga ettevaatlikult ning aeglaselt.
Vasakpoolse liiklusega pole mul elus enne kokkupuuteid olnud, kuid ära harjub, ütleksin kuskil kolme sekundiga, kui mitte kiiremini. Teed lihtsalt kõik vastupidi, reastumised, pöörded, möödasõidud ning mitte mingit probleemi pole. Arvan, et Bangkok`is olles oleks ehk alguses selg märg, aga küll sealgi mingi aja möödudes ellu jääks. Liiklus pealinnas lihtsalt jättis üpris närvilise mulje, nagu suurlinnades ikka.
Rolleriga on mõistagi see eelis, et pääsed igale poole ning siis kui sind ennast see huvitab. Käid ära suurimates nn. turismimagnetites, samas satud ka sellistesse kohtadesse, kuhu tavaturist harvem ära eksib. Mõistagi on ta ka ökonoomne, võtab ju kuskil paar liitrit sajale ehk siis poole vähem, kui juhil kulub vett päikesepaistelise päevaga samale distantsile. Ja päike muide kõrvetas taas. Mõistagi olin kõige kuumimal ajal liikvel ka, üheksast neljani, kuid siiski.
Ühena esimesest asjast käisin saare ehk kuulsaima sümboli, kunstlikule poolsaarele rajatud Suure Buddha juures. Et aeg oli varajane, polnud seal veel suuri uudistajate horde. Nagu ikka sellistes kohtades, on võimalik pisut tulevikku kiigata. Ma ei käinud uudistamas, las saatus üllatab ise.
Kontrastid on muidugi suured. Mõnisada meetrid pühast, ülekullatud kujust eemal elatakse nii. Samas, nagu maininud olen, ei vähenda ka sellistes tingimustes elamine inimeste rõõmu mitte üldse. Ikka seal käies ja filmides/fotosid tehes naeratatakse sulle ning lastakse valgetel hammastel särada.
Kuna saar on keskelt üksainus mägi siis eluolu ning suur tee kulgeb mööda rannikut ringikujuliselt, mõned väiksemad hargnevused on. Mägedesse on siis rajatud taas vaateplatvorme, kust saab siis näha ja fikseerida kogu ilu, mis sealt avaneb.
Platvormideni viivad teed on heas korras, kui mõistetavalt päris järsud. Ma proovisin paar korda rolleriga läheneda, kui see loobus kuskil poolel maal mu kannikaid edasi transportimast ning lõpp tuli jala minna. Ju ta on harjunud poole väiksema koormaga. Siin aga üks vaade.
Käisin ära ka kohalikus lennujaamas. See oli päris omanäoline, n-ö. lahtine variant ning mitte väga kõrgete turvameetmetega. Päris õhkutõusmisrajale ma oma mopoga poleks ehk pääsenud, aga lähedale küll. Mõistagi ega siin üleüldse kuritegevus kuigi kõrge pole ja vaevalt nad terrorismivastasest sõjast üldse kuulnud ongi. Karistused on päris karmid ning tai vanglatest on meist ehk igaüks õuduslugusid kuulnud. Ehk siis Jürgen Kaljuveel ei tasuks siin omi eksperimente nii väga korraldama hakata, kui elu igavana tundub.
Paar päeva ehk tiirutan veel, siis olen enam-vähem iga õue peal ära käinud ning võin saarest raamatu kirjutada. Ja oma mopost.

Koh Samui

Kuskil 640 km rongisõitu taga, jõudsin hommikul enne seitset Surat Thani linna. Hommik oli ilus ning päikseline ja temperatuur väga kõrge veel polnud. Kuigi olin endale tõotanud pärast talvel Venemaa rongis platskaardi peal veedetud ööd, et enam kunagi midagi sellist ette ei võta, kuna kuumus ning vähesest hügieenist lugupidavad naabrid tahtsid ära tappa, siis nüüdse öise vaguni kohta ei ütle ma midagi halba. Olgugi, et taaskord sai magatud ühisvaguni lavatsi peal, küll kaardina taga ning puhaste linade vahel, aitas mõistagi see et vagun oli konditsioneeriga. Siin on üks pilt eile vahetult pärast Bangkok`ist väljumist ja teine öisest vagunikoridorist. Siin on veel üks pilt alternatiivsest vagunist ehk istmetega ning avatud akendega variant, ei oska öelda, aga ehk siiski liiga ekstremistlik variant. Tõsi, eks hinnavahe oli päris suur, aga 668 bathi mind ka nii väga ei morjendanud.
Jaamas ootas siis vana mersu buss, mis seest nägi välja selline ning mis viis sadamasse, eeldatavasti nimega Donsak, aga võin eksida. Vahemaad ei oska öelda, aga kolistas ta kuskil poolteist tundi. Laev või siis praam täpsemalt, väljus peagi ning sõit Koh Samui saarele kestis taaskord poolteist tundi ehk kuskil üheteist ajal olime kohal. Siin on veel paar laevas tehtud pilti, esiteks pere ning teiseks läbi sumu paistvad saared.
Omaette teema on mõistagi nn. agentide teema. Neid liigub hulgaliselt seal, kus on turiste ning kus haiseb raha järgi. Mõistagi taksojuhid, tuk-tuk`i juhid on veelkord eraldi teema. Igal juhul, bussis tuli ka juurde vend, kes küsis, kas hotella on olemas, et tal oleks pakkuda. Jaatava vastuse peale palus näha broneeringut. Heitnud pilgu firmale, ütles et töötab selle heaks ( muidugi töötab ) ja pakkus siis transpordi-varianti saarel, kuna laev maabus läänerannikul ning mul oli vaja päästa idapoole, sest bungalow oli seal. Et nagu tema pakub 350ga mikrobussi kohta, samal ajal taksojuhid küsivad kuni 500. Maale tulles võtsin lahtise takso ning see kolistas selle pisut üle paarikümne kildi ülevalt äärt mööda 50 eest ära. Ma ei saanudki aru, kas muidu maksab 20 ning ma maksin tänu oma suurele kohvrile 50 või mida, sest Pattayal maksis sellise taksoga sõitmine 10. Tõsi, ka vahemaad olid väiksemad.
Igal juhul tõi ta mu kohale ning ma kolisin oma elamisse sisse.
Elamine ning selle jaoks tehtavad kulutused on ka eri teema. Ka siin oleks oleks leidnud toa, tõsi ilma kondita ning hommikusöögita ja peatänava ääres, arvan et kuskil 200 bathiga. Ma maksan praegu umbes 1000 öö eest ning olen rannas, mürast eemal. Vahelduseks ( eelmine nädal möödus täieliku peo tähe all ) ning akude laadimiseks on vägagi hea variant. Nagunii on järgmise viie päeva kavas saarega tutvumine, ujumine ning ehk ka jume parandamine, seega vägagi sobiv variant. Siin on paar pilti mu järgmise viie ööpäeva pesitsuspaigast.
Päeval käisin kastsin end meres ning peab ütlema, et saan aru küll, miks see saar ning kõrvalolev Koh Phangan niivõrd soositud on. Vesi on tõesti puhas ning liiv valge võrreldes Pattaya`ga, kus küll käisin ka ujumas, ent vesi oli rohekas ja rand ütleks ka mitte eriti puhas. Tõsi, nagu mitmel korral rõhutasin, see polegi sealse kuurorti põhitrumpe ning tullaks sinna hoopis muudel eesmärkidel.
Samas tingivad niivõrd ideaalilähedased ( kui turistide üleküllus välja jätta ) tingimused ka selle, et hinnatase on tunduvalt kõrgem, kui mu eelnevas peatuskohas.
Aga tundub, et siinne muu kontingent ongi väheke nõudlikum.
Homme võtan rolleri ning lähen saart avastama.

Rongimõtteid

Kell on 00.12 ning rong laseb vaikselt vilet.
Magasin paar tundi ning kuna und enam pole, siis mõtlesin, et panen paar mõtet kirja.
Pattayal ning mingil määral ka pealinnas oli näha paare, kus vanem valge mees ( kohalikkus keeles farang ) oli endale kaasaks valinud 18-20 aastase kohaliku neiu.
Elav näide on ju Lu-lu isegi. Endal tal on vanust 57 ning kaasa, kellega on 1,5 aastane laps, on 21. Ja elavad õnnelikult: teevad bisnist koos, ehitavad maja, nagu noorperele kohane; ajavad naise viisa-asja, et perega eesti külla tulla jne.
Ja see on täiesti loomulik ning ühiskonnas täielikult aktsepteeritud, et sellise vanusevahe ning kooslusega paare on. Ning miks see nii ei peakski olema.
Ta ise tõi kolm punkti välja, miks vanemad valged mehed hinnas on:
* nad on rahulikumad
* nad on kogenumad
* ning viimane, ent mitte tähtsusetu, üldjuhul ka jõukamad

Kõik on õige ning peab kindlasti ka paika. Samas, kui ma hakkasin enda koha peal sellist varianti kaaluma, siis ma nii kindel küll poleks, et mu tulevik just sellisesse punkti välja jõuab. Siiski, on mõistagi veel pisut aega 55-60 aastaseks saamiseni ning põhimõtted jõuavad veel muutuda, ent ikkagi. Küsimus ei olegi niivõrd naiste ilus, keskmises pikkuses või muudes strateegilistes näitajates. Väga paljud tailannad on äärmiselt kenad, ent vahemärkusena tuleb tõdeda, et ühte kõige ilusamat naist (?) nägin ühes klubis omasuguste rühmas esinemas. Ideaalsed näojooned, ideaal(ilähedane) keha, ainult et sünnitunnistust täites, sugu määrates, tegi õde ühte teise lahtrisse risti.
Ma arvan, et põhjus, miks paljud turistid siia taas ja taas ja taas tagasi saabuvad, peitub ikkagi inimeste soojuses. Ega mõistagi kliima pole vähemtähtis, ent naeratused ning inimeste soojus, mis turistile jätkuvalt osaks saab, mängivad ka rolli.
Ükskõik, kuhu ei lähe, igal pool peegeldub naeratus vastu. Vaevalt et naeratus maailma tähtsaim asi on, ent ma tulen pelgalt kohalike inimeste pärast siia tulevikus veel tagasi.
Tänagi hommikul, enne ärasõitu hotellist, kui kõige rohkem mu rinnani ulatuv koristaja tuli pestud riideid ära tooma, ta muudkui kallistas ja kallistas mind ning ütles, et sa oled hea mees, tule tagasi. Ma ei usu, et see on mu inimesesoojuse vajakajäämisest ( sellega on kõik korras ) ning keeldun ka uskumas et see oli mu korralikust tip`ist talle ajendatud. See tuli lihtsalt lihtsa inimese südamest. Ja sellised momendid jäävad vähemalt minu südamesse ning ei lähe sealt kuhugi. Mitte kunagi.
Valge turist on igal pool liikuvaks rahakotiks. Ka siin käid ju lõpuks oma bath`id välja, ent see pole nii pealesurutud ning kõik käib justkui mängu vormis. Pluss saad pealekauba kõrvuni naeratuse.
Seega, ma ei imestagi, miks elunäinud mehed noore tai neiuga koos elavad, kuna kohalikud naised elavad 100% südamega. Kui sa oled hea mees, hoolitseb tailanna su eest kogu oma südamega.
Ning mida muud aastakümneid lääne kapitalistlikus kasumipõhises ühiskonnas tühjakspumbatud mees siis ihkab.

Taaskohtumine Bangkok`i Haamriga

Maganuna paar tundi, algas teekond Bangkok`i tagasi. Bangkok tervitas end taas Haamriga, konditsioneeritud bussist väljudes pumm! otse kümnesse. Selles suhtes oli vee ääres parem, et vähemalt mõni tuuleiil liikus. Siin keedab taas täiega.
Õnneks pole siin vaja rohkem olla, kui pool päeva, sest rong läheb õhtul. Tagasisõites mõtlesin valmis, et suundun siiski lõunasse ning Põhja-Tai metsad ning mäed saavad jääda järgmist korda ootama.
Raudteejaama jõudnuna otsisin üles ühe suvalise reisibüroo ning küsisin, mida neil pakkuda on. Büroosid mõistagi on hulgim ning kõigil on omad eripakkumised, päris kindlasti kohe, arvestades palju siit seljakotituriste ( ok, ma olen kohvriturist ) läbi käib. Juhul, kui mõnda head diili poleks saanud, oleks võinud ju ka ise hakata orgunnima ning oleks kindlasti odavamgi tulnud, aga odavus kahtlustan, oleks konditsioneerita tuba ja paljumuudsellist tähendanud. Ma ikka päris õige maailmarändur vist pole, kuna teatavad nõumised siiski esinevad ning päris palmi all ei soostu magama. Mõistagi kapriisitsemise eest siis tuleb maksta ning kordades rohkem, aga elus tuleb ka suuremaid valikuid teha.
Igal juhul diil on selline. Õhtul 19.15 rongiga siit Surat Thani linna hommikuks kella 06.40ks, sealt bussi ja laevaga Koh Samui saarele viieks päevaks ning sealt edasi kõrvalolevale Koh Phangan`i saarele samuti viieks päevaks. Ehk eesti keeles seletatuna on 2. maini programm paigas.
Sellega peaks mu miinimumprogramm Tais ka täidetud olema, kuna Bangkok, Pattaya ning need saared olid prioriteetideks. Ko Phi Phi sar, ehk siis DiCaprio ? Beach ?i filmimispaik on veel küsimärgi all. On jutte, et turistid on selle muinasjutulise saare p.... keeranud, samas ikka tahaks ära käia, kui juba siin oldud saab. See selgub 10 päeva pärast. Seniks aga elan sinise vee, valge liiva ning bungalow ootuses.
Eile öösel käisin veelkord selles bluesibaaris nimega Blues Factory, mida tõesti soovitan. Lulu ütles, et parem on minna pärast südaööd, mil alustab esinemist parem kahest bändist ning see peab ka paika. Nii et, kes sellisest(ki) muusikat oskavad lugu pidada, siis sealolles ...
Teda ennast ei õnnestunudki näha enam, jalutasin baarist läbi paar korda, aga tulemusteta. Noh, next time.
Bangkok, kuskil +36 ...

Pattayastsellekskorraksaitab.com

Kell 11.00 ärkasin telefonihelina peale. Naine oli teises otsas.
Küsis, kas ma olen taaskord Kalju juures joomas vä? Ma olevat kümme päeva tagasi toasusside ning prügiämbriga välisukse seljataha jätnud ning peale seda polevat mu maaset enam näha olnud. Küsisin, et mä vä? Kalju juures vä?
Kui ta vaid teaks ...
Kuna siiatulles lõpetas kohver ühepoolselt meie koostöölepingu, siis oli vaja uus asemele vaadata. Tänane päev algaski sellega, et käisin vormistasin tehingu ära, ohvri olin juba varem valmis vaadanud.
Teise asjana tellisin ja maksin homseks mikrobussi peale koha ära. Maksis see lõbu 400 ning kell 08.30 peaks olema hotelli juurest väljasõit. Kokkuleppe kohaselt peaks see mind Bangkok`i raudteejaama viima, aga eks see selgub homme, kuhu ma maandun. Ja edasi ma polegi veel otsustanud, kuhu suund võtta. Teisest küljest oleks tore põhjas ära käia, teisest küljest võiks kuhugi saare peale sõita. Eks see otsuse vastuvõtmine raudteejaama võlvide alla jääb.
Homme siis lahkun hotellast, siin on muide esimesel päeval võetud pilt. Tagasihoidlik variant, ei hommikusööki ( kamoon, ärkasin ju pärastlõunal ), ei rõdu ega ka basseini, kuid samas ei maksnud ka midagi erilist. Kui tähelepanelikult vaadata, paistab toas ka telekas olema. Täpselt korra tegin selle lahti, saabumishetkel, kontrollimaks mis kanaleid sealt leidub. Muidu sai nädala rahus olla.
Õhtul lähen käin viimast korda ka Lulu juurest läbi, polegi paaril õhtul näinud, ta on seoses veepidustuste kulmineerumisega baari kinni hoidnud ning mul on omal ka muid tegemisi olnud.
Postkasti rubriigis Väino Kadarbik Põlvamaalt tunneb huvi EVPde vastu. Et talle olevat vanaonu neid kohvritäie pärandanud ning kas tasub kaasa võtta ning kas saab nendega siin maad erastada?
Tead, Väino, ma ei oska taaskord ammendavat vastust anda. Mul endal oli tuhat EVPd rahakoti vahel ning kui ma selle patakaga turismiinfopunkti uksest sisse astusin, sain nende eest tsiisburgeri, suured friikartulid ning suure kokakoola. Nii et kui nendega tuled, oled küll omal riisikol ...

Idarindel muutusteta

Mu naiivsus pole ehk kellelegi kunagi saladuseks olnud.
Kui ma olin seda meelt, et eilsega sai kogu kõmmutamine läbi, siis eksisin rängalt.
Ärgates täna, kuskil kahe ajal, jätkus sama tramburai akna taga. Ma kadestan kohalike vastupidavust, sest enda puhul olen fikseerinud kolm tundi selliseks ajaks, mil suudan kaasa laksata. Kuskil kuue ajal õhtul kustun küll ära.
Liikluses olevatest autodest, arvan et palju ei eksi, kui ütlen ca. 60 - 65% on pikap`e. Nendega saab ju igasugu asju, praeguse peo ajal eelkõige inimesi, vedada. Mul pole veel kordagi mõne sellise tagavedrudelt kommentaari saada õnnestunud, aga see pakuks igal juhul huvi. Kui seal on ees juba kuskil 180 kohalikku ning üks turist pargib oma 106 kilose ahtri ka veel sinna, siis auto lihtsalt ei tohiks vastu pidada.
Mingi aeg siis sõidad sellisega, loobid vett teistele, jääd kuskil maha, tantsid kuskil baari ees täiega, jood nendega seal krtteabmisvärki, hüppad järgmise auto kasti ning edasi. Aga tõesti, kuskil kolme tunni pärast on kõik, absoluutselt kõik kohad veest umbes ning hiljemalt siis loobud ära.
Raha.
Valuutavahetusi on siin piisavalt ning enamus neist töötab hilisõhtuni, mõned siiski ka kakskendnelihaa. Ning kui enam midagi vahetada pole, siis saab kasvõi vesternjunioniga ju juurde saata. Nagu minu puhul on ema oma armast poega juba viiel korral aidanud. Täiesti müstiline, mina ei saa aru, kuhu krt see raha kaob ...
ATMe on iga nurga peal.
Meestele selline vihje.
Soovitan ära käia 2nd Road`i ning Soi 3 ja Soi 4 ristmiskohas, Big C keskuse juures olevates Body Massage asutustes. Neid on seal kolm, minuarust. Kes on käinud, see teab, aga elamusena on see kogu siinoleva tegevuse juures kõige esteetilisem. Mõistagi, kui sõna esteetika kogu siinse bisnissi kontekstis üleüldse kasutada võib.
Kuid tõesti, kuulsin et pidi päris unustamatu elamuse pakkuma.
Mõistagi, kes mida üleüldse kogeda tahab, aga tasuks sealkäik viimastele päevadele jätta, kuna muidu tundub kogu muu pakutav suht mõtetu, kui seal kohe ära käia. Vähemalt ma kuulsin, et üks turist oli selle eelviimasele päevale jätnud ning väga rahul oma valikuga. Mine tea, jutte liigub ju igasuguseid ...

La Grande Finale

Täna kulmineerusid veepidustused. Täiega.
18. kuupäev pidigi kogu ürituse kõige rängem olema ning seda ma võin ka ise kinnitada. Hommikust ( mu hommik oli kell pool kolm pärastlõunal, kui ärkasin ) peale käis selline andmine, et oli raske leida oma kehas kanalit, mis vett täis poleks olnud.
Kui paar päeva tagasi kirjutasin, et kogu üritusest hakkab kerge pisohv olema, siis mingil hetkel oled taas ju huumori juures tagasi. On must kõvemadki mehed üritanud tuuleveskitega võidelda ning samamoodi alla pidanud andma. Kui sulle tullakse naerulsui vastu ning kallatakse ämbritäis sooja vett kaela, sama kordub viie meetri pärast, sama kordub kolme meetri pärast jne. jne. jne. jne. jne. siis naerad ju isegi kaasa ning naudid kogu aktsioonist. Väikese inimese väikesed rõõmud.
Kuna tänase püha puhul baarid alkomaholi müüa ei tohi, siis on nad üldjuhul ka kinni. Mõned üksikud olid avatud ( müüvad leti alt? ), kui praegu jalutuskäiku tegin, aga kõik suuremad olid suletud. Seega ei oska ma isegi midagi peale hakata. Kell on ju alles 02.16 kohaliku aja järgi ning uneaeg saabub kuskil kuue tunni pärast.
Veesõda täies hoos, liikuv veemasin ning lady boy hullamas.

Nightlife

Tuleb vist kohe alustada populaarse postkasti rubriigiga.
Paljud lugejad, nende seas Ilari Jaatinen Jyväskyläst, Julio Hernandez El Salvadorist, Karem Galadze Kutaisist ning Zbignew Lodzwyzky Krakowist neljal korral, on lähestunud palvega rääkida pisut ööelust.
Ööelu kirjeldades tuleb mõistagi arvesse võtta Kultuuriministeeriumi 24. jaanuari määrus nr. 125/12, mis asetas sellele blogile vanusepiiranguks K-8.
Enivei, võiks öelda et linn, ametlikult 100 000 sisekirjutanuga, tegelikkuses mõistagi suurem + tohutu turistidehulk, ärkab ellu alles pärast päikeseloojangut. Nii on ka allakirjutanu pääsenud omasse elementi, kus magama minnakse kuskil seitsme-kaheksa ajal ning ärkamine toimub pärastlõunal, millal see siis toimubki.
Kes millise suunitlusega on, aga omad piirkonnad-baarid on siin nii ilusate poiste austajatele, lady boy`de fännidele, kuid mõistagi kõige arvukamalt on tüdrukutebaare. Ja neid viimatinimetatuid muide on.
Maitse üle teatavasti eriti ei vaielda, samuti nagu naiste ilu üle, lihtsalt üks võtab ema, teine tütre, kuid ... Rusikareegel tundub olevat selline, et ilusamad ( nooremad? ) tüdrukud on koondunud nn. go-go baaridesse ning vähem atraktiivsemad tavalistesse nn. õllebaaridesse. Vastavalt siis ka hinnaskaala, ehk go-go baarides kellegi konkreetse vastu huvi ilmutades tuleb pisut rohkem välja käia, kui tavalises baaris.
Piletit pole kuhugi. Selle mõistagi kompenseerivad joogihinnad, kuna sisse astudes on ikka viisakas koks või paar teha. Alkokokside hinnaspekter liigub vahemikus 125 - 200 ning ka karastusjookidel on suht sama hind. Jutt käib go-go baaride hindadest. Õllebaarides algavad hinnad 50st mahlade puhul.
Piletit pole ka diskoteekidesse, sest kõik ( mees )turistid on automaadselt VIP kliendid. Discodest kõige populaarsem, suurem ning mingil määral ka kõige kitshilikum on Tony`s.
Veel on kohalike seas ehk kõige populaarsem Lucifer, siis Marine ning hinnaspektri poolest tipus olev Galaxy Cabaret, mille sissekäiguesine tundub õhtuti olevat ( vanemate ) turistide jaoks suurimaks tõmbenumbriks. Siseneda keegi ei söenda, küll aga uudistatakse ainukesena Walking Street`il teise korruse klaasseina taga tantsivat (vene?) tantsutüdrukut. See on ka koht, kus ainult valged tüdrukud tantsivad ning pole lihtsalt mõtet tõsiasjadele vastu vaielda, teevad nad seda muidugi neileomaselt nõtkelt ning graatsiliselt vs. kohalike tantsutüdrukute elastsuse ning tantsuoskuse puudulikkus.
Kuna prostitutsioon on ametlikult keelatud, siis seda pole.
Tavalistes baarides on ametlikult tööl 5st arvan et 30ne tüdrukuni, kelle eesmärk on mehi lõbustada, nendega suhelda, jooke kokku lüüa, lauamänge mängida või piljardit. Kogu selle lõbu maksab muidugi turist kinni. Ning siis, kui mõni meelelahutaja meeldib rohkem, on võimalik ta töölt ( baarist ) ööks vabaks osta spetsiaalse nn. bar fine või kohalikus keeles pay bar`i abil. Ning edaspidi on juba kahe inimese omavaheline asi, kas minnakse sööma, pidutsema, mere äärde käsikäes jalutama või siis midaiganestegema. Ning see kui tüdrukule meeldiva seltskonna eest ( rahalise ) kingituse teed, pole ju prostitutsioon.
Kogu toimiva süsteemi olen teada saanud päevasel ajal tänaval jalutades ning teiste turistide vestlusi salaja pealtkuulates. Muidu oleks selle(gi) koha peal suur-suur lünk.
Kohaliku elanikuga ringi liikudes näed meelelahutuskohti mõistagi rohkem, kui neid omal käel avastada suudaks. Seda muidugi juhul, kui on soov võimalikult mitmekesine pilt saada. Ei tahaks siin hakata jälle kiidulaulu laulma, aga eilegi õhtul Lu-lu`ga ringi liikudes käisime nii elava bluesmuusika baaris, kui ka kohtades, mis pakkusid visuaalses mõttes uusi elamusi. Ehk siis taaskord mu soovitused temaga kontakteeruda siia saabudes.
Täna on ametlik püha, mil baarid ametlikult alkot müüa ei või.
PS. Üks asi oleks ununenud. Tüdruk baarist saab täiesti valida, tal pole mingit kohustust konkreetse kliendiga kaasa minna. See on ka põhjuseks, miks osadele õhtust/öist seltskonda ihkavatele meestele luu kätte jääb. Ühe oma organi luu nimelt ...

Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai?

Internetist ma pole vist veel kirjutanud. Kui ühendust hotellis/toas ei juhtu olema, siis on piisavalt ka avalikke punkte, kes seda teenust pakuvad. Ühes sellises käin ka mina oma päevikut uuendamas. On, aga mitte kõigis, ka LAN ( Wi-fi ) võrgu kasutamise võimalus, aga esimesel korral oli mul mingi jama ning lasin lihtsalt kaabli taha ühendada. Mingit eraldi maksu selle eest ei tahetud. Üleüldse olen ma enda punktiga väga rahul, avatud 09.00 - 06.00 ning teenindus ja hind väga head. Hinnaskaala liigub 30 - 90 vahel tunni eest, miinimum pea igas kohas 10.
Eile õhtul käisin taas eesti baari kaemas. Täpsustuseks olgu öeldud, et siin on veel teinegi nn. eesti baar, see aga asub kaugemal ning selle pidaja peaks praegu eestis olema, seega sinna ma ehk ei jõuagi.
Küll aga sain kokku Lu-lu`ga. Ja mida kohe tunnistama pean, on täielik respekt. Olles vestelnud paar tundi, said mulle väga paljud asjad väga palju selgemaks. Ehk siis asjad, mille avastamine omal käel oleks viinud kordades kauem aega. Pean silmas nii üldküsimusi ( liiklemine, söögikohad, kombed ) puudutavad teemad, kui ka puhtalt meestele kasukstulev info. Tõesti, oli väga meeldiv vestelda ning soovitan kõigile, kes siia satuvad, ta üles otsida ning paar sõna vahetada. Siin on paar pilti, esiteks baaritüdruku tehtud hägune pilt kahest eestlasest ning siis üldpilt baarist, mis nagu näete, polnud ka eile klientidest üleujutatud. Ise ta arvas seepeale, et eks muidugi paremini võiks minna, aga eriti ei morjendanud ka. Mingil määral pärsib, aspekt mille ta ka oma blogis on välja toonud, see et kompleksi omanik pole huvitatud ühtse konseptsiooni väljatöötamisest. Ehk mõnes muus samasuguses paigas on katusealuses about kümne baari peale üks DJ, tal seal aga iga baar üritab teisest oma muusikaga üle olla pluss kõrval olevad araabia baarid karjuvad veel kõigist valjemini.
Aga veelkord, täielik respekt temale ning ma arvan, et hakkan iga õhtu sealt läbi astuma ning mõne sõna vahetama.
Üks asi, mis temaga vesteldes välja tuli ning mind imestama pani, oli klientide reiting nii baaride, kui tüdrukute endi skaalas. Kõige hinnatumad on põhja-eurooplased. Ok, selles pole midagi imestada, aga et ka inglased on nõutud kunded, sai mind küll kulmu kergitama. Teades väga hästi, kuivõrd hädas eesti lõbustusasutused on räuskavate ning end maailmanabaks pidavate brittidega, oli see tõesti üllatuseks. Siin võib mõistagi olla tegu sama efektiga, mis vodkaturistide invasiooni puhul soomest eestisse. Ehk kui iisitset pakub sulle 10 naelast piletit eesti, siia aga pead vähemalt 350-400 välja käima, siis jõuabki maarjamaale valdavalt vähemkombekaim pööbli esindatus, kes üritab oma ego tõsta sigadusi korda saates. On mõistagi võimalik, et eelnevas määratluses eksisin ja kindlasti väga paljud eesti naised vaidleksid mulle vastu. Nende meelest pole kaunimat jumala kätetööd, kui räuskav, punapäine, tedretähniline, peast eemalehoidvate lokaatoritega kuningriigi alam. Sest sarm on ju see, mis naistel põlved nõrgaks võtab, ükskõik millise importmehe sarm. Ei maksa nüüd ridade vahelt hakata mu kibestumist välja otsima. Seda pole, lihtsalt mõned asjad teinekord paistavad pisut imelikena. Aga see on mõistagi minu probleem.
Samas, ega pole saladuseks seegi, et soome naistele mustad mehed meeldivad. Neis meestes paelub naisi siiski ehk üks teine asi, mis esmapilgul peitu jääb. Ning mis mõnel puhul on kuulu järgi päris pikk asi.
Nüüd sai küll teemast pisut kõrvale kaldutud ning maailma parandama hakatud.
Asi, mille ka Lu-lu oma blogis välja tõi ning millest ka mul hakkab väike pisohv olema, on see jätkuv veesõda. Algul oli tõesti väga lõbus ning fain. Kui aga viiendat päeva tuled oma elamisest välja ning saad kohe sahmaki doosi kätte, siis hakkab naeratus juba vaikselt hiibuma. Tõepoolest, kas seda õnne ikka päris niipalju just vaja on?

Kas me sellist Eestit tahtsimegi???

FIRST THINGS FIRST

Üks asi tuleb kohe selgeks teha. Räägitagu, mida tahes, aga Pattaya on lõbutsemiskoht. Mõni kindlasti kasutaks pisut krõbedamaidki väljendeid.
Seetõttu on imekspandav, miks tullakse siia koos naise/tüdruku/armukesega. Maailmas ning ka Thaimaal on palju ilusamaid kohti, kus koos olla. Meelelahutus on täiega suunatud meestele ning siiatuleku eesmärk, usun, on üldjuhul ikkagi üks.
Võib suureski mu ( ikka veel ) noore eluea arvele kanda, ent pole ma kuulnud, et keegi Vändrasse saelaudu veaks või Poola piiritust.
Enne reisi pisut taustatööd teinuna ja teada saanuna, et koht on pungil vene turistidest, olin valmistunud selleks. Tegelikkus, ütleksin, osutus küll pisut teiseks. Eile õhtul/öösel oleks piisanud ka saekaatrimehe, kasvõi sellesama Vändra oma, sõrmedest, loendamaks kokku armsa idanaabri esindajaid. Täna oli paarikesi küll rohkem liikvel, ent siiski mitte nemad ei anna valdavalt tooni.
Suurim esindatus on loomulikult briti nn. härrasmeestel, kes lisaks sellele, et ilmutavad elavat huvi Tallinna/Riia/Praha vanalinna arhidektuuri ning ajaloo vastu, paistab et tunnevad vastupandamatut kirge ka taimaa vana kaluriküla minevikus asetleidnud sündmuste analüüsimisele.
Ehk nagu ikka, kes ei tunne minevikku ...
Piisavalt palju hakkab silma ka turbanikandjaid.
Vastavalt siis ka baaride, pubide, restoranide jaotus. Enim brittidele suunatud pubisid, kus võib koduselt õlle libistamisele suurelt skriinilt jalkat vaadata ja kaasa röökida. Palju mõistagi kohalikke restorane, vähemal määral siis araabia kohti ning põhjamaade baare. Ütleksin, et pooljuhuslikult leidsin üles ka mõlemad soomlaste nn. stamp-paigad, ehk siis Ile ja Lasse baarid. Seal nad siis istusid katuse all diivanitel reas; paljakõhulised, ülekaalulised, keskeas pereisad ning kuulasid Eppu Normaali`t. Mikäs siinä, elämä on laiffia !!!
Vaevalt kellelegi on saladuseks see, et ühe teise Läänemere äärse riigi esindajad sarmelseigi baaris meiemeest kuulamas käivad. Selle kohta öeldakse eesti keeles vist kultuurivahendamine kohalikele.
Ühe esimese asjana otsisin üles ka väidetavalt esimese eesti baari Pattayal, mida omistab ning peab Tõnn Sarv, kohalikele tuntud ka Lu-lu`na, kellel on net`is oma blogi ning kelle tegemistel ma talvel ka silma peal hoidsin.
Mingil määral andis seda otsida, olgugi et kaardi pealt võis piirkonna suht kergelt ära fikseerida. Sama katuse all on lihtsalt arvukalt samasuguseid, äravahetamiseni sarnaseid kohti ning on suht õnneasi see õige leida, kui eelnevalt käinud pole. Aga lõpuks leidsin Superstari ka üles. Peab küll tunnistama, et kuigi see on põhitänava ehk Walking Street`i ääres, mingi eriline rahaauk see küll ei paista olevat. Vähemalt eile, üheteist ajal, oli seal suht nutune klientide osas. Siiski niipalju kõrvale ta jääb rahvavoolu liikumisest. Omanikku kahjuks eile kohal polnud, aga täna õhtuks pidi saabuma. Seega lähen täna uuele katsele.
Ok, ma olen tegelikult kaugel sellest, et võõrsil olles tuleks armsa kodumaa esindajaga suhelda lihtsalt tema rahvusliku päritolu tõttu , aga ikka on hea paar sõna vahetada ning mõnda asja küsida.
Populaarses postkasti rubriigis küsib Janis piirilinnast Valkast, et kuidas on lood seal saldejumsiga? Kas on piisavalt või tuleb omad tagavarad tulles kaasa võtta?
Njaa, raske kommenteerida. Arvan siiski, et peaks jätkuma ka suuremale söödikule.
Kui aga tulemas oled, võta mulle üks heeringasaba kaasa, hea lutsutada ju ...

Bangkok - Pattaya

Ei maksa mõistagi nii aru saada, kui ma kurdan kuumuse üle, siis mille krdi pärast ma siia üldse ronisin. Fakt on see, et kui saabud maast, kus talv kestab kuus kuud ning väljalennupäevalgi oli +5 max ning siis istud suurlinna tsentrumis pilvelõhkujate vahel ilma mingi tuuleta, paneb higistama kohe vägisi. Aga ok.
Eile õhtul otsustasin et kultuurist mõneks ajaks aitab ning et vajan õhku ning Suurt Vett. Seepärast otsustasin suurlinna tolmu jalgeilt pühkida. Seega saabus ettepanek suunduda Pattayale.
Edaspidi toodud hinnad on kohalikus vääringus. Nagu eelnevates juttudes, siin ning ka edaspidi mu taimaal olles jagada kolmega maarjamaa hindu kätte saades.
Taustaks niipalju, et Bangkok`i - Pattaya vahemaa on about 150 km, maksab see pealinna poolt minnes taksoga 1000 -1200 ning vastassuunas 800. Limusiiniga rohkem ning bussiga kindlasti kordades vähem. Nii see lihtsalt on.
Eile kuskil üheksa ajal läksin hotella vastuvõttu, et uurida võimalikke variante. Öeldi, et limo on 2500, natukese aja pärast 2000. Ütlesin ok ning suundusin tänavanurgale tuk-tuk`i juhtide juurde, et palju nad pakuvad.
Mina ( M ): Palju taksoga Pattayale on?
Tuk-tuk ( TT ): 2500
M: Palju. 1000.
TT: Ei-ei-ei, 1500.
M: 1100
TT: 1300
M: 1100
TT: Ok, 1100 ja sina maksad kiirteemaksu ( see on tõesti olemas sellel teel - toim. )
M: Palju see siis on?
TT: 100 bathi
M: Ok, diil.
TT: Mis kellaks vaja on?
M: Kuskil 12.00, siis kirjutatakse hotellist välja.
TT: Ok, ma pean helistama, kas üldse on võimalik ( ha-ha-ha toim.)
M : Saame siin siis hommikul kell kümme kokku ning vaatame.
TT: Ok, kell kümme. Aga mister ...
M: ?
TT: Mis plaanid nüüd on? Mul oleks tüdrukuid pakkuda ...
M: Ei, aitäh, ma lähen nüüd tagasi.
TT: 1500
M: Tund?
TT: Poolteist tundi. Noored. Kas mõtlete tõesti magama minna?
M: Sa ei tea, kui faking raske päev mul täna oli.
TT: Ok, mister, 2000 kogu öö.
M: Homme kell kümme.

Kell kümme hommikul polnud vennast haisugi.
Ok, suundusin järgmiste juurde. Ka seal läks asi loomulikult 2500 liikvele. Ja jõudsime taas sama summa juures kokkuleppele. Saame kokku kell kaksteist hotelli juures.
Kell kaksteist tulen kodinatega välja ning plats on tühi.
Siiski, siiski, läks paar sekundit, ette vuras takso, mille juht ütles kaks võlusõna: tuk-tuk ja Pattaya ning sõit võiski alata. Need olid ka ainsad sõnad siis, mis meil vahetada õnnestus, kuna ülejäänud käis käte ja miimika vahendusel. Auto oli hea, uus korolla. Asi, mis mind ennast naerma ajas oli kiirtee alguses, kus seisis suurelt, et 11 - 17.04 toll free. Bingo!!! Päris nii naiivne ma ka pole, arvamaks, et selline asi neil teadmata oli. Aga diil on diil ning ma maksin kokkulepitud summa.
Üleüldse on nii, et kott tõmmatakse sulle pähe niikuinii. Iseasi kui sügavale selle tõmmata lased.
Hotelli eest hotelli ette oligi 150, 5 kilti ning pisuke seiklemise peale leidsime selle üles. Kui pealinnas elasin suht tasemel hotellas ning maksin öö eest ca 1300 ( ok, seal sees oli siis see ekskurs koos miss Nancy`ga ), tsainataunis oleks 450-500 saanud , siis siin võtsin väheke tagasihoilikuma variandi ning maksan 3000 nädala eest ( kuu oleks 7000 ).
Ja nüüd siis nädal aega pidutsemist.

Uue aasta lubadused

Et on uus aasta, tuleb ju mõistagi ka uue aasta lubadused välja käia.

Luban:

* Joon vähem
* Suitsetamist maha ei jäta
* Peksan naist ( vähem )
* Viin ämmale lilli. Nali. Maha tuleks raisk hoopis lüüa.
* Ehitan koerale kuudi
* Viibin kodus rohkem
* Viibin armukese juures vähem
* Hääletan Keskerakonda
* Hääletan Rüütlit
* Vahetan roki alekoki vastu
* Lõpetan Kadriorus pidutsemas käimise
* Leian endale selle õige naise. Või mehe.
* Vahetan Maapanga aktsiad Tartu Kommertspanga omade vastu
* Suurendan strateegilist osalust Tallink`is
* Osalen Robinsonides, Õiges valikus, Õnne 13s, Miljonäri-saates
* Poseerin siivutult Kroonika lehekülgedel moblapildi seerias koos tundmatu naisterahvaga
* Rajan Tallinna - Helsinki vahele tunneli
* Hoian Euribor`i alla kolme protsendi
* Toon esinema Bonnie Tyleri ( 3x ), Rammstein`i, Scooter`i
* Annan üleüldse väga palju katteta lubadusi

Turisti kustumine

Kolmas päev algas sellega, et ei olnudki mingeid plaane.
Peale hommikusööki istusin toas ning uurisin kaarti, kuhupoole minema hakata.
Enam-vähem suuna paika saanuna, otsustasin, et panen õige turisti moodi lühikeste varrukatega pluusi ning caprid. Mis oli viga. Käinuna kvartali, avastasin, et nendega hakkab päris kindlasti palav ja läksin hotelli tagasi. Vahetasin tuttavlikuma maika ning shortside vastu. Mis oli taaskord viga ( sellest hiljem ).
Kaardi pealt nägi ära, kus jõetaksode peatused on ning kuna ühe skaitreini lõpp-peatuses oli just üks, siis sõitsin sinna. Mõistagi juhuslikult oli seal nn.turispunkte, kes agaralt kanali/jõe/templite jms retki korraldavad ning müüvad. Ühte astusin sisse ning peale pisikest vestlust sain 3,5 tunnise, ühendatud retke, teadagi, päevahinnaga.
Saatjaks giid ning kaasreisijateks üks hollandi paar.
Retk ise koosnes pikast kanalisõidust, Grand Palace ehk siis Suur Palee, mis on läbi aegade olnud Tai kuningate residentsiks, veel ühest templist ning lilleturust. Ok.
Vahemärkusena niipalju, et ma ei tea, kas Bangkok`is on 400 budistlikku templit või rohkem, fakt on see, et neid igal juhul on ning mitte vähe. Ning ( eeldusel, et sain asjast taaskord õieti aru ) uue-aasta esimesel päeval on kohalikel kombeks käia üheksas ( üheksa on õnnenumber ) templis palvetamas, sest siis pidi taas õnne olema.
Kanas sõites sai pisut aimu ka nn. kanalielanike elust-olust. Sellised need elamised siis olid - siin ja siin. Vahel mahtus mõistagi säravaid templeid. Selliste elamiste hinnast ei osanud ka giid midagi väga tarka kosta, või ei tahtnud kosta. Igal juhul, kellel huvi, siis mõned vabad krundid paistsid olema. Seepärast ei oskagi öelda, palju krundiruudu eest välja käia tuleks.Kel huvi, siis plussiks nagu ikka, arenev piirkond, transport lähedal ning odav; väikesed ( ütleks olematud ) küttekulud ning naeratavad naabrid. Koolide, lasteaia ning bussipeatuse lähedusest aimu pole.
Kanal keereldud, jõudsime Suure Palee juurde ning seal selguski mu tehtud viga. Kuna õlad ning põlved olid paljad, sain sealt L-suuruses pluusi ning tumedad, paksud püksid. Ja väljas näitas termomeeter kahekohalist arvu, mille esimene number oli arvatavasti neli. Ning kuna see ringkäik seal paleekompleksis kestis kuskil poolteist tundi, sest rahvast - nii kohalikke, kui ka turistihorde oli palju, siis julgen väita, oleks see kõvemagi mehe ära nullinud.
Igal juhul, minust pigistas mahlad välja. Teistes, kahes sihtkohas polnud selliseid abinõusid vaja ning sai omade riietega olla ning oli ehk sellevõrra kergem kuumusega võidelda. Lilleturg iseenesest oli kaunis ja rikkalik, eriti palju oli lootusekimpe esil, ehk siis lill, mis puhkeb õide öösel, kui ma midagi tean.
Igal juhul, kavandatud kolme ja poole tunnine retk venis viietunniseks ning lahkuminnes terendas mu silme ees ainult üks asi - hotelli bassein. Siiski, skaitreini peatuses maha tulle otsustasin käia ära väidetavalt Kagu - Aasia suurimas veemaailmas ehk Siam Ocean World`is. Suur ning rikkalik oli see tõesti ning aeg möödus seal lennates.
Ja lõpuks ometi olin basseinis. Ning häbi tunnistada, aga kuskil kell pool kümme läksid luugid kinni. Ja hommikuni välja. Niimoodi edasi jätkates saab mu öölooma maine tõsise löögi igal juhul.

Bangkok, teine päev, teine osa

Miss Nancy`st oli ka veel niipalju kasu, et kinnitas mu varem vaikselt idanenud plaane minna täna õhtul Khao San Rd`le, kus uue-aasta vastuvõtmine kõige elavamalt toimub.
Sinna minnes läksin viimased paar kilti jala ning sattusin spontaansele siseõuediskensile koos selliste tegelastega. Kerged muuvid tehtud, suundusin edasi.
Ning see mis kohapeal toimus, oli totaalne kaos. Totaalne. Ma ei hakka isegi arvama, millistes määrades liikuma peaks, teada samaks, kui palju vett teineteisele ja iseendale kaela valati. Õnneks oli mõistust niipalju peas, et panin raha ning muud vett-kartvad asjad kilekotti ning sellega taskusse, kuna paar korda kallati mitu ämbritäit kaela ning kuiva kohta peale seda polnud. Rahvast oli meeletult, tantsiti tänavatel, naerdi, sooviti head uut ning mõistagi määriti kipsiga nägusid. Nagu näiteks nii.
Loomulikult polnud mina kõige hullemas kondissenis, oli ka selliseid.
Lastele oli see mõistagi võimaluseks end välja elada ning mis siis veel, kui mitte see nägu naerule ei saa.
Seda imekspandavam on mõne inimese stoiline rahu und panna ainult meeter tänavamöllust eemal, katteks vihmavari.
Igal juhul tõeline elamus, soovitan kõigile, kes kunagi aprilli keskel siia satuvad.
Soojal õhtul on mõnus hambad laiali sliipi lasta, tuuleiil varbavahe karvu õõtsutamas ...

Bangkok, teine päev

Ja saame alustada kohe vigade parandamisest. Nimelt ei vahetu siin aastanumber, vaid aasta. Number vahetub ikka kalendri järgi.
Enivei, hommikul kell üheksa läksime siis miss Nancy`ga templeid külastama. Tumedate klaasidega suur Volvo autojuhiga vedas meid ligi kolm tundi mööda linna. Suurima elamuse jättis mõistagi Wat Pho ehk Lamava Buttha Tempel. Siin ta siis on koos oma eesti sõbraga. Seal oli ka turiste mõistagi kõige rohkem. Kaks ülejäänut olid Wat Saket ja viimase oma ma enam ei mäleta. Siin veel üks pilt trummarist.
Kohtusin ka noorpõlvesõpradega. Maailm on väike, alles me tegime koos peedist pesumasinale trumlit, nüüd ...
Tuuridel, teadagi, on kaks poolt. Esimene on siis vaatamisväärsuste näitamise faas, väga ok. Teine mõistagi suveniirikohad, kuhu siis turist viiakse ning kust saab nn. spetsiaalse, päevahinnaga staffi osta. Õnneks käisime me siiski kaks tundi templites ning ainult tund veeti turisti igasugu spetspoode pidi.
Tuur ise oli tasuta, aga see tähendab kindlasti seda, et hottellat võttes maksin ka selle ringkäigu kinni. Nagu ikka.
Kell on kaksteist ning päike särab pähe.

Nurga taga kioskis vee järgi käies ei möödunud minutitki, kui ülepea märg olin. Täielik kaos valitseb. Vett lendab igast suunast ning igasugu anumatest pluss määritakse põski veel mingi jamaga. Tulemus on näha. Jama nimi on vist kips ning määritakse seda jahutuslikel eesmärkidel, aga võin küll taaskord eksida ...

Bangkok, day one

Lennuk väljus lõpuks kell 19.00 ehk neli tundi määratust hiljem. See-eest teenindus lennukis oli väga hea, soe ning ülimalt sujuv. Vastavalt olime siis ka siiajõudes neli tundi hiljem kohal ehk pisut peale kümmet hommikul. Kuna mul tänasele päevale kohtumisi polnud ( muidu on kalender juunini 2008 täis ), siis polnud ka midagi hullu.
Kuna hotelli polnud ka valmis vaadatud, tuli ka seda otsida. Tähendab paar olin netist leidnud, aga broneerinud polnud. Loomulikult leidus lennujaamast agent, kes tegi speisalpraisforjumaifrend pakkumise koos kaasaskäiva präänikuga, milleks on homne ekskursioon linnas koos miss Nancy`ga.
Ok, võtsin siis selle ning olen kesklinna hotellaga rahul.
Lund on vähem, õieti põlegi teist, seda panin kohe tähele. Kuumus on meeletu, meeletu. Konditsioneeritud lennujaama uksest väljudes põrkasid vastu seina, totaalse kuumuse seina. Ning süüdi polnud ainult teksad ning kingad, shortsid ja maika ei aita palju rohkemat. Kui õhk ei liigu, siis õhk ei liigu. Minuarust on sooja kuskil 95 kraadi, võin ehk eksida, aga ei usu, et oluliselt. Praegugi, on kesköö, basseinis ujudes ei tahtnud veest välja tulla, kuna see on siiski jahe, ca. 28 kraadi ehk.
Palju on räägitud Bangkok`i õhusaastest, mis kesklinnast eriti valusalt tunda annab. Ok, vahepeal näed tõesti seda, mida hingad, ei hakka salgama. Aga näorätikut kannavad siiski suhteliselt vähesed - mõned liiklusregulleerijad, mopeedijuhid ning lahtise bussiga sõitjad.
Kerjuseid on päris palju, vähemalt siin kesklinnas. Paljud väikeste lastega.
1999 aastast kasutusel olev Skytrain on ehk lihtsam moodus kesklinnas liikumiseks. Liine on küll ainult kaks, teine 17 km ja teine 6,5, aga nad katavad mingi osa linnast siiski päris hästi ning üleval liikudes ei saa osa tänavatel toimuvast kaosest. Piletihind on 10 - 15 baht`i ( päevakurssi vaata linkide alt ) ning oluliseks plussiks see, et vahemaad läbid konditsioneeritud vagunites.
Tuk-tuk`i juhid on suht agarad göörlmashaasi pakkuma, hinnaskaala 1500 - 2500 tunni, pooleteist või kahe eest, kuidas kliendil vaja on ning kuipalju masseerimist on ... Eriti rõhusid nad sellele, et tänane hind on soodne, võrreldes homse ööga, kuna uuel aastal on teadagi, uue-aasta tariifid. Ehk siis loll oled, kui ta/ja tüdruku teenust kasutamata jätad ...
Kella üheksa ajal käisin ka legendaarsetel, paralleelsetel tüdrukutetänavatel Pat Pong ja Pat Pong 2. Offerid olid seal kuskil 1500 kandis pooleteisetunnise suhtlemise eest. Kuigi seal on ka muud kauplemist peale liha, ega mõistagi eriti pilte teha ei lasta. Ühe kuskilt nurgatagant tulistasin.
Mu siiasõit ei olnud juhuslikult sellise kuupäevaga valitud. Nimelt 13 - 15. aprill on Sonkran ehk vahetub aasta ja Buddha ajaarvamise järgi lööb ette number 2550 ( vähemalt minumeelest ). Koos sellega kaasneb veepidu, mille ajal pritsitakse teineteisele vett kaela ja mille stardipauke võis juba ka täna omal nahal tunda.
Koos uue aasta saabumisega ilmub tavapäraselt esimese neljapäeva Maalehe vahel Mangi horoskoop. Käisin küsisin täna kohaliku lehemüüja käest, et mis krdi kell öösel ma järjekorda pean tulema. Ütles, et väga vara pole vaja, lubas mulle lehe hoopis kõrvale panna. Küll olevat ta aga kuulnud, et kuskil Eestis valitsevat esimese neljapäeva hommikutundidel ajalehekioskites totaalne horror.
Ei kommentaari.

Frankfurt

Frankfurdi lennujaam. 15.15 on kell.
Lennuk Bangkok`i pidi õhku tõusma kell kolm. Võib-olla kuskil ta tõusis ka, aga siit läbi ei tulnud. Niisiis lend lükkub edasi, väljub hoopis 17.30, kui väljub ...
Mingil määral olin teinud suht tiheda lennukivahetuse siin, arvestades, et Tallinna lennuk tuli sisse 13.30 ning see lennuk pidi väljuma 15.00 , võttes arvesse veel seda, et tuli ka terminaali vahetada bussiga. Aga see oli kõige väiksem probleem.
Pisut suurem probleem oli kilodega. Mitte minu omadega, vaid pagasi. Tallinnas näitas kaal lubatud 20ne asemel 31te, seal õnnestus rääkida nii, et maksin mitte 11 lisakilo eest 1100 krooni, vaid 3 kilo eest 300. Ok.
Siin tsumadane ära andes selgus, et piletit net`ist ostes loetud 30 kilo + käsipagasi asemel võib olla kaasa võtta 25 + 6 kg käsipagasit. Et nagu ülemus ütleb nii. Mul oli 31 + 8 kg läpparikott koos kaamera jms. Ehk siis kaheksa kilo üle. Lihtsa arvutustehtega sai ametnik selle kaheksa kilo hinnaks 312 eurot ( 8 * 39 EUR ), ehk mitte üldsegi vähe, arvestades, et ühesuunapileti eest Bangkok`i maksin 313 eurot. Ok, ütles ta, kui see hind ei rahulda ( see hind mind ei rahuldanud ), võin ühe koti ka cargo`ga saata. Juhatatuna cargo - luugi juurde, selgus seal , et reede võiks see päev olla, kui oma koti Bangkok`ist kätte saan ning maksma läheb see 130 eurot. Hm, dilemma: 312 vs 130 eurot.
Jäin kaaluma variante ( väljumiseni oli pool tundi ), kui sama ametnik jooksis minu juurde ning ütles, et võivad ka erandi teha ning mind niimoodi lasta. Ok, võtsin pakkumise vastu. Ei maksa ikka alahinnata omi siniseid silmi, tuleb taaskord tõdeda.
Kusjuures ei saa siiani aru, mis mul niipalju üldse kaalub. Igat riideeset/ jalanõud pakkides kaalusin pikalt, kas seda võib vaja minna/ei või vaja minna. Osa asju ( lemmik vannisool, priimus, telk, pakinuudlid :-) ) jäid ju veel maha ...
Praegu anti lennufirma ( Royal Brunei Airline ) poolt kompensatsiooniks 10 eurone voucher, millega saab aega parajaks teha siin lennujaamas.

Äralend

Kell 11.55 väljub eesti õhu lend Frankfurt`i. Väga võimalik, et sellest hetkest algab mu isiklik Via Dolorosa, aga on võimalikud ka muud variandid. Et näiteks ei alga.
Plaan on lühidalt seletatult järgmine:
* läbi Frankfurdi 12. aprilli hommikuks Bangkok`i
* seal umbes viis päeva ning siis kuhugi vee äärde
* üleüldse viibida Tais kuskil kuu aega, liikudes tasapisi/pisitasa lõunapoole
* mingil hetkel Malaisia ning Singapur programmi
* Singapurist lennata Sydney`sse ja veeta Austraalias umbes aasta
* edasi läheb nagu läheb

Et niimoodi.
Eelarve maht pole piiramatu, ent see-eest suht paindlik. Tõsi, hiljemalt Austraalias peab mingi töö-otsa leidma, kui on soov sinki leiva peal ka aeg-ajalt näha. Kui ei ...
Nii see reis siis algab.